Tagasi

Intervjuu aasta pressisõbra Karmen Turgiga

20. detsember 2016 9:07

Intervjuu 2016. aasta pressisõbra, vandeadvokaat Karmen Turgiga


Palju õnne aasta pressisõbra auhinna puhul! Tavaliselt antakse pressisõbra tiitel avatud ja selge suhtlemise eest ajakirjandusega. Kuivõrd oled nõus väitega, et seekordne tiitel tuli suuresti ajakirjanike väärtuspõhimõtete esindamise ja kaitsmise eest meie ühiskonnas?

Sellele küsimusele saab eelkõige vastata EALLi liikmeskond, kes tiitli andis. Aga et nii TRINITI advokaadid kui ka kogu advokaatkond püüdlevad avatud suhtlemise poole ühiskonnas, siis võib arvata, et nii see on. Igatahes on tunnustus minu enda vaatenurgast seda enam väärtuslik – osalemine rahvusvahelistes organisatsioonides õigusloome või teadlikkuse suurendamise kaudu ei leia tihti selliselt tunnustamist.

Kas sõnavabadus Eestis on viimaste aastate jooksul ohtu sattunud?

Sõnavabaduse piirangud on demokraatliku ühiskonna normaalne osa. Kõik piirangud ei ole siiski õigustatud ega vajalikud. Otsuse piirangute õigustatuse kohta saab teha kohus. Kui ohuks lugeda iga olukorda, kus kohus on otsustanud piirangu lubamatuse, siis on vastuseks jah.

Kui aga uurida, kas tõepoolest on olnud ohtusid sõnavabadusele, siis pigem on vaatluse all olukorrad, mis on meie ühiskonnas tekitanud diskussioone või põhjustanud rahvusvahelise kogukonna etteheiteid. Näiteks võib tuua Kenderi süüdistuse; ajakirjaniku õiguse piiramise kajastada avalikul kohtuistungil kuuldut; järjest tihedamad hagi tagamised, milles nõutakse meediaorganisatsioonilt vaidlusaluseid väiteid sisaldava artikli eemaldamist internetist kohtuprotsessi ajaks juba ette jmt. Sõnavabadus laiemalt, eriti internetis, tähendab ka õigust ligipääsule – selles vallas on kahetsusväärne näiteks avalikkuses vähe tähelepanu saanud otsus vanemad kohtuotsused Eestis avaliku teabe hulgast kõrvaldada.

Kuidas erineb Eesti olukord võrreldes trendidega maailmas? Mis on hästi, mis halvasti?

Ma terve maailma olukorda hinnata ei oska. Euroopa Nõukogu liikmesriikide, s.o 47 euroopalikke väärtusi jagavate riikide, hulgas paistab Eesti silma positiivse näitena. Näiteks Freedom House’i iga-aastase internetivabaduse hindamise raportis, mis muu hulgas arvestab ka sisupiiranguid, jagab Eesti sel aastal Islandiga esimest kohta.

Ja kui tuua kõrvale näiteks Ukraina või Moldova, kus viibisin sel aastal kohtunike täiendkoolitusel Euroopa inimõiguste teemal, siis Eesti tõepoolest mitte ainult ei paista, vaid ongi eesrindlik riik.

Mis on võimalikud arengusuunad, kuhu sõna- ja internetivabadus Eestis ja ka mujal maailmas liigub?

Maailmas võib tuua Türgi näite. Viibisin sel aastal Veneetsia komisjoni eksperdikomisjoni liikmena Türgis, tegemaks ettepanekuid, kuidas peaks muutma õigusakte, et tagada kooskõla Euroopa Nõukogu inimõiguste standarditega. Olin Ankaras mõni aeg enne murrangulisi sündmusi. Kuid selge oli, et tegemist on ühiskonnaga, kus ausalt ja üle õla vaatamata ei julge vastata küsimustele ei riigikohtunik ega parlamendi liige. Seni uurin iga nädal mitme Türgi õigusteadlase käekäigu järele, sest muretsemiseks on põhjust. Sellise ühiskonna poole ei tahaks liikuda.  

Võimalikke arengusuundi on tänases sotsiaal-poliitilises olukorras kaks. Esimene võimalus on, et hindame ja peame ka edaspidi kalliks oma vabadusi mis tahes muude kaalutluste kõrval ning ei kasuta neid maksevahendina populistlike eesmärkide saavutamiseks. Teine võimalus on, et liigume suunas, mille tulemuseks on midagi muud kui vabadusi ja õigusi aukohale seadev ühiskond. Austria presidendivalimised on viimase aja väheseid märke sellest, et on siiski võimalus, et valime ühiskonnana esimese võimaluse.

See aasta on maailmas olnud murranguline ning järjest rohkem kasutatakse väljendit post-truth society. Mida saaks või tuleks teha, et koos sõnavabadusega säiliks siiski ka kontroll faktide üle?

Nõustuma peab, et meie eluolu kolimine internetti tähendab seda, et info hulk meie ümber on tuhandekordistunud võrreldes ainuüksi ajaga, mil mina keskkoolis käisin.

Selles olukorras ei saa keegi enam tagada, et kogu ümbritsev info oleks läbinud faktikontrolli. Ning see iseloomustabki tuleviku ühiskonda – vastutus faktikontrolli üle lasub kasutajal. Seega on esmane lahendus digitaalne kirjaoskus.

Mis puudutab aga teavet, millel on juba olemas nn usaldusmärk, siis selle tõesuse eest vastutab nii täna kui ka homme selle avaldaja – olgu selleks siis Keskkonnaamet, prokurör, ajakirjanik või blogija.

Ajakirjanikud ja advokaadid on sageli teine teisel pool rindejoont. Sageli kostab õigusmaastikul väga kriitilisi noote ajakirjanduse suunal. Näiteks hetkel kütab avalikkuses kirgi Edgar Savisaare juhtum, kus on ajakirjandusest läbi käinud nii ajakirjandusele ametlikult kättesaamatuid faile kui ka mahlakat eraelulist infot. Kuidas tajud seda olukorda Sina?

Olen tajunud seda olukorda pigem vahemaa tagant, sest olen olnud Eestist eemal. See annab ka võimaluse vaadata kogu temaatikat justkui väikese perspektiiviga.

Nähes ajakirjandust esmajärjekorras kogu ühiskonna vahikoerana ja debati edendajana, ei saa kindlasti öelda, et tegemist oleks ulatusliku piiride ületamisega. Mis tahes isikute seosed, tegemised ja tegemata jätmised, kui need on olnud puutes avalike vahendite kasutamisega, on ja peavadki olema ajakirjanduse eriliselt terava luubi all. Ka olukorras, kus info jõudmine ajakirjaniku valdusesse on lekitajale endale etteheidetav, taunitav ja suure tõenäosusega õigusvastane.  Ajakirjaniku kätte jõudnud info avaldamise otsustajaks on ja peabki olema toimetus, kelle vastutus on kaaluda kõiki poolt- ja vastuargumente, sh eetilisi.

Mida saaksid teha advokaadid, et meedias kajastatu oleks õiglane ja adekvaatne?

Advokaadid üksi ei saa teha palju muud, kui nõustada oma ajakirjanikest kliente õiguslike ja eetiliste õiguste ja kohustuste vallas. Juristkond, sh kohtunikud, prokurörid, saab aga teha paljutki – sekkudes ajakirjandusvabadusse, kui see on põhjendatud, ning jättes sekkumata, kus see ei ole meie ühiskonnas vajalik ega mõistlik.

Mida me riigi või inimestena saaksime teha või peaksime tegema, et vältida liikumist ühiskonna poole, mis ei sea prioriteediks vabadusi ja õigusi või kus sõnavabadus võiks ohtu sattuda.

Suurematele suundumustele on raske vastu ujuda, näiteks üldine väärtuste muutumine Euroopas.

Samas saab iga inimene ise otsustada, milline on tema reaktsioon ühele või teisele sündmusele ühiskonnas. Kui sellel inimesel on ka võim või autoriteet, siis peab olema eriliselt ettevaatlik populistlike ja esmatasandi vajadustele rõhuvate loosungite toetamisel.

Näiteks, kui pärast regioonis toimunud terroriakti asuvad mõned poliitikud rõhuma turvalisuse vajadusele ning selle meetmena toetama nn tagauste tekitamist erinevatele online-teenustele või krüpteerimise keelamist, siis see on asi, millest peaksime ühiskonnana hoiduma. Lõpuks tuleb alati endalt kui indiviidilt ja kogukonna liikmelt küsida, kas vabadustest loobumine on põhjendatud ja üleüldse sobiv vahend turvalisuse saavutamiseks. Või on see pikas perspektiivis hoopis vastupidi.

Viimased postitused

“Olen radikaal-mõtleja inimene”

25. september 2017 10:59 Loe edasi

Astrid Asi: noorel advokaadil on Ida-Virumaal võimalik kiiresti nime teha

19. september 2017 11:40 Loe edasi

Eesti Advokatuuri kantsler: advokaadid on kaitseventiil suure riigi ja väikese inimese vahel

29. august 2017 9:46 Loe edasi

Räägime põhiseadusest

28. juuni 2017 11:17 Loe edasi

Hea nõu lastega peredele

5. juuli 2017 13:39 Loe edasi