Pildil: Tallinna Ringkonnakohtu esimees Villem Lapimaa, advokatuuri esimees Jaanus Tehver, juhatuse aseesimees Imbi Jürgen ja juhatuse liikmed Piret Jesse, Kadri Kallas, Peeter Kutman ja Indrek Sirk.
Vandeadvokaadi abid Johanna-Britt Haabu, Katarina Kiiver, Liis Venelaine, Maris Kure, Rutt Grünberg, Cristen Helendi, Dmitri Koroljov, Hanna Esko, Kirsi Johanna Koistinen, Marek Keiman, Marta Lember, Stella Raudsepp
Tallinna Ringkonnakohtu esimehe Villem Lapimaa kõne 12. veebruaril 2020 Tallinna Ringkonnakohtus toimunud pidulikul sündmusel, kus anti 18 vandeadvokaadile ja 12 vandeadvokaadi abile üle kutsetunnistus. Samas andsid vandeadvokaadid ka vande ning vandeadvokaadi abid võeti Eesti Advokatuuri liikmeteks.
Head advokatuuri esindajad, austatud tulevased vandeadvokaadid ja vandeadvokaadi abid.
Viimastel aegadel on tekkinud ühiskonnas üsna ootamatu ja elav diskussioon selle üle, kui lähedaselt kohtunikud, prokurörid ja advokaadid omavahel läbi käivad. Jääb kõlama, justkui ähvardaks ühiskonda suur hädaoht, kui nende elukutsete esindajad midagi koos teevad ja ilmaasju arutavad.
Ühelt poolt võib ju sellist lähenemist mõista. Avalikkuse tähelepanu alla satuvad kohtunikud, prokurörid ja advokaadid tavaliselt konfliktsituatsioonis, kohtuprotsessi ajal. Kaevutakse mõttelistesse kaevikutesse, võetakse sihikule vastase positsioonid, üritatakse neid lammutada ning enda tõde ja õigust maksma panna. Ja see ongi normaalne – igaüks nende elukutsete esindajatest täidab sel hetkel oma rolli ja teeb oma tööd. Õigusjumalanna Justitia teenistuses, igaüks omal moel, lõppkokkuvõttes ikkagi inimeste põhiõigusi ja vabadusi kaitstes. See jätab mulje vastandumisest.
Meie, professionaalsed juristid aga mõistame, et teatud teatraalsus käib õigusemõistmise juurde. Mulle meenuvad praeguse kolleegi, kunagise vandeadvokaadi Andres Hallmäe kunagised sõnad, kes ütles minu kohtunikust kolleegile, kui esitas kaebuse tema kliendile kahjuliku kohtulahendi peale: „Ma ründan paberit, mitte inimest“. Täiesti õiged sõnad. Nii kohtunikueetika kui advokaadi kutse-eetika nõuavad, et vaidlustes ja otsustes ei saa minna isiklikuks. Paberit, olgu see vastaspoole taotlus või kohtu otsus, saab ja tuleb rünnata kogu õigusliku arsenaliga, mis on advokaadi käsutuses.
Meie vastandlikud rollid kohtuprotsessis ei takista meil aga professionaalsetel alustel muud koostööd. Olen ise olnud halduskohtunike ja advokatuuri haldusõiguse komisjoni liikmete ümarlaua traditsiooni algatamise juures. Mõistagi ei arutata ümarlaual konkreetseid kaasusi, ammugi mitte pooleliolevaid kohtuasju. Üldist laadi diskussioonid kohtumenetluse sujuvamaks korraldamiseks on aga hädavajalikud. Ma pean tunnistama, et need on kohati palju huvitavamad ja värskendavamad kui tavalised kohtunike ümarlauad – eeskätt just seetõttu, et advokaatidest osalejad toovad välja täiesti uusi lähenemisnurki, millele me kohtunikud omavahelistes diskussioonides ei oska tähelepanugi pöörata. Kuuldavasti on käivitumas vastastikku kohtunike ja advokaatide koolitustel käimine. Advokaadid osalevad kohtute omavalitsusorganite töös ja kohtunikud advokatuuri organite töös. Lihtsustunud on liikumine ühest ametist teise ja mitmeid uusi tugevaid kohtunikke on kohtutel viimastel aastatel õnnestunud leida just advokatuuri ridadest. Kordagi pole ma advokaatidega asju arutades tundnud, et minu sõltumatus õigusemõistmisel saab kuidagi kahjustatud. Loomulikult on alati välistatud ex parte arutelud käimasolevates kohtuasjades.
Mulle on kõige eeltoodu tõttu jäänud arusaamatuks mõnede inimeste ettekujutus või soov, et advokaatide ja kohtunike vahel kehtigu lähenemiskeeld. Kuigi öeldakse, et viha pole hea nõuandja, viis osaliselt just see arusaamatus mind mõttele, et advokaate ei tule mitte kohtumajast eemale hoida, vaid nad tuleb, vastupidi, meile sisse kutsuda. Ja tekkis idee korraldada tänane üritus just siin, ajaloolises kohtumajas.
Tallinna Ringkonnakohtu jaoks on auasi taaselustada traditsioon ja avaldada tänase tseremooniaga lugupidamist õigusriigis sedavõrd tähtsat rolli kandvatele vastsetele vandeadvokaatidele ja vandeadvokaadi abidele. Siinsamas kohtumajas, toonases kohtukojas, suure tõenäosusega siinsamas saalis peeti 14. juunil 1919. aastal esimene vandeadvokaatide üldkoosolek. Seega, siin saalis olete te lausa sündinud, Eesti Advokatuur!
Sõjaeelses Eestis pidid vannutatud advokaadid enne tegevuse alustamist andma vande siinses kohtumajas töötanud Kohtu palati (hilisema Kohtukoda) üldkogu ees. Advokaadi poolt kohtule vande andmine on küll ajalukku jäänud. Kuid uute advokaatide ametisse asumine just siin majas on sümboolne samm, mis on tänasel hetkel ühiskonnas vajalik. Te ei anna siin vannet kohtule ega riigile. Te olete sõltumatud, vabad, teie usaldus- ja lojaalsussuhe kliendiga on õigusriigi üks nurgakivi. Aga me oleme kõigest hoolimata laiemas mõttes kolleegid, saatusekaaslased. Ja üksteiseta ei saa me oma tööd teha.
Soovin teile palju õnne ja edu oma praksistes.