Vandeadvokaat Oliver Nääs, Advokaadibüroo LEXTAL partner
Martin Helme sõnavõtud tekitavad tihti elevust, sest ta kasutab reaalsetest probleemidest rääkides provotseerivat retoorikat. Seni, kuni provotseerides austatakse põhiseaduslikke raame, pole põhjust muretseda kohtusüsteemil ega ka teistel põhiseaduslikel institutsioonidel. See, et Eestis saab ilma repressioonideta nii vabalt sõna võtta ka kohtute aadressil, annab kinnitust meie sõnavabaduse heast seisust.
Kui jätta kõrvale provokatsioonid, siis ka kohtute sõltumatus on teema, millest tuleb rääkida. Eriti meie noores ühiskonnas, kus kõik pusletükid ei ole kindlasti veel strateegilises mõttes paika loksunud. Põhjust arutamiseks annab kindlasti ka meie (lähi)ümbruses toimuv. Poolas toimuv päädis Euroopa Liidu kõrgemate kohtute presidentide ühenduse toetusavaldusega Poola kohtunikkonnale. „Teated Poola võimude sekkumise kohta kohtusüsteemi toimimisse kujutavad endast ohtu Poola ülemkohtu ja Poola kohtusüsteemi kui terviku sõltumatusele,“ seisis ühenduse avalduses. Türgis võeti eelmisel aastal vahi alla massiliselt kohtunikke. Need asjaolud tuletavad meile meelde, et võimuahne täitevvõim ei ole kuhugi kadunud.
Eestis on kohtunikud aastaid rääkinud kohtusüsteemi rahastamisest, rahastamise mudelist ja sellest, kuidas see piirab kohtusüsteemi sõltumatust. Juba 2008. aastal tõdes tollane Riigikohtu esimees Märt Rask, et õigusemõistmise rahastamine konkureerib kahetsusväärselt erinevate poliitiliste lubaduste ja programmide rahastamisega. 2016. aastal Riigikogule peetud kõnes tõi tänane Riigikohtu esimees Priit Pikamäe esile, et Eesti riigieelarvelised kulud kohtusüsteemile eurodes ühe inimese kohta mõõdetuna on Euroopa Liidus tagantpoolt kolmandad, jättes meid tabeli viimasesse ossa koos Rumeenia ja Küprosega. Möödunud aastal juhtis professor Jaan Ginter tähelepanu asjaolule, et meie õigusriikluse traditsiooni arvestades ei pruugi me veel valmis olla prokuratuuri ja kohtu reeglina samasse hoonesse paigutamiseks. Sellest hoolimata kerkib Tallinnasse uus justiitshoone, kus leiavad uue ühise tegutsemiskoha just Harju Maakohus ja Põhja Ringkonnaprokuratuur. Kukalt paneb kratsima ka tõik, et ametisse astuva kohtuniku julgeolekukontrolli teostab Kaitsepolitseiamet, kes omab kriminaalasjades uurimispädevust ning on seetõttu kohtumenetluse tulemusest huvitatud osapooleks.
Aga on ka konkreetsemaid näiteid. Riigiprokuratuur esitas 2011. aastal Harju Maakohtu kohtunik Leo Kunmanile süüdistuse kindlustuskelmuses ja kindlustuskelmuse katses. Kohtunik mõisteti läbi kolme kohtuastme õigeks. Pärast õigeksmõistmist naasis kohtunik Kunman tavapärasele tööpostile, kust ta kriminaalmenetluse ajaks oli kõrvaldatud. Et alusetust süüdistusest oleks vähe, seadis Riigiprokuratuur n.ö Bakuu afääri kriminaalasjas kahtluse alla tööle naasnud kohtuniku erapooletuse, esitades taotluse viimase taandamiseks. Riigiprokuratuur põhjendas taandamist asjaoluga, et on süüdistanud kohtuniku kuriteo toimepanemises, mistõttu ei pruugi kohtunik olla Riigiprokuratuuri suhtes erapooletu. Lisaks lugesid saalis olijad prokuratuuri taotlustest välja ka etteheite, et kohtunik ei tee prokuratuuriga koostööd.
Kunman on ise selle alusetu süüdistamise sidunud enda tegevusega õigusemõistmisel. Üheksakümnendate lõpuks oli Kunmani lahendada endise kaitsepolitseiniku Rauno Aasa kriminaalasi. Rauno Aasa anti kohtu alla süüdistatuna surmaga lõppenud liiklusõnnetuse põhjustamises. Lähtudes oma siseveendumusest ja ilmselt vastu mõningaid ootusi mõistis Kunman endise kaitsepolitseiniku süüdi ja karistas teda reaalse vangistuse. See, et riik „unustas“ kohtuotsuse täita kuniks see omakorda aegus, on veel omaette teema. Kunman näeb selles aga tuha alla hõõguma jäänud sütt, mis kelmusesüüdistusega lõkkele puhkes. „Ma ei ole nende (riigiprokuratuur ja kaitsepolitsei – toim.) jaoks muutunud kummitempliks,“ on Kunman Postimehele öelnud.
Need on meie viimase aja näited kohtuvõimu sõltumatuse kõigutamisest või kõikumisest. Kuigi nende väidete najal ei ole kindlasti põhjust väita, et meie kohtusüsteemi sõltumatusega on fundamentaalseid probleeme, väärivad nad ikkagi tähelepanu. Tasub meeles pidada, et võimuahne täitevvõimu tingimustes on kohtu sõltumatust raskem taastada kui seda hoida.
Kuidas tagada sõltumatust?
Kohtunike sõltumatust ei ole võimalik tagada ühe meetmega. Professionaalsete kohtunike sõltumatust mõjutavad eelkõige kohtunike ametisse nimetamise ja tagandamise süsteem ning ka kohtuniku sotsiaalsed tagatised. Need on meetmed, mis on kirjutatud meie põhiseadusesse ja millega me proovime minimeerida täitevvõimu võimalikku sekkumist õigusemõistmisesse. Mõistagi on ka teistsuguseid lähenemisi.
Me oleme juba ammu teinud õiguspoliitilise otsuse vaadata õigusmõistmise korraldamisel eeskujuna anglo-ameerika riikide poole, kust pärineb võistlev kohtumenetlus. Nii oleme alates 2004. aastat toonud enda kriminaalkohtumenetluse võistlevast kohtumenetlusest tuntud instrumente. Kõige märgilisemad on kohtult süüdistamise kohustuse (ja õiguse) äravõtmine ning tunnistajate vahetu ristküsitlemine kohtusaalis. Aga võistlev menetlus algab tegelikult kohtukoosseisust.
Anglo-ameerikalikus õigusruumis on õigusemõistmise ja inimese õiguste kaitse garandiks vandekohus. Vandekohus on kodanikest moodustatud õigusemõistmise pädevusega institutsioon, kelle ülesanne on otsustada süü olemasolu või puudumise üle. Vandekohtu puhul on otseseks ja lõplikuks otsustajaks rahvas. See teeb vandekohtust ühe demokraatlikuima institutsiooni, mida erinevad põhiseaduslikud korrad tunnevad. See tähendab muuhulgas ka seda, et ükskõik kui repressiivne on seadusandlik või täitevvõim, siis vandekohtu olemasolul ei ole ilma rahva esindajate nõusolekuta võimalik kedagi karistada. Ei ole juhus, et tänapäevane vandekohtu institutsioon hakkaski arenema Inglismaal käsikäes võrdsuse ja vabaduse ideedega, mis on demokraatiga tihedalt seotud.
Ilmselt ei ole ajaloost võimalik leida sõltumatumat kohtulikku otsustusorganit kui vandekohus. Vandekohtunikud valitakse juhuvaliku alusel kohalike elanike seast. Vandekohtunike jaoks ei ole see kohtumõistmine igapäevatöö. Nad ei ole saanud seda ametit kellegi poliitilise otsustuse tulemusena. Neid ei morjenda ametist tagandamine, kuna nad ei kaota sellega tööd ega sissetulekut. Vandekohtuniku puhul ei aktualiseeru küsimused püsiva sissetuleku määrast või kohtuniku pensionist. Institutsionaalselt on vandekohtunikud riigist täiesti sõltumatud.
Kohtunik või vandekohtunik?
Vandekohtu institutsioon tekitab eestlastel tavaliselt võõristust. Menetlust vandekohtu ees peetakse teatraalseks või kaheldakse vandekohtuniku suutlikkuses asja õigesti otsustada. Julgen arvata teisiti.
Kohtunikku eristab vandekohtunikust peamist kaks omadust – õigusteadmised ja kohtunikutöö kogemused. Aga õigusteadmised iseenesest ei taga nende õiget rakendamist.
Vandekohut kasutatakse faktide tuvastamisel. Õiguslikud küsimused ja menetluse juhtimine on kohtuniku ülesanne. Küsimusi sellest, kas etteheidetav tegu on üldse kuritegu või kas tõend on lubatav vandekohtule avaldamiseks, otsustaks ikkagi kohtunik kui professionaalne jurist. Faktide tuvastamisel aga ei ole vahet, kas tõendeid hindab kohtunik või vandekohtunik. Tõendite hindamine kohtumenetluses käib sarnaselt nagu seda teeb igaüks, kes midagi otsustab – hindad lähtematerjali usaldusväärsust ja lähtud enda siseveendumusest. Küll on aga kohtuniku ülesanne vandekohtu juhendamine, et vandekohtunikud teaksid, millele otsuse langetamisel tähelepanu pöörata. Vandekohtule selgitataksegi, et nad on tõendite hindamisel vabad, võttes arvesse enda elulisi kogemusi ning lähtudes sellest peavad nad andma hinnangu esitatud tõenditele. Tihti nähakse vandekohtu positiivse küljena just keskmise inimese pilku kaasusele. Seda eriti olukorras, kus üldtunnustatud põhiõiguste kohaselt peab karistusõiguslik vastutus olema keskmisele inimesele mõistlikult ettenähtav. Mõistagi välistatakse vandekohtunike seast sellised isikud, kes eelduslikult ei ole suutelised asjaolusid adekvaatselt hindama, tulenegu see näiteks inimese haridustasemest või terviseseisundist.
Kontinentaal-euroopalikud traditsioonid lähtuvad riigivõimu täiuslikkuse ideest. Ka kohtunik on selle arusaama kohaselt eksimatu ja erapooletu, kuna seadus teda selleks kohustab. Ilmselt ei ole selline nägemus kooskõlas tegeliku eluga, kuna me kõik eksime ja omame teadlikke või alateadlikke eelarvamusi. Kohtumenetluse seisukohalt on küsimus pigem selles, kuidas minimeerida eksimuste ja eelarvamuste mõju langetatavale otsusele. Vandekohus täidab ka neid eesmärke.
Vandekohus on kollegiaalne organ, mis ärgitab otsustajaid diskussioonile ja vähendab „kõik-on-niigi-selge“ suhtumist. Vandekohtu puhul ei saa ühe või mõne vandekohtuniku eelarvamused määravaks otsuse langetamisel, kuna otsus peab olema ühehäälne. USA-s on seetõttu klassikaline vandekohus 12- liikmeline, kuid oma funktsioonide täitmise mõttes on USA Ülemkohtu praktikas adekvaatseks peetud ka kuueliikmelist vandekohut.
Ka iga konkreetse vandekohtu moodustamise protseduur on suunatud just nende eesmärkide täitmisele. Potentsiaalsed vandekohtunikud valitakse välja juhuvaliku alusel, tänapäeval peamiselt arvutisüsteemi kasutades. USA-s näiteks panustatakse ka sellele, et potentsiaalsete vandekohtunike hulgas oleks vähemuste esindajaid. Potentsiaalsetest vandekohtunikest sõelutakse välja need, kellel võib olla seoses süüdistatava või talle süüks pandava teoga eelarvamusi. Lisaks nõutakse vandekohtult, et ta koosseis peaks olema ühiskonna läbilõige. See tähendab, et vandekohtu moodustamisel ei tohiks prevaleerida mingi inimgrupp, liiatigi veel selline, mis võib asja otsustamist oluliselt mõjutada. Näiteks abikaasade lähisuhtevägivalla kaasuste puhul ei oleks aktsepteeritav ainult mees- või naissoost liikmetega vandekohus.
Nende meetmete tulemusena saab kokku grupp inimesi, kellel ei ole varasemalt olnud üksteisega ega menetlusosalisega kokkupuudet ning kes on otsustamisel vabad, lähtudes enda südametunnistusest. Kuna ka langetatav otsus peab olema ühehäälne, on tegemist märkimisväärselt tugeva sõltumatust ja erapooletust tagava garantiide paketiga.
Eesti süsteem
Eestis toimub kriminaalkohtumenetluses täiemahuline (nii palju kui seda Eesti tingimustes on) võistlev menetlus esimeses astmes, kus tõendeid uuritakse ja tunnistajaid ristküsitletakse kohtu ees vahetult. Esimeses astmes kasutatakse kahesuguseid kohtukoosseise.
Esimese astme kuritegude puhul mõistab õigust kolmeliikmeline kohtukoosseis, mis koosneb ühest professionaalsest kohtunikust ning kahest rahvakohtunikust. Menetlusseaduse kohaselt on rahvakohtunik oma staatuselt ja õigustelt võrdne professionaalse kohtunikuga. Praktilisest aspektist on sellise koosseisu vaba otsustamine kaheldav. On vähetõenäoline, et rahvakohtunikud vaidleksid jõuliselt vastu professionaalsele kohtunikule või lausa hääletaksid temast erinevalt. Professionaalse kohtuniku autoriteet ja tema seisukoht mõjutavad paratamatult ka rahvakohtunikke. Ma ei tea ühtegi kohtuasja, kus mõni rahvakohtunik oleks jäänud eriarvamusele ülejäänud kohtukoosseisust. Sellise süsteemi puhul on otsustamisel kandev roll siiski professionaalsel kohtunikul.
Teise astme kuritegude menetlemisel kuulub kohtukoosseisu aga ainult üks professionaalne kohtunik. Sellise kohtukoosseisu puhul võivad aktualiseeruda kõik riskid, milliste maandamiseks on anglo-ameerikalikus õigusruumis vandekohus ellu kutsutud. Millal ja kui palju nendest riskidest on realiseerunud või kunagi realiseeruvad ei tea keegi. Teame vaid, et need riskid on olemas.
Kokkuvõte
Kas me peaksime rakendama ka Eestis vandekohut? Tingimata ei pea, aga kriminaalasjades võiks. Pole kahtlust, et vandekohtu rakendamine toob kaasa kulusid, mis poliitilise otsustuse tegemisel on tihti määrav argument. Aga me ei saa ainult sellega edasisi arutelusid pareerida. Vandekohus tagab ausama menetluse ning õiglasema tulemuse. Lisaks võimaldaks see anda osa riigivõimu teostamisest otse rahvale, nii nagu demokraatlikule asjaajamisele kohane.
Selle arvamuse kirjutamist lõpetades jäin mõtlema, millise otsuse oleks teinud vandekohtunikud äsja presidendilt armu saanud Anatoli Nikolajevi kaasuses. Kas vandekohtunikud oleks olnud Nikolajevilt „puhtsüdamliku ülestunnistuse“ kätte saanud uurijate töömeetodite osas kriitilisemad kui professionaalsed kohtunikud? Kuidas oleks vandekohtunikud suhtunud süüdistusse, mida ei toeta isegi mitte prokurör? Need küsimused jäävad vastusteta, aga võiksid anda meile mõtteainest edasiseks.
Autor Thomas Hood, “Humorous Poems … With a preface by A. Ainger, and … illustrations by C. E. Brock. L.P”, “Poetical Works. Smaller Collections”