Tagasi

Helen Hääl: loodan, et tulevikus pöördutakse perekonnaõiguslikes vaidlustes just perelepitaja poole ning et perekonnaõigusega tegelevad advokaadid leiavad tee perelepitaja kutse juurde.

9. juuni 2020 15:30

Advokaat Helen Hääl on Eesti ainuke perekonnaõigusele spetsialiseerunud advokaat, kellele on väljastatud perelepitaja 7. kutsetase. Alates 2015. aastast koolitab ta ka ise Eesti Lepitajate Ühingus ning annab loenguid perekonnaõigust puudutava seadusandluse kohta. Intervjuus jagab ta oma mõtteid, miks on just perelepitus tõeni jõudmisel oluline ning miks seda veelgi enam Eesti kohtupraktikas kasutama peaks.

 

 

Mida tähendab perelepitus?

 

Perelepitus on konfliktilahendus teenus, mille raames aitab perelepitaja erinevatel seisukohtadel olevatel partneritel leida ja sõlmida kokkuleppeid. Perelepitusteenust pakutakse kooselu ja perekonnaga seotud vaidlustes,  eelkõige  abielulahutusest ja lahkuminekust tulenevates vaidlustes ning põhiliselt varaga ning lastega seonduvates teemades. Perelepitaja juhib osapoolte vahelist läbirääkimise protsessi, et aidata neil leida lahendus erimeelsustele. Lepitaja loob läbirääkimise protsessiks toetava keskkonna, soodustades osapoolte vahel teineteise mõistmist, arusaamist ja koostööd ning kokkulepete leidmist.

 

Kuidas jõudis perelepitaja mõiste eesti keeles kasutusse?

 

Eesti keeles on „perelepitaja“ nimetus mõnevõrra eksitav. Perelepitaja on inglise keeles Family Mediator, mis tähendab vahendajat.  Seega, perelepituse teenus on oma sisult vahendusmenetlus. Kuna perepoliitika eest vastutab rahvastikuminister, siis olen osalenud erinevate arutelude juures, kus on vahetatud mõtteid, kas muuta perelepitaja nime. Üks võimalik variant ongi näiteks vanemlusvahendaja. Perelepitaja nimetus viitab sellele, justkui hakkaks perelepitaja tegelema lahku läinud osapoolte lepitamisega ja suhte remontimise või osapoolte tagasi kokku viimisega. Tegelikult tegeleb perelepitaja just lahku läinud peredega. Osapoolte taaslepitamisega tegeleb pereterapeut, mitte perelepitaja. Terapeut tegeleb perekonna ja selle probleemidega. Perelepitaja vahendab lahku läinud osapooli eesmärgiga sõlmida kokkuleppeid tulevikuks ega tegele minevikuküsimustega. Segadus nende kahe mõiste vahel on üsna sagedane, seda ka kohtunike seas, kes saadavad tihti lahku läinud pere terapeudi, mitte perelepitaja juurde.

 

Kui palju on Eestis perelepituse koolitust saanud advokaate ning kui palju nemad oma teadmisi igapäevatöös kasutavad?

 

Hetkel on Eesti Lepitajate Ühingus õppimas kaks gruppi, milles omandavad perelepitaja baasväljaõpet ka advokaadid. Mõlemad grupid peaksid lõpetama 2020. aasta lõpuks, siis on meil kokku kuus advokaadist perelepitajat. Mina olen esimene advokaat, kes on saanud ka perelepitaja kutse ning mulle on väljastatud perelepitaja 7. kutsetase. Alates 2015. aastast koolitan ka ise Eesti Lepitajate Ühingus ning annan loenguid perekonnaõigust puudutava seadusandluse kohta. Perekonnaõigusega tegelev advokaat saab kasutada oma igapäevatöös väga edukalt lepituse koolitusel saadud teavet, oskuseid, meetodeid, võtteid kokkulepete saavutamiseks ning läbirääkimistel. Minu jaoks oli perelepitajaks õppimine väga kosutav ning perekonnaõiguslikes vaidlustes kasutan õpitut edukalt. Olen ka enne perelepitajaks õppimist olnud kompromissidele suunatud, kuid nüüd suudan teha seda palju oskuslikumalt ja edukamalt. Eesti Lepitajate Ühing on 21 tegutsemisaasta jooksul koolitanud perelepitajateks lisaks sotsiaaltöötajatele ka mitmeid kohtunikke, notareid ning märkimisväärsel hulgal juriste.

 

Kas perelepitus on Eesti kohtupraktikas levinud viis kõiki osapooli rahuldava lahenduseni jõudmiseks?

Perelepitus on levinud viis perekonnaõiguslikes vaidlustes lahenduse saavutamisel. Viimasel ajal on aina enam hakanud ka kohtud suunama vaidlevaid lapsevanemaid perelepitaja juurde ning tihtipeale peatatakse kohtumenetlus lepitusmenetluse ajaks. Tegelikult on ka kohus lepitusorgan ning peab tegema kõik endast oleneva, et suunata pooli kompromissile. Nii on näiteks ka seadusesse sisse kirjutatud, et suhtluskorra kokkulepete või suhtluskorda reguleeriva kohtumääruse rikkumise korral tuleb algatada kohtulik lepitusmenetlus. Hooldusõiguse, suhtlusõiguse menetlustes suunatakse lapsevanemaid perelepitaja juurde nii kohtumenetlustes kui ka kohtueelselt- ning ka kohtuväliselt. Tihti suunavad vanemaid perelepitaja juurde ka lastekaitseametnikud kohalikes omavalitsustes. Nüüd küsimuse teise poole puhul tuleb rõhutada, et kõik lepitusmenetlused ei lõppe tingimata kompromissi või kokkuleppega. See sõltub eelkõige osapooltest endist. Kuid kindlasti aitab lepitus kaasa teineteise mõistmisele ning eelkõige laste huvide väljaselgitamisele.

 

Milline on perelepituse praktika mujal maailmas ning kui palju seda mujal riikides õigusemõistmisel kasutatakse?

 

Paljudes Euroopa riikides on perelepitus kohustuslik etapp enne perekonnaõiguslikes vaidlustes kohtusse pöördumist. Minu hinnangul on see väga õige lähenemine. Kohtud on väga üle koormatud, eriti just perekonnavaidlustes ning Eesti inimene on üsna kohtuskäija- tüüpi ning kohtusse pöördutakse liiga kergekäeliselt. Leian perelepitajana, et väga paljusid vaidlusi saaks ennetada ning lahendusi leida dialoogi raames. Põhiline probleem tülitsevatel osapooltel on aga just oskamatus dialoogi pidada. Selleks perelepitaja kasulik ongi – ta aitab luua sobivaima ning mugavaima ja turvalise keskkonna ning aitab osapooltel astuda dialoogi.

Arvan, et ka Eestis võiks perelepitus olla tulevikus kohtueelne kohustuslik menetlus, mis tuleb läbida ning alles perelepituse ebaõnnestumisel on võimälus pöörduda kohtusse.

 

Kas võib öelda, et perelepitus on sotsiaalteenus ja mingil määral ka psühholoogiline nõustamine- see on töö inimeste omavaheliste suhete, isiksuse omaduste ja nende doseerimise oskusega?

 

Ma vastaksin nii, et perelepitusteenus on sotsiaalteenuse ning õigusteenuse vahepealne teenus. Perelepitajad annavad ka nõu ning peavad olema kursis kehtiva seadusandlusega ning kohtupraktikaga. Samal ajal peab perelepitaja olema neutraalne, objektiivne, usaldusväärne ning oskama pooli suunata, võttes arvesse just nende psühholoogilist profiili ning peremudelit. Seega on psühholoogiline väljaõpe äärmiselt oluline. Kuna ma olen väga kitsalt spetsialiseerunud just perekonnaõiguslikele vaidlustele, siis olen otsustanud täiendada ennast selles valdkonnas süvitsi. Sel kevadel otsustasin minna õppima pereteraapiat, et mõista paremini perekonda kui süsteemi ja selles toimuvaid protsesse, perenõustamise struktuuri, perekonna arengufaase ning- kriise.

 

Kas sul on tuua näiteks mõni kaasus, kus perelepitus on osutunud väga mõjusaks viisiks lahenduse leidmisel pereliikmete omavahelistes erimeelsustes?

 

Mul on paar väga meeldejäävat kaasust, mis erinevad tavapärastest vaidlustest. Kõige tavapärasemad vaidlused perelepitaja laual on lastega suhtluskord või ülalpidamiskokkulepped. Kui tavaliselt vaieldakse just selle üle, et üks lapsevanem leiab, et ta saab oma lapse elus osaleda liiga vähe, siis lepitasin ükskord lapsevanemaid, kus lapse ema soovis, et lapse isa osaleks laste elus rohkem ning et lapse isa võtaks lausa lapsed enda juurde elama. Ema oli lapsi üksinda juba aastaid kasvatanud ning tundis väsimust ning soovis, et isa võtaks nüüd laste kasvatamise üle. Isa omakorda ei olnud selleks valmis ning hetkeks oli laual olukord, kus kumbki vanem ei soovinud lapsi endale.

Õnneks lahenes perelepitus positiivse lahendiga ning vanemad sõlmisid kokkuleppe, kus otsustati lapsi jagada võrdse ajajaotuse alusel ehk siis kaks nädalat vaheldumisi.

 

On sul unistusi, milline võiks perelepituse tulevik just advokaatide töös välja näha? 

 

Minu suur unistus on, et perelepitus on tulevikus kõige levinum vaidluste lahendamise meetod. Ma usun siiralt sellesse, et igasugune kokkulepe on parem, kui mistahes kohtulahend. Mulle tundub, et avalikkuse teadlikkus perelepituse teenusest on tõusmas ning samuti on tunda juba riiklikku tuge perelepitusteenusele. Umbes 15 aastat tagasi ütles mu Saksa kolleeg, et kui ta perelepitusteenust hakkas pakkuma (perelepitus on saksa keeles mediation), siis kõik arvasid, et ta tegeleb meditatsiooniga. Täna on tema põhitöö just perelepitus ning vähem advokaaditöö.

Seega, loodan, et tulevikus pöördutakse perekonnaõiguslikes vaidlustes just perelepitaja poole ning et perekonnaõigusega tegelevad advokaadid leiavad tee perelepitaja kutse juurde.

 

Kuidas perelepituse teenus praegu seadusega on reguleeritud?

 

Perelepituse teenus ei ole seadusandluses selgelt reguleeritud. Lepitusseadus perelepitust ei käsitle, perelepituse seaduse loomine on olnud aastaid jutuks, kuid välja töötamata. Mulle tundub, et mõistlik oleks reguleerida perelepitust näiteks perekonnaseaduses või siis eraldi perelepitusseaduses.

 

Kuidas on omavahel seotud perede nõustamine ja perelepitus, mida advokatuuri advokaadid abivajajatele pakuvad.

Nõustamine, mille raames advokaadid täna teenust pakuvad, on 10 aastat tagasi alguse saanud projekt „Hea nõu lastega peredele“, kus advokaadid pakuvad Eesti Lastekaitseliidu kaudu tasuta teenust ning nõustavad perekonnaõiguslikes vaidlustes toimetulekuraskustega peresid. Olen olnud selle projekti asutamise juures ning osalenud projektis selle asutamisest alates. See on väga tänuväärne tegevus ning nõudlus selle teenuse järgi on osutunud väga kõrgeks. Siin on muidugi teatav vahe viidatud projekti raames perede nõustamise ning perelepituse vahel, sest nõustamist pakuvad advokaadid nö pro bono ehk tasuta, samas kui perelepitusteenus on siiski tasuline teenus. Neid mõlemaid seob omavahel spetsialiseerumine perekonnaõigusele ning tahe nõustada ning aidata peresid nende muredes. Võib kindlalt väita, et mõlema teenuse puhul motiveerib advokaati tahe aidata peresid ning soov anda oma panus ühiskonna hüvanguks.

 

Kuidas perelepituse teenuseni jõutakse? On seda võimalik saada ka kohtumenetlusest eraldi?

 

Perelepituse teenuseni jõutakse nii kohtumenetluse kaudu, kus kohus on suunajaks (see võib toimuda nii kohtumääruse alusel kui ilma selleta, sest perelepituse üks kindel eeltingimus on selles osalemise vabatahtlikkus), suunatakse ka kohalike omavalitsuse kaudu (lapse elukohajärgne eestkosteasutus) aga ka pered ise pöörduvad otse lepitaja poole. Minu jaoks on perelepitajana tegutsemine väga teraapiline ning ma tunnen end selles rollis mugavalt. Kui oma töös advokaadina pean ma pidevalt võitlema, valima pooli, kedagi esindama ning kellegi õiguste eest seisma, otsima lahendusi - advokaadi roll on  väga agressiivne ning vaimselt kurnav -  siis vastukaaluks sellele saan lepitajana olla erapooletu, neutraalne, rahulik, ma ei pea (ega tohigi) valima pooli ega pakkuma välja lahendusi. See on advokaaditööle vastukaaluks rahustav vaheldus.

Ma loodan, et perelepitus leiab Eesti õiguspraktikas ning Eesti perede seas aktiivse kasutuse.

Viimased postitused

Helen Hääl: loodan, et tulevikus pöördutakse perekonnaõiguslikes vaidlustes just perelepitaja poole ning et perekonnaõigusega tegelevad advokaadid leiavad tee perelepitaja kutse juurde.

9. juuni 2020 15:32 Loe edasi

Eesti Advokatuuri 100. sünnipäevaks valminud videod emeriitadvokaatidega on nähtavad advokatuuri Facebooki leheküljel

29. aprill 2020 14:02 Loe edasi

Advokaadid kinkisid oma kutseühenduse, Eesti Advokatuuri sajanda sünnipäeva puhul koolidele hulga harivaid loenguid

31. märts 2020 11:42 Loe edasi

Euroopa advokatuuride avaldus õigusriigi kaitseks

5. märts 2020 16:02 Loe edasi

Tallinna Ringkonnakohtu esimehe Villem Lapimaa kõne 12. veebruaril 2020 Tallinna Ringkonnakohtus toimunud pidulikul advokaatide vastuvõtul

13. veebruar 2020 12:46 Loe edasi