Tagasi

Rahvusliku õigusteaduskonna rajamine Tartu Ülikoolis

31. august 2020 10:01

Rahvusliku õigusteaduskonna rajamine Tartu Ülikoolis

 

Selle aasta jaanuaris möödus 100 aastat rahvusülikooli juures õigusteaduskonna avamisest. Nüüd, kus uus õppeaasta on jälle ukse ees, on hea võimalus heita pilk tolleagsetele väljakutsetele ja võtmeisikutele.

 

Õigusteaduskond on filosoofia, usu- ja arstiteaduse kõrval üks neljast klassikalise ülikooli teaduskonnast. Nii ulatub õiguse õpetamise traditsioon Tartus 1632. aastasse, mil seal avati Academia Gustaviana. Tervikuna paigutub see aeg Rootsi suurriikluse tekkimise konteksti, sest kui ülejäänud Euroopat vaevasid 17. sajandil teravad usulised konfliktid, siis Rootsis asuti tugevat keskvõimu kehtestama. Liivimaa kubermang oli Rootsi krooni alla läinud alles 1629. aastal Altmargi vaherahuga ja vajas ülejäänud riigiga sidumist. Et Liivimaal olid aadlike privileegid väiksemad kui Eestimaa kubermangus, oli seal muutusi riigi seisukohast lihtsam läbi viia. Esimeseks kindralkuberneriks sai kuningas Gustav II Adolfi endine tuutor Johan Skytte. Tema algatusel rajati Tartusse 1630. aastal Rootsi riigi kolmas õukohus Svea ja Turu järel ning 1632. aastal klassikaline ülikool. Põhjasõja käigus suletud ülikool taasavati 1802. aastal. Baltisakslased sidusid õigushariduse traditsiooni tugevalt saksa teadussfääriga. Venestusajal seati sihiks ülikooli tugevam sidumine Vene keskvõimuga, õigusteaduskonna puhul langes see samasse aega ka kohtureformiga. Kuigi tegemist oli endiselt provintsiülikooliga, hoiti Tartus õigusteaduskonnas rahvusvahelist taset.

 

I maailmasõda paiskas seni kehtinud süsteemid lõplikult segamini. 1918. aasta suvel evakueeerus senine ülikool ja teiste seas ka õigusteaduskond saksa okupatsiooni eest Voroneži. Tartus lõid sakslased Landesuniversitäti, mille õigusteaduskonnast lootsid nad kujundada Läänemere piirkonna saksakeelse õigusteaduse keskuse. Ülikool jõudis tegutseda vaid mõned kuud, mistõttu selle mõju kuigi suureks ei osutunud. 1. detsembril andis õigusprofessor Hans Helfritz ülikooli üle Eesti Ajutise Valitsuse haridusministrile Peeter Põllule.

 

Eestlaste jaoks oli tegemist ainulaadse hetkega. Ülikool oli Eesti aladel olnud ju vaheaegadega aga siiski pea 300 aastat, kuid seni oli olnud nii eestlastel kui eesti keelel ülikooli seinte vahele üsna vähe asja. Sajandi algusega võrreldes oli eestlastest tudengite osakaal kasvanud 4.5% juurest 1918. aastaks 42%-ni. Eesti keele lektori koht oli ülikoolis olemas 1803. aastast, kuid oli mõeldud pigem kirikuõpetajatele kohaliku keele õppimiseks. Esimese eestikeelse professuurini, milleks oli tegeliku usuõpetuse professuur jõuti alles 1916. aastaks, mil koht haridusministeeriumi määrusega loodi, sest ülikooli enda nõukogu polnud endiselt nõus. 1917. aasta suurte muutuste tuules hakati nõudma ka eestikeelse soome-ugri osakonna loomist ülikooli koosseisu, kuid ka seda plaani ei rakendatud.

 

Eesti riigi loomisega tekkis aga olukord, kus senine provintsiülikool pidi hakkama ette valmistama ametnikke, spetsialiste ja teadmisi noorele eestikeelsele riigile. 11. detsembrist kuni 27. märtsini 1919 tegeles ülikooli ettevalmistusega Tartu Ülikooli ülevõtmise komisjon, alates 16. maist 8. juulini 1919 Tartu Ülikooli taasavamise eeltööde komisjon. Viimatimainitud komisjoni ülesandeks sai ülikooli eesmärgi sõnastamine aga ka keeleküsimuse lõplik lahedamine. Komisjoni esimesel koosolekul sõnastati ülikooli kolm põhilist ülesannet: teaduste arendamine, noorsoo teaduslik kasvatamine ja ühiskonnale kõrgema haridusega inimeste ettevalmistamine. Teisel koosolekul otsustati määrata ülikooli ametlikuks õppe- ja asjaajamiskeeleks eesti keel. Siiski mõisteti, et kohe pole võimalik täismahus eestikeelset õppetööd alustada, mistõttu leiti, et sobivad õppejõud ka Venemaalt, Saksamaalt ja Soomest. Esimesel semestril toimus eesti keeles 40% loengutest, see osakaal kasvas iseseisvusaastatel pidevalt, kuid täielikult eestikeelse õppetööni 1940. aastaks ei jõutud, sest ühiskondlike ülesannete kõrval säilis ülikool Tartus ka mitmekeelse vaba rahvusvahelise teaduse keskusena.

 

Kui õppetöö eestikeelses Tartu Ülikoolis algas 1919. aasta oktoobris ja pidulik avaaktus peeti sama aasta 1. detsembril, siis õigusteaduskonda nii kiiresti reorganiseerida ei jõutud. Seal algas õppetöö alles 1920. aasta alguses. Teaduskonna dekaaniks määrati Nikolai Maim, kes oli oma kandidaadikraadi omandanud Moskvas ja 1915. aastal Tartu Ülikoolis riigiõiguse alal magistritöö kaitsnud.  Paralleelselt tegeles ta 1919. aastal ülikooli ajutise põhikirja koostamisega, mis enam-vähem samasisulisena ka 1925. aastal Tartu Ülikooli seadusena jõustus.

 

Juuraõpet alustati rahvusülikoolis sisuliselt sama õppekava järgi nagu see oli olnud tsaariaegses ülikoolis, välja jäeti kirikuõigus ja vene õiguse ajalugu. Paralleelselt eesti oma seaduste välja töötamisega vähenes ka vene õiguse mõju ülikoolis ning asendus Lääne-Euroopa orientatsiooniga. Samas tervet seadusandlust ümber teha ei jõutud, näiteks uus tsiviilseadustik jäi vaid eelnõude tasemele. Kuni 1937. aastani kuulus õigusteaduskonna juurde ka majandusteaduse osakond, mis sealt edasi muutus iseseisvaks teaduskonnaks. Kokku oli tegemist ülekaalukalt ülikooli suurima teaduskonnaga. Juristi õppeaeg oli kaheksa semestrit, magistrikraadi saamiseks tuli nelja aasta jooksul läbida nõutud ained ja seejärel esitada väitekiri. 1938. aastal jõustunud uue ülikooliseadusega vähendati seda aega poole võrra.

 

Õigusteaduskonna nagu kogu ülejäänud alustava ülikooli suurimaks mureks oli sobivate õppejõudude leidmine. Kuigi õppetöös oli lubatud kasutada ka saksa ja vene keelt, oli ülesanne siiski keeruline, sest Eesti näol oli tegemist alles loodud, veel laialdase rahvusvahelise tunnustuseta riigiga, mis ei asunud ei ahvatlevas kohas ega suutnud pakkuda ka häid majanduslikke tingimusi. Õigusteaduskonnale oli määratud üheksa professori- ja kaks dotsendikohta. Eestlastega õnnestus neist täita kolm kohta – esimeste eestlastena asusid õigusteaduskonnas tööle riigiõiguse professori kohusetäitjana Nikolai Maim, rahvusvahelise õiguse professori kohusetäitjana Ants Piip ja Rooma õiguse dotsendina Jüri Uluots. Nende kanda jäi suur osa administratiivsetest ülesannetest, samuti panustasid nad aktiivselt Eesti riigi ülesehitamisse. Kõik kolm osalesid Asutava Kogu töös, Maim töötas siseministeeriumis, Piip oli nii minister kui diplomaat ja Uluots kuulus pikalt Riigikogusse.

 

Ülejäänud kohtadele asuti õppejõude otsima väljastpoolt. Olulise panuse andsid endise Vene impeeriumi õppejõud, kes olid paljuski veel kehtiva impeeriumiaegse õigussüsteemi eksperdid aga mitmel juhul panustasid ka Eesti oma seadusandluse välja töötamisse. Nii näiteks õpetas kriminaalprotsessi 1921. aastast Peterburi ülikooli kasvandik Aleksei Melnikov, Rooma õigust David Grimm, kes oli viljakas nii teadustöös, õppekirjanduse loomises kui ka ühiskondlikus elus ning tsiviilõigust Igor Tjutjumov, kes tegeles tsaariaegse seadustiku avaldamise ja kommenteerimisega. Läänelikku lähenemist tõi Tartusse rootslasest kriminaalpsühholoog Andreas Bjerre ning sugulasrahvaste sidet hoidis ungarlasest haldusõiguse professor Stefan Csekey, kes jäi Eesti õigusreformide tutvustajaks läänes ka pärast 1931. aastal Tartust lahkumist.

 

1930. aastatel hakkas eestlastest õppejõudude osakaal kasvama. Õigusteaduskonda luues loodi selle juurde ka stipendiumisüsteem, mis võimaldas andekamatel ennast välismaal täiendada. Esimene stipendiaat oli Ernst Ein, kes hakkas pärast Grimmi õpetama Rooma õigust. Tsiviilõigust asusid 1930. aastatel õpetama Elmar Ilus ja Leo Leesment. Stipendiaatide seast kasvas veel välja haldusõigust õpetanud Artur-Tõeleid Kliimann, kes panustas väga oluliselt eestikeelse õigussõnavara arengusse.

 

Nii nagu Eesti ei jõudnud kahekümne iseseisvusaastaga täielikult oma seadusandluseni, ei jõudnud ka õigusteaduskond oma täielikku potentsiaali saavutada. Paratamatult on tegemist teadusharuga, mis on vahetult seotud kehtiva ühiskondliku korraga ning peab sellega alati dialoogis olema. Tartus on õigusharidust antud väga erinevate riigikordade all, mistõttu pakub see elavat näidet õiguse ja riigivõimu erineva kaaluga suhetest erinevatel aegadel aga ka sellest, kuidas ühel on teist alati vaja.

 

 

 

Autor Katariina Sofia Päts

 

Kasutatud materjalid:

Eesti ülikooli algus. Tartu Ülikooli uuestisünd rahvusülikoolina 1919. Koost. Helmut Piirimäe. Tartu Ülikool 1994.

Peeter Järvelaid. Eesti õigusteaduse ja õigushariduse ajalugu. Argo: 2015

Toomas Karjahärm; Väino Sirk. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917. Eesti Entsüklopeediakirjastus: 1997.

Karl Laagus. Eesti Ülikool Tartus. Memuaare ja ajaloo andmeid ülikooli arengust 1632-1932. Tartu: Postimehe kirjastus 1932.

Tartu Ülikooli ajalugu III 1918-1982. Koost. Karl Siilivask ja Hillar Palamets. Eesti Raamat: 1982.

Foto: https://utlib.ut.ee/kogud/omeka-s/s/rahvusulikool100/item/7492

Viimased postitused

Eesti Advokatuur välissuhtluses

14. september 2020 11:10 Loe edasi

Mälestame kauaaegset Paide advokaati Enno Palumetsa

7. september 2020 8:30 Loe edasi

Rahvusliku õigusteaduskonna rajamine Tartu Ülikoolis

31. august 2020 10:04 Loe edasi

Õigusriik III. Ideaal, mille poole püüelda

13. august 2020 8:26 Loe edasi

Moodsa õigusriigi idee sünd

30. juuli 2020 15:23 Loe edasi