Autorid: Maret Kruus, advokaadibüroo NOVE advokaat ja Mari Matjus, advokaadibüroo NOVE vandeadvokaat ja assotsieerunud partner
“Räägime põhiõigustest” on Eesti Päevalehe ja Eesti Advokatuuri koostööprojektina valminud artiklisari, milles räägivad tuntud õigusasjatundjad põhiõigustest ja nende kohast igapäevaelus.
Kas inimesel on õigus alternatiivravile või hoopis kaitsele selle eest?
Hiljuti kirjutas meedia rinnavähki põdenud naise otsusest pöörduda arsti asemel alternatiivmeditsiini ravitseja poole. Tulemuseks oli roieteni ära mädanenud rind. Õigeaegse arsti juurde pöördumisega olnuks võimalik haigusest jagu saada. Teise hiljutise näitena selgus, et Facebook’ist on võimalik leida noortele emadele suunatud loenguid, kus õpetatakse oma lapsi homöopaatilisel teel “vaktsineerima”. Neid näiteid, kus inimesed abi otsimisel arsti asemel alternatiivravi poole pöörduvad, on veelgi.
Olgu öeldud, et mitte kõik alternatiivravimeetodid ei ole tervisele kahjulikud. Ka ei ole välistatud, et mõne alternatiivravimeetodi kasulikkus ja ohutus võib leida tulevikus tõestust.
Põhiseadusest tulenevalt on riigil kohustus luua õiguslik raamistik, et tagada inimestele vajalik ja adekvaatne terviseabi. Kas olukorras, kus võime sattuda muuhulgas ka kahjulikku alternatiivravi pakkuvate „imeravitsejate“ juurde on meie põhiõigus tervisekaitsele piisavalt tagatud? Kas riik üldse saab keelata alternatiivravi osutamise või piirata inimese õigust pöörduda alternatiivravi poole?
Inimese valikuvabaduse põhimõttest tulenevalt võib inimene ise valida, kas ta soovib kasutada tavameditsiini, alternatiivmeditsiini teenuseid või neid mõlemaid koos. Kui täiskasvanud teovõimeline inimene keeldub tõenduspõhise meditsiini ravist ja eelistab näiteks homöopaatiat, on see tema õigus. Küll aga on riigil võimalus järelevalve teostamise kaudu keelata sellise alternatiivravi osutamine, mis on inimese tervist kahjustav või tarbijaid eksitav. Mida tõhusamalt seda suudetakse praktikas teha ja mida rohkem traagilise lõpuga juhtumeid ära hoida, seda tugevamalt on tagatud ka tervise põhiõigus.
Ohustatud grupid
Kui täiskasvanud teovõimeline inimene otsustab alternatiivmeditsiini kasuks, võib üldiselt öelda, et see on tema õigus ja kaalutletud valik. Eraldi tuleb tähelepanu pöörata aga neile gruppidele, kes iseenda eest kaalutletud valikuid teha ei saa või on oma haiguse tõttu kergesti mõjutatavad:
1. Lapse eest otsustab reeglina tema vanem;
2. Piiratud teovõimega täiskasvanu eest võib otsustada tema eestkostja;
3. Raske haigusega patsient võib olla nõus proovima igasuguseid pakutavaid meetodeid ja maksma selle eest suuri summasid.
Need grupid võivad vajada teistest suuremat kaitset ja järelevalve tähelepanu. Tavalistes raviasutustes kaitseb last see, et arst peab eirama lapsevanema otsust, kui see kahjustab ilmselgelt lapse huve. Näiteks kui lapsevanem ei luba lapsele vajaminevat vereülekannet teha, siis tuleb lapsele vereülekanne siiski teha, kui see on lapse huvides. Sama kehtib ka piiratud teovõimega täiskasvanute kohta. Kas aga lapsed ja piiratud teovõimega täiskasvanud on piisavalt kaitstud siis, kui neile osutatakse vanema või eestkostja soovil tõenduspõhisest meditsiinist väljapoole jäävat ravitsemise teenust?
Soomes on tehtud ettepanek piiranguteks
Soomes on arstide liit teinud ettepaneku piirata alternatiivravi osutamist. Ettepaneku kohaselt tuleks määrata kindlaks, millistele patsiendigruppidele võib ravi osutada ainult professionaalne tervishoiutöötaja. Sellisteks patsiendigruppideks oleksid lapsed ja täiskasvanud, kes ei ole võimelised oma vaimse seisundi tõttu oma ravi üle ise otsustama. Nii kaitstaks neid inimesi, kes iseennast võimalike kahjulike otsuste eest kaitsta ei saa. Lisaks on tehtud ettepanek, et raskeid haigusi põdevate inimeste puhul oleks alternatiivravitseja kohustatud esmalt konsulteerima patsiendi raviarstiga. See aitaks kaasa võimalusele saada ka tõenduspõhise meditsiini ravi.
Piirangute seadmine ei pruugi olla lahendus
Eestis on Terviseamet 2017. aastal avaldanud, et inimeste tegevusvabadust ei piirata, kui selle tegevusega ei seata ohtu teiste inimeste elu ja tervist. Sellisel juhul ei ole piiramiseks ka mingit põhjust. Samas kui elu ja tervis võib olla ohus, on Terviseamet lubanud igal juhul reageerida. Järelevalve on piiratud ressurss. Tegevuste piiramine ja keelamine ainuüksi seadustega ei too veel lahendust. Ka siis, kui seada Eestis täiendavad ennetavad piirangud, sõltuks praktikas kõik ikka järelevalve tõhususest.
Mida saab teha praegu?
Terviseametil on võimalus teostada järelevalvet alternatiivravi üle oma seadusega antud õiguste piires. Näiteks algatas Terviseamet selle aasta juulis menetluse ettevõtte suhtes, kes pakkus raha eest nn energoinformatsioonilist vähiravi. Samuti suleti hiljuti Terviseameti palvel Facebooki’s MMS-i pooldajate grupp. Samuti on abiks teavitustöö selle kohta, mida tähendab alternatiivmeditsiin, tõestatud ravimeetodid, katsetamise järgus olevad ravimeetodid. Hea näide selle kohta on Eesti Vähiliidu veebileht (https://cancer.ee/alternatiivravi/), kus on kirjeldatud, mida iga raviviis tähendab ja mida patsiendil tuleks valikute tegemisel silmas pidada. Lisaks, kui alternatiivravi osutamisega kahjustatakse lapse heaolu või jäetakse laps ilma vajaminevast tõenduspõhisest ravist, on lastekaitseseaduse järgi igal inimesel õigus anda abivajavast lapsest teada kohalikule omavalitsusele.
Artikkel „Advokaadid: kui “imeravitseja” riitusse haaratakse ka lapsed… Kas lapsed tuleks seadusega alternatiivmeditsiinist eemal hoida?“ ilmus Eesti Päevalehes, 20. novembril 2018, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/advokaadid-kui-imeravitseja-riitusse-haaratakse-ka-lapsed-kas-lapsed-tuleks-seadusega-alternatiivmeditsiinist-eemal-hoida?id=84499115.