Intervjuu riigikohtunik Villu Kõvega: Ärikeelu mehaaniline kohandamine võib kahjustada ettevõtlusjulgust
AB: Milline on tänase ärikeelu ideoloogia ja mille eest sellega karistatakse?
Riigikohus on ärikeelu temaatikaga tegelenud põhjalikult oma 22. veebruari 2011. aasta lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09. Eristada tuleb ärikeelde, mis kohalduvad pankrotimenetluse ajal, ja ärikeelde, mis kohalduvad pärast seda. Pankrotiseaduse järgset ärikeeldu (PankrS § 91) tuleb omakorda eristada karistusseadustikus sätestatud tegutsemis- ja ettevõtluskeelust (KarS §-d 49 ja 491).
Ärikeelu, tegutsemiskeelu ja ettevõtluskeelu üldine eesmärk on takistada isikul panna edaspidi toime maksejõuetusega seotud kuritegusid ja kahjustada kolmandate isikute huve. Ettevõtluskeeld ja tegutsemiskeeld on seaduses sätestatud selgelt lisakaristusena, st nende määramisel kohalduvad kriminaalmenetluse sätted ja isiku süüdimõistmisel põhiseadusega ette nähtud garantiid.
Ärikeeld on aga seaduses sätestatud n-ö preventiivse (haldus)sunnivahendina, mille toime on samas sarnane karistusega. Selle kohaldamise ideoloogiline alus on asjaolu, et isiku süüdimõistmisel kohalduvad menetlusgarantiid võivad olla „tülikad“, st et riigil ei ole ressurssi „korraliku“ menetluse jaoks ning säästlikum ja lihtsam oleks kohaldada teatud karistuslikke vahendeid kas puhtmehaaniliselt (seaduses sätestatud tingimustel) või näha kohaldamise kriteeriumid võrdlemisi detailselt seaduses ette, kahandades kaalumisruumi.
Selline karistusõiguse haldusõigusse „äraveeretamise“ tendents on paljudes valdkondades juba aastaid näha. Karistusõigusliku lahenduse asendamine haldusõiguslikuga halvendab isikute põhiõiguste kaitset (menetlusgarantiisid), aga samas pääseb potentsiaalne süüdlane karistusega kaasnevast häbimärgistamisest (mh ei lähe tema tegu karistusregistrisse) ja täiendavatest kitsendustest.
Praegu on tekkinud olukord, kus PankrS § 91 lg 3 järgne ärikeeld ning KarS järgsed keelud sisult kattuvad. Seega on seadustes praegu segadus sama sisuga dubleerivatest sanktsioonidest. Õige lähenemine peaks olema siiski see, et kui seaduses on mingi teo eest ette nähtud karistus, siis tulebki kohaldada seda.
Keerulisem on lugu PankrS § 91 lg-le 1 ja 2 järgsete ärikeeldudega menetluse ajaks, mis peaksid takistama isikutel majandustegevuses ebaausate tegude toimepanekut. Samas on ebaselge, mida need juriidilise isiku juhatuses olemise keelud ja ettevõtjaks olemise keeld ja selle rikkumine üldse tähendavad (vt ka allpool). Samas otsustab juhatuse liikmetele ärikeelu seadmist siiski kohus. Eriti küsitavaks pean aga PankrS § 91 lg 1, mis seab füüsilisele isikule pankroti väljakuulutamisel automaatse ärikeelu. Kuigi kohus saab sellest vabastada, on lähtekoht siiski see, et maksejõuetu inimene on potentsiaalselt ohtlik ja tema tegevust tuleb takistada. Minu arvates ei ole see lähtekoht õige. Arenenud maksejõuetusõigusega riikides puhtautomaatseid ärikeelde teadaolevalt ei kohaldata. Maksejõuetus ei ole kuritegu ja selle põhjused võivad olla erinevad, tänapäeval loetakse maksejõuetuse põhjuseks reeglina lihtsalt ebaõnnestumist, mitte aga pahatahtlikkust. Seega peaks ideoloogia olema selline, et pahatahtlike võlgnike puhul peaks kohus saama ärikeeldu kohaldada, kuid automaatselt see kohalduma ei peaks.
AB: Teie ettekandest advokatuuri üldkogul jäi kõlama, et tänane ärikeelu kohaldamine on liiga formaalne ning sel moel võib piirata ka nende ettevõtjate edasist tegevust, kes on võtnud tavapäraseid äririske. Kuidas see tegelikus elus välja näeb?
Eespool juba püüdsin probleeme lühidalt kirjeldada. Näen probleemi eelkõige just PankrS § 91 lg-s 1 ja leian, et inimestele (füüsilistele isikutele) pankroti korral automaatse ärikeelu kohaldamine ei põhine õigel lähtekohal ja seda peaks muutma. PankrS § 91 lg 2 kohaldamist pankrotis juriidilise isiku juhatuse liikmetele menetluse ajaks on Riigikohus viidatud lahendis oluliselt kitsendanud ja see ei tohiks praktikas suur probleem olla, eriti kui juriidilise isiku pankrotimenetlused kestavad tihti füüsilise isiku pankrotimenetlusest vähem.
Samas on sealgi määrav kohtu n-ö sisetunne, mis võib põhineda liiga vähestel andmetel. Ebaselge on ka see, mida ärikeeluga tegelikult keelatakse, mh kuidas tagatakse isikute ettevõtluse keeld, st keeld oma nimel kellelegi teenuseid osutada või kaupu müüa, olla korteriühistu või muu MTÜ juhatuse liige. Praktikas sellist järelevalvet ei ole (v.a registrikannete osas), puudub ka maksejõuetusregister, toimingute kehtivust piirangud ei mõjuta. Julgen seega väita, et näilise karmuse tingimustes saavad isikud siiski oma „pahasid“ asju edasi ajada. Kui aga olukord on neile liiga koormav, saavad nad kolida välismaale ja seal tegevust jätkata, kus selliseid piiranguid ei tunta või ei tunnustata.
AB: Kas saate tuua mõned näited probleemidest, milleni selline olukord aja jooksul viia võib?
Äritegevuse liigse sanktsioonidega koormamise (olgu karistamise või haldussunnivahenditega) üldine häda võib olla üldise ettevõtlusjulguse vähenemine ja soov pigem tegutseda palgatöölisena, kuna riskid ettevõtjaile on väga suured. Samas on ka inimeste üldine teadlikkus oma kohustustest ja vastutusest seoses majandustegevusega ikkagi väga madal ning küllalt lihtne on saada karistatud n-ö lollusest.
Samuti on Eestis igasugu sanktsioone seaduses piisavalt, kuid uurimisorganitel puudub võimekus majanduskuritegusid korralikult lahendada – asjad on aja- ja ressursimahukad. See võib tähendada kahetist negatiivset mõju: esiteks süveneb üldine karistamatuse tunne ja tehakse ulatuslikult halba, teiseks aga karistatakse neid üksikud, keda n-ö kätte saadakse, „täie rauaga“ asjade eest, kus üheksa samal viisil käitujat pääsevad.
Seega kombineeruvad kaks vastandlikku tagajärge – karistamatuse tunne neil, keda tuleks karistada, ning selliste „rumalate“ karistamine, kes ei oska vastutusest hoiduda. „Hammasrataste vahele“ jäänud isikute karm karistamine võib viia kibestumiseni ja riigis pettumiseni, aga ka suurendada sotsiaalabi vajavate isikute hulka või sundida Eestist lahkuma tööjõulisi aktiivseid inimesi, kellest edaspidi võiks ehk ühiskonnale kasu olla.
AB: Millised on teie kolm soovitust olukorra parandamiseks?
1) Võiks asendada PankrS § 91 lg 1 regulatsiooniga, mille kohaselt võiks kohus ärikeeldu kohaldada füüsilisest isikust pankrotivõlgniku suhtes vaid konkreetse mõjuva põhjuse olemasolul.
2) Mõelda korralikult läbi maksejõuetussanktsioonide kohaldamise süsteem ja alused ning tagada korralik järelevalve tegude uurimisel ja süüdlaste vastutusele võtmisel. Tagada tuleks üldine arusaam rikkumisele järgneva karistuse vältimatusest ja vältida selektiivset karistamist „kõigi teiste isikute pattude“ eest. luua tuleks efektiivne maksejõuetusregister.
3) Suurendada ettevõtlusega ja sellega seonduvate riskide ja vastutuse teadvustamist juba koolis, tagades samas julguse ja kindluse majanduses tegutseda.