24. jaanuaril möödus 150 aastat Jaan Poska sünnist. Tegemist oli esimese Eesti soost advokaadiga, Eesti Vabariigi rajaja, Tartu rahulepingu läbirääkimiste eestkõneleja, Eesti Vabariigi esimese välisministri ja Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse komisjoni eestvedajaga. Kuidas kujunes venestunud advokaadist keskne tegelane Eesti Vabariigi sünni juures ja millist rolli on advokaadid Eesti Vabariigis etendanud, sellest rääkisime Eesti Advokatuuri juhatuse liikmete Madis Pätsi ja Hannes Vallikiviga.
Vene keeles saksa seltsis Eesti asja ajamas
Madis Päts (MP): Poska kodune keel lapsepõlves oli vene keel. Ta oli venestunud, kaasaegsed meenutavad, et isegi elu lõpus rääkis ta eesti keelt aktsendiga.
Hannes Vallikivi (HV): Ta oli Ivan, kes sai Jaaniks, mitte vastupidi.
MP: Ta ei osanud isegi saksa keelt korralikult ja alles Tartu Ülikoolis õppis selle keele selgeks. Ega Poska oma esimesel kümnel Tallinna aastal teab mis suur Eesti asja ajaja ei olnud. Oli lihtsalt tubli, väljapaistev ja edukas Tallinna advokaat, kes tegeles peamiselt kohtutes tsiviilvaidlustega. Ta oli esimene eesti soost vandeadvokaat. Kui vaadata, kui kiiresti ta varanduslikult edenes, siis ilmselt oli tööd palju. Aga konkurents oli ka väike ja teistpidi võttes jäi tema advokaadikarjäär siiski suhteliselt lühikeseks, asendudes alates 1904. aastast samm-sammult poliitiku omaga. Me Hannesega oleme mõlemad advokaadina ilmselt juba kauem töötanud kui Poska kunagi jõudis.
Arvestama peab seda, et Tallinn oli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tänasega võrreldes rahvusvahelisem. Kuna Poska oli venekeelne ja liikus vene kultuuriruumis, siis suhtles ta palju Tallinna vene seltskonnaga. Tema kodu oli küll üks esimesi eestlase poolt peetavaid salonge, kuid selle seltskond koosnes esialgu valdavalt vene ametnikest ja saksa kolleegidest. Samas see, et Poska tundis ennast koduselt vene kogukonnas ja suutis ladusalt suhelda ka saksakeelse kogukonnaga, oli ilmselt üks põhjusi, miks ta advokaadina sellel perioodil väga edukaks osutus. Venelased pidasid teda venemeelseks ja eestlased eestimeelseks, lisaks, nagu juba mainitud, oli ta mingil määral vastuvõetav ka saksa seltskonnale. Mitmed Eestimaa rüütelkonna esindajad on oma mälestustes eestlaste esindajate suhtes olnud väga kriitilised ja leidnud, et nendega oli raske kui mitte võimatu mõistlikult asju ajada. Samas on nad Poskat hinnanud erinevalt. Osaliselt võib seda ehk seletada Poska elukutsega ja isikuomadustega, kuid põhjuseks võib olla ka see, et Poskat ei peetud siis veel päriselt eestlaseks.
HV (muigab): Ta oli hea advokaat! Poska oli tänapäevast konteksti arvestades „multi-kulti“ – ta ei olnud ühelegi neist seltskondadest päris oma, samas ka mitte päris võõras.
MP: Eelmise sajandi esimesel kümnendil eestlasi üles kütnud rahvajuhid saavutasid muidugi oma rahvuskaaslastega hea kontakti, kuid nende vastasseis saksa aadelkonnaga oli nii äge, et koostöö tegemine saksa rahvusgrupiga Tallinna valitsemiseks ja hiljem Eesti administratiivse terviklikkuse ja autonoomia saavutamiseks ei sujunud. Poska etendas nendes protsessides omamoodi vahemehe rolli, olles suuteline konstruktiivselt suhtlema nii sakslaste kui ka venelastega. Ta oli eestlaste välisminister ja esimesi diplomaate enne, kui ta need ametid formaalselt sai.
Samas jääb Poska elukäik teatud piirini ka müsteeriumiks. Kõike arvestades oleks võinud arvata, et ta oleks kindlasti pidanud eelistama nii sakslaste administratiivset ja majanduslikku domineerimist Eestimaa kubermangus kui ka üldisemalt tsaarikorra püsimist. Majanduslikus ja elukondlikus plaanis andis kehtiv kord talle ilmselt oluliselt rohkem kui Eesti Vabariik kunagi suutis. Ometi sai temast hoopis Tallinna volikogu esimene eestlasest esimees, esimene eestlasest Tallinna linnapea, Eesti Vabariigi looja, Tartu rahu sõlmija ja Eesti Vabariigi välisminister.
Sõpruskond, kes lõi Eesti Vabariigi
MP: Kui tuleme eelmise sajandi alguse Tallinnasse, siis K. Päts, V. Lender, M. Pung, J. Teemant, J. Poska, E. Vilde, M. Martna jt oli see väike sõprade ja mõttekaaslaste ring, mis aktiveeris Tallinnas esimest korda eestlased poliitiliselt ja viis nad Tallinnas ka esimest korda linnavolikogus enamusse. Suur enamik loetletuist olid advokaadid või juristiharidusega inimesed.
HV: Sellel ajal oli kaks alust, mis andsid aktiivse valimisõiguse ehk õiguse kandideerida linnavolikogusse – sa kas omasid Tallinnas kinnisvara või olid vaeslaste eestkostja. Eesti seltskonnas paljud, kel kinnisvara polnud, korraldasid endale eeskostetavad. J. Poska oli omandanud valimisõiguse kinnisvara kaudu. Eestlaste võit 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimistel tuli nii sakslastele kui ka teistele rahvusgruppidele kahtlemata suure ootamatusena.
MP: Eesti esimesed poliitikud Tallinnas, nende hulgas ka Poska, suutsid aktiveerida Tallinna eeslinnades palju majaomanikke, kes olid kahtlemata sellised tüüpilised majanduslikult mõtlevad inimesed, keda poliitika ilmselt väga ei huvitanud ja kellel puudus ka otsesem praktiline huvi linna valitsemises osalemiseks. Ometi läks kõik teisiti.
HV: Kogu periood Tallinnas võimu võtmisest kuni vabariigi väljakuulutamiseni oli väga turbulentne aeg. Seltskond, kes tegi Eesti Vabariiki, oli karastunud sündmustes, mis meid täna väga kohutaksid – nad olid kogenud ühiskonnagruppide väga teravat vastasseisu, kisakoosolekuid, tänavarahutusi, 1905. aasta revolutsiooni ja karistussalkade aktsioone, lõpuks ilmasõda ja 1917. aasta pöördelisi sündmusi Venemaal.
MP: Poska jäi 1904. aasta kohalike valimiste edule järgnenud 1905. aasta Vene revolutsiooni dramaatilistest sündmustest enam-vähem puutumata ja keskendus veel mõne aja oma kutsetööle. Samas sattusid Poska mitmed kaasvõitlejad tagakiusamise alla, nende üle mõisteti kohut ja paljud olid sunnitud Eestist lahkuma. Minu vanavanaisa K. Päts mõisteti karistussalkade poolt surma, ta veetis mitu aastat maapaos Šveitsis ja Soomes ning pidi lõpuks 1910. aastal ka aasta vanglas istuma.
HV: Paljud poliitikud-advokaadid põgenesid tsaarivõimu kättemaksu eest. Kolm hilisemat riigivanemat olid Šveitsis maapaos, elasid kõik koos ühes ja samas majas Berni lähedal. Need olid Päts, Teemant ja Strandman.
MP: Ka nende sündmuste ja erinevate saatuste taustal jäävad Poska edasised valikud puhtinimlikus plaanis ja tänaste arusaamiste järgi raskesti mõistetavateks. Miks ta otsustas 1913. aastal nendele sündmustele vaatamata ikkagi uuesti aktiivselt poliitilisse ellu siirduda ja heitis kõrvale nii mõneski mõttes mugava ja majanduslikult kindlustatud elu, mida talle pakkus edukas kutsetöö vandeadvokaadina? See ei saanud olla mugavusotsus. Selles pidi olema mingisugune oluline sisemine sund, põhimõtted ja ülimalt hea olukorra olulisuse tajumine. Kes keda selles Tallinna eestlaste seltskonnas tol ajal elektrifitseeris, on tagantjärele muidugi raske öelda. Tõsiasjaks jääb see, et see väike seltskond mõjutas ja inspireeris üksteist oluliselt. Me võime ka tänapäeval olla eestlusest rääkides vahel väga primitiivsed ja konfliktselt vastanduvad, kuid nende isikute vaimne ja hariduslik pagas võimaldas rahvusliku tunde maksimaalselt ja positiivselt realiseerida. Teha sellest midagi, mida me tänaseni kasutame ja hindame – Eesti Vabariigi.
HV: Advokaatide roll samas oli ka natuke juhuslik. Nad olid sobivad inimesed õigel ajal õiges kohas. Kõrgharidusega juristi toonane peamine valik oli saada advokaadiks – riigiametisse, vähemalt Eesti territooriumil, neid tsaariajal hea meelega ei võetud.
MP: Tuleb aga märkida, et kõik need, kes 1918. aastal Eesti Vabariigi lõid, maksid ühel või teisel viisil selle eest ka ränka hinda. Neist väga suur osa tapeti Nõukogude võimu poolt. Ka J. Poska perekond ei jäänud sellest puutumata. Hukkus J. Poska vandeadvokaadist poeg J. Poska juunior ja väimees, tuntud ajakirjanik ja ajaloolane E. Laaman. Poskade perekond paisati laiali mööda suurt ilma.
Advokaatide roll Eesti Vabariigi taastamisel
MP: Ajaloolane Hannes Walter on Eesti Vabariiki kunagi tabavalt nimetanud koolipoiste vabariigiks. See on omamoodi väga õige, sest 1918. aasta novembris, kui usk Eesti Vabariiki oli väike, läksid, relv käes, lahingusse eelkõige vaid professionaalsed ohvitserid ja koolipoisid. Aga nende kõrvale saab tuua ka advokaadid ja juristid. Nad ei läinud küll rindele, aga Eesti Vabariigi organisaatorite ja Vabadussõja juhtidena oli neil oluline, tegelikult määrav, roll.
Väärib esiletõstmist, et Eesti asjale kaasaaitajatena on advokaadid taustal tegutsenud ka hilisematel aegadel. Eesti omariikluse algusajal eelmise sajandi alguse Tallinnas sattus kokku üks seltskond juriste, kellest kujunes tugev sõpruskond, kellele saatus andis võimaluse olla määravaks jõuks Eesti omariikluse sünni juures. Võib vist öelda, et mõneti samamoodi sattus 1980. aastatel kokku seltskond ajaloolasi ja ajakirjanikke, kellel avanes võimalus olla Eesti omariikluse taastajateks. Mõlemal juhul oli tegemist Eesti haritlastega, kes üksteist hästi tundsid …
HV: … ja olid mõttekaaslased.
MP. See on ehk ka põhjus, miks Eesti riigi loomise juures etendasid nii olulist rolli juristid ja omariikluse taastamisel ajaloolased ja ajakirjanikud.
HV: Kui võrrelda 1918. ja 1991. aasta sündmusi, siis 1991 oli advokaate, kes läksid poliitikasse, palju vähem. Üks põhjus oli ilmselt selles, et 1918. aastal majanduslikult ei muutunud midagi, sõda sai läbi, tekkis oma riik, rahvamajandus hakkas taastuma. Kes olid hingelt juristid-ärimehed, jätkasid erapraksises, kes olid juristid-riigitegelased, läksid riigiteenistusse. Osa jäi poliitikasse. 1991. aastal panustasid advokaadid pigem ettevõtluse arendamisse.
MP: Seda erinevust võis põhjustada ka nõukogudeaegne Tartu Ülikooli õigusteaduskond. Seal valitsenud vaim, antava hariduse iseloom ja juristideks sobivate isikute selektsioon pigem ei soosinud omariikluse aktiivset toetamist.
HV: Samas Tsaari-Venemaal tehti samasugust ajupesu, aga ometi võrsusid nende seast rahvuslased.
MP: Eelmise sajandi alguses oli Tartu Ülikool siiski väljapaistev Euroopa ülikool. Tolle aja mõistes maailmatasemel ülikool, millel oli ka väga kõrgel tasemel õigusteaduskond.
HV: Toona oli ka maailm väiksem.
MP: 1980. aastate lõpul me siiski TÜ õigusteaduskonnast kui väljapaistvast ja eesrindlikust õigushariduse andjast enam rääkida ei saa.
HV: Nõukogude süsteem räsis kahtlemata nii õigusteaduskonda kui ka üleüldse juristide mõttemaailma.
MP: Tartu Ülikoolis oli rahvusliku mõtlemise osas 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses keskne koht eelkõige ajalooteaduskonnal ja ajakirjandusteaduskonnal. Just sealt algas Tartu Ülikooli rahvusülikoolina taastamine ja ülikooli desovetiseerimine.
HV: Ja Eesti Vabariigi taastasidki ajakirjanikud, ajaloolased, matemaatikud, füüsikud, arhitektid, kirjanikud.
MP: Tuleb tõdeda, et advokaadid olid aktiivsed Eesti Vabariigi loomisel ja ehitamisel, aga mitte selle taastamisel…
HV: … aga taastamisel tegelesid nad põhiliselt vaba turumajanduse ülesehitamisega. Õigusloomes on advokaate asjatundjatena alates omariikluse taastamisest kogu aeg osalenud ja osaleb ka praegu. Avalikku poliitikasse minejaid on olnud vähem.
Ühiskond vajab riigimeestest advokaate
MP: Nendel hetkedel, kui eestlased ja Eesti riik on advokaate vajanud, on nad siiski alati kohal olnud. Seda nii aastatel 1904–1918, Eesti riigi ülesehitamisel 1918–1940, Eesti õigusliku järjepidevuse tagamisel 1944–1992 ning ka tänapäeval. Advokaadid ja Eesti Advokatuur kavatsevad ka edaspidi vajadusel kohal olla.
Samas tuleb tõdeda, et advokaadi igapäevane kutsetöö pigem ei soodusta suurte teemade üle mõtisklemist. Advokaadid tegelevad konkreetsete ja sageli väga piiritletud küsimustega. Edukas kutsetöö nõuab süvenemist konkreetsetesse väikestesse teemadesse, olgu selleks mõni kohtuvaidlus või tehing. Aga ajalugu näitab kujukalt ka vajadust selle järele, et advokaat ennast igapäevasest toimetamisest kõrgemale tõstaks ja suurema pildi üle juurdleks. Eesti ühiskond ootab ka täna advokaatidelt kui haritud ja asjaajamises kogemustega kodanikelt rohkemat kui vaid korralikku igapäevase kutsetöö tegemist. Ühiskond ootab ikka seda, et Eesti advokaadid oleksid sarnased Jaan Poskale ja tegutseksid kogu ühiskonna advokaatidena.
HV: Teisisõnu, Eesti advokaat ei tohi jääda vaid käsitööliseks, vaid peab nägema oma rolli ühiskonnas palju-palju suuremalt!
Foto: Eesti delegatsioon Tartu Rahu läbirääkimistel (Allikas: Rahvusarhiiv)