Advokatuuri blogi küsimustele vastavad advokaadibüroo Raidla Ellex partner Ants Nõmper ning advokaadibüroo Raidla Ellex nõunik Martin Käerdi.
AB: Kas sõnavabadust on tarvis kaitsta sõnavabaduse enda eest?
Vastus sellele küsimusele sõltub sellest, mida mõistame sõnavabaduse all. Kui sõnavabaduse all pidada silmas igasugust arvamusavaldust sõltumata selle sisust ja vormist, siis jah – sõnavabadust tuleb kaitsta. Kui sõnavabaduse kaitsealast arvata välja vihakõne ja vulgaarne sõim, siis sellist küsimust ei tekigi. Sellisel juhul tuleb sõnavabadust kaitsta vulgaarsuse ja vihakõne eest.
AB: Kas mujal Euroopas suhtutakse vihakommentaaridesse teistmoodi kui Eesti meediakeskkonnas? Kuidas me silma paistame?
Ei, me ei usu, et suhtumine oleks põhimõtteliselt teistsugune. Nagu ükski põhiõigus, ei ole ka sõnavabadus kunagi absoluutne, seda juba põhjusel, et see eksisteerib koos teiste põhiõigustega, eelkõige isikuõigustega.
Teise isiku õigusi rikkuv, vulgaarsusi ja vihakõnet sisaldav kommentaar ei ole seega kaitstud sõnavabadusega. Kommentaaride toimetamine, nende hulgast ilmselt õigusvastase sisuga sõnavõttude väljaselekteerimine ja avaldamata jätmine ei ole Euroopa kontekstis midagi erakordset. Pigem on see erinevates meediakeskkondades tavapärane protseduur.
Kui rääkida üldisemalt meediaväljaannete kommenteerimiskeskkonnast, siis pigem võib Euroopa kontekstis erandlikuks pidada olukorda, kus meediaväljaanne enda poolt peetavat kommentaariumi üleüldse ei jälgi. Erinevused seisnevad eeskätt selles, kas väljaanded teevad kommentaaride suhtes eelkontrolli juba enne nende avaldamist või rakendavad järelkontrollimeetmeid, mille käigus välistatakse ilmselt õigusvastaste kommentaaride ilmumine.
Kindlasti ei peeta aga selliste, ilmselgelt õigusvastaste kommentaaride eemaldamist seotuks sõnavabaduse temaatikaga. Selline seos, mis tekkis Delfi juhtumi puhul, oli mõnevõrra üllatav.
AB: Räägime mälu värskendamiseks Leedo versus Delfi juhtumi põhifaktid paari lausega lahti. Mis toimus?
16. juunil 2015 tegi Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkogu otsuse asjas AS Delfi versus Eesti Vabariik, mis sarnaselt kõigi eelnevate kohtuinstantsidega kinnitas, et Delfi vastutas enda portaalis avaldatud kommentaaride eest. Kohtuasi sai alguse ettevõtja Vjatšeslav Leedo hagist Delfi vastu, kus Leedot esindas advokaadibüroo Raidla Ellex. 24. jaanuaril 2006 Delfi uudisteportaalis avaldatud artikli ,,SLK lõhkus plaanitava jäätrassi” juures oli avaldatud hulk kommentaare, mis olid Vjatšeslav Leedo suhtes selgelt vulgaarsed, mistõttu Leedo pöördus hagiga kohtusse ja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist.
Hagi rahuldati kõigis Eesti Vabariigi kohtuastmetes. Riigikohus leidis, et Delfit tuleb koos kommentaaride tegelike autoritega pidada nende kommentaaride avaldajaks. Delfi pidanuks seega õigusvastase sisuga kommentaaride avaldamist ennetama või pärast avaldamist need omal initsiatiivil portaalist kõrvaldama.
Delfi esitas Euroopa Inimõiguste Kohtusse kaebuse, milles tugines sõnavabaduse kaitsele. Kohus leidis ühehäälselt, et kommentaaride eest vastutuse omistamine Delfile ei kujuta endast ebaproportsionaalset sõnavabaduse riivet. Delfi esitas seejärel taotluse otsuse läbivaatamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkogule. Suurkogu leidis nagu Riigikohuski, et Delfit ei saa pidada pelgalt kommentaaride passiivseks vahendajaks, vaid Delfi teeb kommentaaride üle märkimisväärset kontrolli. Selle tõenduseks on kas või asjaolu, et Delfi kutsub aktiivselt (oma majanduslikest huvidest lähtuvalt) inimesi üles lugusid kommenteerima.
Suurkogu nõustus Eesti kohtute järeldusega, et Delfi koos kommentaaride tegelike autoritega on oma portaalis avaldatud kommentaaride avaldaja ning vastutab seega nende sisu eest. Vastutuse välistamiseks ei pidanud Delfi kõiki kommentaare enne nende avalikustamist kontrollima, piisanuks ka juba avaldatud solvavate kommentaaride kiirest eemaldamisest. Suurkogu hinnangul ei olnud Delfi poolt rakendatavad meetmed solvavate kommentaaride vältimiseks (nt kasutaja võimalus teavitada solvavast kommentaarist) piisavad kahju ärahoidmiseks. Selle tõestuseks on kas või käesolev juhtum, kus äärmiselt solvava sisuga kommentaarid olid portaalis üleval kuus nädalat enne, kui need kannatanu taotlusel maha võeti.
AB: Kas võib öelda, et Eesti avalikus ruumis on nüüd midagi teistmoodi tänu selle juhtumi lõpliku lahendusele Euroopa Inimõiguste Kohtus? Milles see väljendub?
Eestis oli juhtumi käsitlus lõppenud juba Riigikohtu otsusega 2009. aasta suvel. See otsus jõustus ja AS Delfi maksis kahju hüvitisena 5000 krooni, mille Leedo palus tasuda lasteaiale. Delfi ise väljendas arvamust, et tegemist on Euroopa mõistes erakordse lahendiga ja see ei saa nii jääda. Selleks tõstatati, meie arvates võrdlemisi kunstlikult ja otsitult, sõnavabaduse teema, millel peatumist Eesti kohtud algusest peale perspektiivikaks ei pidanud. Nüüd on meil olemas Euroopa kõige autoriteetsema kohtu lahend, mis need järeldused üle kinnitab.
Aga meie nõustuks praegusel juhul pigem nendega, kes ei pea seda lahendit Euroopa kontekstis uuenduslikuks või teedrajavaks.
Tegemist on lahendiga, mille puhul kommertshuvides oma meediaportaali juures kommentaariumi pidav meediaettevõtja tegi avalikkusele kättesaadavaks ilmselgelt õigusvastase sisuga, s.t vihakõnet ja vulgaarseid solvanguid sisaldavad kommentaarid. Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadel on suhteliselt kitsas ja spetsiifiline kohaldamisala ning sellesse kuuluvad Euroopa meediaväljaanded nagunii juba järgivad ebasobivate kommentaaride tõkestamiseks kohtu poolt vajalikuks peetavaid meetmeid. Pigem oli tegemist teedrajava lahendiga Eesti jaoks. Eestis on juba muudetud kommenteerimise reegleid – nõutakse rohkemal või vähemal määral isiku tuvastamist, sisse on seatud automaatsed kontrollid, kommentaare kustutatakse aktiivsemalt jne. Täpsema ülevaate tarvitusele võetud abinõudest oskab anda kindlasti iga kommentaariumipidaja ise. Oluline on märkida, et kohus ei ütle, mida peab tegema, vaid rõhutab, et midagi peab tegema.
AB: Leedo versus Delfi kohtuasja keskseks teljeks oli pinge majandusliku huvi ja sõnavabaduse vahel. Võitis arusaam, et majanduslikes huvides kommentaare avaldav portaal vastutab kommentaaride sisu eest. Kuid kas siis, kui majanduslik huvi puudub, võib avaldada vihakommentaare?Vihakommentaaride avaldamine jääb õigusvastaseks tegevuseks sõltumata sellest, kas seda tehti majanduslikul eesmärgil või muul eesmärgil. Majandusliku huvi teema tõusis Delfi vaidluses niivõrd selgelt esile just Delfi enda poolt valitud kaitsetaktika tõttu. Delfi nimelt väitis, et tema ei ole kommentaaridega seotud ja pakub üksnes tehnilist platvormi. Kõik kohtud aga tuvastasid, et Delfi oli ise majanduslikult huvitatud võimalikult suure hulga kommentaaride ja nendega kaasnevate klikkide hulgast ning seepärast oli vastutus vihakommentaaride eest omistatav ka Delfile.
AB: Kirjutasite hiljuti arvamusartikli, milles ütlesite, et kohtulahend on Eesti panus kultuursemasse Euroopasse, kus võiks olla vähem vulgaarsust avalikus ruumis. Täna näeme, et vihakõne ei ole Eestis ainult anonüümne, vaid seda praktiseeritakse ka oma nime alt, seda leiab ohtralt sotsiaalmeediast, artiklite kommentaaridest, isegi poliitikute sõnavõttudest. Kas visioon Eesti panusest kultuursemasse Euroopasse võiks üldse tegelikkuseks saada?
Me ei ole näinud ühtegi analüüsi selle kohta, kas vihakõne on jäänud vähemaks või tulnud juurde. See on igaühe subjektiivne arvamus, kas taga nutta varasemat Delfi kommentaariumi või olla õnnelik tänapäevaste kommenteerimisvõimaluste üle.
Kui vihakõne praktiseeritakse oma nime alt, on kannatanul võimalik palju lihtsamalt õigust jalule seada. Me kõik saame ju aru, et vihakõne on õigusvastane, seega piisab hagi esitamisest ja suure tõenäosusega saavutab kannatanu mittekohaste väärtushinnangute ümberlükkamise ja kahju tekkimise korral ka mõistliku kahjuhüvitise. Anonüümsuse korral peab kõigepealt tegema jõupingutusi vihakõneleja isiku tuvastamiseks.
Tüüpiliselt näeb see kommentaaride puhul välja järgmiselt. Kõigepealt tuleb pöörduda kommentaariumi pidaja poole ja paluda kommentaari IP-aadressi. Seda ei anta ja siis tuleb pöörduda kohtusse. Kohus nõuab välja IP-aadressi. Siis tuleb pöörduda IP-aadressi hallanud telekommunikatsiooni ettevõtte poole. Kui tegemist on välismaa telekomiettevõtjaga, siis tavaliselt asi katkebki seal. Kui tegemist on Eesti telekomiettevõtjaga, siis tulenevalt regulatsioonist on neil keelatud välja anda IP-aadressidega seonduvat infot. Jälle tuleb pöörduda kohtusse. Siis on võimalik, et infot ei olegi enam olemas või et tegemist on mõne avaliku internetipunktiga vms. Seega, juhtumeid, kus jõutakse tegeliku vihakõnelejani väljaselgitamiseni, on vähe.