Tagasi

Naised advokaadibüroode tipus: Sirje Must

1. september 2022 9:31
Sirje Must on kolleegide seas erakordne, olles töötanud advokaadina juba peaaegu 50 aastat. Ta asus stažöörina Tartu Õigusnõuandlas tööle 1973. aastal ning viimased 27 aastat juhib ta omanimelist advokaadibürood. Sirje Musta tuntakse täna eelkõige kui väljapaistvat kriminaalõiguse advokaati. Ta on kõigile advokaatidele hästi teada kui põhimõttekindel ja südikas kolleeg, kes mõtleb aktiivselt kaasa advokatuuri arengut ja liikmeskonda puudutavatel teemadel ja püüab leida lahendusi riigi õigusabi süsteemi probleemidele. Sirje on alati olnud Tartu advokaatide seltskonna hing, seistes hea mõnusa kollegiaalse suhtlemise eest väljaspool tööd. Sirje Musta on tunnustatud ka Eesti Advokatuuri teenetemedaliga.  
 
 
Millises õigusvaldkonnas Te praegu tegutsete? Kuidas see kujunes Teie valdkonnaks ja mis Teid selle juures köidab? 
 
Õigusabi osutan ma peamiselt füüsilistele isikutele. Algselt tegin seda nii tsiviil- kui kriminaalõiguse valdkonnas, kuid viimasel 10 aastal põhiliselt karistusõiguse alal. Äri- ja haldusõigusega ei ole ma tegelenud. 
 
Advokatuuri tööle suunati mind kohe peale ülikooli lõpetamist ja alates 01.09.1973 alustasin stažöörina Tartu Õigusnõuandlas.  
 
Huvi kriminaalõiguse vastu on mul olnud kogu aeg. Tuleneb see ilmselt sellest, et ülikoolis lõpetasin ma nn kriminaaltsükli ja minu diplomitöö juhendajaks oli tunnustatud kriminaalõiguse professor Ilmar Rebane, kes oli ise esimese Eesti Vabariigi ajal töötanud advokaadina. Just Ilmar Rebane soovitas mind tööle advokaadina, mis ei olnud 1973. aastal üldse tavapärane. Enne minu suunamist tööle advokatuuri ei olnud Tartu Õigusnõuandlasse 1953. aastast saadik kedagi tööle suunatud. Vaatamata sellele, et kollektiivis olid kõik advokaadid minust oluliselt vanemad, oli nende suhtumine minusse hea. Olin õigusnõuandlas 15 aastat ka ametiühingu esimees. 
 
Olen kaitsnud isikuid väga keerulistes kriminaalasjades. Peamiselt isikuvastastes kuritegudes, aga ka mitmetes ametialastes kuritegudes. Vaatasin mõni aeg tagasi filmi ühest Eesti tuntumast naisadvokaadist Monika Mägist, kes ütles intervjuus endisele riigiprokurörile Steven-Hristo Evestusele, et tema tapjaid ei kaitse. Kuigi Monika Mägi oli minu suureks eeskujuks, ei nõustu ma tema selle seisukohaga. Kohtupraktikas on piisavalt juhtumeid, kus isikud, kellele on esitatud süüdistus tapmises või surma põhjustamises mingil teisel põhjusel, mõistetakse kohtus õigeks või kvalifitseeritakse neile esitatud süüdistus ümber. Seetõttu ei saa kunagi üheselt väita, et tapmise süüdistusega kohtu alla antud isikud justkui ei vääriks kaitsjat. Mina ei ole kunagi tundnud hirmu kohtus minu selja taga istuva isiku ees. 
 
Karistusõiguse juures köidab mind see, et karistusõigusega tegelemine on praktiliselt ainukene võimalus, kus saab teha advokaaditööd klassikalises mõttes. Kriminaalasjades toimuvad kohtuistungid üldmenetluses ja need on käesoleval ajal ainsaks võimaluseks, kus advokaat saab oma seisukohti avaldada ja pidada kohtuvaidlustes argumenteeritud kaitsekõne. Sellega saan anda toimunule omapoolse õigusliku hinnangu. Tsiviilasjades vormistavad advokaadid tänapäeval oma seisukohad kirjalikult ja kohtuvaidlusedki toimuvad seisukohtade kirjaliku avaldamise teel. 
 
 
Milline on olnud Teie teekond partnerluseni oma praeguses büroos?   
 
Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel jätkasin advokaaditööd. Aastatel 1992 kuni 1995 töötasin Tartu II Advokaadibüroos, mis oli üks esimesi eraomandil põhinevaid advokaadibüroosid Eesti Vabariigis.  
 
Sirje Musta nimelise advokaadibüroo avasin 19.01.1995. Oma büroo loomine on olnud minu isiklik otsustus ja ma ei ole tunnetanud, et mulle oleks selles osas takistusi tehtud.  
 
Olen oma büroos siiani ainus osanik ja juhatuse liige. Kuna büroos töötavad suhteliselt noored inimesed, siis partnerluse küsimust seni esile kerkinud ei ole. ,,Kahetsusväärselt" palju on minu büroos tegutsenud advokaate asunud tööle muul õigusalal, eelkõige kohtunikena. Väga palju minu büroos alustanud noori advokaate on vandeadvokaadi eksami sooritamise järel asutanud oma büroo või suundunud tööle erinevatesse Tallinna advokaadibüroodesse. On ka neid, kes on läinud tööle Justiitsministeeriumi või mõnda teise riigiasutusse. 
 
Ma ei arva, et minu karjäär oleks olnud teistsugune, kui oleksin mees. Ise leian, et olen oma tööga paremini hakkama saanud, kui mõnigi meeskolleeg. Pean ennast põhimõttekindlaks, iseseisevaks ja otsustusvõimeliseks inimeseks. 
 
Tööst olen eemal viibinud vaid umbes ühe aasta vältel seoses tütre sünniga. 
 
 
Miks on Teie arvates Eesti suuremate advokaadibüroode juhtide seas keskmiselt vaid 25 % naisi, kuigi töötajatest on keskmiselt 49 % naised?  
 
Seda ma ei oska öelda. Võimalik, et inimestel puudub huvi võtta vastutus. 
 
 
Kas naiste osakaalu tõstmine advokaadibüroode juhtimises on Teie arvates oluline?  
 
Arvan, et pelgalt soole ei saa advokaadibüroo juhtimise küsimuses tugineda. See, kes juhiks saab, sõltub pigem isikuomadustest, oskustest ja soovist tegeleda peale kutsetöö ka organisatoorsete küsimustega ja võtta vastutust. 
 
 
Kas on ette tulnud olukordi, kus kliendi ootustele vastab paremini just naissoost partner või advokaat? Aga vastupidi?  
 
Minu praktikas on olnud piisavalt palju juhtumeid, kus soovitakse esindajaks just naisadvokaati. Kuna nõukogude ajal tegelesin peamiselt perekonnavaidluste ja muude tsiviilõiguslike vaidlustega, siis olid minu klientideks sel ajal sageli inimesed, kes soovisid naissoost advokaati. Osutasin ka kriminaalasjades kaitset väga paljudele alaealistele, kes samuti soovisid enda kaitsjaks pigem naisadvokaati. Minule teadaolevalt ei ole meie büroos klient kunagi loobunud lepingu sõlmimisest põhjusel, et soovib meesadvokaati. Julgen arvata, et inimene on juba büroosse pöördudes teinud oma valiku.  
 
Meie büroos on enamus kolleege naissoost ja ma ei ole ka nendelt kuulnud, et neisse oleks keegi nende soo tõttu kuidagi halvustavalt suhtunud. Naisadvokaatide tööga ollakse väga rahul. 
 
Ka varasematel tööaastatel ei märganud ma, et oleks tehtud vahet mees- ja naisadvokaatide vahel. Vaatamata sellele, et ajal, mil mina advokatuuri astusin, oli see äärmiselt meestekeskne, ei pidanud ma seda siis oluliseks ja ma ei ole kunagi tundnud ennast naisena advokaadi rollis halvasti. Samuti ei ole ma tundnud seda, et minusse oleks kohtus või justiitsasutustes suhtutud alavääristavalt või üleolevalt minu soo tõttu. 
 
 
Milline on Teie büroo suhtumine soolise tasakaalu saavutamisse või hoidmisse?  
 
Meie büroos töötab käesoleval ajal üks meeskolleeg ja ta ei ole kurtnud, et temasse suhtutakse soopõhiliselt halvasti. Ta ei ole ka avaldanud, et tunneks end tõrjutuna. Loomulikult oleme avatud uute kolleegide töölevõtmiseks olenemata nende soost. 
 
 
Mida saaks advokaadibürood, advokatuur ja ühiskond laiemalt teha, et tõsta naiste esindatuse taset advokaadibüroode juhtimises ja osanike hulgas?  
 
Mina ei näe selle küsimuse osas probleeme ei advokaadibüroo tasemel ega ka laiemalt ühiskonnas. Küll näen aga probleemi selles, et Eesti Advokatuur peaks ennast ja advokaadi kutset üldiselt ühiskonnale rohkem teadvustama ja nähtavamaks tegema. Pean meie elukutset äärmiselt vajalikuks. Oluline on, et inimestele oleks õigusabi kättesaadavam ja advokaadid teeksid oma tööd korrektselt. Advokaadi sugu ei mängi selles suhtes mitte mingisugust rolli. Arvestades Eesti inimeste üldist majanduslikku seisundit ja elatustaset on mõistetav, et enamusel puuduvad vahendid õigusabiteenuse ostmiseks, eriti väljaspool Tallinna. Eeskätt tuleks tähelepanu osutada riigi õigusabi rahastamise süsteemi parandamisele.  
 
 
Milliseid valikuid oma karjääri edendamiseks ja potentsiaali realiseerimiseks soovitate teha naistel, kes täna alustavad oma karjääri advokaadibüroos?  
 
Loomulikult on äärmiselt olulised head erialased teadmised. Väga tähtis on ka kutse-eetika reeglitest kinnipidamine. Lubamatu on ebaeetiline käitumine kolleegide suhtes, aga ka üldises mõttes. Hea on, kui oma tiimi leitakse iseloomult omavahel hästi sobivad inimesed, kes on ausad ja peavad üksteisest lugu. 
 
Aga naiskolleegidel soovitan jälgida ka seda, et nad jätaksid endast professionaalse välismulje. Ma ei pea õigeks, kui kohtuistungile tullakse sügava dekoltee või miniseelikuga ning mitmevärviliste pikkade geelküüntega. Kes soovib enda suhtes lugupidavat suhtumist, sellel peab ka välimus olema hoolitsetud ja riietus korrektne. 

Viimased postitused

Naised advokaadibüroode tipus: Liisi Jürgen

29. november 2022 8:26 Loe edasi

Staažikate tänulõuna 22.11.2022

23. november 2022 11:48 Loe edasi

Naised advokaadibüroode tipus: Kadri Kallas

21. november 2022 7:22 Loe edasi

Naised advokaadibüroode tipus: Küllike Namm

9. november 2022 9:54 Loe edasi

In Memoriam vandeadvokaat Vahur Krinal (09.10.1960 – 20.10.2022)

24. oktoober 2022 13:43 Loe edasi