Tagasi

Eesti õigusriik – kas eliidile või kõigile?

27. detsember 2016 9:07

Sten Luiga, vandeadvokaat, Advokaadibüroo COBALT vanempartner


Eesti õigusriik – kas eliidile või kõigile?

Viimastel nädalatel köitsid mu tähelepanu kaks uudist, üks hea ja üks halb. Esiteks sai Eesti WJP Rule of Law indeksis kõrge 14. koha. Võrreldes eelmise aastaga parandasime tulemust koha võrra. Ja see on kõva tunnustus!

Mõru uudis on aga see, et Eesti valitsuse poolt Riigikogusse saadetud 2017. aasta riigieelarve seaduse projektis pole jätkuvalt ette nähtud arvestatavat lisaraha riigi õigusabi süsteemi rahastamiseks, laiendamiseks ega regionaalse kaetuse parandamiseks. Mõningane kasv on tingitud vaid lisanduvatest funktsioonidest, mitte süsteemi kvalitatiivsest parandamisest.

Võib küsida, et kuidas on need kaks teemat omavahel seotud?

WJP Rule of Law indeksit võib lugeda õigusriigi valdkonna üheks esinduslikumaks uuringuks, mille koostamist toetavad nii mitmed eraorganisatsioonid (näiteks Bill ja Melinda Gatesi fond) kui ka riigiasutused (sh USA Riigidepartemang ja American Bar Association).

Ühtekokku on tabelis 113 riiki, tabeli tipus troonivad Põhjamaad. Parim on Taani 0,89 punktiga ja tabeli lõppu jääb Venezuela 0,28 punktiga. Olgu siis ka öeldud, et Eestit edestavad üldises järjestuses Taani, Norra, Soome, Rootsi, Holland, Saksamaa, Austria, Uus-Meremaa, Singapur, Suurbritannia, Austraalia, Kanada ja Belgia. Kusjuures Belgiaga on Eesti saanud sama arvu punkte ehk 0,79, st et tinglikult öeldes paiknevad Eesti ja Belgia 13.–14. kohal.

Hinnatud on kaheksat kategooriat 44 indikaatori alusel, milleks on valitsussektori omavoli piirangud, korruptsiooni tase, avatud valitsemine, põhiõiguste kaitse, ühiskondlik julgeolek ja turvalisus, haldus-, tsiviil- ja kriminaalsüsteemide tase.

Kuigi alati võib esitada küsimusi valimi representatiivsuse ja läbilõike kohta, siis üldjoontes saab uuringu tulemustega nõustuda.

Eesti on teinud 25-aastase taasiseseisvuse perioodil kolossaalse hüppe, arenedes postsovetlikust barbaarsusest kindlalt õigusriiklikest põhimõtetest lähtuvaks läänemaiseks ühiskonnaks. Usun, et tulemuste üle võime olla igati uhked ja kindlasti on Eesti juristkonnal selle tulemuse kujunemisel suured teened. Lisaks eeltoodule on Eestile tunnustuseks juba fakt, et meid hinnatakse Põhja-Ameerika ja Euroopa Ühenduse alagrupis. Endiste Nõukogude Liidu mõjupiirkonna riikide arvestuses oleks Eesti kindlalt esimesel kohal.

Uuringus väärivad eraldi tähelepanu need positsioonid, mis on saanud kõige madalama hinde: näiteks korruptsioonilaadne olukord õigusloomes (0,56), kriminaaluurimise efektiivsus (0,57) ja tsiviilvaidluste lahendamise süsteemi kättesaadavus (0,64). Poliitikute soovimatus endale selgeid ja läbipaistvaid reegleid kehtestada on üks ilmekamaid seiku kahepalgelisustest meie poliitilise süsteemi arengus. Meenuvad lapsikud jonnimised eetikakoodeksi teemadel ja ühiskonna arvamusega lahknevad arusaamised kuluhüvitistest. Kuid see on pigem naljakam osa kogu šõust (ja ilmselt mitte eriti kulukas).

Meie elu mõjutavad oluliselt enam seosed parteide rahastamise, raha jagamise ja õigusloome vahel, mis on paljudel juhtudel jätkuvalt hämarad. Ilmselt on see läbipaistmatus ka põhjuseks, miks oleme selle näitaja poolest allpool ka tähestikuliselt järgnevast Etioopiast (0,59), rääkimata naabermaast Soomest (0,81). Meie poliitiline eliit võib end lohutada tõsiasjaga, et poliitikute professiooni moraalne pale pole eriti kõrge ka muudes riikides ning asjad võiksid olla ka oluliselt hullemad.

Kuigi kriminaalmenetluse efektiivsus (0,57) ja tsiviilvaidluste kättesaadavus (0,64) on Eestile probleemiks ka siinse uuringu kohaselt, siis mulle isiklikult tunduvad isegi need numbrid ülepingutatult head. Pakun välja, et põhjused võivad peituda vastajate valimis – küsitluse korraldajatel ei ole ligipääsu isikutele, kelle jaoks need teemad võivad olla tõeliselt probleemiks. Aastaid on räägitud poliitikute ja bürokraatide üleolevast või ükskõiksest suhtumisest vähekindlustatud isikute õigusabi rahastamisse.

Eitamata viimase aja positiivseid nihkeid Justiitsministeeriumi ja advokatuuri suhetes ning seda, et jõutud on ühisele arusaamisele olemasoleva süsteemi puudustest, tuleb siiski nentida, et süsteemi kvalitatiivseks parandamiseks on arusaamine tulnud liiga hilja ja ressurssi selle parandamiseks on liiga vähe.

Tekib vägisi tunne, et riigi õigusabi krooniline alafinantseerimine ei ole mitte rahapuudusest tingitud sundvalik, vaid teadlik ja pragmaatiline otsus, millega saab reguleerida kohtute ja prokuratuuri töökoormust abivajajate ligipääsu piiramise arvelt. Ilmselt keeraks riik hea meelega selle süsteemi üldse kinni, kuid hirm rahvusvaheliste organisatsioonide ees ei luba sellest mõelda.

Pannes kaitsjad ja esindajad olukorda, kus üliväikeste piirmäärade tõttu tuleb töötada suurte koormuste ja vähese ressursiga, mängitakse selge edumaa kätte prokuratuurile ja kohtutele. Loomulikult on eelöeldu näol tegemist spekulatsiooniga, sest ükski poliitik ega ametnik ei julge seda otsesõnu välja öelda. Olukorrast annab kaudselt märku statistika, mille kohaselt on Eestis õigeksmõistvad kohtuotsused haruldused. See on ilmne näide ebavõrdsete ressursside tagajärgedest.

Eesti riigi majanduslik olukord on aastate jooksul pidevalt paranenud. Samas on õigus muutunud kordi keerulisemaks ja kvaliteedistandardid advokaadi teenusele pidevalt karmistunud. Paraku hoitakse riigi õigusabiks ettenähtud summasid just sellistes piirides, et linnukese saaks tabelisse kirja, kuid süsteemi enda kasutegur jääks abivajajate suhtes minimaalseks ja advokaatide suhtes ebaõiglaseks.

Tsiviilasjades puudub isikutel sisuliselt võimalus leida oma vähese materiaalse kindlustatuse tõttu kvalifitseeritud õigusabi olukorras, kus isik ei kvalifitseeru riigi õigusabi saajaks praegu kehtiva korra kohaselt (ja riigi õigusabi saajaks kvalifitseerumine on täiesti kunst omaette). Paljudel juhtudel ei ole psühholoogiliselt haavatavasse olukorda sattunud isikud võimelised ilma abita ka kõige lihtsamaid avaldusi kirjutama, mis tahes menetlustes osalemisest rääkimata.

Juhul kui vaidluse teiseks pooleks on materiaalselt kindlustatud osapool koos motiveeritud, õiglaselt tasustatud ja asjatundliku õigusnõustajaga, siis paljudel juhtudel on ennast ise esindav osapool juba ette vaidluse kaotanud.

Meie valitsus keeldub jätkuvalt suhtumast probleemi piisavalt tõsiselt ja eelistab pigem lähtuda põhimõttest, et „uppuja päästmine on uppuja enda asi“. Kahjuks ei suuda meie justiitsvaldkonna eest vastutavad otsustajad mõista, et vaidluste lahendamine kohtus on oluline ventiil ka nendes suhetes, mis muidu võiksid lõppeda vägivaldse kokkupõrkega. Ja kohus peaks olema koht, kus põhiseaduses kehtestatud põhimõte „kõik on seaduse eest võrdsed“ maksab ka tegelikult, mitte ainult deklaratsiooni tasandil. Võrdsus eeldab võrdseid ressursse, võrdseid teadmisi ja võrdseid võimalusi.

Õiguse mõistmine on sotsiaalse stabiilsuse hoidmise oluline instrument: vähene ligipääs õigusemõistmisele ja -nõustamisele toob kaasa vähekindlustatud elanikkonna pettumuse riigis tervikuna. Elu edenedes ja õigusriigi arenedes võiks lõpuks pöörata nõukogude minevikule selja ja võtta eeskuju Põhjamaadest, kus õigusriigi jõudmine kodanikeni on tagatud mitte ainult näiliselt, vaid ka sisuliselt.

Tahaks loota, et Eesti poliitiline ja bürokraatlik eliit ei võta WJP kõrget kohta kui indulgentsi oma tegematajätmist eest, vaid kui motivatsioonipreemiat. Õigusriigi loomiseks ja kindlustamiseks on suur töö tehtud ja paremal järjel olevad ühiskonnakihid saavad juba nautida selle vilju. Võiks Eesti 100. aastapäevaks tuua õigusriigi lähemale ka nendele inimestele, kellel seni reaalne ligipääs kvalifitseeritud õigusabile puudub.

 

Viimased postitused

“Olen radikaal-mõtleja inimene”

25. september 2017 10:59 Loe edasi

Astrid Asi: noorel advokaadil on Ida-Virumaal võimalik kiiresti nime teha

19. september 2017 11:40 Loe edasi

Eesti Advokatuuri kantsler: advokaadid on kaitseventiil suure riigi ja väikese inimese vahel

29. august 2017 9:46 Loe edasi

Räägime põhiseadusest

28. juuni 2017 11:17 Loe edasi

Hea nõu lastega peredele

5. juuli 2017 13:39 Loe edasi