Maria Mägi-Rohtmets on Eesti Advokatuuri liige 1994.aastast. Alates 1. jaanuarist 1999 on ta Maria Mägi Advokaadibüroo asutaja ja juhtivpartner. Sügav huvi kaunite kunstide vastu on liitnud Maria Mägi-Rohtmetsa kultuuriga ja nii on ta Eesti Kunstiakadeemia nõukogu esinaine, Jaan Krossi kirjandusauhinna väljaandja, SA Lootsi Koda (Nargen Opera) nõukogu liige, MTÜ Elame Veel asutaja. Maria on ka raamatu „Vilsandi 100 lugu“ koostaja.
Millises õigusvaldkonnas Sa praegu tegutsed?
Mul oleks lihtsam vastata, millises õigusvaldkonnas ma ei tegutse ja sellelegi oleks keeruline vastata. Keskmise suurusega advokaadibüroo juhtivpartnerina ei saa jääda eemale ühestki õigusvaldkonnast, millega büroo igapäevaselt tegeleb. Mul on olnud hea võimalus advokaadina areneda käsikäes Eesti Vabariigi õigusloomega ja kui üheksakümnendate esimesel poolel saigi omada ülevaadet enamusest õigusest, siis nüüdseks see enam võimalik pole. Nii on minulgi õigusvaldkondi, milles olen tugevam, aga ka see nõrgem pool on olemas, millest ma ei räägi.
Olen eesliini advokaat ja pean tuliseid kohtulahinguid eelkõige tsiiviilasjades, aga samuti kriminaalmenetlustes ja harvem halduskohtus. Kunagi tahtsin saada näitlejaks ja eks olengi nüüd juba 28 aastat omamoodi laval, kus klient määrab mu rolli, aga stsenaariumi pean ise looma. Kõik etteasted pole paraku õnneliku lõpuga olnud, sellele vaatamata olen advokaadina olnud õnnelik küll ja veel, kuigi olen ju NAINE.
Milline on olnud Sinu teekond partnerluseni oma praeguses büroos?
Minu teekond partnerluseni on olnud ebateadlik. Sain partneriks ja juhtivpartneriks nii, et polnud osanud sellest väga unistadagi. 1994 maikuus sain vandeadvokaadi vanemabiks Saaremaal imelise naise, vandeadvokaat Aime Kuusi, patroonluse all. Õige pea tõukas tugev elumere taganttuul mind koos kahe lapsega Saaremaalt Tallinna. 1995. aasta sõbrapäeval asusin advokaadina tööle tollases Concordia Advokaadibüroos, kus endise justiitsministri Urmas Arumäe tiiva all sain tööd ja leiba. Kui olin andnud vandeadvokaadi vande, siis sain ka enda arvates osanikuks ehk partneriks, aga hiljem selgus, et ametlikult vist siiski mitte.
1998. aasta lõpus asutasin lähemate kolleegide innustusel Maria Mägi Advokaadibüroo ja olin selle ainuke omanik. 4. jaanuar 1999 oli büroo esimene tööpäev. Sellest päevast alates kuni siiani olen omanimelist advokaadibürood juhtinud. Vahepeal sai büroo korraks nimeks ka Mägi, Kraavi ja Partnerid, aga see aeg jäi päris lühikeseks. Pean tunnistama, et büroole naise nime panemine oli tõeline julgustükk, seda enam, et olin sellel ajal päris arg. Kartsin, et kliendid ei tule ja kui tulevad, ei taha naisele maksta või kui maksavad, siis vähem kui meestele. Tänaseks oleme võrdsed võrdsete seas ja ma olen juhtivpartner tähelepanuväärsete advokaatide kollektiivis.
Kas arvad, et Sinu karjäär oleks olnud edukam või muus mõttes teistsugune, kui oleksid mees?
Arvan küll , aga arvamuseks see jääbki, sest ma olen ju naine ja kündnud advokaadi tööpõldu sellena, kes ma olen. Minu vagude ajamise algus, taas vaba Eesti algusaeg, oli läbi põimunud ühiskonnas varem väljakujunenud suhtumistest ja hoiakutest. See kultuuriruum oli mehi eelistav ja seda mitte ainult advokaatide kutsemaastikul vaid üldiselt. Olid naiste ja meeste tööd ja rollid, eristati naistele ja meestele sobivaid ameteid jne. Üldlevinud arusaam oli, et hea ja õige naine on see, kes hoolitseb laste ja mehe kodusoojuse ja ninaesise eest. Seda arvamust kandsid sügavalt ka naised ja olid kõrvalekallete eest esimesed hukkamõistjad. Ma kirjeldan seda minevikus, sest ma tahan uskuda, et see on mineviku suhtumine, kuigi tean, et ühiskondlikud hoiakud muutuvad aeglaselt ja on pika vinnaga.
Advokaat oli enam meeste elukutse ja advokatuuriski ruulisid mehed. Eduka advokaadi kujund oli meil ja mujalgi korralikus ülikonnas ja lipsustatud, dokumentidest pungil portfelliga tõsise näoilmega mees. Hollywoodi filmid tõid järjest sagedamini vaatajate ette kohtus võite saavutavad naisadvokaadid, kes seejuures olid ka väga ilusad ja seksikad. Eks ta nii ole olnud ja on veel, et mehega samal tasemel karjääri saavutamiseks peab naine olema poole parem, nutikam, toredam ja imelisem. Kuskil 10-15 aastat tagasi hakkasid advokatuuri juhtimises puhuma naisi kaasavamad tuuled, mis tänaseks on päädinud esinaise valimisega. Oleme aina teel.
Millised on partneri positsiooni väärtused Sinu jaoks?
Arvan, et advokaadibüroo partner olla on uhke ja hea! Sellel on tõsine ja tunnustav kõla ning see väärtustab advokaadi isikut, seades loomulikult ka kõrgendatud nõudmisi. Partner tähendab vastutust, koostööd, empaatiat ja pidevat arengut isiksusena. Partneril peab olema süda õiges kohas ja büroo pärast valutama. Ta ei saa olla mugavustsoonis, kuna on igapäevaselt kolleegidele õpetaja, suunaja, kuulaja ja mõistja. Partner ei tohiks olla oma oskusteadmistes ja elutarkuses kade. Jah, partneri asi on anda kolleegidele innustavat tuge ja büroole säravaid värve.
Miks on Sinu arvates Eesti suuremate advokaadibüroode juhtide seas keskmiselt vaid 25 % naisi, kuigi töötajatest on keskmiselt 49 % naised?
See, et Eestis suuremate advokaadibüroode juhtfiguuride seas on täna 25 % naisi, on suur edasiminek. Advokaadikutse on olnud meestekeskne ja tulenenud õigusabi osutamise kui tegevusvaldkonna välistest teguritest. Sooline võrdõiguslikkus on ühiskondlik protsess, mille viljad küpsevad aeglaselt. Inimõigustega on peaasi, et nende ühiskonnas juurdumine oleks arengus, mitte paigalseisus või taandarengus. Eestis tunnevad naised ennast enamasti hästi ja järjest paremini. Karjääriredelil liikumine on muutunud mõneti hõlpsamaks. Küllap mõjub seegi, et Eestil on paari põlvkonna jagu vabaduses hariduse saanud inimesi ja noorte suhtumised on oluliselt muutunud. Naistel ei ole enam survet kohe peale ülikooli luua pere ja hakata lapsi kasvatama. Võib vabalt teha 10-15 aastat karjääri, siis saada emaks ja hüpata mõne aja pärast jälle ree peale tagasi. Siiski-siiski on jätkuvalt tõsiasi, et ema roll mõjutab enamusel naistest tööalast saatust.
Kas naiste osakaalu tõstmine advokaadibüroode juhtimises on Sinu arvates oluline?
Advokaadibüroo on professionaalne ühendus ja mida võimekam on ta mõistma inimeste erinevaid suhtumisi ja hoiakuid , seda parem ja pädevam ta on. Lisaks on advokaadibüroo tegevus seotud nii paljude erinevate inimsuhetega, et see juba iseenesest nõuab eritahulisi lähenemisi. Selge see, et grupp mehi on ainult meestele omaste arusaamadega grupp ja kui tahes tublid nad on, on sealt puudu naise täiendav pool. Ma ei poolda kvootide kunstlikku sundi, aga mõistlik vaba areng paneb vabas ühiskonnas tegema targemaid valikuid.
Kas oled kogenud seda, et klient valib bürood naispartnerite olemasolu järgi või kas on ette tulnud olukordi, kus kliendi ootustele vastab paremini just naissoost partner või advokaat? Aga vastupidi?
Kuna naise nime kandev advokaadibüroo tegutseb päris edukalt juba 23 aastat, küllap on siis neidki kliente, kes hindavad naispartneri olemasolu. On tuldud ka spetsiaalselt küsima naisadvokaati. Seda just viimastel aastatel tõusetunud teemadega seotult: ahistamised, töökius, lähisuhtevägivald, seksuaalsed väärkasutused ja sooline diskrimineerimine. Abivajajateks on nii lapsed, naised kui ka mehed. Vahel on just meestel naisele sedavõrd isiklikest küsimustest lihtsam rääkida ja naise ees on hingemattev häbitunne vähem valus.
Samas on olukordi, kus olen kliendile ise soovitanud, et tema asjas oleks parem kasutada meesadvokaati ja seda just mõne naisametniku tõttu.
Üks on selge – advokaadibüroos peab olema mitmekesisust.
Milline on Sinu büroo suhtumine soolise tasakaalu saavutamisse või hoidmisse juhtimise tasandil?
Maria Mägi Advokaadibürool on ainult büroo nimi tasakaalust väljas, muidu on nii juhtimine kui ka partnerite osas kaalukauss horisontaalis ja seda ilma igasuguse teadliku arvestuseta. Nii lihtsalt on kujunenud ja alati olnud ja nii ongi hästi.
Mida saaks advokaadibürood, advokatuur ja ühiskond laiemalt teha, et tõsta naiste esindatuse taset advokaadibüroode juhtimises ja osanike hulgas?
Ma ei kitsendaks oma vastust siinkohal ainult advokaadibüroode juhtimisele. Nagu öeldud, on võrdõiguslikkus protsess ja selline protsess, mida peab pidevalt tagant lükkama. Seega saame me igaüks selleks lükkajaks olla. Iseendast ja oma lähedastest alustades liigume mõjusama poole. Me ise oleme oma kodudes ja sotsiaalsetes gruppides osalised ning olemise mõtestajad. Advokaadid saavad olla ühiskonnas heaks eestkõnelejaks, rääkimata advokatuurist, kui üle saja-aastasest väärikast organisatsioonist.
Milliseid valikuid oma karjääri edendamiseks ja potentsiaali realiseerimiseks soovitaksid teha naistel, kes täna alustavad oma karjääri advokaadibüroos?
Lihtne on vastata, et tehke oma teadlik valik, kavandage tegevused ja hoidke sõrmega järge. Mina jätaksin ikka heale juhusele ka ruumi. Ma ise jõudsin nii juura, advokaadikutse kui ka oma büroo asutamise ja partnerluse juurde läbi juhuste ahela. Ehk sellepärast pole ma ka hambad ristis advokaadi klassikalisest karjäärist kinni hoidnud ja olen saanud päris mõnusalt toimetada.
Poleks vaja üldse mõtelda sellele, et olen naisadvokaat, aga seda, et olen naine, kes on omal alal hea, peab teadma ja julgema tunda. Rõõmu, nalja ja naeru peaks käepärast olema ka siis, kui asjad on hapud ning halva advokaadi tunne poeb põue. Igal aastal üks kord tahan ma advokatuurist välja astuda ja ütelda, mida ma tegelikult arvan. Siis aga saab võitu just see imeline tunne, et advokaat olla on kõrge isiklik väärtus – sa oled inimestele vajalik. Mis meil ikka muud vaja on?