Näost näkku kohtumise kadumine panganduses. Võimalik? Hea? Halb?
Intervjuu Swedbanki juristi Dmitry Kuravkiniga
Jätkame oma blogis Eesti Advokatuuri üldkogu põnevamate hetkede tutvustamist. Küsisime ühe küsimuse e-residentsuse töötoas huvitavalt esinenud Swedbanki juristilt Dmitry Kuravkinilt.
AB: Teie jutust advokatuuri üldkogul, kus rääkisite pankade suhtumisest e-residentsusse, jäi kõlama finantsinimeste ettevaatlik valmisolek asja arutada. Milliseid õiguslikud tingimused või garantiid peaksid olema täidetud, et pangad julgeksid e-residentsusega kaasa minna nii-öelda kindla peale?
Pangandus on üks kõige tugevamini reguleeritud valdkondi. Iga uue ideega kaasaminemine ja protsesside liberaliseerimine nõuab alati mõnda seadusandlikku muudatust. See aga teeb äri selles valdkonnas komplitseeritumaks, ent loob ka tugeva aluse teenuse usaldusväärsusele ühiskonna silmis.
Näiteks on praegu Eesti pangandusel tugev kvaliteeditempel tänu meie efektiivsetele rahapesu tõkestamise standarditele. Need olid ka aluseks kõrgele hinnangule viimasel Moneyval hindamisel.
E-residentsuse projekt selle tänases vormis on suureks abiks meie olemasolevatele klientidele ja ärikeskkonnale üldiselt. See annab võimaluse teiste riikide kodanikele oma igapäevast asjaajamist Eestiga lihtsustada, võrdsustades nende võimalused kohalike residentidega elektroonilises keskkonnas. Hõlpsam on ka asjaajamine Swedbankiga, mida oleme rõhutanud oma hiljutises pressiteates.1
Mis aga tekitab teatud ettevaatust, on avalikuks saladuseks olev idee ära kaotada vajadus kohtuda ärisuhte loomisel isikuga näost näkku. See on olnud Eesti õigusruumis reguleeritud 2008. aastast ja hea praktika näol varemgi. Eeskujuks näost näkku kohtumist eeldavale sättele on olnud muu hulgas teised Euroopa riigid, kelle pankadega on toimiv hea koostöö ka Eesti krediidiasutustel.
Kas standardi langus ei too kaasa suhete halvenemist ja suuremat halduskoormust suhetes korrespondentpankadega ning kas see ei mõjuta negatiivselt riigi mainet? Kas näost näkku kohtumine ei suurenda variisikute kasutamise riski? Kas pangad, kes autentimissüsteemide omanikena on otsekui uksehoidjad elektroonilisse keskkonda ka teistele turuosalistele, suudavad oma rolli täita ka pärast nõuete leevendamist?
Need on mõned näited küsimustest, mis meil tekkisid, kui saime ettepanekust teada. Need kõik vajavad analüüsimist.
Samas tuleb kindlasti võtta arvesse, et tänases ärikeskkonnas on peaaegu iga leping sõlmitav kaugkanaleid pidi. Teine „aga“ on asjaolu, et enamiku rahapesu tõkestamise praktikute arvamusel ei teki risk sellest, et avatakse konto, vaid sellest, et sellel kontol olevate vahenditega hakatakse tegema n-ö mittelubatud tehinguid, mis tähendab, et samas kohas isikusamasuse tuvastamine ei ole rahapesu tõkestamise põhimeede. Seda otseselt ei nõua ka FATFi standardid. Seda kõike arvesse võttes leiame, et muudatused on paratamatud ja vajalikud.
Vajalikud on need ka konkurentsi tagamiseks ELi ühisel turul, kuna tänapäeval on mõned riigid juba teinud samme selles suunas, et asendada samas kohas viibimise praktikat tänapäevaste mehhanismidega. Ühe näitena võib tuua Saksamaa, kus lisaks pangaklientide isikusamasust tuvastavatele postkontoritele on kasutusel võetud ka VideoIdent-süsteem (Skype’i sarnane lahendus)2, kus isikusamasuse tuvastamine toimub vahetu kontakti kaudu, kuid samas kohas viibimata. Kusjuures Saksamaa oli RahaPTS seletuskirja kohaselt toodud välja ühe riigina, kus kehtis 2007. aastal samas kohas viibimisel isikusamasuse tuvastamise kohustus. Näeme, et ajad muutuvad.
Seadusandlike muudatuste tegemisel on pankade jaoks oluline, et meid kaasataks seadusloome protsessi võimalikult varakult, kuna üksnes koostöös praktikutega saab luua tugevat, ja mis eriti oluline, toimivat mehhanismi. Tihedates konkurentsitingimustes on paratamatu, et iga seadusemuudatus, mis toob kaasa uusi ärivõimalusi, rakendatakse ilmtingimata igapäevases praktikas.
Seejuures on tähtis, et praktika oleks ühetaoline ning põhineks tugeval regulatiivsel platvormil. Samas peaks pankadele jääma õigus otsustada ärisuhte loomise võimalikkuse üle ning luua riskikategooriaid oma parimale praktikale tuginedes. Teisisõnu ei tähenda tugev regulatiivne alus üksikasjalikke kirjeldusi (keelatud riikide ja/või isikute nimed), vaid loetelu situatsioonidest, millal teenusepakkuja peab kohaldama tugevdatud hoolsusmeetmeid. Nt isikusamasuse tuvastamisel sidevahendi kaudu.
Isikusamasuse tuvastamine samas kohas viibimata on muudatus, mis ei puudutaks üksnes e-residente. Kui luuakse võimalus sõlmida esimene pangaleping distantsilt, siis rakenduks see kõikidele klientidele. Kas pangad on selleks valmis? Usume, et tehniline võimekus on Eesti krediidiasutustel tugev ja see on viimane, mille pärast peaks muretsema. Vaieldamatult nõuab see aga lisakulutusi.
Sellegipoolest on palju aspekte, mida peame koostöös riigiga veel läbi mõtlema ja ellu viima, et vahetu kontakti alusel ärisuhete loomine oleks praktikas teostatav. Üks konkreetne samm on näiteks teha RahaPTS subjektidele kättesaadavaks kliendistaatust sooviva isiku passiandmed ja koopia elektroonilises keskkonnas (pankadele jääb kohustus küsida passiandmeid). Praegu peab klient või teda esindav advokaat esitama selle originaalis või notariaalselt kinnitatuna.
Peame mõtlema ka maksustamisele, mille problemaatikat käsitles oma ettekandes põhjalikult Katrin Sepp. Otsustada tuleb, kuidas tagada kohustusliku raporteerimise (OECD ja ELi väljatöötatud maksualane teabevahetus, FATCA) kasvuga, mida tingib suurenev mitteresidentide osakaal, seotud kulude mõju minimeerimist krediidiasutustele (et see olude sunnil ei hakkaks peegelduma teenustasu kasvus).
Millega oleks siis võimalik asendada tänast näost näkku kohtumist? Eeskuju võib võtta näiteks teistelt ELi liikmesriikidelt, kes on asendanud selle audiovisuaalsete lahendustega. Kindlasti peab võtma arvesse asjaolu, et tehniline võimekus ja võimalused arenevad kiiresti – tänased sidevahendid ja need, mida seadusandja soovis välistada aastal 2008, ei ole võrreldavad.