20. veebruar 2024
Eesti Vabariigi aastapäeva eel ja ootuses avaldame emeriitadvokaat ja EROK Juristohvitseride sektsiooni nõuniku, kapten (res) Kaido Pihlakase arvamusloo.
2.veebruari 2024 toimus Kadriorus, Jaan Poska monumendi juures traditsiooniline Tartu Rahu aastapäeva tähistamine, millise tähtpäeva tähistamist alustasid seitse aastat tagasi Eesti Reservohvitseride Kogu juristid ning millise ürituse korraldamist aastatel 2023 ja 2024 on suurepäraselt jätkanud Välisministeerium.
Sellel aastal osalesid üritusel endised väliministrid, riigikogu ja valitsuse liikmed, kooliõpilased vormimütsides ja kooli lippudega jne.
Oma avakõnes välisminister Margus Tshakna rõhutas, et selle ürituse algatajateks on olnud reservohvitserid ning seda kinnitati veel sellega, et peale Kaitseväe ja Kaitseliidu poolt pärja asetamist , teatati, et oma pärja monumendile asetavad reservohvitserid ( juristohvitserid olid Kaitseväe vormis).
Kauni lillekimbu asetas sel aastal Jaan Poska monumendile ka Eesti Advokatuuri nimel esimees, vandeadvokaat Imbi Jürgen. Loodan, et see muutub Advokatuuri traditsiooniks, sest Jaan Poska oli üks esimesi eestlasest advokaate. Esimene olevat olnud 1825 sündinud Johann Friedrich Dankmann, kes tegutses advokaadina Peterburis ja kuulus sealsete eesti haritlaste ringi. Esimeseks eestlasest advokaadiks Eestis oli 1861 Tartu ülikooli õigusteaduskonna kandidaadikraadiga lõpetanud Hermann Jürgenson, kes tegutses 1869 -1877 Viljandis õuekohtu advokaadina ja oli ka eesti rahvusliku liikumise aktiivne tegelane (vt. Poska mälestused lk.56 ).
Fotol vasakul: emeriitadvokaat ja EROK Juristohvitseride sektsiooni nõunik, kapten (res) Kaido Pihlakas.
Vene Keisririigis advokaadid olid kohtute juures, tegutsemiseks said loa kohtult. Olid vannutatud advokaadid ja nende abid, kuid olid ka nn. eraadvokaadid.
Loa tegutsemiseks advokaadina andis kohus, kuid kohtunikud meil olid siis saksa ja vene rahvusest, kes aga eestlasi advokaadiks ei soovinud ning kõik tallinna advokaadid olid sakslased (vt. Poska mälestused lk.58).
J.Poska lõpetas Tartu ülikooli 1880 nn. tegeliku üliõpilasena (gradueeritud), kuna ta ei olnud peale eksamite sooritamist esitanud kirjalikku tööd ning ei saanud kandidaadikraadi.
Tegutsemiseks advokaadina Tallinnas, esitas Jaan .Poska taotluse Tallinn-Haapsalu rahukogule ja peale tema tausta põhjalikku kontrolli ja positiivse hinnangu saamist Tartu ülikoolilt., rahukogu andis Jaan Poskale eraadvokaadi tunnistuse ja ta sai alustada praktiseerimist. Ta oli Tallinnas esimene eestlasest advokaat ja kõrgharidusega jurist (vt. Poska mälestused lk.56-57).
1864.a. uus Venemaa kohtukorralduse seadus kehtestas uued normid advokaatidele ning kõrgharidusega ja vähemalt 5 .aastase advokaadiabi praksisega (või kohtutes tegutsenu) loeti kuuluvaks tsunftilaadsesse korporatsiooni, mis tegutses kohtupalati juures. Eestis tegutsevad advokaadid arvati Peterburi kohtupalati piirkonda ja nad allusid selles piirkonnas tegutsevate advokaatide poolt valitud Peterburi Vannutatud Advokaatide Nõukogule, millise pädevuses oli advokaadi seisusesse vastuvõtt, nende tegevuse üle järelevalve teostamine ja ka karistamine. Kohalike kohtute alluvusse jäid eraadvokaadid, kellelt ei nõutud juristi kõrgharidust, kuid kes pidid omama siiski kõrgharidust ning nad olid kohustatud sooritama vastava kohtu juures eksami (vt. Poska mälestused lk.57-58).
Jaan Poska sai Tallinn-Haapsalu rahukohtult loa eraadvokaadina ning ta võis tegutseda selle rahukogu piirkonnas, kus rahukohtud olid alama astme kohtuteks. (vt. Poska mälestuse lk.57).
1893.a. Jaan Poskal õnnestus saada Tallinnas vannutatud advokaadi Richard Riesenkampffi abiks ning ta tegutses aktiivselt advokaadina kuni 1913, mida kinnitavad arhiivis olevad tsiviil- ja kriminaalasjade advokaadipraksise dokumendid (enamuses tsiviilasjad), ta kujunes Tallinna advokaatide seas kuulsaimaks tsivilistiks ja Balti eraõiguse tundjaks ning ta praktiseeris laialdaselt kogu Eestis (vt. Poska mälestused lk.60-62).
Aastatel 1906 ja 1910 – 1913 tegutses Jaan Poska Tallinna linna juriskonsuldina ja koostas ka linnavalitsuse määruste projekte (vt. Poska mälestused lk.62). 1904.a. valiti Jaan Poska Tallinna linnavolinikuks ja järgmisel aastal volikogu juhatajaks, olles esimene eestlasest Tallinna Linnavolikogu juhataja. Aastatel 1913 – 1917 oli Jaan Poska Tallinna linnapea (vt. Poska mälestused lk.96).
1917.a. märtsist kuni oktoobrini oli Jaan Poska Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar ja vastutav Eesti Ajutise Maanõukogu valimiste korraldamise eest. 24.02.1918 Eestimaa Maanõukogu moodustas Päästekomitee ning Maanõukogu vanematekogu ja Päästekomitee andsid siis kogu võimu riigis Päästekomiteele (Konstantin Päts, Jüri Vilms, Konstantin Konik). 21.02.1918 Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu oli võtnud vastu Manifesti Eestimaa rahvastele ja Päästekomitee poolt nimetati ametisse kolmeteist liikmeline valitsus, valitsusjuhiks Konstantin Päts ja välisministriks Jaan Poska. Kuid Jaan Poska osavõtt Asutava Kogu tegevusest jäi väga fragmentaarseks, sest välisministrina ja välissaatkonna juhina tegutses ta 1919.a. aktiivselt Euroopas, taotledes Eestile diplomaatilist tunnustamist ning osaledes ka Pariisi rahukonverentsil (18.01.1919 – 21.01.1920) ning millise kohta on ta esitanud arvamuse ja üldistavalt järgmise hinnangu. Kõigest sellest mis rahukonverentsi kohta kuulda ja teada, võib oletada, et sel on töötamas kaks tõukejõudu: rusikavõim ja omakasu. Kõik kõrged inimkonna ideaalid on unustatud ja kolikambrisse visatud…“ (vt. Poska mälestused lk.327, 366).
15.12.1920 Jaan Poska avas Tartu Rahu läbirääkimised Nõukogude Venemaaga eestikeelse kõnega. Ning 31.12. 1919 sõlmiti vaherahu ja 2.02.20. Tartu rahuleping ning rahu- lepingu allkirjastamise järgnenud hüvastijätu kõnes Vene delegatsiooni liikmetele rõhutas Jaan Poska, et me teame, et te meid rahule ei jäta ja kommunistlikke riigiõõnestajaid Eestisse saadate. Seda ei maksa teha, sest neid me karistame karmilt (vt. Poska mälestused lk.389).
Raamatus Advokatuuri ajalugu lk.325 ei ole andmeid advokaadi, välisministri ja Tartu rahulepingu sõlmija Jaan Poska andmeid, kuid on andmed tema poja Jaan Poska kohta, kes oli Eesti Londoni saatkonna nooremsekretär, seejärel Vabadussõjas, alates 1924 kohtuametnik, 1929-1935 vandeadvokaadi abi ja 1935-1940 vandeadvokaat ja samas ka Välisministeeriumi juriskonsult, kelle 11.12.1940 vangistas NKVD, keda tribunal 6.09.1941 karista surmanuhtlusega ja kes Kirovi vanglas suri 7.12.1941 ( vt. Advokatuuri ajalugu lk.325).
Miks vanem Jaan Poska on Advokatuuri ajalooraamatust välja jäänud, võib ilmselt selgitada esmalt sellega, et nii vanemal kui nooremal Jaan Poskal olid ka nende isade nimeks Jaan ning mõlemad olid seotud nii välisministeeriumi kui välissaatkonna tööga. Advokatuuri ajalooraamatu eksituse võis ilmselt põhjustada ka asjaolu, et kui14.06.1919.a. Tallinnas Ringkonnakohtu hoones (täna Pärnu mnt 7) toimus Eesti Vabariigi Vannutatud Advokaatide Nõukogu asutamiskoosolek, millisele kutseid saadeti 34 vannutatud advokaadile, kohale ilmus asutamiskoosolekule 18, kuid asutamiskoosolekul osalejaks ei olnud vannutatud advokaati Jaan Poskat, kes nagu eelpool märgitud, viibis välisministrina Pariisi rahukonverentsil, ega saanud seetõttu olla 14.06.1919 toimunud vannutatud advokaatide asutamiskoosolekul.
Advokaadid olid ka Jaan Poska noorem vend Gabriel Poska, kes oli vandeadvokaat Tallinnas 1906-1929 ning advokaadid olid Jaan Poska tütred Veera Poska-Grünthal ja Helena Poska-Niinemann (vt. Advokatuuri ajalugu lk.325 ). Jaan Poska noorem poeg Jüri Gabriel Poska(1919-1974) oli Eesti õigeusu vaimulik, preester ja ülempreester, EAÕK eksiilkiriku sinodi liige, kuid ka õigusteadlane ja advokaat (vt.Vikipeedia).
Allikatena on kasutatud Lauri Vahtre koostatud Eesti advokatuuri ajalugu 1919-1940 (tekstis „Advokatuuri ajalugu“ ) ning raamatut – Jaan Poska oma ja meie ajas. Artikleid ja mälestusi (tekstis „Poska mälestused“).