Asutava Kogu naissaadikud 1919. a. 1. rida vasakult: Marie Reisik, Minni Kurs-Olesk, Anna Tõrvand-Tellmann, Johanna Päts. 2. rida vasakult: Emma Asson-Peterson, Helmi Jansen ja Alma Ostra-Oinas. Allikas: Ajakiri Naiste Hääl, 2 1928-02; URL https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/32632
5. aprillil 1919. aastal alustati Asutava Kogu valimistega, mis kestsid kokku kolm päeva. Selle valguses on igati paslik heita pilk naiste poliitilistele õigustele ja nende omandamisele 20. sajandi alguse Eestis, kuna tegemist oli suure muutuste ajajärguga.
Vaadeldes poliitiliste õiguste omandamise protsessi, oli Eesti võrreldes paljude teiste lääneriikidega erandlikus olukorras. Enne 1905. aasta revolutsiooni puudusid naistel poliitilised õigused, kuid sama kehtis ka meeste kohta. Poliitiliselt võrdõiguslikeks said Eesti mehed ja naised juba 1917. aastal, mil Eesti Ajutise Maanõukogu ehk Maapäeva valimistel naised esimest korda kandideerida ning hääletada said. Valituks osutus tookord kaks naist – Anna Leetsmann Vene Sotsiaaldemokraatlikust Töölisparteist ja Alma Ostra-Oinas Eesti Sotsiaaldemokraatlikust Töölisparteist. Meeste ning naiste võrdsed poliitilised õigused kinnitati ka 1920. aastal vastu võetud põhiseaduses.
Kui formaalsete poliitiliste õiguste seisukohalt olid asjad selged, siis tegelikus elus oli olukord palju keerulisem. Eesti ühiskond oli terve esimese iseseisvusaja vältel võrdlemisi patriarhaalne – naise rollina nähti peamiselt tubliks perenaiseks olemist. Üldise naiste emantsipatsioonini siis ei jõutud. Sellist suhtumist toetas ka kehtiv Balti eraseadus, mille muutmiseni ei jõutud kuni nõukogude okupatsioonini. Seega kehtis Eesti Vabariigis enne II maailmasõda paradoksaalne olukord – poliitiliselt olid mehed ja naised võrdsed, kuid majanduslikult oli naine märkimisväärses ulatuses mehe eestkoste all.
Selliselt ühiskondlikult positsioonilt algas naiste poliitiline tegevus. Selle kirjatüki raames tuleb vaatluse alla lähemalt just Asutava Koguga seonduv, kuid iseseisvusperioodil jõudsid naised ka Riigikogu koosseisudesse ja linnade volikogudesse. Kaks naist – Alma Ostra-Oinas ja Minni Kurs-Olesk tõusid linnanõunikeks. See jäi ka kõrgeimaks poliitiliseks positsiooniks, kuhu naised jõudsid. Naisi ei olnud ühegi Riigikogu juhatuses või valitsuskabineti koosseisus. Ühiskonna vanade hoiakute püsimist märgib ka tõik, et seitse naist Asutavas Kogus oli kõige suurem üheajaline naiste esindus Eesti parlamendis.
Asutavasse Kogusse kuulus kokku üheksa naist, kellest samaaegselt tegutses Asutavas Kogus seitse. Terve Asutava Kogu tööperioodi osalesid ESDTP liikmetena Alma Ostra-Oinas, Emma Asson-Peterson, Helmi Press-Jansen, Minni Kurs-Olesk, Eesti Rahvaerakonnast Marie Reisik ja Eesti Tööerakonnast Johanna Päts. Asutava Kogu algkoosseisu valiti lisaks ESDTP esindajana Marie Helene Aul, kes loobus oma kohast 12. mail 1920. Asendusliikmetena liitusid 1920. aasta jooksul Alma Ast-Ani (ESDTP) ja Anna Tõrvand-Tellmann (Eesti Tööerakond).
Asutavas Kogus 24. aprillist 1919 kuni 29. juulini 1920 peetud komisjonide nimekirja järgi loodi kokku 27 komisjoni. Naised olid esindatud neist kümnes ehk umbes kolmandikus. Kõige suurem naiste esindatus oli 21. mail 1919 loodud hariduskomisjonis. Sinna kuulusid Emma Asson, Anna Tõrvand-Tellmann (al 09.10.1919) ja Marie Reisik (09.10.1919-11.06.1920). Kaks naist oli esindatud kahes komisjonis. 24. aprillil 1919 loodud ajutise põhiseaduse komisjoni töös osalesid Minni Kurs-Olesk ja Emma Asson ning rahaasjanduse (ja alates 22.06.1920 1920. aasta eelarve) komisjoni koosseisus töötasid Johanna Päts ja Alma Ostra-Oinas. Ülejäänud seitsmesse komisjoni kuulus üks naisliige. Kõige rohkemate komisjonide töösse olid rakendatud Emma Asson (ajutise põhiseaduse komisjon, iseseisvuse akti komisjon, hariduskomisjon ja põhiseaduse komisjon) ning Johanna Päts (rahaasjanduse komisjon, keeluseaduse komisjon ja tervishoiu komisjon). Ühtegi komisjoni ei kuulunud Marie Helene Aul ja Alma Ast-Ani. Üldiselt võib väita, et riigi ülesehitamise seisukohast kriitilise tähtsusega komisjonides olid naised esindatud. Esindajad puudusid riigikaitsega seotud ja erikomisjonidest ning seadusandlikust delegatsioonist.
Lisaks komisjonidele toimus suur osa tööd ka üldkoosolekutel. Ka seal võtsid naised üsna aktiivselt sõna. Istungjärkude protokollide sisukordadest ilmneb, et viie istungjärgu peale kokku võtsid naised sõna 138 korral. Sõnavõttude hulk istungjärgu kohta korreleerub üsna selgelt koosolekute arvuga. Näiteks kõige rohkem sõnavõtte (68 korda) tegid naised II istungjärgu ajal, mis oli ka kõige pikem ning kõige koosolekuterohkem (70 koosolekut). Mõningase üllatusena selgub, et viimase istungjärgu ajal naised üldkoosolekutel sõna ei võtnud, kuid see võib olla seotud sellega, et enam suuri sisulisi arutelusid ei peetud ning pigem toimusid mõnede seaduste viimased lugemised ja tööde lõpetamine. Kõige rohkem võttis naistest sõna Minni Kurs-Olesk, tehes seda kokku lausa 92 korral. Talle järgnes Emma Asson 21 sõnavõtuga. Kordagi ei võtnud sõna Marie Helene Aul ja Alma Ast-Ani.
Temaatiliselt võtsid naised konkurentsitult kõige rohkem sõna seoses avalikkude algkoolide seadusega. Arvamust avaldasid Emma Asson, Minni Kurs-Olesk, Marie Reisik ja Anna Tõrvand-Tellmann. Kõigil neil oli ka isiklik haridustegevusega seotud taust. ESDTP liikmed olid ühtluskooli poolt ja vastu kohustuslikule usuõpetusele, teiste erakondade naiste jaoks olid olulisemad koduõpetust puudutavad küsimused. Teisi selliseid teemasid, mille puhul mitmed naised avaldasid arvamust, polnud. Siiski võtsid nad sõna lähtuvalt südamelähedastest teemadest ja oma komisjoniasjadest. Näiteks Alma Ostra kõneles maaseaduse arutamise ajal, Emma Asson õpetajate palga ja piiriküsimuste puhul jne. Seega saab nende temaatilise tegevuse võtta kokku Minni Kurs-Oleski arvamusavaldusega, mille ta esitas 23. aprillil 1920 toimunud üldkoosolekul, kus ta ütles, et naised on valitud Asutavasse Kogusse rahvaesindajatena mitte naistena. Ta lisas, et nad on tööd teinud nagu kõik teised saadikud kui ehk isegi mitte pühendunumalt.
Ei saa väita, et Asutaval Kogul polnud naisküsimustele mingisugust mõju. Just seal sündis naissaadikutel mõte kutsuda kokku II naiskongress, mis toimus 1920. aasta novembris. Sellel kongressil loodi Eesti Naisorganisatsioonide Liit, mis alguses koondas vaid paarikümmet organisatsiooni, kuid 1939. aastaks esindas 892 organisatsiooni ja 10 000 naist. Just Naisorganisatsioonide Liidus hakati arutama kõiki olulisemaid naiste õigusi puudutavaid küsimusi. Kõige pikemat poliitilist võitlust peeti uue perekonnaseaduse eest, mis pidi asendama Balti eraseaduse, kuid kahjuks võitlus tulemusteni ei viinud, kuigi Taani perekonnaseadust eeskujuks võttes koostati isegi oma eelnõu kavand.
Vaatamata sellele, et iseseisvusaeg naisküsimuses tõelist poliitilist murret ei toonud, tõusis oluliselt nende organiseeritus ja ühiskondlik aktiivsus.
Autor: Katariina Sofia Päts
Kasutatud materjalid:
Asutawa Kogu I istungjärk: protokollid nr 1-27;
Asutawa Kogu II istungjärk: protokollid nr 28-97;
Asutawa Kogu III istungjärk: protokollid nr 98-119;
Asutawa Kogu IV istungjärk: protokollid nr 120-154;
Asutawa Kogu V istungjärk: protokollid nr 155-170;
Eesti Asutav Kogu 70: 1919-1920, 1989-1990 : dokumente ja materjale. Koostanud Küllo Arjakas. Tallinn: Perioodika, 1990
Eesti Rahvusarhiiv. Fond 15, säilik 2.394. Asutava Kogu komisjonide nimekirjad ja isikulised koosseisud;
Kriivan, P. (2008) Eesti lugu. Marie Reisik. Eesti Rahvusringhääling: Vikerraadio 29.03 2008;
Mäelo, H. (1957) Eesti naine läbi aegade. Tallinn: Varrak II trükk 1999;
Päts, J. (2013) Kodu südames: Mälestusi, kirju, dokumente. Koostanud ja toimetanud Anne Velliste. Viimsi: Aade;
Reinfeldt, K. (2013) Bakalaureusetöö. Naise emantsipatsiooni küsimus Eestis 1920. aastatel Postimehe ja Päevalehe põhjal. Tartu: Tartu ülikool;
Sakova, A. (2005/2006) Eesti naise ühiskondlik-poliitiline ja perekondlik roll 1920. aastate alguses Emma Asson-Petersoni näitel. Ariadne Lõng, nr 1/2, lk 121-129-