Tagasi

Esimehe Hannes Vallikivi kõne 2018. aasta advokatuuri üldkogul

18. mai 2018 12:48

Eesti Advokatuuri üldkogu
11. mail 2018 Pärnus

Austatud justiitsminister, riigi peaprokurör, kohtunikud, head külalised ja kolleegid

Iga kolmas teist siin saalis läks kooli Eesti Vabariigis ega ole kunagi olnud oktoobrilaps või pioneer.[1] Kolmest kaks siin saalis viibijast on juristihariduse saanud Eesti Vabariigis ja mäletab nõukogude aega ainult koolipõlvest. Suurem osa meist ei tea, mida tähendab osaleda kohtumenetluses autoritaarrežiimi kohtu ees. Kohtu ees, kus asi ei tarvitse, kuid võib olla juba ette ära otsustatud. Teatud liiki asjades on kindlasti ette ära otsustatud.

Poliitilisest võimust tugevalt sõltuv kohtupidamine ei ole meist kaugel. Mäletame hiljaaegu kahe Eesti kodaniku (Eston Kohveri ja Raivo Susi) üle Venemaa Föderatsioonis peetud kohtuistungeid. Kas kellelgi tekkis hetkekski lootust, et kohus vabastab Kohveri või Susi? Loomulikult mitte. Mõelge end nende advokaatide rolli – advokaat oli olemas ja käis kaitsealusega vanglas kohtumas. Istus saalis metallist puuri ees ja võttis sõna. Aga kas temast sõltus midagi protsessi tulemis?

Kas kellelgi on usku, et meie NATO-partneri Türgi kohtutes gülenismi või riigipöördesüüdistusega kodanikud saavad kogeda õiglast kohtupidamist?

I.         Looda parimat, valmistu halvimaks

Vaatame tulevikku ja hindame, kui turvalises keskkonnas me ise täna tegutseme. Järgnev võib kõlada paranoiliselt, aga nagu öeldakse: looda parimat, kuid valmistu halvimaks.

Eesti on nautinud 25 aastat sirgjoonelist riiklikku arengut. Meie põhiseaduslik kord on hästi toiminud, institutsioonid on tugevnenud. Oleme liitunud NATO ja Euroopa Liiduga ja see on meile loonud turvalise ja stabiilse keskkonna.

Samas meie president võttis möödunud aasta veebruarist kasutusele lendväljendi „õmblusteta ühiskond“. See justkui viitab, et kusagil miski hargneb või rebeneb või et see võib juhtuda. Kuidas meie lähem väljavaade paistab?

Lähiaastatel seisab ees nii valimisi kui ka oluliste institutsioonide juhivahetusi. Võimu perioodiline legitimeerimine on osa demokraatlikust riigikorraldusest. Ometi annab iga vahetus võimaluse muutusteks. Korralistele võivad lisanduda erakorralised ja raskemini prognoositavad muudatused – just nagu pronksiöö või 2008. aasta majanduskriis.

Äsja nägime, et politsei- ja kaitsepolitsei juhi ametis jätkamine ei läinud sugugi libedalt. Viimasel hetkel võeti politseijuhi nimetamisel aeg otsitud ettekäänetega maha. Tähtsate ametite täitmisega kaasnevad alati poliitilised intriigid ja mitte tingimata parema valik.

Sügisel astub 5 aastaks ametisse uus kaitseväe juhataja. Eeldatavalt on selleks meheks Martin Herem. Kas keegi teab, kas Herem on liberaal või karmi liini mees? Ma ei ole märganud, et avalikkuses oleks Heremi iseloomu ja vaateid eriti arutatud. (See oli retooriline küsimus.)

Järgmise aasta sügisel saab ametiaeg täis veel ühe olulise jõuametkonna juhil. Valitsus peab nimetama uue riigi peaprokuröri. Riigi peaprokurör nimetab ametisse enamuse prokuröre. Tema ametkond süüdistab ja valvab uurimise ja jälitamise seaduslikkuse üle. Ma hindan Lavly Perlingit väga ega kahtle tema aususes ja demokraatlike väärtuste austamises. Mida me ei tea, on see, kas järgmine riigi peaprokurör tuleb samasugune.

Üldse, kes on valitsus, kes Lavly Perlingile järglase nimetab? Seda me ei tea, sest 2019 märtsis on riigikogu valimised. Ennustan, et parlamendierakondade arv kahaneb – võib juhtuda, et mõned pika ajalooga erakonnad ei ületa künnist. Samas kogub populaarsust krõbeda ütlemisega EKRE. Märgin kohe ära, et ma ei kavatse hakata EKREt nahutama või EKREga hirmutama. Kuni meil on tagatud kodanikuvabadused ja toimivad vabad valimised, väljendab kõigi parteide, ka EKRE toetus ühiskonnas valitsevaid eelistusi. Kui EKRE lubadusi ja retoorikat hindab 20% valijatest, siis nii on.[2] Kui neid hindab 50% valijatest, siis nii on. Kindlasti on võimalik olla EKREst veel käredam.

2020. aastal lõpeb Euroopa Liidu eelarveperiood. Eestist saab saaja asemel panustaja ning Eesti majandusse laekub 1,5 miljardit eurot vähem eurotoetusi.[3] Objektiivselt tähendab see vähemat raha majanduses ja seega ka inimeste sissetulekutes. Ühiskondlikud protsessid on teadagi tihedalt seotud kodanike majandusliku toimetulekuga.

Enne II maailmasõda tekkisid äärmuslikud poliitilised liikumised 1929. aasta ülemaailmse majanduskriisi mõjude Eestisse jõudes. Ega üksi vabadussõjalased olnud lärmakad ja riiakad. Ka sotsidel olid „võimlemisrühmad“, kes käisid poliitilise vastasleeri üritustel kaklusi korraldamas.

Nagu teame, toona hakati valitsuste ebapüsivuses süüdistama Riigikogu liiga suurt võimu ja erakonnademokraatiat. Süüdlaseks peeti 1920. aasta põhiseadust ja pea kõik poliitilised jõud tahtsid seda muuta. Üksnes juristid olid põhiseaduse muutmise vastu. 1927. ja 1928. aasta Õigusteadlaste Päevad võtsid vastu taunivad avaldused. See ei aidanud. Püütigi põhiseadust remontida. Välja tuli Eesti kõigi aegade kõige autoritaarsem konstitutsioon.

Ka praegu ollakse põhiseaduse kallal. Mäletate, kui varmalt tõttasid president Kaljulaidi valimise järel kõik kinnitama, et põhiseadus vajab remonti. Minister Reinsalu ongi kokku pannud põhiseaduse asjatundjate komisjoni. Komisjoni jaanipäevaks lõppevast tegevusest ei ole keegi küll midagi kuulnud. Õnneks on veerand komisjoni liikmetest advokaadid, kes sarnaselt ametivendadega 1927–1930 aastatest saavad aru, et põhiseadus on stabiilsuse garantii ja selle muutmine võib kujuneda Pandora laeka avamiseks.  

President Kersti Kaljulaidi ametiaeg saab läbi 2021. aasta sügisel. Uue presidendi valimine toimub lähestikku kohalike valimistega. „Põld“ (valijameeste kogu) väljendab rohkem kui varasematel kordadel rahva vahetut tahet. Võib-olla saame näha sisuliselt presidendi otsevalimisi.

Mõned kuud edasi, 2022. aasta märtsis nimetab Riigikogu uue Vabariigi Presidendi ettepanekul ametisse õiguskantsleri ning sama aasta septembris Riigikohtu esimehe. Need on kaks võtmeametit õigusriigi toimimise ja ausa põhiseaduslikkuse järelevalve tagamisel. Riigikohtu esimees kujundab lisaks Riigikohtu koosseisu (tema esitab Riigikogule riigikohtunike kandidaadid) ning juhib Riigikohtu üldkogu tegevust, kes esitab kõigi ülejäänud kohtunike kandidaate presidendile kinnitamiseks. Ehk kohtunikkonna kujunemine hakkab olulisel määral sõltuma neist valikutest.

Järgmiste Riigikogude poliitilisest meelsusest ning kõigi nende ametite kandjate põhiseaduse-austusest ja meelekindlusest sõltub Eesti riigi käekäik väga, väga suurel määral.

Isegi kui mõni kole houellebecqilik stsenaarium ei realiseeru järgmiste Riigikogu valimiste järel, võib kõik juhtuda pärast 2023. aasta valimisi. Ülemaailmne majanduskriis, millest USA ettearvamatu tegutsemise tõttu taas räägitakse, või olulised poliitilised sündmused võivad meie siseriiklikud protsessid pea peale pöörata palju kiiremini kui oskame oodata.

II.         Pioneerid rahuvõitluses

Mina käisin koolis 1980ndatel. Kümnendi esimene pool oli väga umbne ja nõukogude propaganda töötas täistuuridel. Mäletan õpetajaid rääkimas ülemaailmsest laste rahuvõitlusest. Ka meie pidime sellest osa võtma. Tundsime huvi, kuidas me seda teeme. Selle peale vastati, et pioneer võitleb rahu eest hästi õppides. Tunnistan, et toona ma teo ja tagajärje põhjuslikust seosest hästi aru ei saanud.

Üritan nüüd umbes samasuguse kaelamurdva ülesandega toime tulla ja pakkuda, kuidas meie, advokaadid saame kaasa aidata vaba ühiskonna kaitsele. Saame Eesti õigusriiki ja läänelikku vaba ühiskonda kõige paremini kaitsta väga hästi oma tööd tehes.

CCBE on hästi kokku võtnud advokaadi ühiskondliku rolli: „Sõltumata sellest, kas advokaadi palkab era- või äriklient või riik, ta on korraga nii (i) kliendi usaldusväärne nõustaja ja esindaja, (ii) asjatundja, keda austavad kolmandad isikud kui ka (iii) vältimatu osaline õiglases õigusemõistmises.“[4] CCBE advokaadikutse põhiprintsiibid rõhutavad veel, et neid kolme rolli täites aitab advokaat ühiskonnas konflikte ennetada ja ära hoida ning konflikte seaduslike vahenditega lahendada. Selle läbi kaitsevadki advokaadid vabadust, õigust ja õigusriiki.

Oma tööd saame hästi teha, kui meid austatakse ning meil on avalikkuse usaldus. Austust ja usaldust aitavad võita (i) meie head teadmised ja oskused ning (ii) kutse-eetikast kinnipidamine (integrity). Need kaks poolt: meie tööriistad (teadmised ja oskused) ning eetika peavad alati käima käsikäes. Muidu meiega ei arvestata või siis meid kardetakse, aga ei austata ja kokkuvõttes ikkagi ei arvestata.

Teadmised ja oskused

Kahjuks on advokaatidelt ilmunud väga vähe mälestusi. Nõukogude ajal populariseeris advokaadikutset Ilmar Rebane. Uuest ajast oskan nimetada üksnes Simon Levini pikka intervjuud Enno Tammerile (ilmus 2009 pärast Levini surma). Simon Levin, nagu ka Aleksander Glikman, on minu aja legendid. Kahjuks ma ise kolleeg Leviniga kunagi tööalaselt kokku ei puutunud.

Nii Tammeri raamatus kui ka teiste kolleegide meenutustes tuuakse Levini tugevusena esile ülisuurt pühendumust aetavatesse asjadesse ja tööd ka kõige väiksemate detailidega. Lisaks suurepärastele teadmistele olid Levinil täiuseni lihvitud advokaadioskused: oskus rääkida ja oskus vaikida, panna rõhke ja pidada kandvaid pause.

Tsiteerin Levinit: „Kohtus peab esinema väga selgelt, väga löövalt, väga arusaadavalt.“ Levini mõte on, et ka umbuskliku või kahtleva kohtu peab esmalt saama kuulama, et oleks võimalik üldse midagi ära teha. Tsitaat jätkub: „[…] advokaadi mõju kohtunike auditooriumile algab veel enne, kui advokaat on suu lahti teinud. See võib alata hetkest, kui advokaat astub saali.“[5] See õpetus käib mis tahes inimliku mõjutuse, mitte ainult kohtu veenmise kohta. Seda tasub silmas pidada nii suuliselt kui kirjalikult väljenduses. Eriti asjakohane on mõtteselguse rõhutamine tänasel teksti vohamise ajastul.

See õpetus puudutab ka mittesõnalist väljendust – näiteks advokaadi välimust (pean silmas riietust) ja maneere. Kindlasti ei saanud Levinile maneerlikkuse puudumist ette heita. See oli anne ja kaasasündinud omadus, aga see oli ka õpitud võime. Kaasaegsete mälestuste järgi harjutas ta oma esinemisi peegli ees.

Kutse-eetika

Õigusega ähvardada oskab igaüks. Ähvardusega ei saavuta austust kohtu, vastaspoole või ühiskonna silmis. Me esindame alati kliendi huvi ja võime olla kord ühtede vaadete või majandushuvide, kord teiste eestkõnelejad.

Ühiskond saab meie rollist aru ainult siis, kui käime advokaaditööd tehes kindlate põhimõtete järgi. Advokatuuri eetikakoodeksisse koondatud põhimõtted (ausus, huvide konflikti vältimine, sõltumatus, konfidentsiaalsus, teistesse lugupidav suhtumine jne) on meie moraalne kompass.

Mul on väga hea meel, et möödunud aastal alanud töö eetikakoodeksi kommentaaridega on lõpusirgel. Tartu ülikooli õppejõud Anneli Soo on Martin Tamme ja kolleegiumi abiga kirjutanud 140 lehekülge väga sisutihedat teksti. Martin Tamme juhitav kolleegium, kuhu kuuluvad koodeksi väljatöötajad Ain Alvin ja Liina Linsi, EMK liige Elmer Muna ja välisliikmena Uno Lõhmus, on paragrahv haaval läbi arutanud koodeksi sõlmkohad. Käsikirja on kommenteerinud kutse-eetika eriteadlane Aive Pevkur, see on kommenteerimiseks saadetud ka advokatuuri organitele. Loodetavasti juba juunis läheb käsikiri keeletoimetamisele ja raamatuna võiksid kommentaarid ilmuda varasügisel.

X-factor

Ja siiski, töökuse, teadmiste, oskuste, välimuse, käitumise ja eetika kõrval teeb advokaadi suureks mingi X-faktor. Austuse juurde käib kõigele vaatamata ka kübe aukartust. See faktor on märkamatu, aga tajutav jõud, mille abil advokaat ennast kehtestab. Just nagu Simon Levin ajakirjanikule seletas.

Ma väga loodan, et meie vanemad kolleegid võtavad oma teadmisi, kogemusi ja arvamusi jäädvustada. Ükskõik, mis vormis, olgu teksti, heli või videona. Sellest oleks tohutu abi meile noorematele advokaadikunsti omandamisel ja täiuseni lihvimisel.  

III.         Aeg on kogu aeg liigestest lahti

Alustasin kõnet apokalüptilise pildi maalimisega. Jäi mulje, et tulevik on rahutu ja tume. See mulje võib tekkida sellest, et me ei tunne ega taju minevikku.

Just neil päevil 50 aastat tagasi toimusid sõjajärgse Lääne-Euroopa kõige ärevamad sündmused – Pariisi üliõpilasrahutused ja üldstreik. Ladina kvartali okupeerisid anarhistlikud tudengid, 11 miljonit töölist (üle 20% prantsuse rahvast) streikis. President de Gaulle põgenes mai lõpus isegi riigist, kui tundus, et käimas on revolutsioon. Õige napilt jäi revolutsioon toimumata. Rahutu polnud üksnes Pariisis. Räägitakse „pikast 68ndast“ – see hõlmab mitut varasemat aastat ja 70ndaid Lääne-Euroopas ja USAs. Ida-blokis langes samasse aega Praha kevad ja selle vägivaldne mahasurumine. Lääne noorte rahutuse põhjuseks peetakse sõjajärgse põlvkonna ja vähemuste rahulolematust senise eliidiga, soovi vabaneda tabudest ja iseseisvuda.

Minu ja minust nooremate põlvkond pole rahutuid aegu õieti näinud ega kujuta ette, mida meie eelkäijad on kogenud. Ainsa ühiskondliku vapustusena pärast 90ndate alguses Ida-Viru ja Paldiski ülevõtmist mäletame pronksiöö rahutusi 2007. aastal.

20. sajand oli hoopis teise ilmega. 1905. aasta revolutsioonis lõid kaasa noored advokaadid Konstantin Päts (31 a), Jaan Teemant (33 a), Mihkel Pung (29 a), Otto Strandmann (30 a). Päts ja eriti Teemant olid väga mässumeelsed. Teemant juhatas Tartus nn aulakoosolekut, millest võimude arvates läks lahti mõisate põletamise laine. Tema ja Päts mõisteti karistussalkade välikohtute poolt tagaselja surma. Muuseas, kõik neli põgenesid repressioonide hirmus Venemaalt ja varjasid end mõnda aega Šveitsis ühes Berni pansionaadis. Võib ette kujutada maailmaparandamist ja mõttelise Eesti ehitamist seal paopaigas. Eesti riik või ka eraalgatus võiks mõelda selle maja ülesotsimisele ja võimalusel tähistamisele.

Seoses Eesti Vabariigi juubeliga on novembrist veebruarini olnud palju juttu saja aasta tagustest oludest ja sündmustest. Neil ärevatel aegadel olid linnad püssimehi täis. Rahvakoosolekud võisid lõppeda vägivallaga. Kas võisid iseseisvusmanifesti ettelugejad – näiteks siin Pärnus advokaat Hugo Kuusner – kindlad olla, et nad järgmist hommikut näevad? Päästekomitee liige, väga võimekaks peetud advokaat Jüri Vilms leidiski õnnetu lõpu.

Ärevate aegade ümmargusi tähtpäevi on veel. 30 aastat tagasi algas Eesti taasiseseisvumine. Ka advokatuur kasutas võimalust ühiskondlikes muutustes kaasa rääkida. Kevadisel üldkoosolekul märtsis protestiti stagnakommete vastu ja lõpetati sotsialistlik võistlus, aga lisaks võeti vastu terve ports poliitilisi avaldusi IME toetamisest ERMi ehituseks raha annetamiseni. 18. mail 1988 korraldati legendaarne advokaatide foorum, kus olid aktiivsed toonased noored advokaadid Indrek Teder (30 a), Märt Rask (37 a), Aare Tark (29 a), samuti näiteks Uno Lõhmus (35 a) ja paljud teised. Toona nõudis see kõik veel suurt kodanikujulgust. Eriti advokaatidelt, kes olid lähedalt näinud nõukogude justiitssüsteemi ja selle repressioonivõimekust.

IV.       Nil novi sub sole  

Räägin täna palju ajaloost. Eesti Vabariigi 100ndal aastapäeval on paslik ajaloost rääkida, aga mul on kõhe tunne, et vanade sündmuste ja kadunud inimeste meenutamine ei kõneta tänaseid noori. Isegi kui on õige, et kõik uus on äraunustatud vana ja kunagi jõuame kõik oma eelkäijate elutarkuseni, siis seda heurekat peab ise kogema.

Mõtleks lõpetuseks, mis meid siin saalis seob sõltumata east ja elukogemusest. Pakun, et selleks on soov tunda rahuldust ja vaimustust oma tegevusest.

Ei pea olema revolutsionäär, et tõdeda: me tahame ennast teostada. Me ei taha elada selleks, et töötada, vaid töötame selleks, et elada. Me ei arva, et peame kogu elu töötama sama tööandja juures või üldse et peame kogu elu tegema sama tööd.

Piibli ütlus, et inimene ei ela üksnes leivast kehtib natuke ülekantud tähenduses meie kõigi kohta. Meid ei motiveeri üksnes sissetulek, vaid me tahame endast jätta jälge, soovime ümbritsevate tunnustust ja austust. Hästi ja ausalt tehtud advokaaditöö annab selleks suurepärase võimaluse.

Aitäh!

 

[1] Eesti Advokatuuri 810 aktiivsest liikmest 236 on sündinud pärast 1984 (29%) ja 560 pärast 1973 (69%).

[4] Advokaadikutse põhiprintsiipide Euroopa harta (2006) p 6

[5] E. Tammer. Simon Levin. Sündinud advokaadiks. Tammerraamat, 2009, lk 102

Viimased postitused

Advokaatidest riigimehed

23. aprill 2019 9:43 Loe edasi

Asutav Kogu 100, advokaat Alma Ostra-Oinas (Anwelt-Ostra)

8. aprill 2019 9:58 Loe edasi

Asutav Kogu 100, naised Asutavas Kogus

4. aprill 2019 16:38 Loe edasi

Loe Hannes Vallikivi kõnet üldkogul!

8. märts 2019 15:27 Loe edasi

Eesti Advokatuuri 100. juubelikonverentsist “Advokatuur kui tulevikku vaatav kutseühendus”

1. märts 2019 11:55 Loe edasi