Tagasi

Indrek Sirk: Eesti on endiselt õigusriik, kuid esineb ka puudujääke

15. august 2018 9:45

Indrek Sirk: Eesti on endiselt õigusriik, kuid esineb ka puudujääke

Olen advokaat, spetsialiseerunud küll kitsale valdkonnale, kuid puutun igapäevaselt kokku kohtusüsteemi ja prokuratuuri-politseiga. Nii juba 20 aastat, millest esimesed kuus aastat riigi poolel ja palgal.

Õiguslikul vaidlusel on alati vähemalt kaks poolt ning enamasti on vaidlusel lõpuks vähemalt üks kaotaja. Teine koht õigusvaidluses on kaotus. Väga harva on mõlemad pooled rahul. Isegi tsiviilõiguslik kompromiss või kriminaalõiguslik kokkulepe on tegelikult lahendus, kus üks või mõlemad pooled teevad järeleandmisi, et vältida kurnavat vaidlust. Kaotus tekitab hinges kibedust, eriti kui enda arvates õige asja eest seistes jääd alla.

Liiklusadvokaat ei puutu kokku suurte korruptsiooniprotsessidega, vaidlustega suurte rahade pärast, poliitiliste protsessidega ega kriminaalide kõige jälgima seltskonnaga. Seetõttu ei tunne ma kahtlemata meie õigussüsteemi selle kõigis aspektides. Olles aga oma töise karjääri jooksul osalenud mitme tuhande kriminaal-, tsiviil-, haldus- ja väärteoasja menetluses saan siiski teatud järeldusi teha.

1. Eesti õigusemõistmine on valdavalt õiglane ja seaduslik. Kuigi ka minul on olnud kaasuseid, kus kohtunik minu arvates ei ole lihtsalt aru saanud asja olemusest, on tõendeid hinnanud pealiskaudselt või kallutatult. Vahest kiristan ka hambaid, kui kannatanu esindajana pean alla vanduma prokuratuurile kriminaalmenetluse lõpetamisel. Need on siiski harvad olukorrad, kus mõnikord pean ka ise vaatama peeglisse ja raputama tuhka pähe endale või lihtsalt leppima sellega, et töö on ikkagi tellija materjalist.

2. Eesti kohtunikud on valdavas enamuses erapooletud, objektiivsed ja õiglased. Mõne kohtunikuga on ka minul olnud ebameeldiv kogemus, kuid ma ei saa väita, et ükski kohtunik oleks minu protsessides teinud selgelt ebaseadusliku otsuse. Samas olen advokatuuri järelevalveküsimustes puutunud kokku mitme kolleegi probleemidega ning teatud mustrid on nähtavad – mõnel advokaadil on rohkem suhtlemisprobleeme ning mõned kohtunikud kiuslikud. Olen kuulnud lugupeetud kohtuniku suust, et Eestis on tema arvates vaid kaks ausat advokaati ning saanud aru, et Eestis on paar kohtunikku, kes põhimõtteliselt advokaate ei salli. Meil kõigil on oma maailmavaade ja elukogemus, me olemegi erinevad.

3. Eesti õigussüsteemi suurimaks puuduseks pean seda, et professionaalse esindajata on inimesel raske oma õigust saada. Riigi õigusabi süsteem vajab õigusteenuse osutajatele suuremat motivaatorit ning kohtud peaksid tagama selle, et kui ühel menetluspoolel on professionaalne esindaja, siis tasakaaluks oleks see ka teisel poolel. Kriminaalmenetluses on see tasakaal seadusesse sisse kirjutatud, kuid üha rohkem on loodud erandeid, kus kriminaalsüüdistuse saanud inimene on üksinda nii politseis kui ka kohtus. Väärteomenetluses on inimene sootuks üksinda riigi vastu – politsei on kohtuvaidlustes karastunud, politsei esindajad on paljudel juhtudel professionaalsemad kui keskmine advokaat.

4. Enamus kriminaalasju lahendatakse kokkuleppemenetluses, mis tegelikult ei ole õigusemõistmine. Eeluurimine on tugevalt kaldu riigi poole ning seetõttu tuleb sageli alla neelata olukord, kus süüstavaid tõendeid on küll aastaid kogutud, kuid õigustavatele ei ole tähelepanu pööratud. Minu praktikas on tavapärane, et selleks ajaks, kui inimene või tema advokaat saavad materjalidega tutvuda või uurimisse sõna sekka öelda, on hävinenud turvakaamerate salvestused, kustutatud häirekeskuse kõnesalvestused või muutunud võimatuks tunnistajate leidmine. Tõendusliku baasi vähesus lahendatakse väga sageli enamushääletusega – kui viiest eksperdist üks on eriarvamusel, siis meie kohtupraktikas võidakse hinnata enamusekspertide häältega vastav asjaolu tuvastatuks. Süütuse presumptsiooni põhimõtete kohaselt tuleb aga sellist olukorda tõlgendada kui kõrvaldamata kahtlust või vähemalt teha püüe lükata see ümber.

5. Võistlev kriminaalmenetlus ei ole tegelikult võistlev. Prokuratuuril on aastaid aega koguda tõendeid, kasutades väga laia arsenali tõendite kogumiseks. Kaitsjal on sageli tuhandete lehekülgede lugemiseks, tõendite kogumiseks, analüüsimiseks ning oma taotluste esitamiseks vaid 10 päeva. Riigi õigusabi osutavatele advokaatidele on selleks ette nähtud vaid 1,5 tundi tasustatavat tööd. Seejuures ei tea advokaat kunagi ette, milliseid tõendeid tegelikult kasutatakse, millised tõendid on juba kõrvaldatud ja milline on lõplik süüdistus. Olen rääkinud mitme endise prokuröriga, kes kaitsja tööd tehes on aru saanud, et tegelikult on advokaadil suures plaanis relvadeks vaid isiklik sarm ja kõneosavus ning tõendeid kas ei saagi koguda või neid ei aktsepteerita. Politseinikel ja prokuröridel on võimalik otse suhelda ka ekspertidega, kuid kaitsjatel see võimalus praktiliselt puudub.

6. Olen aastaid murega jälginud, kuidas politsei, prokuratuur ja kohus kolivad sama katuse alla. Erapooletus ja sõltumatus saab olla tagatud vaid siis, kui vähimgi kahtlus on juba eos kõrvaldatud. Kui prokuratuur tegutses veel politseist sõltumatult, siis hindasid prokurörid ka politsei tegevust objektiivsemalt. Kui prokurörid asusid ise juhtima eeluurimist, siis muutus küll uurimine efektiivsemaks, kuid erapooletus sisuliselt kadus. Väärteokaristuste määramine, jälituslubade andmine, vahistamistaotlused ja paljud muud kohtu luba nõudvad kriminaalmenetluslikud taotlused lahendatakse sageli kohtuniku kabinetis, mitte kohtusaalis. „Klient“ ei saa sageli üldse aru, kes on kohtunik. Familiaarne suhtlemine, prokuröri või politseiniku poolt otse kohtunikule helistamine on tavaline. Advokaadil seda privileegi ei ole, et marssida kohtuniku kabinetti arutama pooleli olevat asja või leppida kokku, millise karistuskokkuleppe kohtunik kinnitaks. Rääkimata sellest, et lobiseda suitsunurgas muudest ilmaasjadest. Ma olen kaugel sellest, et näha vandenõud, kuid mul on kahtlused, kas sellises olukorras on lahendid alati objektiivsed ja erapooletud. Kohtumajad tuleb jätta kohtunikele ning muudel menetlusosalistel tuleb sinna minna sarnaselt – aupaklikult ja läbides turvakontrolli. Kohtumajade ehitamine büroohoonetesse on kohtute usalduse õõnestamine. Läbi aegade on kohtu autoriteedi tõstmiseks olnud kohtumaja linna uhkemaid ja suuremaid hooneid, kohtunik on saalis teistest kõrgemal ning tema riietus lihtne, kuid aukartust äratav. Kohtumaja ja kohtunikku peabki heas mõttes kartma. Kui kohus asub politseijaoskonna tagaruumis või tuleb kohtumaja sissepääsu leidmiseks otsida õiget ust, siis ei tekita see tunnet, et kohus on midagi kõrget ja püha. Rääkimata sellest, kui istungil püsti seisev menetlusosaline vaatab kohtuniku poole ülalt alla.

7. Kuna inimese tihti ainsaks abiliseks õigusvaidluses on advokaat, siis on nii Eesti riik kui ka rahvusvahelised konventsioonid näinud advokaadi kutsetööle ette sarnased tagatised nagu arstile ja vaimulikule. Inimesel on õigus olla kindel, et advokaadile räägitu jääb nende vahele ja kellelgi ei ole õigust nõuda advokaadilt välja kliendi andmeid ega advokaadil neid andmeid välja anda. Loomulikult on selleks erandid  - kui advokaadile saab teatavaks I astme kuriteo ettevalmistamine, siis saab ta kohtu loal vabaneda kutsesaladuse hoidmise kohustusest. Kui advokaat ise paneb kuriteo toime, siis saab teda loomulikult uurida, kuid tema klientide andmed on pühad. Kuidas käitub inimene, kes enam kedagi usaldada ei saa? Sellele olulisele õigusriigi põhimõttele on antud esimene tõsine hoop, kui igasugust kahtlustust esitamata ning üksnes kahtlusel, et kriminaalõiguslikku tõkendit rikutakse, otsiti läbi advokaadibüroo eesmärgiga leida tõendeid advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse kohta. Mitte keegi ei saa garanteerida, et sellise läbiotsimise käigus ei satu teiste klientide andmed riigi repressiivorganite kätte ning puudub igasugune võimalus eristada, millised andmed olid advokaadi ja kliendi vaheline suhtlus ja millised n-ö keelatud suhtlus. Mis veelgi kurioossem – Eesti õigusriigis on võetud võimalus sellist menetlustoimingut mitte üksnes ennetavalt, aga ka tagantjärgi vaidlustada. Üksnes sama protsessi kohtulikul arutamisel ning sedagi üksnes siis, kui prokurör kavatseb selle läbiotsimise käigus saadud tõendi esitada kohtus. Kui mitte, siis puudub vaidlustamise võimalus. Me kõik aga teame, et sageli on tõendist endast olulisem info.

Ma mõistan kibedust, mida tunnevad minu kolleegid. Ma mõistan ja tunnustan neid, kes julgevad esile tuua meie õigussüsteemi kitsaskohti. See on vajalik - meil on vaja mõelda selle üle, kuidas õigussüsteem paistab kõrvalt ja kuidas seda tajuvad inimesed, kes on sinna sisse sattunud kas „kliendi“ või professionaalse menetlusosalisena. Samas olen ma kaugel sellest, et teha üldistust nagu oleks õigussüsteem mäda ja vajaks tõsist reformi. Õigussüsteem peab olema tasakaalus, kuid tasakaaluasendit on teadupärast raske hoida, ikka kipub kalduma ühele või teisele poolele. Sobimatu element tuleb välja rookida, kriitikat tuleb arvestada ja sellele adekvaatselt vastata.

Eesti on endiselt õigusriik. Eesti riigi loomisel mängisid suurt rolli just advokaadid, sest muid õigusteadmistega ameteid iseseisvusmõtetega inimesed võõra võimu ajal pidada ei saanud. Hoidkem tasakaalu ja austagem meie riigi aluspõhimõtteid.

Viimased postitused

Karjäärimessilt: Noortel on suur huvi advokaaditöö vastu

1. november 2019 15:06 Loe edasi

Advokatuur kohtus president Kersti Kaljulaidiga

29. mai 2019 11:30 Loe edasi

Advokaatidest riigimehed

23. aprill 2019 9:43 Loe edasi

Asutav Kogu 100, advokaat Alma Ostra-Oinas (Anwelt-Ostra)

8. aprill 2019 9:58 Loe edasi

Asutav Kogu 100, naised Asutavas Kogus

4. aprill 2019 16:38 Loe edasi