Tagasi

In Memoriam vandeadvokaat Peeter Lepik (28.08.1954 – 17.04.2021)

22. aprill 2021 9:13

 

IN MEMORIAM

Peeter Lepik

Emeriitadvokaat

28.08.1954 – 17.04.2021

 

Nädalavahetusel lahkus meie seast hea kolleeg ja eeskuju, kaasaegse advokatuuri üks alusepanija, emeriitadvokaat Peeter Lepik.

 

Peeter Lepik oli Eesti Advokatuuri liige aastatel 1985-2019, tegutsedes kutsesobivuskomisjoni ja mitut puhku juhatuse liikmena. Tema tööks ja südameasjaks Eesti Advokatuuris oli õigusteenuse kvaliteedi parendamine.

 

1990. aastal oli Peeter Lepik kaasasutajaks esimeses Eesti eraõiguslikus advokaadibüroos Lepik ja Luhaäär, kust on tänaseks välja kasvanud paljud tuntud õiguspraktikud.

 

Eesti Advokatuur ühineb leinas Peetri perega.

 

Jagame kolleegide mälestusi Peeter Lepikust.

 

 

Toomas Luhaäär

Vandeadvokaat, Peetri äripartner

 

Olen kaotanud hea kolleegi  ja usaldusväärse äripartneri. Raske on leppida mõttega, et meie kokkulepitud kohtumist ei tule ja ma ei saa oma mõtteid enam mitte kunagi Peetriga jagada.

 

Millegipärast mäletan eriti selgelt 1990. aastal, Peetri initsiatiivil toimunud kohtumist Rootsi advokaadi Ulf Bergquistiga, kellest sai meie esimene koostööpartner Rootsis. Istusime kokkusurutuna Tallinna I Õigusnõuandla kõige esinduslikumas kabinetis, rääkisime Eestist ja meie ees seisvatest muudatustest. Ning äkki küsis Ulf, kus me enda kliente vastu võtame. Pobisesime Peetriga teineteisele otsa vaadates midagi segast, kuid taipasime hetkega: nüüd tuleb tegutseda kiiresti.

 

Nii sündis mõte asutada Advokaadibüroo Lepik ja Luhaäär. Maailm, kuhu 1990ndate alguses sukeldusime, oli täis tõsisemaid väljakutseid kui oskasime arvata. Olime suurepärane tiim. Me tahtsime, et Eesti saaks taas normaalseks Euroopa riigiks. Mõistsime, et tuleb taasluua tugevatele advokaadibüroodele toetuv Eesti Advokatuur, mida ei pea häbenema oma lääne kolleegide ees.

 

Meie esimese logo kujundas Peetri hea sõber Volli Taiger. Alles aastaid hiljem mõistsin, kui täpselt ta tabas meie olemuse. Meie logos oli 2 vastastikku pööratud L-tähte. Olimegi erinevad, mina pigem muutuste usku, Peeter tundlikult alalhoidlik. Kuid mistahes olukorras panime alati seljad kokku, vaidlesime selgeks eesmärgi ning tee selleni jõudmiseks.

 

Mäletan selgesti ka üht 1992. aasta varakevadist hommikutundi Stockholmis, kui kruvisime tagasihoidliku L&L filiaali sildi meie Rootsi kolleegi büroo seinale. Parafraseerides klassikuid, sõnas Peeter: „ Siin me nüüd oleme, sest teisiti me ei saa“. Ja kogu tema olemusest õhkus optimismi tuleviku suhtes.

 

Läbi pideva arengu ja muutuste on Advokaadibüroost Lepik ja Luhaäär saanud tänaseks üks Baltikumi suurimaid advokaadibüroosid Cobalt. See, millest me 90-ndate alguses unistasime, on saanud teoks. Peetri panus advokaadibüroo Cobalt loojana ja arendajana, rahvusvahelise advokaatide ühenduse Lex Mundi ja Eesti Advokatuuri juhatuse liikmena, on hindamatu.

 

Kui Peeter lõpetas kuus aastat tagasi aktiivse advokaaditegevuse, võttis ta selle kokku lihtsalt ja selgelt. „Meie büroo sai 25-aastaseks ja minul täitus advokatuuris 30 aastat. Need, kes on nii kaua olnud, saavad kuldmärgi, teemantmärki enam ei ole. Eelmisel aastal sain 60. Aja kulgemist peab tunnetama.“

 

Aeg tiksub täna Peetri jaoks uut moodi. Meie võimuses on vaid Peetrit ja tema tegemisi mitte unustada.

 

Martti Kalaus

Euroopa Parlamendi rahvusvahelise kaubanduse komisjoni sekretariaadi juht

 

vandeadvokaat (Advokatuuri liikmelisus peatatud)

 

Peetrist jääb palju häid mälestusi. Ma ei jaga siin tööga seotuid, sest tema advokaaditarkust, -kavalust ja -kogemust on teised pädevamad kiitma. Kuid minul on alati meeles tööväline muhe Peeter, suu vuntsi all naeratamas ja kaval säde silmis.

 

Üks mu tema juures töötatud aja meeldejäävamaid teekondi oli, kui Peeter oma kuldse Jaguariga Martinile ja mulle Tallinn-Riia-Klaipeda-Vilnius-Tallinn sõidul "sohvriks" oli. Me ei saanudki teel millegi maailmaparanduslikuga hakkama, kuid meil oli lihtsalt üks väga mõnus vestlus ja vaba olemine. Meie Martiniga degusteerisime teele jäänud Balti õllevabrikute valitud palasid, arutlesime muuhulgas Leedu „accident blackspot“ liiklusmärgi tähenduse üle (siit läheb liikleja „täpiks“ ja teleporteerub järgmise samasuguse märgini) ning tundsime end ülimalt hästi. Lõunasuunal sõime Riias luksusrestoranis, tagasiteel mingi suvalise murulennuvälja puhvetis. Kõik oli võimalik, tulevik oli ees, meie meeleolu ei rikkunud isegi tagasiteel Pärnus liikluspolitsei põõsa tagant tehtud „föönitamine“ ja kaasnenud trahv.

 

Liina Linsi

Advokaadibüroo COBALT partner

 

Peeter oli kolleeg, kellega olen kõige kauem koos töötanud. Tema lahkumine on pannud meenutama lugematuid ühised sündmusi, küll lõbusaid, küll töiseid, ka kurbi ja isegi traagilisi. Kõike on pika elu kestel olnud.

 

Lõpetasime mõlemad õigusteaduskonna 1984. aastal, mina päevaõppe ning Peeter, kel oli inglise filoloogi diplom Pedast juba olemas ning paar aastat õpetajastaažigi, kaugõppe. Kui päevaste üliõpilaste hulgas oli cum laude lõpetamine tavaline, siis kaugõppe puhul oli see harukordne. Peeter muidugi lõpetas cum laude.

 

Koos olime stažöörid Tallinna I Õigusnõuandlas, Viru tänaval Viru väravate kõrval asuvas majas. Meie vastuvõtuajadki olid samal ajal – õhtul kella kuuest seitsmeni. Jagasime kabinette teiste nõuandlas töötavate advokaatidega ning meiesugustele noortele tööpäeva kestel aega ei jätkunud. Peetri juhandajaks oli Simon Levin, mul Bernhard Jakobson.

 

Ka advokaatideks võeti meid samal ajal, kuiva seaduse ajal, mil pidupäevadel tohtis juua ainult morssi. Lepikut keelud ei huvitanud ning ta leppis meie tolleaegse juhataja K. Kägiga kokku, et paneme tema kabineti kappi pisut šampust hoiule. Tegelikult ostsime terve suure kastitäie pudeleid ja mahutasime need kõik juhataja kappi. Mäletan siiani nägu, millega Kägi kapiuksed avas! Pidu sai igatahes ülilõbus ning advokaadiks vastuvõtmine sai korralikult tähistatud.

 

1991. aastal lapsehoolduspuhkuselt tööle naastes - vahepeal oli rublade asemele tulnud kroonid ja raha oli mul väikse lapse emana täiesti otsas - asusin tööle büroosse Lepik ja Luhaäär. Ning töötan siin siiamaani, ehkki 30 aastat hiljem kannab see nime Cobalt.

 

Esmalt ootasid Lepik ja Luhaääres tegelemist omandireformiga seotud kliendid. Peeter ja Toomas olid teinud aktiivset müügitööd ning büroosse pöördus palju välismaal elavaid inimesi. Peetriga seoses meenub klient, kelle esivanematele kuulusid Narvas võimsad vabrikud. Koos sõitsime Narva varandust üle vaatama ja sealsete inimestega kohtuma. Meid võtsid vastu tõelised mafioosod, kes haistsid head saaki (ma ei pea silmas kohaliku omavalitsuse tegelasi), kuid käigust oli kasu – meie kliendil õnnestuski saada täiesti arvestatav kompensatsioon ja lisaks veel üks magus mereäärne krunt Narva-Jõesuus. Peetri sarmil oli selles õnnestunud kaasuses määrav roll.

 

Peetri ja Martin Simovardiga Argentiinas IBA konverentsil käies sõitsime sündmuse järel mööda maad ringi. Muidugi jõudsime ka Mendozasse, kuulsasse veinipiirkonda. Sealsetesse mägedesse jõudes selgus ootamatult, et mägedes lume peal mõjub päike eriti tuliselt ning pea hetkega hakkas Lepiku võimas laup värvuma roosakas-punaseks. Pikalt kaalumata võttis Lepik kaelast lipsu, sidus selle meisterlikult ümber pea ning laup oligi põletushaavadest päästetud! Sellistes ja ka palju kehvemates olukordadest oli Peetril alati suurepärane oskus väljapääs leida! Temaga koos oli turvaline ja lõbus.

 

Ma usun, et meie büroos töötanud kolleegidele jääb siit alati meelde soe ja mõnus tööõhkkond. Sellisele sisekliimale rajas vundamendi juhtivpartner Lepik oma hooliva, lõbusa, kõiki kolleege hindava olekuga.

 

Pirkko-Liis Harkmaa

Nõunik, vandeadvokaat

 

Peeter jääb üheks minu olulisimaks õpetajaks, ning mitte üksnes professionaalses mõttes. Meie eluteed on olnud seotud ligi 30 aastat. Mul oli au ja võimalus kasvada Peetri käe all ja kõrval noorest keskkoolipingist tulnud sekretärist advokaadibüroo partneriks, osaleda Eesti ühe vanima ja edukaima advokaadibüroo ülesehitamises, ahnitseda uusi teadmisi ja kogemusi ning õppida nii mõndagi elust ja inimestest. On väga palju, mille eest mul on Peetrile igavesti tänulik olla.

 

Peeter oli alati väga positiivne ja heatujuline. Kui ma Peetri peale mõtlen, siis meenubki mulle esimese asjana tema üle terve büroo kaikuv nakkav naer. Naljast ja naerust ei olnud meil tõsise töötegemise kõrval kunagi puudus ning see muutis töökeskkonna sõbralikuks ja pingevabaks. Me olime kõik üks suur pere.

 

Peeter oli üheaegselt nii suurejooneline kui ka väljapeetud. Ta oli küll ladus suhtleja, kuid mulle näis, et päris lähedale ta endale siiski igaüht ei lubanudki. Peeter hoolis väga oma lähedastest ja sõpradest, kuid samavõrra ka oma büroo töötajatest. Ta oli tundlik natuur, kes võttis asju südamega, aga vahel ka südamesse. Peeter armastas reisida, käia kunstinäitustel ja ooperis ning nautida head sööki ja jooki. Ta oli huvitav ja laia silmaringiga vestluskaaslane, kellega ei olnud kunagi igav ja kes võis lõputult lugusid jutustada. 

 

Oma kutsetöös oli ta professionaalne ja täpne, vahel isegi perfektsionist. Ta oli hinnatud kolleegide ja klientide hulgas nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Need juhused ei olnud harvad, kus kusagil rahvusvahelisel konverentsil kohatud välismaine kolleeg palus saata Peetrile palavaid tervitusi.

 

Meie viimane silmast-silma kohtumine Peetriga oli kahjuks koroonapiirangute tõttu tükk aega tagasi. Käisime lõunal. Mul olid südamel varasemast mõned asjad, mida tahtsin Peetriga ära rääkida ja mul on hea meel, et sain seda teha. Peeter näitas tookord uhkusega telefonist ka fotot tema eestvedamisel koostatud Noarootsi maitsete kokaraamatuga poseerivast Rootsi kuningast ja jutustas õhinal raamatu sünniloost. Veidi aega peale meie kohtumist potsataski mu postkasti too kuulus kokaraamat ise koos Peetri poolt kirjutatud pühendusega, mis jääb nüüd mu riiulile kenaks mälestuseks.

 

Suhtlesime ka mõned loetud päevad enne Peetri jäädavat lahkumist. Põhjus oli kurb, sest olime äsja kaotanud koroonale ühise kauaaegse kolleegi ja sõbra. Uurisin ääri-veeri ka Peetri tervise järele. Ta viitas küll mõnedele probleemidele, kuid jäi endale iseloomulikult optimistlikuks. Soovisin talle, et ta end hoiaks, ja lootsin vaikselt, et piirangute järel saame jälle kokku. Saatus seda plaani aga ei soosinud. Armas Peeter, ma loodan, et me kohtume Sinuga nüüd ühes teises paigas ja ühel teisel ajal, aga kindlasti kohtume!

 

Kalev Saare

Peetri endine töökaaslane, Riigikohtu kohtunik

 

Suur au oli Peetrit tunda ja temaga koos peaaegu 20 aastat samas büroos töötada. Peeter oli laia silmaringi, positiivse eluhoiaku ja rafineeritud huumorisoonega suurepärane inimene, kes oskas hoida häid ja usalduslikke suhteid nii kolleegide kui klientidega. Peetri rahulik loomus, hea analüüsivõime ja oskus näha laiemat pilti ning valgust iga tunneli lõpus tegid Peetrist kolleegi, kellele võis ka kõige keerulisemas olukorras loota ja keda võis täielikult usaldada. Puhka rahus, hea kolleeg!

 

Martin Simovart

Advokaadibüroo COBALT partner

 

Peetrist on vaid imelised mälestused nii patrooni, kolleegi kui ka hea sõbrana. Kui tulin ülikoolist ja liitusin Lepik & Luhaääre bürooga 1993, oli kõik alguses väga aukartust äratav, kuid tegelikkuses oli büroo nagu suur perekond - soe õhkkond. Peeter ei tekitanud võltshierarhiat, võttis noort inimest võrdsena. Sellest ajast peale kui ma Peetrit tundsin, oli ta muhe, sõbralik ja leidis alati aega kuulamiseks ning kaasamõtlemiseks. Koos veedetud aastatest Dunkri/Niguliste tänava büroost meenub siiani üle büroo kajav Peetri võimas ja siiras naer just kuuldud humoorika seiga üle, mis nii mõnelgi nooremal kolleegil võis esimesel korral jalust nõrgaks võtta. Samuti juba välisuksest sisse astudes ninna jõudev sigari lõhn, mis andis aimu Peetri kohalolust. Peetrile meeldis suhelda inimestega ning elust rõõmu tunda. Seda jääb ka meenutama koos veedetud aeg mitmetel välislähetustel, kus koos välismaa kolleegidega õhtusöögilaus viibides oli Peeter oma naljade ja juttudega alati nõutud lauakaaslane. Peeter oli suure empaatia võimega ning see väljendus ka tema suhetes klientidega. Tal jätkus aega süvenemiseks ning leida lahendusi ka pealtnäha vähem tähtsatele probleemidele, mis samas kliendi jaoks olulised. Kuid nagu ta armastas öelda, siis “töö on alati tellija materjalist”.

 

Piret Jesse

Advokatuuri juhatuse liige, vandeadvokaat

 

Mul oli suur au alustada oma advokaadikarjääri advokaadibüroos Lepik & Luhaäär Peeter Lepiku toetava käe all. Tagantjärele vaadates olen kindel, et see oli parim koht, kus oma advokaadikutsega alustada - üüratult soe, lõbus, toetav, aga samas ka töine, kvaliteeti, pidevat arengut, uuendusi ja parendusi hindav keskkond. Kuigi meie teed läksid aastate eest lahku, on tema kaasa antud väärtused saatnud mind kogu järgneva advokaadikarjääri jooksul.

 

Peetri puhul jäävad alatiseks meelde tema soojus, rõkkav naer ja lõbusus, kuid ka tema analüütilisus, perfektsus ja selge nägemus tuleviku osas. Ta tegi kõike hingega ja suurepäraselt. Peetrit ja mind aitas siduda ka minu neiupõlvenimi, mis – olemata isegi sugulased - oli samuti Lepik. Seetõttu naases Peeter tihtipeale koosolekutelt ühes tervitustega „tütrele“ ja ka minul paluti oma „isa“ tervitada. Oh neid toredaid aegu.

 

Peetri tähtsus nii advokatuuri, õigusturu kui ka paljude tänaste advokaatide arengus on hindamatu. Aitäh, hea Peeter! Puhka rahus!

Viimased postitused

Advokatuur tänas vandeadvokaate töö eest kutsesobivuskomisjonis

17. juuni 2021 14:41 Loe edasi

KLAASLAGI AHISTAB NAISADVOKAATE ROHKEM, KUI PAISTAB

1. juuni 2021 16:45 Loe edasi

In Memoriam vandeadvokaat Peeter Lepik (28.08.1954 – 17.04.2021)

22. aprill 2021 9:46 Loe edasi

In Memoriam vandeadvokaat Aadu Luberg (07.04.1957 - 25.03.2021)

26. märts 2021 13:38 Loe edasi

Advokaatide tööst kohtus COVID-19 tingimustes - advokatuuri juhatuse seisukoht advokaatide ühispöördumisele seoses Harju Maakohtu töökorraldusega COVID-19 tingimustes

27. jaanuar 2021 16:44 Loe edasi