Tagasi

VIII Eesti naisadvokaadid 1919–1940

6. november 2020 8:39

16. oktoobril möödus 90 aastat Vannutatud Advokaatide Nõukogu otsusest, millega kinnitati ametisse Eesti esimene naissoost vandeadvokaat Hilda Reimann. Selle puhul on paslik heita ülevaatlikum pilk naisjuristide- ja advokaatide tegevusele ennesõjaaegses Eestis.

 

19. sajandi teisel poolel hakkas vaikselt tekkima mõte naiste kõrghariduse võimalikkusest. Kui näiteks arstiameti puhul leiti, et see seostub hästi naiste üldise suundumusega teisi abistada, siis juristiametis nähti peaasjalikult karisid. Oldi arvamisel, et naisi on liiga lihtne mõjutada, nad on sentimentaalsed ning lähtuvad emotsioonidest. Samuti toodi välja juba vanad seisukohad naiste kehvast analüüsivõimest ja loogikast. Kõik see käis käsikäes hoiatustega naisliikumise ja naiste poliitiliste õiguste laiendamise suunal. Need tundmused ei olnud päris kadunud ka Eesti iseseisvuse loomise ajaks.

 

Tartu ülikooli lubati naised vabakuulajateks esmakordselt 1905. aastal. Aasta hiljem alustasid õigusteaduskonnas oma õpinguid esimesed 12 neidu. Esimene naissoost tudeng lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1912. aastal, esimene eestlasest lõpetaja oli aasta hiljem Ida Ertel. Meestega võrdse võimaluse ülikooli astuda said naised alles 1917. aastal I maailmasõjast tingitud põhjustel. Samal aastal avanesid seaduse tasandil naistele uksed ka riigiteenistusse. Mõlemad põhimõtted kandusid edasi iseseisvunud Eestisse. Ka 1920. aasta lõpus jõustunud I põhiseadus ei lubanud diskrimineerimist – paragrahvis 6 on selgelt öeldud: „Kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised. Ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest. Seisusi ja seisuslikke tiitleid Eestis ei ole.“

 

Enne II maailmasõda jõudis Tartu Ülikool anda juristidiplomi 143 naisele. Advokaadi kutse omandasid neist 42. Alates 1936. aastast tegutses esimese (ja kuni Nõukogude okupatsioonini ainsa) naisnotarina Ilma Sarepera. Kuigi seadusest tulenevad takistused puudusid, jäi ennesõjaagses Eestis kohtunikuamet naistele kättesaamatuks. 1924. aastal esitas Auguste Susi-Tannebaum vastavasisulise taotluse ning läks oma õiguste eest seismisel Riigikohtuni välja. Kuigi ta Riigikohtus võitis, jäi kohtupalati esimehele õigus taotlustest keeldumist mitte põhjendada ja nii ei saanudki ükski naine kohtunikuks. Ka esimese naisprofessori sai õigusteaduskond alles 1972. aastal, kui selle ameti sai esimese eestlannana õigusteaduse doktorikraadi saanud Vilma Kelder.

 

Kuigi aastaid Vannutatud Advokaatide Nõukogu esimees olnud Jaan Teemant ütles iseseisvuse algusaastail, et kuniks temal on õigust kaasa rääkida, ei pääse ükski naine advokatuuri, siis tegelikkuses töötas diplomeeritud naisjuristidest lõpuks advokaatidena märkimisväärne hulk. Advokaadiametisse pürgimine polnud siiski päris takistustevaba. Põhiline probleem oli patrooni leidmine, sest vandeadvokaadi abi kohtadele oli tahtjad palju. Esimese naisena sai vandeadvokaadi abiks Margot Viirmann-Kanemägi   1924. aastal. Järgmisel aastal järgnesid Marta Kurfeldt, Olinde Ilus ning Hilda Reimann. Umbes sarnases tempos võeti naisi vastu ka edaspidi. Esimese naisena jõudis vandeadvokaadiks kinnitamiseni Hilda Reimann, kes nimetati ametisse 1930. aasta oktoobris. Alates 1935. aastast oli naissoost vandeadvokaatide osakaal stabiilselt nelja ja viie protsendi vahel. 1939. aasta alguseks oli 430 vandeadvokaadist 21 naised.

 

Võrdluses meesadvokaatidega leidsid naisadvokaadid, et nende sissetulek on väiksem ning klientuur vähem mitmekesine. Huvitava tähelepanekuna tõid nad välja, et naisadvokaatide juurde tulevad kas haritlased või lihtinimesed. Poolharitlaste jaoks jäi naisadvokaat ilmselt mõnevõrra hoomamatuks suuruseks, kes oli vähem usaldusväärsem kui meeskolleeg. Tervikuna tegelesid naisadvokaadid põhiliselt tsiviilasjadega, nende olulisemad teemad olid abielulahutused, alimentide küsimused, päranduste ning pensionitega seonduv. 1933. aastal ilmunud ajaleheartiklis, kus muuhulgas lahatakse ka stereotüüpseid arvamusi naisadovkaatide teemal, leiavad asjaosalised ise üldiselt tasakaalukalt, et ei nõrkus, nutikus ega loogiline mõtlemine pole ainuüksi meestele omased tunnused. Mõlemast soost advokaatide seas leiduvat väga erinevate isikuomadustega inimesi.

 

Perekonnaga seonduvad õiguslikud küsimused olid naisjuristidel siiski fookuses terve iseseisvusperioodi, kuigi perekonnaseaduse vastuvõtmiseni lõpuks ei jõutudki. 1930. kuulutas Eesti Akadeemiline Naisühing (EANÜ) välja konkursi perekonnaseaduse eelnõu välja töötamiseks. Osalema olid oodatud kõik riigi naisjuristid. Neli aastat hiljem valmis võistlustöö, mille autoriteks olid Veera Poska-Grünthal, Vilma Anderson ning Olinde Ilus. Aasta hiljem, kui kohtuministeerium vajas eelnõule arvutust, mängisid taas võtmerolli naisadvokaadid, suure osa tagasisidest koostasid Hilda Reimann-Poom ja Marta Kurfeldt. Veel enne eelnõu koostamist tutvuti ka naabermaade praktikatega, mille tulemusel ilmusid 1930. aastal Olinde Ilusa ja Veera Poska-Grünthali eestvedamisel eestikeelses tõlkes nii Rootsi kui Soome perekonnaõigused (ühise pealkirja „Abieluseadused“ all).

 

Raske on ennustada, missuguseks oleks kujunenud naisjuristide- ja advokaatide roll ühiskonda, kui poleks okupatsioon peale tulnud. Siiski tõestasid esimesed, et naised on igati võimelised juristiametit pidama. Samuti ei saa kuidagi alahinnata nende panust perekonnaõigusesse, mis oli moderniseeruvad ühiskonnas laiemalt väga oluline teema.

 

 

Autor Katariina Sofia Päts

 

Kasutatud materjalid:

 

Marju Luts-Sootak, Merike Ristikivi, Heli-Triin Räis. Kohtuniku amet on liiga raske neile”: Eesti naisjuristide pürgimisest kohtunikuks kahe maailmasõja vahelisel perioodil. Ajalooline Ajakiri 2017 2/3.

Toomas Anepaio. Diplomeeritud, ent haamri ja talaarita. Horisont 4/2017.

Triin Tammkõrv. Eesti naisadvokaadid esimese iseseisvusperioodi ajal. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool 2013.

Naised, kes otsivad õigust. Maa Hääl: Maarahva ajaleht. 8. mai 1933, lk 5.

 

Viimased postitused

In Memoriam vandeadvokaat Peeter Lepik (28.08.1954 – 17.04.2021)

22. aprill 2021 9:46 Loe edasi

In Memoriam vandeadvokaat Aadu Luberg (07.04.1957 - 25.03.2021)

26. märts 2021 13:38 Loe edasi

Advokaatide tööst kohtus COVID-19 tingimustes - advokatuuri juhatuse seisukoht advokaatide ühispöördumisele seoses Harju Maakohtu töökorraldusega COVID-19 tingimustes

27. jaanuar 2021 16:44 Loe edasi

Olulisemaid punkte esimesest põhiseadusest

19. jaanuar 2021 8:54 Loe edasi

Õigusteadlased Asutava Kogu põhiseaduse komisjonis

12. jaanuar 2021 9:09 Loe edasi