Intervjuu Juhan Kivirähkiga: Mis mõjutab advokaatide mainet?
Hiljuti esitles Eesti Advokatuur advokaatide ja advokatuuri maineuuringut. Advokatuuri blogi palus Juhan Kivirähkil Turu-Uuringute aktsiaseltsist avada, mis on numbrite taga.
AB: Advokaate peetakse uuringu kohaselt asjatundlikeks (70 protsenti inimestest) ning üldised tulemused näitavad, et inimesed pigem usaldavad advokaate. Ega see pilt äkki liiga ilus pole?
Uurisime suhtumist advokaatidesse ja advokatuuri esimest korda. Küll aga oleme pidevalt uurinud inimeste suhtumist kohtutesse ja paaril korral ka prokuratuuri. Nende varasemate tulemuste põhjal võib öelda, et Eesti inimesed usuvad õiglasesse kohtupidamisse – ning advokaat on ju selle üks vältimatu osa.
Jah, ta esindab enamasti selle poole huve, kes on seadusega pahuksisse läinud. Kuid ta teeb seda ikkagi seadustele tuginedes ega saa ise kohtu asemel karistust määrata. Need ajad, kui televiisoris näidati, kuidas advokaat kohtunikule rahapakki kampsuni alla püüdis toppida, on jäänud ajalukku. Kui inimestel on ka mõnikord tunne, et kurikaelad pääsevad liiga kergelt, siis on see rohkem ikkagi etteheide pigem kohtunikele kui advokaatidele.
Vaatamata kõrgetasemelistele advokaatidele on siiski ühiskonnas hakanud murenema arusaam, et „suured sulid sõidavad tõllas“ – pean siin silmas maadevahetuse ja ka Autorollo kohtuasju.
Kahju, et meil pole võrdlusmaterjale varasemast, kuid kindlasti võib olla suhtumist advokaatide kasuks kallutanud ka näiteks Andrus Veerpalu juhtum. Meie rahvuslik iidol, kelle „uskumise-kommuuni“ liitus kümneid tuhandeid inimesi, pääses dopingusüüdistusest suures osas just tänu advokaat Aivar Pilve oskuslikule tegutsemisele.
AB: Nagu ka uuringust välja tuleb, peetakse advokaaditeenust kalliks. Kui midagi peetakse kalliks, kas siis see võiks tähendada, et ei nähta piisavat väärtust?
Ei, ma ei usu, et advokaadi teenuste kalliks pidamine tähendaks, et sellele hinna ja kvaliteedi ebaõiget suhet ette heidetakse. Kõigist ülejäänud arvudest selgub ju, et advokaate ja nende poolt osutatavaid teenuseid hinnatakse kõrgelt. Kalliks pidamine osutab pigem sellele, et suur osa elanikkonnast ei pea ennast võimeliseks seda teenust ostma.
Enamik neid kohtuasju, mis avalikkuse tähelepanu pälvivad, kestavad ju aastaid, läbivad mitmeid kohtuastmeid. Paratamatult jääb mulje, et kohtus oma õiguste kaitsmist saavad endale lubada vaid väga rikkad inimesed. Varandusliku ebavõrdsusega on aga Eesti ühiskonnas asjad teadagi kuidas …
AB: Kas on võimalik, et mõeldes advokaadile mõtlevad inimesed millelegi enamale kui lihtsalt ühele teenusele? Näiteks äkki mõtlevad nad riigi usaldusväärsusele laiemalt?
Aga võtame võrdluseks küsimuse, mida inimesed arvavad poliitikutest? Mida sel puhul silmas peetakse? Kahtlemata annavad küsimused „Kas Te usaldate poliitikuid?“ ja „Ka Te usaldate (näiteks) Eiki Nestorit?“ erineva tulemuse. Nii nagu erinevad ka näiteks usaldus ajakirjanduse vastu üldiselt ja mõne ajalehe või raadiokanali vastu konkreetselt. Küsimus ongi selles, kas sõnade „poliitik“ ja „ajakirjandus“ sisustamisel tulevad vastajale pähe ennekõike positiivsed või negatiivsed näited.
Sellest sõltubki ju tegelikult mingi ametiala üldine prestiiž ja usaldusväärsus: kui palju on inimestel nende asjade hindamisel võtta positiivseid, kui palju negatiivseid näiteid.
Nagu ma juba eelpool ütlesin, mõjutab arusaama advokaatide usaldusväärsusest suhtumine kogu kohtupidamise õiguspärasusse, mis laiemas plaanis on kahtlemata ka kogu riigi usaldusväärsuse küsimus. Ehkki advokaate ja advokatuuri siiski otseselt riigi usaldusväärsusega ei seostata.
AB: Kuidas kommenteerida seda, et uuringu järgi suureneb inimeste usaldus advokaatide suhtes sõltuvalt sellest, kui palju nad advokaatidega kokku puutuvad. Näiteks inimestest, kes on teenusega kokku puutunud, usaldab advokaate lausa 69 protsenti, samal ajal need, kes ei ole kokku puutunud, usaldavad vähem (49%)? Ja kuidas kommenteerida ka seda, et mida tihedamalt kokku puututakse advokaadiga, seda selgemalt avastavad osad inimesed, et nad ikkagi ei usalda advokaate (28 protsenti neist, kes kokku puutuvad versus 13 protsenti neist, kes pole üldse kokku puutunud)?
See, et mingi valdkonnaga kokku puutunute hulgas on rohkem nii positiivseid kui ka negatiivseid hinnanguid, on tavapärane – sest eks igal elualal tuleb ette nii positiivseid kui ka negatiivseid kogemusi. Asjaga mitte kokku puutunud inimesed annavad oma hinnanguid selle info põhjal, mida nad on kusagilt kuulunud.
Tooksin jälle võrdluse valdkonnast, mille uurimisel on mul pikaajalisem kogemus. Näiteks suhtumine päästjatesse või kiirabisse. Need, kellel endal on abi vaja läinud ja kes on seda õigeaegselt saanud, hindavad kahtlemata teenust kõrgemalt kui need, kellel kokkupuuted puuduvad. Samas – kui abi pole saabunud õigeaegselt, siis on ka hinnang tihti keskmisest kriitilisem.
AB: Usaldus Eesti Advokatuuri kui organisatsiooni vastu oli siin uuringus üsna kõrge (52%), kuid siin torkas silma ülisuur hulk inimesi, kes ei tea sellest organisatsioonist palju. Kas advokatuuri sarnane professionaalne organisatsioon peakski üldse olema väga tuntud?
Kui paljud inimesed näiteks teavad põhjalikult sellest, millega tegeleb õiguskantsler või riigikontroll? Samas saavad need institutsioonid ise teha väga palju selleks, et mõjuda ühiskonnas väärikalt ja usaldusväärselt – teadvustada oma olemasolu ning rolli ühiskonnas ning seda, millist abi nad saavad inimestele anda.
Ma usun küll, et ka Eesti Advokatuuril võiks olla täita väga oluline ja tänuväärne roll Eesti inimeste õigusteadvuse arendamisel. Lisaks sellele, et tutvustada ja selgitada avalikkusele õiglase kohtupidamise põhimõtteid ning advokaatide rolli selles protsessis, vääriksid kindlasti tutvustamist ka muud vajalikud õigusalased teenused, mida advokaadid osutavad. Usun, et väga paljud inimesed ei tea sellest valdkonnast midagi (ka mina oma vastustes olen rõhunud ju põhiliselt kohtupidamise näidetele, mis on ainus valdkond, mille kohta tavakodanikuni rohkem infot advokaatide tegevusest jõuab).
Võib-olla õnnestuks siis selgitada, et advokaadi teenus ei olegi nii üle-mõistuse kallis ning et sellesse investeerimine võib mõnikord mõned veelgi suuremad materiaalsed kaotused hoopis ära hoida.
AB: Kui raske on sellist uuringut tänapäeval läbi viia? Ikkagi üle 1000 inimese tuli üle Eesti kätte saada, ajal mil kortermajad on lukustatud uste taga. Kuidas te leidsite need inimesed üles ja kuidas tagasite, et valim oleks esinduslik?
Elanikkonna küsitluste läbiviimine on tõesti üsna keeruline, töömahukas ja ka järjest kallimaks muutuv protsess. Eesmärgiks on ju saada kokku Eesti täisealise elanikkonna (15 aastat ja vanemad) esinduslik mudel.
Turu-uuringute AS kasutab selleks nn. „stardiaadresside“ meetodit: üle Eesti leitakse juhuvalikuga 100 stardiaadressi, millest alates hakatakse kortereid või eramuid kindla marsruudi alusel läbima. Stardiaadressid leitakse selliselt, et nende territoriaalne jagunemine tagaks esinduslikkuse Eesti erinevate regioonide ja asulatüübi (linn/maa) lõikes.
Konkreetse küsitletava valik igalt aadressilt peab andma meile vajalikul hulgal erinevatesse vanusegruppidesse kuuluvaid mehi ja naisi (soolise ja vanuselise koosseisu kohta on olemas usaldusväärne rahvastikustatistika, mille alusel saame oma valimi esinduslikkust kontrollida). Selleks kasutatakse nn „noorema mehe reeglit“: küsitletakse kõige nooremat kodus olevat meessoost isikut; kui mehi kodus pole, siis noorimat naist. Selline meetod töötab ise-kaaluvana. Kuna nooremad isikud on harvemini kodus kui vanemad, siis saame sel viisil just paraja hulga nooremat rahvast valimisse.
Muidugi on tänapäeval paljud elumajad raskesti ligipääsetavad, inimesed on mobiilsed, ei viibi kodus. Paljudel on kiire ja nad ei leia aega küsitlusele vastamiseks. Nii tulebki 1000 inimese küsitlemiseks läbi käia 5000-6000 aadressi.
Kui esinduslikud tulemused me sellise valimi põhjal saame? Tooksin näite vahetult pärast riigikogu valimisi tehtud küsitlusest, mille puhul on võimalik küsitlustulemusi ja inimeste tegelikku käitumist võrrelda.
Küsimusele, kas te osalesite riigikogu valimisel andis jaatava vastuse 75 protsenti küsitletutest. Kuna tegelik valimisaktiivsus oli 64%, siis võime öelda, et meie küsitlusvalim on mõnevõrra kaldu keskmisest aktiivsema (või ka vastutustundlikuma) elanikkonna suunas.
Ent kui vaadata vastuseid teistele küsimustele – mis meetodit te kasutasite valimiseks ja mis erakonna poolt te hääletasite – siis on vastuste ühtelangevus tegelikkusega lausa hämmastav.
Nii et ehkki ukselt-uksele toimuv küsitlus kipub välja selekteerima keskmisest pisut aktiivsema kontingendi, esindavad nende hoiakud suhteliselt täpselt seda, mis toimub ühiskonnas tegelikult.
Muidugi oleks sellist küsitlust nagu me tegime Eesti Advokatuurile, olnud võimalik läbi viia ka telefoni teel – kuigi ka see on üsna töömahukas ning eraldi uuringuna oleks see läinud kulukamaks kui oli mõne küsimuse paigutamine omnibuss-küsitluse koosseisu.
Tänapäeval kasutatakse juba üsna palju ka veebiküsitlusi (näiteks Emor küsitleb oma omnibussides osa inimestest näost-näkku ja osa interneti teel), kuid see eeldab üsna mahuka ja esindusliku veebi-paneeli olemasolu. Ning ka valmisolek veebipaneeli kuuluda on juba teatud ühiskondlik otsus, mis samuti kallutab valimit aktiivsemate ja teadlikumate elanike suunas.
Ma julgen küll kinnitada, et Eesti Advokatuur võib tellitud uuringu usaldusväärsuses kindel olla. Igatahes Turu-uuringute AS töötajad andsid kõik endast parima, et see nii oleks.