Pildi autor Stina Kase
Meie intervjuude sarja avab usutlus Gerli Kivisooga, kes on partner Advokaadibüroos Ellex Raidla. Selles ülimalt maskuliinse partnerkonnaga (13 meespartnerit!) büroos torkab Gerli ainsa naispartnerina ja ühe juhatuse liikmena silma kui särav erand. Gerli on tähelepanu ja tunnustust pälvinud kui Eestis kõige enam IPOsid nõustanud advokaat. Oma kõrgetasemelise kutsetöö eest pälvis Gerli 2016. aastal ka aasta advokaadi tiitli.
Millises õigusvaldkonnas sa praegu tegutsed?
Suures plaanis on minu tegevusvaldkonnaks tehingud, millest enim armastan kapitaliturgude tehinguid (väärtpaberite avaliku pakkumise tehinguid), samuti nõustan kliente ühinguõiguse valdkonnas. Minu teemaks kujunes see võrdlemisi juhuslikult. Oma advokaadikarjääri alustasin tegelikult Advokaadibüroo Raidla ja Partnerid (nüüd Advokaadibüroo Ellex Raidla) kohtuosakonnas. Noore advokaadina sattusin aga töötama erinevates valdkondades ja nii jõudsingi tehingute juurde. Täna soovitan ka noorematele kolleegidele erinevate asjade proovimist, kuivõrd vaid akadeemiliste teadmiste pinnalt ei pruugi olla võimalik enda jaoks kõige köitvamat valdkonda leida. Nii näiteks polnud „minu ajal“ väärtpaberituruõiguse kursust olemaski.
Tehingute juures köidab mind ennekõike kaks aspekti – esiteks, vaatamata sageli pingelisele ettevalmistusperioodile on tehingute nõustamine reeglina positiivse lõpplahendusega mõlemale või kõigile pooltele. Üldine foon on pigem konstruktiivne ja tulemusele orienteeritud. See pole nii vaidluste puhul, mis mulle sageli destruktiivsed tunduvad. Teiseks, tehingute nõustamine annab võimaluse piiluda erinevate äride köögipoolele – iga kord õpin midagi uut ja põnevat, silmaring avardub.
Milline on olnud sinu teekond partnerluseni oma praeguses büroos? Kas arvad, et sinu karjäär oleks (olnud) edukam, kui oleksid mees?
Minu teekord partnerluseni Advokaadibüroos Ellex Raidla on olnud üks kiire kurviline sõit. See büroo oli ka minu esimene töökoht, aga partneriks sain hoopis Advokaadibüroos Primus, mille üheks asutajaks ise olin. Olen alati arvanud seda, et mul on elus ja karjääris kõvasti õnne olnud. Nimelt oli minu teekond partnerluseni ühine kahe minu tänase partneri Anton Sigali ja Ermo Kosega. Mõlemad on mind ühel või teisele hetkel edasi nüginud ja kaasa tõmmanud. Seega pigem kaldun arvama, et minu karjäär ei oleks olnud kiirem või edukam, kui oleksin mees. Küll aga oleks see olnud kindlasti teistsugune siis, kui me poleks Antoni ja Ermoga saanud ühes tuules sõita.
Mul on kaks last ja mõlemaga olin aasta aega kodus (kokku kaks aastat). Sellel ajal jäin ka eemale igapäevasest advokaaditööst. Pean tunnistama, et ei tunne, et see oleks minu karjääri kuidagi mõjutanud või kui, siis pigem positiivselt – eemalolek annab võimaluse enda tööelu distantsilt vaadelda ja näha suuremat pilti, mõelda põhjalikult (töö)asjade üle, milleks muidu aega pole. Emadus õpetab ka kannatlikkust ja sallivust. Ka see aitab tööalaselt kõvasti edasi. Usun, et fookus on pärast emapuhkusi paremini paigas.
Mis on partneri positsiooni väärtused sinu jaoks?
Ma arvan, et partneri positsioon annab seda, mida sealt leida ja võtta tahetakse. Seal on peidus suuremad eneseteostuse võimalused mitte ainult advokaadi, vaid ka juhina, mingis mõttes rohkem vabadust ning parem finantspositsioon. Minu jaoks on selles positsioonis kõik eelnev esindatud, mõni nimetatud elementidest rohkem-, mõni vähemtähtsas proportsioonis. Siinkohal oleks ilmselt aus mainida ka seda, et partneri positsiooniga kaasneb ka märkimisväärne kogus vastutust, millega vahel on raske toime tulla.
Miks on sinu arvates Eesti suuremate advokaadibüroode juhtide seas keskmiselt vaid 25 % naisi, kuigi töötajatest on keskmiselt 49 % naised?
Ma olen advokaat olnud nüüdseks juba 17 aastat. Kui oleksin selle küsimusele vastanud 10 aastat tagasi, oleksin öelnud, et naiseks olemine pole advokaadikarjääris mingi takistus. Täna ma seda küsimust nii must-valgelt ei näe. Isegi vastupidi, ma arvan, et sellest statistikast joonistub välja ühiskondlik probleem. Õigusteenuste äri kui selline pole kindlasti midagi sellist, mis oleks olemuslikult meeste ala. Mulle tundub, et juurpõhjuseks on justnimelt nimetatud ajaloolised ja sotsiaalsed tegurid, mis on kujundanud ühiskondlikud hoiakud, mille me kõik (sealhulgas naised ise) oleme omaks võtnud. Mina kasvasin isegi üles perekonnas, kus vanem generatsioon (pean silmas oma vanemate vanemaid) soovitas mul selle ülikooli-asjaga mitte jännata, targad naised olevat sageli isepäised, mis aga vähendab väljavaateid meheleminekuks. Markantne näide, aga ka tänases maailmas sugugi mitte asjakohatu – laste kõrvalt tööle naastes sain sageli hinnanguid just naistelt – 1-aastane laps olevat liiga väike, et tema kõrvalt tööle minna. Kui esimese lapse kõrvalt tööle naastes lõikasid sellised märkused sügavalt hinge, siis teise lapse puhul tavatsesin juba läbi huumoriprisma vastata, et muretseda pole vaja, ma ei jätnud last üksi koju, ta on seal omaenda isaga. Jällegi pean möönma, et mul on kõvasti õnne olnud – minu abikaasa on mõlema lapsega minu tööle naasmise järel kodune olnud – soovitan seda kõigile peredele, aitab oluliselt kaasa perekondliku tasakaalu leidmisele.
Olen tänaseks üle 10 aasta tegelenud advokaadibüroos personaliküsimustega ja üks muster joonistub üsna selgelt välja – meesterahvad tulevad palka juurde küsima ja oma karjäärivõimalusi arutama oluliselt varem kui naised. Mehed on ambitsioonikamad, enesekindlamad ja järjepidevamad neis küsimustes, mis, nagu statistika kõnekalt näitab, tagab neile ka edu. Sealjuures ei ole naised kuidagi oma professionaalses arengus aeglasemad või kehvemad. Ma usun, et vahe tekib sellest, kuidas tüdrukuid ja poisse ajalooliselt erinevalt kasvatatud on. Kas naised ikka on nii palju alalhoidlikumad ja stabiilsemad või on neid lihtsalt õpetatud nii käituma?!
Kas naiste osakaalu tõstmine advokaadibüroode juhtimises on sinu arvates oluline?
See on keeruline küsimus, aga pigem kaldun arvama, et jah. Ühiskondlikke hoiakuid, mis naiste karjääri pidurdavad, saab murda positiivsete näidete varal ning protsessi kiirendamiseks võib olla hea vahend teemat konkreetsete sammudega nügida.
Sooline erisus advokaadibüroo või mis tahes muu ettevõtte juhtimises on minu hinnangul hea. Mehed ja naised on erinevad – mehed on agressiivsemad ja riskialtimad, naised seevastu sageli kaalutlevamad ja analüütilisemad. Ka on meeste ja naiste vaated kohati erinevad. Koostöö võimaldab suuremat pilti ja informeeritumaid otsuseid.
Näitena tahan uskuda, et olen oma büroosse toonud positiivse arengu seoses pere- ja tööelu ühildamise võimaluste loomisega ja seda eeskätt uudse vaatenurga pakkumise kaudu.
Kas oled kogenud seda, et klient valib bürood naispartnerite olemasolu järgi või kas on ette tulnud olukordi, kus kliendi ootustele vastab paremini just naissoost partner või advokaat? Aga vastupidi?
Jaa, olen, ning paraku mõlemas suunas – rahvusvahelise koostöö kontekstis on soolise tasakaalu küsimustel oluline koht. Vahetult olen näinud seda Skandinaavia büroode partnerite valiku protseduurides – nad küsivad otse, mis on naispartnerite ja -juhtide osakaal ning sellest võib sõltuda koostööpartneri valik. Ka on mulle otse ja ilustamata väljendatud seisukohta, et üks õige tehinguadvokaat on ikkagi mees.
Milline on sinu büroo suhtumine soolise tasakaalu saavutamisse või hoidmisse juhtimise tasandil? Kas pöörate sellele eraldi tähelepanu? Millised on takistused, et tasakaalu saavutada?
Teadlikkus soolise tasakaalu küsimustes tõuseb ka meie büroos ehk trend on positiivne. Konkreetset positiivse diskrimineerimise programmi meil ei ole ja mul (ise naispartnerina) on seda ka raske ette kujutada. Nagu mainisin ka ülal, arvan, et võti on ühiskondlike hoiakute muut(u)mises, mis saab toimuda ainult positiivsete näidete varal. Positiivseks näiteks ei saa lugeda seda, kui kedagi edutatakse üksnes seetõttu, et ta on naissoost. Või ka vastupidi – keegi ei tohiks kõrvale jääda seetõttu, et ta on meessoost.
Mida saaks advokaadibürood, advokatuur ja ühiskond laiemalt teha, et tõsta naiste esindatuse taset advokaadibüroode juhtimises ja osanike hulgas?
Ühiskondlikke hoiakuid ei saa vägisi muuta, muudatustele tuleb anda aega ja neid tuleb nügida nutikalt. Juba sellel teemal diskuteerimine on hea stardipunkt. Positiivsete näidete kommunikeerimine ja fookusesse tõstmine on heaks inspiratsiooniks teistele naistele. Seda saavad teha nii advokaadibürood, advokatuur kui ka ühiskond tervikuna.
Kuigi ma oma poisse kasvatan siiski poistena, ei ole meie kodus meeste ja naiste töid ega tüdrukute ja poiste mänge, poistel on lubatud nutta ja ema on samapalju vanem kui isa ning vastupidi ka. Usun, et see on päris hea algus. Tahan tööka ja tubli naisadvokaadina olla inspiratsiooniks ennekõike oma poegadele.
Milliseid valikuid oma karjääri edendamiseks ja potentsiaali realiseerimiseks soovitaksid teha naistel, kes täna alustavad oma karjääri advokaadibüroos?
Sõltumata soost usun, et eduka karjääri aluseks on kirg – teha tuleb seda, mis paneb silmad särama, raske on olla edukas milleski, mis sisemist põlemist ei tekita. Ise proovin aga olla pidevalt tähelepanelik büroos levivate hoiakute osas, et vajalikul ja sobival hetkel opositsiooni asuda ja olla piisavalt vokaalne. Alustavaid advokaate vaatan ühetaoliselt, olgu nad siis mehed või naised, tahan uskuda ja töötan selle nimel, et sool poleks tööandja ja tulevase partnerkonna seisukohast mingit tähtsust.