Tagasi

Valeri Lõõnik: kohtus võiksid prokuratuuri esindada eeluurimisega mitteseotud prokurörid

6. juuni 2017 12:59

Eesti kohtusüsteemist räägib pensionile läinud Harju maakohtu endine kohtunik Valeri Lõõnik.
 

Hiljuti otsustati, et advokaadieksami läbinu saab lihtsamalt asuda prokuröriks ja kohtunikuks. Mida arvate sellest, et neid erinevaid rolle on lihtsam vahetada karjääri jooksul?

Eksamid võiksid olla küll ühised. Pensionile jäädes oli ka mul mõte hakata advokaadiks, aga eksamiküsimusi oli tohutult palju ja eksamiks valmistumine võtnuks liiga kaua aega, seetõttu loobusin. Põhimõtteliselt lähtuvad kõik, nii prokurör, kohtunik kui ka advokaat, oma töös õigusemõistmise huvidest. Aga kõigil on selleks oma lähenemisnurk.

Enamus kohtu otsuseid on süüdimõistvad. Kas prokuratuur on oma tegevuses liiga jõuline?

Enamus otsuseid on süüdimõistvad, sest enamus otsuseid tehakse poolte kokkuleppel. Nii lühi- kui ka üldmenetluse asjades on kindlasti juhtumeid, kus saaks I astme kohtus vormistada õigeksmõistva otsuse, aga mõni kohtunik ei suvatse süüvida kogutud tõendite õigsusse ja advokaatide argumentidesse. Seetõttu nad vormistavadki süüdimõistva otsuse. Kaitsja küsimusele, miks selline otsus, on vastuseks, et on olemas II ja III astme kohus, kuhu soovi korral saab edasi kaevata.

Nii mõnigi kohtunik vaatab piltlikult prokurörile suhu. Eks statistiliselt on näha kui palju prokurörid vormistavad apellatsioone ja kui palju teevad seda advokaadid. Aastaid tagasi kuulsin näiteks ühelt kaitsjalt, et kohtunik mõistis isiku süüdi, aga pärast istungit kutsus kaitsja kabinetti ning palus tal vormistada apellatsioon, sest isik tuleb õigeks mõista.

Millest see tuleneb?

Prokurörid peavad kohtus saama süüdimõistva otsuse. Kui nad kohtuistungil loobuvad süüdistusest, peavad nad pika seletuse kirjutama. Saavad kiruda, et miks sa üldse asjaga kohtusse läksid. Aga istungil võivad ju üles kerkida uued asjaolud.

Aga vahi alla võtmine? Kuidas sellega on?

Mulle tundub, et kohtunikud suhtuvad liiga positiivselt ka prokuröride taotlusse vahi alla võtmisel. Minu praktikas on olnud juhuseid, kus isik viibis 6 kuud vahi all ja viimasel hetkel jõudis asi kohtusse lühimenetluses. Tahes-tahtmata peab kohtunik talle mõistma vähemalt 6 kuu pikkuse vangistuse. Lisaks veel menetluseks kulunud aja. Aga sisuliselt süüd, et mõista reaalne karistus, polegi. Sel hetkel mõtled jälle riigile: et kui mõistad tingimisi, siis peab veel kohtunik ise riigile vahi all pidamise kinni maksma.

Veel tõestuseks, et vahi alla võtmine käib imelihtsalt, on 25. aprilli Õhtulehe artikkel, kus prokuröri poolt esitatud süüdistus ei pidanud vett. Prokurör taotles istungil teha vaheaeg ja kohtualusele määritakse kokkuleppemenetluses vahi all pidamine kaela, et riik ei peaks ilmaasjata vahi all pidamise eest maksma.

Minu praktikas oli ka juhtum, kus kohtualust süüdistati ema tapmises. Aga lisaks tapmise süüdistusele esitati ka kontrollsüüdistus koosseisuga, kus poeg oli kunagi varem ema löönud, s.o terviserikked. Kohtus langeski tapmise süüdistus kõrvale ja kohtualune jäi süüdi emale vastu nina löömises. Nii sai jälle riik päästetud raha maksmisest. Vabastasin kohtualuse kohtusaalis ja süüdi jäi ta vastu nina löömises.

Kuidas seda olukorda parandada?

Kohtus võiks prokuratuuri esindada täiesti uued prokurörid, kes ei tegelenud kohtueelse menetlusega. Uued prokurörid oleksid sõltumatumad ja saaksid objektiivsemalt läheneda kogutud tõenditele. Seda vähemalt üldmenetluse kriminaalasjades. Praegu juhib prokurör eeluurimist ja võitleb kohtus enda poolt kogutud tõendite eest kasvõi vere ninast välja.

Kohtunikud ei tohi menetleda asju, kus nad eeluurimise ajal on teinud mingeid määrusi. Miks ei võiks ka prokuratuuri kohtus esindada eeluurimisega mitteseotud prokurör. Vene ajal oli süsteem selline ja see töötas hästi. Lahendid oleksid ausamad ja objektiivsemad.

Rahvusringhäälingu eetikanõunik Tarmu Tammerk tõi hiljuti välja, et meedia suhtub liiga kriitikavabalt jõustruktuuride pressiteadetesse. Kas me oleme olukorras, kus jõustruktuuridel on liiga palju võimu?

Siin ei oska mina retsepti anda. Jõustruktuurid, politsei või prokuratuur, koostavad pressiteate ja see avaldatakse suure kära ja müraga ajakirjanduses. Mõne aja pärast see unustatakse, tuleb uus info. Kui mõne aasta pärast tehakse õigeksmõistev otsus, ei palu keegi enam vabandust, ka mitte see, kes kunagi palus esialgse pressiteate meedias avaldada.

Olen täheldanud, et aeg-ajalt teeb prokuratuur meediast mõjutatuna valikuid menetluse alustamiseks. Näiteks Pärnu haigla, kus asjad olid selged aga menetlust ei alustatud. Nüüd vist meedia survel alustati. Lisaks Tervise Abi OÜ juhtum, kus „Pealtnägija“ abil alustati menetlust. Teinekord tekib jälle küsimus, et kas oli üldse vaja alustada menetlust.

 

Viimased postitused

Räägime põhiseadusest

28. juuni 2017 11:17 Loe edasi

Hea nõu lastega peredele

5. juuli 2017 13:39 Loe edasi

Valeri Lõõnik: kohtus võiksid prokuratuuri esindada eeluurimisega mitteseotud prokurörid

6. juuni 2017 13:05 Loe edasi

Toomas Vaher: advokatuuri liikmete sisend uude strateegiasse on tähtis!

17. aprill 2017 15:11 Loe edasi

Eesti Advokatuuri esimehe Hannes Vallikivi ettekanne advokatuuri üldkogul 3. märtsil 2017 Vanemuise kontserdimajas

6. märts 2017 15:06 Loe edasi