Eesti Advokatuur mälestab advokatuuri kauaaegset liiget vandeadvokaadi abi Raivo Bergsoni.
Raivo Bergson sündis 24. jaanuaril 1947. aastal Tallinnas. 1971. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Eesti Advokatuuri liige sai temast 1994. aastal, mil ta alustas tegevust advokaadina tolleaegses Advokaadibüroos A. Jakobson & A. Kunila. Kuni meie seast lahkumiseni tegutses Raivo Bergson advokaadibüroos A. Kunila & Ko.
Eesti Advokatuur ühineb leinas Raivo perega.
Jagame siinkohal kolleegide mälestusi Raivo Bergsonist.
Aivar Ennok
Vandeadvokaat, Raivo südamesõber ja endine kolleeg
Viimased aastad on Eesti Advokatuurile olnud kaotusrohked. Lahkunud on mitmed kolleegid, nüüd ka hea kolleeg ja südamesõber Raivo Bergson.
Lahkunud on vana kooli mees seda kõige paremas ja laiemas mõttes. Teda iseloomustas rahulikkus, sõbralikkus, viisakus, hea huumorimeel, usaldusväärsus, haritus ning lai silmaring.
Tuttavaks saime tänu tööle prokuratuuris. Sõprusele aitas kaasa ka asjaolu, et meie suvilad olid lähestikku ja meie pojad omakorda head sõbrad. Kui Raivo juba advokaadina töötas, ühendas meid viimased 30 aastat nii töö kui ka vaba aja koos veetmine, sealhulgas reisimine.
Raivo oli hea mees oma abikaasale, hoolitsev isa oma poegadele, mõnus ja südamlik vanaisa lastelastele. Tema hobideks oli reisimine, lugemine, loetu üle diskuteerimine. Nooremas eas ka sport. Tulenevalt oma pikkusest mängis ta nooruses arvestataval tasemel korvpalli.
Tal oli küllaltki suur kodune raamatukogu. Viimastel aastatel, kui tervis oli halvem, andis ta mulle mõne raamatu lugeda ja ütles, et tagasi tuua pole vaja, jäta endale. Ju siis tunnetas, et temast pole enam nende raamatute uuesti sirvijat ja tahtis need mälestuseks mulle jätta.
Raivo elu oli kuni viimaste aastateni värvikas ja täisväärtuslik. Kuigi tervis viimase paari aasta jooksul läks kahjuks aina halvemaks, jätkus tal optimismi, rahulikkust, kohati isegi huumorimeelt viimaste elupäevadeni.
Saatus pani ta ränga valiku ette – kas kõikvõimalike meditsiiniliste vahendite abil jätkata elu, seda küll rõõmutult ja raske invaliidsusega, või surra. Rääkisime sellel teemal südamest südamesse. Ta oli üllatavalt rahulik ja otsusekindel ning ütles, et on elanud pika täisväärtusliku elu ning ei soovi viimaseid eluaastaid jätkata teistele tüliks olles lootusetu kannatava voodihaigena.
Tema otsustas valida väärika surma ja ta tegi seda haletsuseta ning kindlameelselt.
Puhka rahus kallis sõber. Jään sinust sügavalt puudust tundma.
Annemarie Kunila
Vandeadvokaat, Raivo lähedane sõber ja endine kolleeg
Vanalinna lastena olime Raivoga kooli- ja klassikaaslased Tallinna 1. Keskkoolis ehk praeguses GAG-s ja viimased ca 25 aastat töötasime koos advokaadibüroos. Raivo oli alati heatahtlik ja optimistlik inimene, kellel oli hea huumorimeel. Kompleksivabana oskas ta naerda ka enda üle ega pahandanud, kui ka meie, tema bürookaaslased, vahel teda sõbralikult “nokkisime”. Meie paljudel ühistel reisidel oli ta mõnus kaaslane. Ta oli suure lugemusega ning huvitus maailmas toimuvast. Temaga sai arutada lisaks tööasjadele nii poliitika üle kui rääkida oma koerte tempudest. Ülimalt heatahtliku ja rahuarmastava inimesena oli tal raske kellelegi isegi põhjendatult kõvemat sõna öelda. Minu jaoks oli oluline, et ta oli inimene, keda sai usaldada ja vajadusel tema abile loota.
Raske on rääkida temast minevikus…