Reedel, 5. aprillil 2024. a anti Eesti Advokatuuri 105. juubeliaasta pidulikul galal üle Eesti Advokatuuri kõrgeim tunnustus vandeadvokaat Leon Glikmanile.
Teenetemedali laureaat on olnud advokatuuri liige alates 1981. aastast. Samuti on ta kauaaegne advokatuuri põhiõiguste kaitse komisjoni liige ja olnud aukohtu asendusliige. Ta on maailma esimene Harvardi Ülikoolis hariduse omandanud Eesti jurist. Alustanuna tööd Simon Levini patronaaži all kannab ta edasi Eesti juuralegendide pärandit. Ta on advokatuuri raudvara, autoriteet nii kolleegide kui ühiskonna jaoks.
Järgneb intervjuu Leon Glikmaniga.
Te olete ühiskondlikult aktiivne ja võtate avalikult palju sõna teemadel, millega just sõpru ei võida. Mis Teid tagant kihutab, nii mõnigi peab ju targemaks vait olla?
Jah, olen vist suhteliselt otsekohene inimene. Sõprade võitmiseks pole ma sõna võtnud, minu viimase paarikümne aasta artiklid on pigem olnud kriitilised. Sõpru on mul niigi palju ja nad mõtlevad samamoodi.
Ma võtan tavaliselt sõna siis, kui endal närv ei pea vastu näiteks täitevvõimu laiutmisele. Või kui näen, et riigikogu töötab kummitemplina, siis tunnen vajadust tähelepanu juhtida, et lugege vähemalt läbi mis teile ette visatakse.
Teine asi, kui ajakirjanikud küsivad, siis vastan hea meelega, kui teemat tunnen. Sest nii meditsiinis kui juuras püüab iga inimene eksperti mängida. Väga ebameeldiv on vahel lugeda või kuulata sõnavõtte “ma pole küll eelnõud lugenud, aga arvan selle kohta, et…”
Kolleegid rõhutavad Teist rääkides ühtevalu, et põhiõigused on Teil hingel. Kuidas see väljendub?
Meil tulevad eelnõud nagu saelauad Vändrast. Häid eelnõusid on väga vähe, väga sageli on taustal püüd täitevvõimu laiendada, riigile inimeste sanktsioneerimist lihtsamaks teha. Küll trahve mitmekordistada, küll lausa uut haldustrahviseadust juurutada või elu muidu tülikamaks teha.
Kust tuleb see täitevvõimu instinkt enda võimupiire alatasa laiemaks nügida?
Olen sellele palju mõelnud ja ei leia vastust. Tean paljusid inimesi, kes on pärast riigitööle minekut muutunud, nii mõnestki üsna säravast isiksusest on saanud keskpärasus. Isegi sõnavara muutub kantseliitlikuks, liberaalsed vaated kaovad ära. On see siis keskkond niisugune või kardavad vallandamist ja seeläbi turuhinda ületava sissetuleku ja nomenklatuursete soodustuste kaotamist? Ei tea. Kui maksumaksja annab arvuti, sooja toa ja auto, tekib kohe kiusatus mingi sigadus kokku keerata.
Ja õige pea hakkavad nad inimese kohta “isik” ütlema.
Seda ka. Eks minnakse ka aatelistel eesmärkidel. Aga mugava elu peale satuvad sageli inimesed, kes erasektoris läbi ei lööks. Ja mullis on mugav elada, aga seal kaob kokkupuude reaalse eluga. See ei takista mulliväliste inimeste õpetamist, kuidas õigesti elada.
Mis ettevõtja elul siis häda on?
Kui palju mõttetusi tuleb ettevõtjal teha, et ots otsaga kokku tulla! Kasvõi ülepingutatud raamatupidamiskohustus, milleks seda väikeettevõtjate puhul vaja on? See maksab pooltuhat eurot kuus, perefirmat ei saagi nii pidada, et paartuhat eurot kuus lisa teenida – e lõviosa läheb raamatupidamiseks ja maksudeks. „Kirsina tordil“, vahepeal sõidab statistikaamet sisse ja küsib samu asju uuesti. Mikroettevõttele ei peaks muud raamatupidamiskohustust olema, kui see, mis võimaldaks käibelt mingit protsenti maksta. Eesti ettevõtjal on kaelas üks maailma kõrgemaid sotsiaalmaksusid, mujal jagatakse seda töötajatega. See tapab majandust. Mis takistab sotsiaalmaksu lae kehtestamist? Kõik see pärsib välisinvesteeringuid, nii nagu ka normaalse lennuühenduse puudumine. Ükski investor ei soovi jätkulendusid oodates lennujaamades nürilt passida ning sama käib turistide kohta. Miks Lätis on korralik lennuühendus ja meil ei ole? Eesti on piirangute ja liigmaksustamise tõttu kalliks muutunud, näiteks on baarikülastus meil Berliinist kulukam, mõnest Hispaania suurlinnast rääkimata. Lisaks avalduvad puritaanluse ilmingud. Näiteks, suvepealinn Pärnu ametnikel tekkis äsja „hiilgav“ suviste väliterrasside ärakeelamise idee. Vägisi meenub H. L. Mencken puritaanluse määratlus, mis kõlab umbes nii: „Igikestev hirm, et kuskil võib olla mõni õnnelik inimene“. (The haunting fear that someone, somewhere, may be happy).
Ettevõtte likvideerimine on sisuliselt võimatu: asutamise lihtsuselt oleme maailmas esirinnas, likvideerimise lihtsuselt kusagil tagareas. Kõigiti lihtsam on osad likvideerijatele ära kinkida.
Meil on üks maailma raskemaid planeerimismenetlusi, seepärast ma ka sellega ei tegele. Vanade garaažide mahalükkamine ja millegi ilusa asemele tegemine võtab Läänes aasta, meil 15 aastat.
Kunagi oli Eesti tõesti innovaatiline, kuid kui jätta kõrvale IT, siis praegu on areng stagneerunud. Viimane hea mõte oli ettevõtte tulumaksu kaotamine, sealt edasi vaid brežnevlik stagnatsioon. Mõeldakse, kuidas maksubaasi suurendada, mitte kuidas kulukat ametnikkonda ja bürokraatiat vähendada, ettevõtlust elavdada või ettevõtja elu lihtsamaks teha. Kuigi algsuund oli õige, vabariigi algusaastail oli ettevõtlus au sees ja oli vähem bürokraatiat. Vähemasti Laari algusaegu valitses siiras soov liberaalkapitalistlikku ühiskonda ehitada. Hiljem hakkas see bürokratiseeruma. Tekkis kummaline riigisotsialism, kus maksud ja piirangud , sh. autovastasus on sotsid, aga vastuteenus ei ole. Mida tuleb siiski tunnustada on IT areng, sh avalike teenuste osas.
Keegi ju ei hääleta enda õiguste ja lihtsa riigi äraandmise poolt. Mis selle võimalikuks teeb? Kas õiguste erosioon on nagu konna keetmine – kui hästi aeglaselt teha, siis ohver ei märka?
Inimesed harjuvad, Eesti inimeste harukordset kannatlikkust kasutatakse ära. Ma veedan palju aega Hispaanias, näiteks Madriidis käisid mitte just ammu meeleavaldused sest taheti tõsta metroopileti hinda mingi viie-kuue sendi jagu. Eesti inimene seevastu talub vaikides igat sorti kiuslikkust, sh. maailma kõrgemaid kommunaalkulusid. Ettevõtja pahatihti hääletab jalgadega ja lahkub siit, nii on mitmed mu sõbrad teinud.
Korralik automaks on Hispaanias 200 eurot aastas ja alkoholiaktsiis on olematu, kas te kujutate ette mis seal juhtuks, kui riik üritaks inimestele autode eest 1000-euroseid arveid teha või kui õlle hind tõuseks poes 50 sendilt pooleteisele eurole? Ametnikkond tunneb variserlik-demagoogilist „muret“ süsinikuheitmete ja keskkonna pärast, aga millegipärast ise autodest ei loobu. Maksumaksja raha eest sponsoreeritud auto on miskipärast avalikule teenistujale hea, kuid oma raha eest soetatud sõiduk on „ lihtsurelikule“ halb. See on inimeste intellekti alahindamine, igaüks saab ju aru, et tegelikult on asi eelarves ja vahendite saamises avalikele teenistujatele mugavaks äraelamiseks.
Te ei paista just kuigi optimistlik?
Kogemus on teinud pessimistlikuks! Erasektor on nii väikeseks jäänud, avalik sektor on sellest suurem. See tohutu hulk ametnike ja mõttetute nõunike armee valib ka riigikogu ja kujundab poliitikat, ma ei usu et keegi selle arvuka valijaskonna laiutamise kallale minna julgeb.
Ma ise olen seaduskuulekas inimene ja teen kõik nagu soovitakse, nii magan ise rahulikult. Aga toimuv on kurvavõitu, sest ma näen et elu saaks käima tõmmata, meil on ju haritud ja töökas rahvas, inimesed on ettevõtlikud ja räägivad mitmeid keeli. Me saaks suurepärase ettevõtluskeskkonna luua, nagu näiteks Singapuris. Aga seal ei saa üldiselt ametnikuks, kui pole enne olnud ettevõtja.
Parandage kui eksin, aga Teie vist enda kliendi asju avalikkuse ees ei aja?
Olen püüdnud kliendi PR-i vältida. Seal on mitmeid põhjusi, aga eeskätt ei taha ma jätta muljet, et püüan kuidagi kohut menetlusväliselt mõjutada. Minu põhieesmärk on asi kohtus võita.
Teie patroon oli legendaarne Simon Levin. Kas siin räägib tema pärand?
Levin on mind mõjutanud ikka. Tema oli juba nõukogude ajal nö staaradvokaat, kõik teadsid et tema on parim kriminaaladvokaat ja tema juurde on peaaegu võimatu saada. Tema õpetas mind väga palju, alates sellest kuidas klientidega suhelda ning huumorimeelne olla. Seda suutis ta isegi jabural nõukaajal.
Tema oli kriminalist, aga mina olen sellest ammu loobunud. Ajan põhiliselt tsiviilasju, tsiviilkohtuvaidlusi.
Miks?
Seal on rohkem võimalusi kliendi huvides tulemusi saavutada.
Endine riigikohtunik Eerik Kergandberg on öelnud, et kriminaalmenetluses on kogu seadusandlus suunatud süüdistuse positsiooni tugevndamisele. Kriminaalmenetlus on üles ehitatud nõukogude õiguse baasil. Kõik muud õigusharud on reformi läbi käinud, kriminaalmenetluses ole seda juhtunud. Meil kehtib ikka veel inkvisitsiooniline kohtueelne menetlus, millele järgneb siis üsnagi ebavõrdne kohtupidamine. Näiteks, demokraatlikes menetlussüsteemides peab prokuratuur andma kaitsjatele juurdepääsu kogu nende käsutuses olevale materjalile, meil mitte. Kui esimeses astmes on vahetus menetluses keegi imeläbi õigeks mõistetud, ehk kohtunikul on tõsine kahtlus tekkinud, aga teise astme kohus mõistab samade tõendite põhjal dokumendimenetluses süüdi – mulle on täiesti hoomamatu, kuidas see võimalik on. Ja kõik need juukselõikuse ja konjakipudeli süüdistused.
Või võtame kasvõi tõendid, ütleme võlaõigusliku kahjunõude puhul. Oleks mul sellised tõendid nagu tavalises majandus- või korruptsioonisüüdistuse kriminaalasjas, naeraks tsiviilkohtunik mu välja. Saadaks veel viisaka kirja advokatuurile, et kas Glikmanil on tervis ikka korras.
Seetõttu ma armastangi tsiviilasju, kuna seal kohtlevad kohtud kõiki, sh. riiki võrdse osapoolena.
Alati, kui riigi kasuks kruve peale keeratakse, käib ju läbi argument, et ausal inimesel pole karta miskit?
(Osatades) Ausal inimesel pole karta miskit! Sellega on kogu aeg ka pealtkuulamist põhjendatud! Pole probleemi, ma olen aus inimene, las siis kuulavad, õige hõlma ei hakka keegi?! Hakkab ikka küll! Tegemist on privaatsusriivega ning pahatihti kasutatakse üksikuid süütuna mõeldud lauselõike süüdistuse tõenditena.
Te olete siin riigi juhtimist päris ohtralt kritiseerinud, aga kuidas Te need probleemid tähtsuse järjekorda paneks?
Lihtsustatult, suur probleem on, et ettevõtjat ei respekteerita. Riik jätab mulje, nagu ettevõtlus poleks just kõige õigem asi, õige kodanik on ilmeksimatu avalik teenistuja kes muretseb meie tuleviku eest. Nii tekibki lõpuks usk, et raha tuleb eelarvest, aga kuidas ta sinna jõuab, ei aduta. Usutakse, et riigikapitalism on see kõige ideaalsem viis. Sümptomaatiline on ka kadedus ja ajakirjanduslik parastamine, kui ettevõtjal miski ei õnnestu. Proovigu ise järgi teha!