2017. a ülevaade

Alljärgnevalt on toodud ülevaade advokatuuri seisukohtadest olulisemates küsimustes õigusloomes.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus

Eesti Advokatuur toetab arutelu lünkadeta selgelt reguleeritud kaebeõiguse tagamise teemal. VTK kohta avaldas seisukoha Eesti Advokatuuri põhiõiguste komisjon. Komisjon tõi mitu näidet tänasest õiguskorrast, kus ei ole tagatud tõhus põhiõiguste kaitse (näiteks kui põhiõiguste riive realiseerub karistusotsusega või kui kahe esimese astme kohtud ei ole algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust keeldumist põhjendamata ja Riigikohus ei võta kassatsioonkaebust menetlusse).   

Advokatuur märkis, et edasistes aruteludes tuleb põhjalikult läbi analüüsida kavandatava muudatuse mõju tänasele põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusele ning järelevalvet teostavate institutsioonide (sh kohtu ja õiguskantsleri) pädevusele, samuti võimalikku mõju muudele kohtumenetluse liikidele. VTK-s ei olnud seda tehtud. 

Advokatuur pidas lubamatuks õiguskantsleri normikontrolli pädevuse piiramist. Samuti kahtles VTK väites, et individuaalkaebused sisuliselt ei mõjuta Riigikohtu töökoormust. Isegi kui kaebeõigus saab olema suhteliselt kitsas ja mõeldud täitma üksikuid lünki tänases õiguskorras, hakatakse seadusega sätestatud uut kaebevõimalust kasutama senisest oluliselt intensiivsemalt. Juba täna kurdab Riigikohus (nagu ka muud kohtud) suure töökoormuse üle. Uued menetlused ei tohi halvendada olemasolevaid kaebevõimalusi ega olemasolevate menetluste kvaliteeti ning uute menetluste loomisel tuleb tagada ka kohtute ja kõigi menetlusosaliste (sh riigi õigusabi osutavate advokaatide) täiendav rahastamine. 

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse eelnõu

Advokatuuri hinnangul oli eelnõuga seaduse eesmärki võrreldes kehtiva RahaPTS ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2015/849 (edaspidi direktiiv) sätestatuga lubamatult laiendatud. Eelnõu kohaselt on seaduse eesmärgiks lisaks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisele ka ettevõtluskeskkonna usaldusväärsuse ja läbipaistvuse suurendamine. Eelnõu seletuskirja kohaselt on täiendus vajalik, et paremini hõlmata IV direktiivi muudatuste eesmärke, mille üheks olulisemaks osaks on üldkohustusena tegelike kasusaajate info avaldamine nii äriühingute kui ka panga- ja maksekontode kohta.

Advokatuur juhtis tähelepanu, et direktiivi üheks laiemaks eesmärgiks on võitlus nn peidetud terrorismiga ehk vastavate meetmete kaudu nende kurjategijate kindlaks tegemine, kes võivad ennast äriühingute struktuuride taha varjata ning sellisel viisil läbi viia ebaseaduslikku tegevust. Seetõttu näeb direktiivi põhjendus 43 ette nõude, et liikmesriigid peavad tagama, et tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevat teavet säilitatakse äriühingus eraldi asuvas keskregistris (Eesti puhul äriregister). Direktiivi art 30 p 5 ei näe ette antud andmete täielikku avalikustamist ning andmetele juurdepääs peab olema kooskõlas andmekaitsenormidega.

Eelnõu regulatsioon on võrreldes direktiiviga palju rangem ning ei arvesta direktiivis sätestatut. Eeltoodust tulenevalt jääb arusaamatuks sellisel viisil seaduse eesmärgi laiendamise ja selle kaudu ette nähtud nõuete tegelik eesmärk.

Veelgi enam, seaduse eesmärgi taoline laiendamine on lubamatu, kuna mitmed kohustused, mis võiksid olla õigustatud varasema, kitsalt määratletud eesmärgiga, ei ole lubatavad ega õigustatavad laiendatud eemärgi valguses ja muutuksid ülemääraseks ettevõtlusvabaduse piiranguks. Sellega omakorda hägustatakse, millisest eesmärgist lähtuvalt tõlgendada eelnõus tagapool olevaid sätteid ja kuidas hinnata näiteks rakendatud meetmete piisavust, asjakohasust ja proportsionaalust. Läbipaistvus eesmärgina ei õigusta ettevõtjate koormamist eelnõus sätestatud kohustustega ja tõstatab ka küsimuse kogu seaduseelnõu vastavusest põhiseadusele. Läbipaistvus ei ole mitte omaette hüve ega eesmärk, vaid vahend ja piirang kitsalt sõnastatud eesmärgi – võitlus selle vastu, et finantssüsteemi ei kasutataks rahapesu ja terrorismi rahastamiseks – saavutamiseks.

Eelnõu 3. peatükk sätestab kohustatud isiku suhtes kohalduvad hoolsusmeetmed, mis hõlmavad endas ka eelnõu § 21 lg 1 p-ide 1-3 kohaselt kliendi või tehingus osaleva isiku isikusamasuse tuvastamise, kliendi või tehingus osaleva isiku esindaja isikusamasuse ja esindusõiguse tuvastamise ning tegeliku kasusaaja tuvastamise ja isikusamasuse tuvastamise. Eelnõu § 21 lg 5 sätestab, et kohustatud isik rakendab §-s 21 lõikes 1 sätestatud hoolsusmeetmeid, kuid määrab hoolsusmeetmete kohaldamise ulatuse ja kohaldamise täpse viisi. Eelnõus ei ole otsesõnu määratletud, kas isikusamasuse tuvastamist võib läbi viia ka ilma isikuga vahetult kohtumata või mitte, samas eelnõu § 32 kohaselt on isikusamasuse tuvastamine ja kontrollimine teatud juhtudel lubatud ka infotehnoloogiliste vahendite abil.

Eelnõu seletuskirja kohaselt võimaldab eelnõu §-s 32 sätestatud regulatsiooni laiendamine ka teistel kohustatud isikutel (lisaks krediidi- ja finantseerimisasutustele) tugineda samas kohas viibimisega võrdsustatud turvalisele isikutuvastuse viisile ja luua kliendisuhteid infotehnoloogiliste vahendite abil. Eelnõu tekstist jääb kokkuvõttes ebaselgeks, kas vahetu isiku identifitseerimine on kohustuslik või mitte.

Advokatuur juhtis tähelepanu, et direktiivi artiklid 13 ja 14 ei sätesta isiku vahetu identifitseerimise kohustuslikkust. Seega tekitab eelnõu antud küsimuses advokatuuri hinnangul õigusselgusetuse, mis tuleb kõrvaldada. Arvestades ka meetmete kohaldamise ulatuse riskipõhist hindamist subjekti enda poolt, tuleb näost näkku isikutuvastamise rangest nõudest nii advokaatide kui ka audiitorite ja teiste õigusnõustajate puhul loobuda, kui on rakendatud muid, piisavalt usaldusväärseid vahendeid isikutuvastamiseks, kui riskitase seda võimaldab. Vastavad isikutuvastuse võimalused avarduvad ka tehnoloogia arenedes kiiresti, sh näiteks kliendiga lepingu sõlmimine ID-kaardi abil antava digitaalallkirja kaudu ja kliendikohtumised videokonverentsi vormis on täna reaalsus.

Eelnõu §-d 33-36 näevad ette hoolsusmeetmete lihtsustatud korras kohaldamise tingimused ja korra. Kahjuks jääb ebaselgeks, mida kohustatud subjekt (vastukaaluks kõrgema riskiga valdkondade suhtes rakenduvatele hoolsusmeetmetele ja riskide juhtimisele) lihtsustatud meetmete kohaldamise korras täpsemalt kohustatud tegema on. Eelnõu seletuskirjast tuleneb, et ka sellisel juhul tuleb rakendada kõiki hoolsusmeetmeid, kuid osad hoolsusmeetmed on sellised, mille suhtes on võimalik valida erinevaid kohaldamise viise. Isikusamasuse tuvastamine ja kontroll, kliendi esindaja tuvastamine ja kontroll ning tegeliku kasusaaja tuvastamine tuleb igal juhul läbi viia. Erandina võimaldab hoolsusmeetmete lihtsustatud kord, et need hoolsusmeetmed võib lõpule viia ka ärisuhte loomise ajal, üldnõue on, et seda tuleb teha enne ärisuhte loomist. Ärisuhte seirele on kehtestatud nn lihtsam režiim, kuid eelnõu ning seletuskiri ei anna advokatuuri hinnangul kohustatud subjektile piisavalt selgeid juhiseid, kuidas täpselt toimida hoolsusmeetmete lihtsustatud korras kohaldamisel.

Ühe näitena võib tuua isikusamasuse tuvastamise näite. Ka hoolsusmeetmete lihtsustatud korras kohaldamise puhul on ebaselge, kas isikut võib distantsilt identifitseerida või kui jah, siis millised nõuded sellele rakenduvad, ehk kas võrreldes eelnõu §-des 22 ja 23 sätestatule on lubatud ka mingid erisused/leebemad nõuded?

Rahapesu tõkestamise nõuete täitmiseks tuleb kohustatud subjektil tuvastada ning koguda teavet ka tegelike kasusaajate osas. Selleks on mh tarvilik teha detailsemaid päringuid e-äriregistrisse. Päringud ettevõtjatega seotud isiku- ja üldandmete kohta on aga tasulised, ehk iga üksiku päringu eest tuleb Rahandusministeeriumile tasuda 2 eurot või sõlmides e-äriregistriga tasulise teenuse lepingu, tuleb tasuda igakuine abonenditasu summas 9,58 eurot + KM, millele lisandub veel tasu 1 euro iga üksikpäringu eest. Tasuta võimaldatakse päringuid teha riigi ja KOV asutustel.

Seega seaduse nõuete täitmisel võib kohustatud subjektile langeda märkimisväärne rahaline koormis. Advokatuur on seisukohal, et kui riigi poolt sätestatakse teatud möödapääsmatud kohustused, siis ei tohiks nende täitmine kohustatud subjektile põhjustada ebamõistlikke kulutusi, mis rahapesuga seotud nõuete osas kindlasti esinevad. Kohustatud subjektid tuleb seega meetmete rakendamiseks vajalike päringute puhul rahalistest koormistest vabastada, kuna neid meetmeid rakendatakse avalikes, mitte erahuvides.

Eelnõu § 13 lg 6 kohaselt on riskihinnangu koostamise kohustusest vabastatud notarid ja audiitorid, kuid mitte advokaadid. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2015/849 artikkel 8 iseenesest ei piira  riskihinnangu koostamisest vabastatud isikute ringi. Samas sätestatakse eelnõu seletuskirja lk-s 36, et riskihinnangu koostamisest võib vabastada ka näiteks sellisel juhul, kui pädev järelevalveasutus koostab asjakohase riskihinnangu kogu sektorile ise. Selline lahendus võib kõne alla tulla kohustatud isikute puhul, kelle tegevus on õigusaktidest tulenevate piirangute tõttu piisavalt kindlates raamides ja kellel on seetõttu piisavalt sarnased rahapesu ja terrorismi rahastamise riskid. Näiteks võiks advokatuur või Notarite Koda koostada piisavalt detailse riskianalüüsi, mis võib katta kõikide advokatuuri liikmete või notarite vajaduse.

Advokatuur peab vajalikuks antud juhul eelnõu § 13 lg-t 6 täiendada viisil, et oleks tagatud õigusselgus osas, et ka advokaadid on riskihinnangu koostamise kohustusest vabastatud. Seletuskirja kohaselt oleks advokaatide puhul võimalik piirduda advokatuuri poolt koostatava riskianalüüsiga.

Eelnõu § 14 lg 7 kohaselt võib kohustatud isik, välja arvatud krediidiasutus või finantseerimisasutus, taotleda pädevalt järelevalveasutuselt dokumenteeritud protseduurireeglite ja sisekontrollieeskirja koostamise kohustusest osalist või täielikku vabastamist. Advokatuur palus täpsustada, kas advokatuuril oleks lubatud (sarnaselt sektori riskihinnangule) kõikide advokaadibüroode osas kehtestada üldised protseduurireeglid ja sisekontrollieeskirjad eesmärgiga vähendada büroode halduskoormust?

Eelnõu § 17 sätestab vastutava juhatuse liikme ja kontaktisiku määramise kohustuslikkuse tingimused. Jääb ebaselgeks, kas rahapesu andmebüroo kontaktisiku määramise nõue kehtib üksnes krediidiasutuse ja finantseerimisasutuse või ka teiste kohustatud isikute osas? Lg 3 kohaselt võib kohustatud isik, kes ei ole krediidiasutus ega finantseerimisasutus, määrata rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud kohustuste täitmiseks kontaktisiku.

Kui teised kohustatud isikud otsustavad lg 3 alusel määrata rahapesu andmebüroo kontaktisiku, siis kas lisaks veel rakendub ka lg-s 1 nimetatud kohustus määrata juhatuse liige, kes vastutab RahaPTS ning selle alusel kehtestatud õigusaktide ja juhendite täitmise eest? Või kui lõikes 3 nimetatud kontaktisik on juba määratud, siis ei ole lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmine vajalik (kui kohustatud isikul on rohkem kui üks juhatuse liige)? Advokatuur palus antud situatsioon eelnõu tekstis õigusselguse huvides selgelt määratleda.  

Eelnõu § 21 sätestab füüsilise isiku samasuse tuvastamise, selle aluseks olevad dokumendid ja kliendi kohta kogutavad andmed. § 21 lg 2 kohaselt veendub kohustatud isik andmete (nimi, isikukood jm) õigsuses, kasutades selleks usaldusväärset ja sõltumatust allikast pärit teavet. Kui tuvastataval isikul on lõikes 3 nimetatud kehtiv dokument või selle dokumendiga võrdsustatud dokument ning tema isikusamasus tuvastatakse ja seda kontrollitakse nimetatud dokumendi alusel või e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste vahendite abil ning dokumendi kehtivus nähtub sellest dokumendist või on kindlaks tehtav e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste vahendite abil, siis täiendavaid andmeid dokumendi kohta säilitama ei pea.

Põhimõtteliselt annab seadus loetelu dokumentidest, mille alusel isikusamasust tuvastada, kuid ei kehtesta kohustust, et seda dokumenti peaks kohustatud isiku esindaja füüsiliselt enda käes hoidma ja nägema. Määratletud on, millised andmed tuleb säilitada, kuid dokumentide kontrollimiseks on lubatud kasutada erinevaid infotehnoloogilisi vahendeid, kui originaaldokumenti ei ole võimalik samas kohas viibides või näiteks Skype’i vahendusel näha.

Advokatuur kiidab heaks, et näost-näkku kontrolli üldkohustuslikkusest on loobutud, mida ei nõua ka direktiivi 2015/849 artiklid 13 ja 14, kuid õigusselguse huvides tuleb eelnõus korrigeerida sõnastusi selliselt, et oleks välistatud ebaõige arusaama tekkimine, nagu oleks näost-näkku kohtumine siiski nõutav või mingist sättest tuletatav. Hetkel ei ole eelnõust võimalik absoluutse selgusega aru saada, et isiku näost-näkku tuvastamine pole vajalik.

Väärteomenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Eelnõuga nähakse ette muudatused väärteomenetluses uue menetlusliigi ehk lühimenetluse loomiseks. Lühimenetluse käigus saab menetleja määrata vähetähtsa väärteo toimepannud isikule väärteo toimepanemise koha peal muid menetlusdokumente vormistamata mõjutustrahvi.

VTMS § 19 loetleb menetlusaluse õigused ja kohustused väärteomenetluses. Advokatuur on seisukohal, et ka lühimenetluses tuleb analoogselt VTMS § 19 sätestatule isikutele selgitada nende õigused ja kohustused.

Eelnõu § 5410 lg 3 puhul palus advokatuur täpsustada, et juhul kui kohtuväline menetleja mingil põhjusel ei pööra lühimenetluse otsust täitmisele, siis kas võib isikut ikkagi sama teo eest väärteokorras karistada.

Advokatuuri hinnangul puudub vajadus eelnõu § 548 lg-s 2 sätestada lühimenetluse üldiseid aluseid, kuna eelnõu § 2621  lg 1 annab ammendava loetelu teokirjeldustest, mille puhul lühimenetlust kohaldada saab.

Lisaks rõhutas advokatuur juba varasemalt väljendatud arvamust, et isikute kaitseõiguse tagamiseks võiks politseiametnikul olla võimalus väärteoasjas otsuse tegemiseks vaid juhul, kui isik annab selleks nõusoleku. Siin on küsimus kohtuvälise menetleja ametniku tõendiallikana lubamisest. Näitena võib tuua olukorra, kus kohtuvälise menetleja selgituste kandmisel protokolli ja otsusesse loetakse tegu formaalselt tõendatuks.

Nii tekib põhjendamatult olukord, kus nn sõna-sõna vastu olukorras eelistatakse ühe poole, eeldatavalt politseiniku, ütlusi. Nimelt on maakohtute menetlustes kahetsusväärselt levinud praktika, kus menetlusaluse isiku ütlused loetakse ebausaldusväärseks tulenevalt sellest, et need on vastuolus politseiametniku ütlustega. Eeltoodu ei ole aga vastavuses poolte võrdsuse põhimõttega. 

Ettepanek karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 453 SE eelnõu täiendamiseks

Riigikogu õiguskomisjoni menetluses oli karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 453 SE. Advokatuur tegi ettepaneku täiendada eelnõud selliselt, et kriminaalmenetluse seadustik ja väärteomenetluse seadustik võimaldaks menetlusosalisel ja kahju saanud isikul toimiku materjalidega tutvuda.

Advokatuuri poole on korduvalt pöördutud probleemiga, kus isiku õiguste tagamine ja kaitse on raskendatud seoses lõpetatud väärteo- ja kriminaalasjade toimikutega tutvumisega, kuna seadus seda sõnaselgelt ei reguleeri.

Kriminaalmenetluses ei ole lõpetatud kriminaaltoimikuga tutvumisel üldjuhul probleemi. Vahel on toimikus kaetud küll teiste isikute isikuandmed ning ka teiste isikute ravidokumente ei ole mõningatel juhtudel väljastatud. KrMS § 206 lõiget 3 on advokaatide sõnul tõlgendatud menetlejate poolt viisil, et kannatanul on toimikuga võimalik tutvuda üksnes 10 päeva jooksul alates kriminaalmenetluse lõpetamisest. Antud aja möödumisel on kannatanu sunnitud lootma isikuandmete kaitse seaduse § 19 lg 1 p 1 alusel andmete saamisele kui enda kogutud andmete tutvumise õigusele. Nimetatud alusel andmete saamine ei ole aga alati tagatud.

Väärteomenetluses on toimiku materjalidega tutvumine sisuliselt võimatu, kuna kannatanu institutsioon väärteomenetluses puudub. Näitena võib tuua olukorra, kus liiklusõnnetuses saab kannatada isiku vara ning ta soovib nõuda kahju põhjustajalt kahju hüvitamist, sh ka sellise kahju, mida liikluskindlustus ei kata. Advokaat kannatanu esindajana pöördub politsei poole järelepärimisega väärteoasja toimikuga tutvumiseks, viidates AdvS § 41 lg 1 p-dele 2, 4 ja 41, et enne kohtusse pöördumist hinnata asja perspektiivikust. Viidates VTMS-ile, mille kohaselt ei ole menetlusvälisel isikul väärteoasja materjalidest õigust koopiaid saada, ning AvTS § 28 lg-le 1, keelab politsei toimikuga tutvumise.

Advokatuur on teadlik, et VTMS §-i 62 plaanitakse eelnõu 453 SE raames täiendada viisil, mille kohaselt on väärteo tõttu kahju saanud isikul õigus tutvuda kohtuvälise menetleja otsusega. Seega ei saa menetleja keelduda otsuse tutvustamisest, kuid endiselt puudub kohustus väljastada toimiku materjale. Seetõttu ei lahenda VTMS-i antud viisil täiendamine probleemi kannatanu õiguste efektiivse tagamise ja kaitsega seoses. Ka sellisel juhul on ainus võimalus loota isikuandmete kaitse § 19 lg 1 p 1 alusel andmete saamisele, mis ei ole aga kuidagi garanteeritud ning kannatanu õigused jäävad/võivad jääda kaitseta.

Eeltoodu tähendab, et kannatanul puudub sisuline võimalus tutvuda tema enda kohta kogutud materjalidega ning valmistuda efektiivselt enda õiguste kaitseks, sh kahjunõuete esitamiseks väljaspool tsiviilkohtumenetlust, mille raames maakohus nõuab välja toimiku materjalid. Eriti piirav on regulatsioon selles osas, et kannatanu ei saa teada isegi temale kahju tekitanud isiku nime või kontaktandmeid, mis takistavad ka hagi esitamist maakohtusse. Praktikas on teada juhtum, kus taksosõidu eest arve tasumise kohustust rikkunud isikut politsei karistas, kuid taksojuhile tema andmete esitamisest keeldus.

Seetõttu teeb advokatuur õiguskomisjonile ettepaneku KrMS-i ja VTMS-i täiendamiseks viisil, mille kohaselt oleks menetlusosalistel kriminaalmenetluses või väärteomenetluses ja kahju saanud isikul väärteomenetluses õigus tutvuda toimiku materjalidega ka pärast menetluse lõpetamist ilma seatud tähtajalise piiranguta.

Advokatuuriseaduse, kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Aukohtu koosseis

Muudatusega jäetakse aukohtu koosseisust välja kohtunikud ja suurendatakse vandeadvokaadist liikmete arvu kahe võrra. Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et kuivõrd aukohtu otsus on kohtus vaidlustatav, võib tekkida olukord, kus kohtunik osaleb asja arutamisel nii aukohtu koosseisus kui ka hiljem kohtumenetluses.

Advokatuur ei toeta muudatusettepanekut esitatud kujul. Advokatuur on seisukohal, et kohtunike osalemine aukohtu töös on vajalik. Advokatuuriväliste liikmete osalemine muudab aukohtu töö läbipaistvamaks ja usaldusväärsemaks. Kui advokaadi väidetavat rikkumist arutab avalikkuse ja aukohtusse pöördunud isiku silmis usaldusväärne aukohtu koosseis, pöördutakse vähem kaebustega halduskohtu poole. Kaebuste vähenemisega väheneb ka kohtute töökoormus ja seeläbi tõuseb kohtusüsteemi efektiivsus.

Samuti pakub advokatuuriväliste liikmete osalemine objektiivseid vaatenurki ning kohtunikest liikmed on seeläbi olnud suureks abiks keerukate vaidluste lahendamisel. Kui advokaadi vastu esitatud kaebust arutaks vaid advokaadist aukohtu liikmed, võib jääda arutelu liiga advokaadikutse keskseks. Arvestades, et tihti esitavad advokaatide peale kaebusi just kohtunikud, on oluline, et ka aukohus mõistaks kohtute töö nüansse ja vastupidi, aukohtu liikmetest kohtunikud õpivad mõistma advokaaditöö nüansse ning viivad seda teadmist kohtunikkonna hulka.

Hetkel kehtiva regulatsiooni eeliseks tuleb pidada ka asjaolu, et kohtunike kuulumine aukohtu koosseisu tihendab institutsioonide koostööd ning toetab seeläbi ka kutsete vahelist lihtsamat liikumist.

Olukorras, kus kohtunik on osalenud asja arutamisel aukohtus ja hiljem peaks sama tegema kohtumenetluses, on võimalik kohtuniku taandamine.  Halduskohtumenetluse seadustiku § 13 lõige 1 sätestab, et kohtuniku taandamise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 23–30. Sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et lisaks paragrahvi lõikest 1 tulenevale ei või kohtunik haldusasja lahendamises osaleda ja ta peab ennast taandama, kui ta on osalenud haldusmenetluses, millest tekkis asjas lahendatav vaidlus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 23 sätestab taandamise alused. Sama loogikat kasutades võiks väita, et problemaatiline on ka see, et kohtunikud võivad esitada advokaatide tegevuse peale kaebusi aukohtusse – asja kohtusse jõudes võib juhtuda, et sama kohtunik peab asja arutamisel osalema ka kohtu koosseisus.

Eelnõus on jäänud lahtiseks, kes valib kõrgkooli, kes oma õppejõu advokatuuri aukohtu liikmeks saadab. Advokatuuri hinnangul võiks kõrgkooli poole pöördumise õigus olla advokatuuri juhatusel. Advokatuuri juhatus omab ülevaadet aukohtu liikmete volituste tähtajast ja kuivõrd juhatus arutab regulaarselt jooksvaid küsimusi, on juhatus vajadusel võimeline operatiivselt kõrgkoolidega läbi rääkima. Kõrgkooli valimise ja kõrgkooli poole pöördumise täpsem kord võiks olla sätestatud advokatuuri kodukorras. Advokatuur palub vastava selgituse lisada eelnõu seletuskirja.

Advokatuur teeb ettepaneku muuta advokatuuriseadust selliselt, et aukohtu liikmete arv ei oleks kindlaks määratud seaduses, vaid seadus sätestaks aukohtu liikmete minimaalse arvu. Aukohtu liikmete arvu kindlaksmääramise pädevus võiks olla advokatuuri üldkogul. Samuti võiks üldkogu määrata aukohtu koosseisu, arvestades seejuures advokatuuriseaduses sätestatud võimalusi. Muudatuse tulemusena saaks advokatuuri üldkogu ise kaasata advokatuuri töösse senisest rohkem advokatuuriväliseid spetsialiste. Eeltoodust tulenevalt teeb advokatuur ettepaneku muuta advokatuuriseadust järgmiselt:

paragrahvi 9 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) määrab juhatuse, revisjonikomisjoni ning aukohtu liikmete ja asendusliikmete arvu;“;

paragrahvi 9 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) valib esimehe, juhatuse, revisjonikomisjoni ning aukohtu liikmed ja asendusliikmed;“.

paragrahvi 15 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Aukohus moodustatakse vähemalt seitsmeliikmelisena neljaks aastaks.“;

paragrahvi 15 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Aukohtusse kuulub vähemalt neli advokatuuri üldkogu valitud vandeadvokaati, kaks kohtunike täiskogu valitud kohtunikku, vähemalt üks õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi andva kõrgkooli poolt määratud õigusteadlane ja vajaduse korral üldkogu nimetatud õiguskutsete esindaja(d)“;

Aukohtu määratud rahatrahv on täitedokumendiks

Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et eelnõuga kavandatava advokatuuriseaduse § 19 täiendamine lõikega 21 (eelnõu § 1 punkt 4) on vajalik vabade elukutsete regulatsiooni ühtlustamiseks. Kui aukohus määrab advokaadile distsiplinaarkaristuseks rahatrahvi, siis on selline aukohtu otsus edaspidi täitedokumendiks.

Advokatuur ei pea vajalikuks advokatuuriseaduse täiendamist. 01.03.2013 jõustus täitemenetluse seadustiku § 2 lõige 72, mis sätestab, et täitemenetluse seadustiku alusel täidetakse nõuded, mis tulenevad Eesti Advokatuuri aukohtu jõustunud otsusest. Seega aukohtu määratud rahatrahv on juba täitedokumendiks. Praktikas toimib aukohtu määratud rahatrahvide täitmine praeguse regulatsiooni alusel tõrgeteta.

Kutsesobivuskomisjoni koosseis

Kehtiva regulatsiooni kohaselt kuulub advokatuuri kutsesobivuskomisjoni kuus advokatuuri juhatuse nimetatud vandeadvokaati ja nende kaks asendusliiget, kaks kohtunike täiskogu valitud kohtunikku ja nende kaks asendusliiget, valdkonna eest vastutava ministri määratud Justiitsministeeriumi esindaja ja tema asendusliige, prokuröride üldkogu valitud riigiprokurör ja tema asendusliige, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna nõukogu määratud õigusteadlane ja tema asendusliige. Muudatusega jäetakse kutsesobivuskomisjoni liikmete hulgast välja kohtunikest liikmed ja Justiitsministeeriumi esindaja. Justiitsministrile jäetakse siiski võimalus nimetada kutsesobivuskomisjoni Justiitsministeeriumi esindaja, kuid samas jääb justiitsministrile kaalutlusõigus, kas ta soovib kutsesobivuskomisjoni esindaja nimetada või mitte.

Advokatuur ei toeta muudatusettepanekut esitatud kujul. Advokatuur on seisukohal, et erinevate õigusvaldkondade esindajate osalemine kutsesobivuskomisjoni töös on vajalik, see pakub erinevaid vaatenurki, annab advokatuurile ning ka Eesti õigussüsteemile üldisemalt parema ülevaate eksamineeritavatest ja seeläbi kogu advokatuuri liikmete õigusteadmistest, samuti edendab komisjoni töö kvaliteeti, mis kokkuvõttes tugevdab ka advokaatkonna kvaliteeti. Eksamikorralduse ja taseme alane kogemuste vahetus kohtute ja advokatuuri vahel on väga väärtuslik.

Lisaks eeltoodule tihendab kohtunike kuulumine kutsesobivuskomisjoni koosseisu institutsioonide koostööd ning toetab seeläbi ka kutsete vahelist lihtsamat liikumist.

Eelnõus on jäänud lahtiseks, kes valib kõrgkooli, kes oma õppejõu kutsesobivuskomisjoni liikmeks saadab. Advokatuuri hinnangul võiks kõrgkooli poole pöördumise õigus olla advokatuuri juhatusel. Advokatuuri juhatus omab ülevaadet kutsesobivuskomisjoni liikmete volituste tähtajast ja kuivõrd juhatus arutab regulaarselt jooksvaid küsimusi, on juhatus vajadusel võimeline operatiivselt kõrgkoolidega läbi rääkima. Kõrgkooli valimise ja kõrgkooli poole pöördumise täpsem kord võiks olla sätestatud advokatuuri kodukorras. Advokatuur palub vastava selgituse lisada eelnõu seletuskirja.

Advokatuur teeb ettepaneku muuta advokatuuriseadust selliselt, et kutsesobivuskomisjoni liikmete arv ei oleks kindlaks määratud seaduses, vaid seadus sätestaks kutsesobivuskomisjoni liikmete minimaalse arvu. Kutsesobivuskomisjoni liikmete arvu kindlaksmääramise pädevus võiks olla juhatusel. Samuti võiks juhatus määrata kutsesobivuskomisjoni koosseisu, arvestades seejuures advokatuuriseaduses sätestatud võimalusi. Muudatuse tulemusena saaks advokatuuri juhatus ise kaasata advokatuuri töösse senisest rohkem advokatuuri väliseid spetsialiste. Eeltoodust tulenevalt teeb advokatuur ettepaneku muuta advokatuuriseadust järgmiselt:

paragrahvi 29 lõike 3 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) vähemalt kaheksa advokatuuri juhatuse nimetatud vandeadvokaati ja nende vähemalt kolm asendusliiget;“;

paragrahvi 29 lõike 3 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

paragrahvi 29 lõiget 3 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:
„31) vajaduse korral valdkonna eest vastutava ministri nimetatud üks Justiitsministeeriumi esindaja;“;

paragrahvi 29 lõike 3 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
 „5) õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi andva kõrgkooli poolt määratud õigusteadlane ja tema asendusliige;“;

paragrahvi 29 lõiget 3 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„32) vajaduse korral juhatuse nimetatud õiguskutsete esindaja(d );“;

Regulatsiooni ühtlustamine kohtute seaduse ja prokuratuuriseadusega

Eelnõuga täiendatakse advokatuuriseadust selliselt, et ka advokatuuri juhatusel oleks edaspidi suurem kaalutlusõigus otsustada isiku võtmine advokatuuri vandeadvokaadina vastavalt tema varasemale töökogemusele. 

Advokatuuri hinnangul ei ole taoline regulatsioonide ühtlustamine põhjendatud. Advokatuuril, erinevalt avalikust teenistusest, ei ole n-ö kaadriprobleeme ega numerus clausus printsiipi. Eesti Advokatuuri liikmeskond on suurem, kui Eesti kohtunike, prokuröride, notarite, kohtutäiturite ja pankrotihaldurite arv kokku ning senised andmed näitavad, et advokatuuri liikmeskonna kasv jätkub.

Advokatuur peab vajalikuks advokatuuriseaduse § 26 lõike 31 loetellu lisada ka vandeadvokaadid. Põhjendatud ei ole regulatsioon, mille kohaselt võib viidatud lõikes loetletud isikud võtta vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks, kuid varem vandeadvokaadina tegutsenud isik peab advokatuuri uuesti astudes sooritama advokaadieksami. Advokatuuriseaduse § 26 lõike 3 punkti 2 sõnastust tuleb ühtlustada kohtute seaduse § 66 lõike 6 esimese lausega, mille kohaselt on kohtunikueksami sooritamisest vabastatud isik, kes on töötanud vähemalt kolm aastat vandeadvokaadi või prokurörina, välja arvatud abiprokurörina, ja kandideerib kohtunikuks kolme aasta jooksul pärast vandeadvokaadi või prokurörina tegutsemise lõpetamist. Tagamaks õiguskutsete esindajate võrdne kohtlemine, teeb advokatuur ettepaneku muuta advokatuuriseadust järgmiselt:

paragrahvi 26 lõike 3 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

paragrahvi 26 lõige 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Vandeadvokaadina võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on vähemalt kolm aastat tegutsenud vandeadvokaadina, kohtunikuna, kohtunikuna Euroopa Kohtus, Euroopa Inimõiguste Kohtus või Euroopa Liidu Üldkohtus, õiguskantslerina või prokurörina, välja arvatud abiprokurörina, ja soovib kolme aasta jooksul astuda advokatuuri pärast advokatuurist käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 1 või 4 sätestatud alusel välja arvamist, kohtuniku, õiguskantsleri või prokurörina tegutsemise lõpetamist.“.

Kui isik on võetud advokatuuri liikmeks vandeadvokaadina advokatuuriseaduse § 26 lõike 31 alusel, võiks tal advokaadibüroo pidajana tegutsemise õigus tekkida alles pärast kolmeaastast tegutsemist. Kolmeaastase tegutsemise nõue on vajalik praktiliste oskuste omandamiseks, kutse-eetika reeglitest ning kutseala tavadest arusaamiseks ja advokaadikutse järjepidevuse tagamiseks. Kui isikul puudub varasem advokaadibüroos töötamise kogemus või see ei ole olnud vahetu, siis ei pruugi isikul olla büroopidajana tegutsemiseks vajalikke kogemusi. Eeltoodust tulenevalt teeb advokatuur ettepaneku täiendada advokatuuriseadust järgmiselt:

paragrahvi 49 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„Kui vandeadvokaat on võetud advokatuuri liikmeks käesoleva seaduse § 26 lõike 31 alusel, võib ta olla pärast kolmeaastast tegutsemist advokaadibüroo pidajaks advokatuuri liikmena.“

Advokaadi sobivust tuleb hinnata ka kutse-eetika ja –tegevuse nõuete tundmise põhjal ja seda viib eksami ühe osana läbi kutsesobivuskomisjon, mistõttu peaks ka vestlust läbi viima kutsesobivuskomisjon. Eeltoodust tulenevalt tuleks muuta advokatuuriseadust alljärgnevalt:

paragrahvi 26 lõiget 32 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesoleva paragrahvi lõikes 31 nimetatud alusel isiku advokatuuri vastuvõtmiseks viib kutsesobivuskomisjon isikuga läbi vestluse, mille eesmärk on hinnata isiku vastavust käesoleva seaduse § 23 lõike 1 punkti 5 nõuetele ning teadmisi advokaadi kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete kohta. Juhatus otsustab isiku vastuvõtmise vestluse tulemuste alusel.“;

paragrahvi 30 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:
„viib läbi vestlusi käesoleva seaduse § 26 lõike 31 alusel advokatuuri liikmeks võetavate isikutega.“.

Advokatuur teeb ettepaneku muuta karistusregistri seadust selliselt, et advokatuurile antakse juurdepääs karistusregistri arhiivandmetele.

Vastavalt advokatuuriseaduse § 27 lõike 1 punktile 3 ei võeta advokatuuri liikmeks isikut, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest. Advokatuuri jätkuva seisukoha kohaselt on advokatuuriseaduse § 27 lõike 1 punkti 3 võimalik tõlgendada vaid imperatiivselt, st säte ei tee erisusi karistuse kehtivuse ajahetke osas, vaid sätestab kvalifitseeriva alusena karistatuse fakti kui sellise. Kui isik teeb avalduse advokatuuri astumiseks, siis kinnitab ta avalduses, et vastab advokaadile seaduses esitatavatele nõuetele ning tema suhtes ei esine advokatuuri liikmeks võtmist välistavaid asjaolusid (mh kriminaalkaristuse ja sh kustunud karistuse puudumine). Kahtluse korral kontrollib advokatuur kehtivate karistuste olemasolu karistusregistrist. Karistusregistri seaduse § 5 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Tulenevalt advokatuuriseaduse § 27 lõike 1 punkti 3 tõlgendusest vajab advokatuur karistusregistrist andmeid ka selle kohta, kas isikul on lisaks kehtivale kriminaalkaristusele ka kustunud karistus. Seega on vajalik näha registrist kustutatud ehk arhiivi kantud andmeid. Kustunud karistuste osas ei ole advokatuuril avaldaja väiteid võimalik kontrollida karistusregistri arhiivandmetele juurdepääsu puudumise tõttu.

Kuna advokaadid on iseseisvad menetlusosalised, siis kehtivad advokaatide suhtes sama kõrged kutsenõuded (nõuded haridusele ning nõue olla aus ning kõrgete kõlbeliste omadustega), kui kohtunike ja prokuröride osas ning seetõttu on advokatuur siiani evinud seisukohta ja praktikat, et advokatuuri liikmeks ei võeta kustunud karistusega isikuid. Seadus sätestab õiguskutsete esindajatele sarnased nõuded, kuid praktikas koheldakse neid siiski erinevalt. Nimelt kohtuniku- ja prokurörikandidaadi ametisse sobivuse hindamisel võetakse arvesse ka kustunud karistusi, kuid advokatuur oma liikmekandidaadi puhul seda teha ei saa, kuna karistusregistri seaduse kehtiv regulatsioon ei näe advokatuurile ette ligipääsu karistusregistri arhiivandmetele. Sarnaselt advokatuurile puudub ka kohtutel karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistri arhiivandmetele juurdepääs, kuid arhiivandmete kontroll teostatakse julgeolekukontrolli raames. Seega vajaks eraldi kaalumist, kas ka kohtutele peaks olema tagatud ligipääs karistusregistri arhiivandmetele.

Advokatuuriseaduse § 23 lõike 1 punkti 5 kohaselt võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on aus ja kõlbeline ning advokaaditööks vajalike isiksuseomadustega. Advokatuuriseaduse § 12 punkti 6 kohaselt on advokatuuri juhatuse pädevuses otsustada advokatuuri vastuvõtmine ja vandeadvokaadi kutsenimetuse andmine. Seega hakkab advokatuuri juhatus hindama isiku vastavust advokatuuriseaduse nõuetele, analüüsides muuhulgas ka isiku karistusregistri arhiivandmeid.  Seda tehes võetakse arvesse kustunud karistuse liiki (kas tegemist oli tahtliku/ettevaatamatusest põhjustatud kuriteoga, väärteoga), teo toimepanemise aega ning karistuse kustumisest möödunud aega. Tulenevalt advokatuuri juhatuse diskretsiooniõigusest otsustab juhatus, milliste asjaolude esinemisel tunnistatakse isik advokaaditööks mittesobilikuks. Isikuid, kelle karistusregistri arhiivandmetest nähtub kriminaalkaristus tahtlikult toimepandud kuriteo eest, advokatuuriseaduse § 27 lõike 1 punkti 3 alusel advokatuuri liikmeteks ei võeta.

Advokatuur esitab alljärgnevalt karistusregistri seaduse muudatusettepanekud, millega on edaspidi advokatuuril õigus saada isiku kohta registri arhiivis asuvaid andmeid eesmärgiga hinnata, kas isik on kohtuteenistuseks või advokaadikutseks sobilik.

paragrahvi 5 lõiget 2 täiendatakse punktiga 53 järgmises sõnastuses:
 „53) käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktis 15 nimetatud juhul isiku Eesti Advokatuuri liikmeks võtmise otsustamisel ning Eesti Advokatuuri liikme seaduse nõuetele vastavuse kontrollimisel;“;

paragrahvi 20 lõiget 1 täiendatakse punktiga 15 järgmises sõnastuses:
„15) Eesti Advokatuuril advokatuuri liikmeks astuda soovija ja liikme advokatuuriseaduse nõuetele vastavuse kontrollimiseks“.

Advokatuuri liikmesuse peatamine sooviavalduse alusel

Advokatuur teeb ettepaneku täiendada advokatuuriseaduse § 35 lõikes 1 toodud advokatuuri liikmesuse peatamise aluseid selliselt, et advokatuuri liikmel oleks sõltumata põhjusest võimalik liikmesus peatada üheks aastaks. Sel perioodil oleks isikul võimalik puhata või teha mitteerialast tööd. Seda muudatust soovivad advokatuuri nooremad liikmed ning seda tingivad arengud tööjõuturul, mis muutub üha paindlikumaks. Kehtiva regulatsiooni järgi peab nn sabatiaastat sooviv advokaat advokatuurist välja astuma või leidma ettekäändelise liikmesuse peatamise aluse, mis on selgelt ebamõistlik. Aastase eemalviibimise korral säilib advokatuuriseaduse § 35 lõikest 41 tulenevalt täiendusõppe kohustus. Eeltoodust tulenevalt tuleks muuta advokatuuriseadust alljärgnevalt:

täiendada paragrahv 35 lõiget 1 punktiga 5 järgmises sõnastuses:
„on esitanud sooviavalduse liikmesuse peatamiseks kuni üheks aastaks.“. 

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus

Edasikaebeõiguse piiramine

Advokatuur soovis rõhutada, et kehtivas tsiviilkohtumenetluse seadustikus on juba olemas  võimalus õiguslikult perspektiivituid apellatsioonkaebusi mitte menetleda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 637 lg 1 p 6 sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Advokatuuri hinnangul ei ole õige eelnõu väljatöötamiskavatsuses märgitu, et kõrgendatud põhjendamiskohustuse tõttu ei rakendata viidatud õigusnorme tihti, kuivõrd see tähendaks ressursi mõttes asja sisulist lahendamist. Eelnõu väljatöötamiskavatsuse kohaselt kehtestatakse kord, mille kohaselt saab apellatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmise määruses esitada ka lühendatud põhjendused. Advokatuur leiab, et muudatuse eesmärk ei saa olla soodustada kohtuasjade lahendamist n-ö kõhutunde järgi. Kohtuotsuste põhjendamine on kohtusüsteemi usaldusväärsuse üheks tagatiseks. Otsuse põhjendav osa võimaldab jälgida otsuse resolutsiooni kujunemist ja on seetõttu otsuse kontrollitavuse seisukohalt määrava tähtsusega. Kui tsiviilkohtumenetluse seadustik näeb ette võimaluse apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus § 637 lg 1 p-s 6 sätestatust madalama põhjendamiskohustusega, siis tekib küsimus kavandatava regulatsiooni põhiseaduspärasusest (vt nt 3-2-1-146-15).

Advokatuuri poole pöördusid mitmed advokatuuri liikmed, kes avaldasid muret eelnõu väljatöötamiskavatsuses käsitletud täiendavate apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise tingimuste pärast. Üheselt rõhutati, et eelnõu väljatöötamiskavatsuses esitatud ettepanekud maa- ja ringkonnakohtute töökoormusega seotud probleemide lahendamiseks vajavad põhjalikumat põhiseaduspärasuse analüüsi, sest kavandatavad muudatused riivavad isikute põhiõigusi. Eelnõu väljatöötamiskavatsuses antud hinnangud kavandatud riivete vähese intensiivsuse ja proportsionaalsuse kohta ei ole veenvad ega põhjendatud ning tegelikku olukorda arvestavad.

Arvestades, et tegu on põhiõiguste seisukohast väga oluliste muudatusettepanekutega, analüüsis advokatuuri põhiõiguste komisjon arvamuse avaldamiseks saadetud  väljatöötamiskavatsust.

Lihtmenetluse rahalise piirväärtuse tõstmine

Lihtmenetluse rahalise piirväärtuse tõstmise kavatsuse osas märkis advokatuur, et võrdlus Euroopa väiksemate nõuete menetlusega on ebakohane. Asjaolu, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 2015/2421 koos määrusega nr 861/2007 seab lihtsustatud menetlusega väiksemate nõuete piirmääraks 5000 eurot, ei sobi selleks, et põhjendada samasuguse piirmäära sätestamist lihtmenetlustele tsiviilkohtumenetluse seadustikus. Euroopa väiksemate nõuete menetluse peamine eesmärk ei ole säästa mitte kohtute ressurssi, vaid muuta piiriülene õiguskaitse isikutele kättesaadavamaks. Seetõttu on nähtud ette, et dokumente saab esitada etteantud vormidel, kohtuistungi võib pidada sidetehnoloogia vahendeid kasutades, puudub nn advokaadisund jne ehk sätestatud on sellised erisused, mis eeldatavalt peaksid abistama isikut teises liikmesriigis kohtusse pöördumisel ja kohtumenetluses osalemisel. Eelnõu väljatöötamiskavatsuse eesmärk ei ole abistada isikuid Eestis kohtumenetluses osalemisel, vaid säästa kohtu ressurssi. Meetmed, mis on sobilikud selleks, et suurendada isikute ligipääsu kohtule, ei pruugi olla kohased ja proportsionaalsed selleks, et vähendada kohtute töökoormust. 

Lihtmenetluse piirmäär kehtivas tsiviilkohtumenetluse seadustikus kohaldub ühtviisi kõigile tsiviilvaidlustele ja eelnõu väljatöötamiskavatsusest nähtuvalt kohalduks sarnaselt ka suurendatud piirmäär kõigile tsiviilmenetlustele. Piirmäära tõstmine 5000 eurole põhinõudelt ja 10 000 eurole kõigilt nõuetelt kokku viiks suure tõenäosusega selleni, et teatud liiki vaidlused, nt töövaidlused, oleksidki üldjuhul lihtmenetluse asjad. Eelnõu väljatöötamiskavatsuses puudub analüüs, milline oleks mõju nii isikutele kui ka kohtupraktika arengule, kui teatud liiki vaidlused muutuvadki peaasjalikult lihtmenetluse asjadeks. Seejuures tuleb arvestada, et näiteks töövaidluste puhul on üldjuhul tegemist isikutele oluliste hüvedega ja vaidlused paljudel juhtudel ei ole oma sisult lihtsad. Kohtul puudub küll kohustus teha menetluses lihtsustusi, kuid Riigikohtu praktika kohaselt on piirmäära ulatusse jääv tsiviilasi automaatselt lihtmenetluse asi (Vt nt RKTKm 06.04.2010 nr 3-2-1-20-10, p 11).

Asjaolu, et piirmäära ulatusse jäävad tsiviilasjad on automaatselt lihtmenetluse asjad,  tähendab TsMS § 637 lg 21 kohaselt automaatselt ka apellatsiooniõiguse piirangut. Eelnõu väljatöötamiskavatsuses ei ole analüüsitud, milline on lihtmenetluse piirmäära tõstmisega kaasnev apellatsiooniõiguse piirangu mõju ja kas see on taotletava eesmärgiga proportsionaalne. 

Intellektuaalomandi vaidluste kohtualluvus

Advokatuur toetab intellektuaalomandi asjades erandlikku kohtualluvust ning seeläbi kohtunike suuremat spetsialiseerumist intellektuaalomandi valdkonnale, eelistades  alternatiivi B (vaidlused Harju Maakohtus ja Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas ning apellatsioonkaebused vastavalt Tallinna ning Tartu Ringkonnakohtutes).

Eelnõu väljatöötamiskavatsust analüüsis lisaks põhiõiguste komisjonile ka advokatuuri intellektuaalse omandi ja IT-õiguse komisjon, kes märkis, et toetab samuti intellektuaalomandi asjades erandlikku kohtualluvust ning seeläbi kohtunike suuremat spetsialiseerumist intellektuaalomandi valdkonnale. Komisjonil ei ole tugevat eelistust selles osas, kas eelistada alternatiivi A (intellektuaalomandi vaidlused lahendatakse Harju Maakohtus ning apellatsioonkaebused lahendatakse Tallinna Ringkonnakohtus) või B (vaidlused Harju Maakohtus ja Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas ning apellatsioonkaebused vastavalt Tallinna ning Tartu Ringkonnakohtutes). Advokatuuri intellektuaalse omandi ja IT-õiguse komisjon leiab siiski, et alternatiivi B rakendamisel on soovitav Tartu Maakohtus sisse viia kohtunike spetsialiseerumine.

Advokatuur soovis täiendavalt juhtida tähelepanu asjaolule, et erandliku kohtualluvuse sisseviimisel peab arvestama, et intellektuaalomandi kohtuasjadega tegelevad Harju Maakohtus eelkõige 4 kohtunikku (Anu Uritam, Tiiu Hiiuväin, Viktor Brügel ja viimasel ajal ka Marget Henriksen) ning et intellektuaalomandi kohtuasjadega tegelevate esindajate ring on mõningaste kõrvalekalletega nii advokaatide kui ka patendivolinike seas üsna konstantne ja väike. Muudatuste sisseviimisel peab olema tagatud, et säilib kohtunike erapooletus. Seega eelistades varianti A, oleks vaja suurendada Harju Maakohtus intellektuaalomandile spetsialiseerunud kohtunike arvu.

Eelnõu väljatöötamiskavatsuses välja toodud statistika kohaselt on Tartu, Pärnu ja Viru Maakohtu koormus intellektuaalomandi asjades väga väike (kõigi peale kokku aastate lõikes 0-5 vaidlust). Seega variandi B puhul jääb Tartu Maakohtu koormus jätkuvalt väga väikseks ning ei võimalda tegelikult sealsetel kohtunikel spetsialiseeruda intellektuaalomandi asjadele. 

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise seaduse eelnõu

I Edasikaebeõiguse piiramine

Eelnõu kajastab peamise teemana Riigikohtu ettepanekuid tsiviilkohtumenetluses, täitemenetluses ja pankrotimenetluses edasikaebeõiguse piirangute kehtestamiseks. Edasikaebamise õigust kavandatakse piirata selliselt, et määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata järgnevate maakohtu määruste korral:
- maakohtu trahvimäärus (TsMS § 48);
- määrus põlvnemise tuvastamise ekspertiisi sundkorras tegemiseks (TsMS § 300);
- otsuse parandamise määrus (TsMS § 447);
- esialgse õiguskaitse määrus hagita menetluses (TsMS § 4771);
- hagita menetluses kohtu nimetatud isiku trahvimise või ametist vabastamise määrus (TsMS § 4772);
- määrus vanema õiguste määramise kohta lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamise kohta (TsMS § 5633);
- pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määrus (PankrS § 14);
- pankrotihalduri vabastamise määrus (PankrS § 68);
- jaotusettepaneku kinnitamise määrus (PankrS § 145);
- kohtutäituri otsuse kohta tehtud määrus (TMS § 218).

Eelnõuga tehakse ettepanek tõsta kindlaksmääratud menetluskulude vaidlustamise piirmäära seniselt 200 eurolt 500 euroni ning Riigikohtusse edasikaebamisel 2000 euroni. Samuti võib eelnõu kohaselt pool esitada määruskaebuse ainult selliste maakohtu või ringkonnakohtu määruste peale, millega kohus hagi tagas, ühe tagamisabinõu teisega asendas või hagi tagamise TsMS §-s 386 sätestatud alusel tühistas. Lisaks muudetakse ka tagatava hagi hinna ülempiiri, mille puhul võib Riigikohtusse pöörduda. Alampiir tõuseb praeguselt 63 900 eurolt 100 000 euroni.

Piirangute kehtestamist ei ole piisavalt põhjendatud

Eelnõu seletuskirjas on edasikaebeõiguse piiramise põhjenduseks lakooniliselt märgitud, et muudatuste eesmärgiks on menetlusökonoomia ja kohtumenetluse säästlikkuse tõstmine ning seeläbi riigivalitsemise kulude vähendamine.

Menetlusökonoomia ja kohtumenetluse säästlikkuse tõstmine on mõistlik eesmärk, aga kui selle saavutamise vahendiks on kohtusse pöörduvate isikute menetluspõhiõiguste piiramine, peaks muudatustel olema ka sisuline eesmärk ja põhjendus. Eelnõu seletuskirjas ei ole välja toodud, et ringkonnakohtute või Riigikohtu töökoormus oleks hetkel liiga suur. Samuti puudub ülevaade sellest, kui suurt mõju muudatustega loodetakse saavutada. Kavandatavad muudatused on väga otseselt ja selgelt suunatud põhiseaduses sätestatud oluliste põhiõiguste piiramisele ja seetõttu on vajalik põhiõiguste riive analüüs. Eelnõu seletuskirjas toodud järeldus, et muudatustega ei kaasne olulist mõju, on lubamatult lihtsustatud ja pealiskaudne.

Muudatused riivavad PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigust

Muudatused, millega välistatakse ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtusse määruskaebuse esitamine eelnimetatud juhtudel, millega tõstetakse kindlaksmääratud menetluskulude vaidlustamise piirmäära seniselt 200 eurolt 500 euroni ning Riigikohtusse edasikaebamisel 2000 euroni ja millega tõstetakse tagatava hagi hinna ülempiiri, mille puhul võib Riigikohtusse pöörduda, riivavad PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigust.

PS § 24 lõike 5 kohaselt on igaühel õigus kaevata tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõikes 5 on tagatud menetluslik põhiõigus, mis on osa üldisest põhiõigusest kohtulikule kaitsele ja mille eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi kohtulahendites (Riigikohtu üldkogu 14.04.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-60-10, p 45). PS § 24 lõike 5 kaitseala riivab igasugune takistus kõrgema astme kohtu poole pöördumisel (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.06.2010 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-10, p 16).

PS § 24 lg 5 kaitseb nii õigust kaevata esimese astme kohtu lahendi peale edasi ringkonnakohtusse kui ka õigust kaevata ringkonnakohtu lahendi peale edasi Riigikohtusse, kuid see ei tähenda samas seda, et kõiki kohtulahendeid peab olema võimalik vaidlustada kahes kohtuastmes (vt ka RKÜKm 3-2-1-75-14 p 62). Seadusandja võib edasikaebeõigusele seadusega sätestada nii menetluslikke piiranguid kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki kaebuste edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (samas, p 63). Edasikaebeõiguse riive on intensiivsem juhul, kui seadus ei võimalda esitada kohtulahendi peale esmakordset kaebust kõrgemalseisvale kohtule, ning vähem intensiivne, kui seadus piirab võimalust pöörduda Riigikohtusse, st kaevata kohtulahendi peale teist korda edasi (samas).

PS § 24 lõike 5 riive põhiseaduspärasuse hindamisel tuleb arvestada samuti seda, et kindlaksmääratud menetluskulude vaidlustamise piirmäär ja tagatava hagi hinna ülempiir riivab PS § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigust, mis keelab kohelda sarnases olukorras isikuid ebavõrdselt. Seades edasikaebamise õiguse sõltuvusse menetluskulude suurusest või tagatava hagi hinnast, kohtleb eelnõu menetlusosalisi ebavõrdselt. Näiteks riigi õigusabi asjades osutavad advokaadid õigusteenust oluliselt madalamate tasumääradega kui kokkuleppelistes asjades. Riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu tsiviilkohtumenetluses osalemise eest on üldjuhul 40 eurot + km, kuid kokku mitte üle 400 euro ühes kohtuastmes. Kokkuleppelistes asjades võivad tunnitasumäärad erineda mitmekordselt, kohtud peavad mõistlikuks tunnihindasid vahemikus 100-130 eurot + KM ning keerulisemates vaidlustes on kohtud põhjendatuks pidanud ka 153 eurost tunnihinda ( nt Riigikohtu lahend 3-2-1-115-14). On ilmne, et enamikel juhtudel jääb kindlaksmääratud menetluskulude määr alla seaduses sätestatud edasikaebe piirmäära just riigi õigusabi asjades, kus menetlusosaliseks on väiksema sissetulekuga isikud.

Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et muudatus, millega tõstetakse vaidlustatavate menetluskulude alampiiri, puudutab ka ringkonnakohtusse edasikaebamise õigust, kusjuures. 2016. aastal oli ringkonnakohtutes tsiviilasjades 152 apellatsioon- ja määruskaebusmenetlust seoses menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisega. Esialgse hinnangu kohaselt puudutab alampiiri tõstmine u 5% neist menetlustest. Advokatuurile antud tagasiside kohaselt jätavad paljud riigi õigusabi osutavad advokaadid menetluskulude kohta tehtud otsesuse kohta kaebuse esitamata, et vältida täiendavate menetluskulude tekkimist. Leitakse, et riigilõiv ei ole, arvestades vaidlustatavat summat, proportsionaalne. Enne eelnõu menetlemisega jätkamist tuleks analüüsida, kas edasikaebeõigus on vähekindlustatud isikutele reaalselt tagatud.

Lisaks eeltoodule riivab kindlaksmääratud menetluskulude vaidlustamise piirmäär ja tagatava hagi hinna ülempiir  PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. Kuna menetluslike põhiõiguste eesmärgiks on tagada isiku materiaalsete põhiõiguste teostamine, tuleb menetluslike põhiõiguste riive põhiseaduspärasuse hindamisel arvestada ka seda, milliste põhiõiguste kaitseks soovib isik oma menetluslikke õigusi kasutada (vt Riigikohtu üldkogu 22.03.2011 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 75). Menetluskulude kindlaksmääramine riivab menetlusosaliste PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust, kuna sellega pannakse ühele menetlusosalisele varaline kohustus teise menetlusosalise kasuks või tehakse seda osaliselt või jäetakse see tegemata. Samuti võib hagi tagamine või tagamata jätmine riivata menetlusosaliste omandipõhiõigust.

Riive ei ole proportsionaalne

PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt saab põhiõiguste riivet pidada põhiseaduspäraseks ja lubatavaks juhul, kui sellel on legitiimne eesmärk ning riive on proportsionaalne. Proportsionaalsus omakorda tähendab, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt nt RKPJVKo 3-4-1-16-08, p 29).

Nii PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigus, § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigus kui ka §‑s 32 tagatud omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigused, mis on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel.

Viidatud muudatuste eesmärgiks on eelnõu seletuskirja kohaselt menetlusökonoomia ja kohtumenetluse säästlikkuse tõstmine ning seeläbi riigivalitsemise kulude vähendamine (vt eelnõu seletuskirja, p 2 eelnõu eesmärk). Kohtumenetluse ökonoomsust tuleb pidada legitiimseks eesmärgiks PS § 24 lõikes 5, § 12 lõikes 1 ja §-s 32 sätestatud põhiõiguste riivamiseks (vrd  Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25.03.2004 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-04, p 21).

Abinõu sobivuse osas leiab advokatuur, et iga põhiõiguse piirang toob riigile paratamatult kaasa ressursside kokkuhoiu ning edasikaebeõiguse piirang toob möödapääsmatult kaasa ka kohtusüsteemi koormuse vähenemise. Samas nähtub eelnõu seletuskirjast, et puudub ülevaade, mis ulatuses valitud vahendid soodustavad soovitud eesmärgi saavutamist. Näiteks on eelnõu seletuskirjas märgitud (vt eelnõu seletuskirja, p 6.1.2. sotsiaalne mõju – õigusemõistmise kättesaadavus ja kiire kohtupidamine), et „On siiski oluline märkida, et määruste peale, mille edasikaebamise õigust piiratakse, esitatakse Riigikohtusse vähe kaebusi, mistõttu on ka mõjutatud menetlusosaliste arv suhtarvuna kõigist menetlusosalistest pigem väike“. Seega, kui määruste peale, mille edasikaebamise õigust piiratakse, esitatakse Riigikohtusse vähe kaebusi, ei saa nende kaebuste esitamise piiramine muuta kohtu tööd senisest märgatavalt efektiivsemaks ja vähendada oluliselt kohtupidamise kulusid.

Eelnõust ei selgu, kas kaaluti ka teisi mõistlikke alternatiivseid lahendusi, sh olemasoleva regulatsiooni tõhusamat rakendamist, et saavutada soovitud eesmärgid. Kuivõrd eelnõus toodud muudatuste tulemusena võib põhiseaduses sätestatud edasikaebeõigus muutuda praktikas formaalseks, tuleks pigem analüüsida ja kavandada meetmeid kohtute tegevuse tõhustamiseks ja otsuste kvaliteedi tõstmiseks. Advokatuur ei toeta lähenemist, et osade põhiõiguse kandjate menetluspõhiõigusi piiratakse, selle asemel, et kasutada kohtusüsteemi siseseid optimeerimise vahendeid (sh kohtunike ja kohtujuristide koolitamine, tõhusam menetlus ja menetluse juhtimine).

Eelnõus ei ole viidatud ega analüüsitud seda, kui palju ringkonnakohtute lahenditest Riigikohtus tühistatakse ja millistel põhjustel. See näitaks, kui paljude isikute õiguste riivet kavandatav muudatus üldse puudutaks, millise kvaliteediga töötab ringkonnakohus ning kas eelviidatud kohtusüsteemi siseste optimeerimise vahendite abil oleks võimalik samuti soovitud eesmärki saavutada.

Samuti on alates 2017. a algusest menetlusosalisi üles kutsutud järgima kohtumenetluse parima praktika edendamise suuniseid, mis kajastavad kohtunike ja advokaatide (kriminaalasjades ka prokuröride) ühist arusaama mõistlikust, tõhusast ja osapoolte menetlusõigusi austavast, kohtumenetlusest kõigis kohtuasjades sõltumata nõude suurusest. Suunistes on oluliseks peetud mh kohtu poolt aktiivset menetluse juhtimist ning menetlusosaliste poolt ülemääraste menetlusdokumentide esitamise vältimist, mis peaks oluliselt kaasa aitama kohtumenetluse tõhusamaks muutmisele ja menetluse kestuse vähendamisele sõltumata asja hinnast. Advokatuurile teadaolevalt rakendatakse suuniseid praktikas edukalt ja need avaldavad juba tegelikku mõju kohtumenetluse tõhususele. Seega ei ole kaebeõiguse piiramine ainus ja vältimatu viis senisest tõhusama kohtumenetluse saavutamiseks.

Kui seadusemuudatusega kaasnevad nii olulised piirangud põhiõigustele, tuleb alternatiivina käsitleda ja analüüsida ka kohtutele täiendava ressurssi eraldamise võimalusi.

Pikemas perspektiivis peaks kohtute ülekoormuse vähendamiseks rakendama meetmeid kaebuste kohta, mis on esitatud põhimõtteliselt kaebamise ja protsessimise tahtest või näiteks kolmandale isikule ebamugavuste tekitamise soovist või muust taolisest põhjendamatust eesmärgist. See saab toimuda läbi ühiskonnas valitsevate hoiakute muutmise.

Riive mõõdukust analüüsides leiab advokatuur, et edasikaebeõiguse riive on intensiivne, kusjuures riive on eriti intensiivne siis, kui piiratud on maakohtu määruste edasikaebamist ringkonnakohtusse (nt  muudatus, mille kohaselt tõstetakse kindlaksmääratud menetluskulude vaidlustamise piirmäära seniselt 200 eurolt 500 euroni). Eelnõu seletuskirjas toodud põhjendus, et piirtase 200 eurot on olnud muutumatu aastast 2006 ja ei arvesta inflatsiooni, ei ole veenev (vt eelnõu seletuskirja, p 2 eelnõu eesmärk). Inflatsioon (THI muutus) perioodil 2006-2017 on olnud 39%, mitte 150%. Paljude menetlusosaliste jaoks on 500 eurot oluline summa ja seadusega sellises summas neile kohustust paneva lahendi vaidlustamise võimaluse välistamine ei ole põhjendatud. Edasikaebeõiguse riive on intensiivne ka siis, kui ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasikaebamine on seotud kõrgete piirmääradega (nt kindlaksmääratud menetluskulude vaidlustamise piirmäära kehtestamine Riigikohtusse edasikaebamisel 2000 euroni). Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel otsustatakse menetlusosaliste varaliste õiguste (PS § 32) üle lõplikult. Arvestades kehtestatud piirmäära ja Eesti elanike sissetulekuid, võib riive olla seejuures väga intensiivne, kusjuures kõige kriitilisem on riive siis, kui nt alla 500 euro piiri jäävate lahendite vaidlustamine on täielikult välistatud. Ei ole välistatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise õigus võiks olla seatud sõltuvusse teatud piirmäärast, kuid eelnõus toodud piirmäärad ületavad mõistliku määra. Riive muudab intensiivseks asjaolu, et muudatuste tulemusena ei jää kohtule otsustusruumi, kas menetleda kaebust või mitte, vaid kirjutatakse rangelt ette, et edasikaebeõigus puudub.

Samuti suurendab edasikaebepõhiõiguse riive intensiivsust asjaolu, et eelnõu kohtleb menetlusosalisi ebavõrdselt nii määruste ringkonnakohtusse kui ka Riigikohtusse kaebamise seisukohalt. Võrdsuspõhiõigusest tulenevalt tuleb menetluslikke ressursse jagada samas olukorras isikute vahel võrdselt. Riigikohus on leidnud, et ebavõrdse kohtlemise mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks ei saa olla administratiivsed või tehnilist laadi raskused (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21.01.2004 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-7-03, p 39), samuti ei tohi isikute erinevat kohtlemist õigustada asutuste ja ametnike töökiirusega (Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsus kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, p 38).

Kaaludes PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebepõhiõiguse riivet koostoimes § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõiguse ja §-s 32 tagatud omandipõhiõiguse riivega, leiab advokatuur, et põhiõiguste riived on sedavõrd intensiivsed, et neid ei saa pidada menetlusökonoomia saavutamiseks mõõdukaks.

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õigusega ja vajalik on analüüsida, kas muudatused on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas

Nõustuda ei saa seisukohaga, et eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega (vt eelnõu seletuskirja, p 1.3. märkused). EL põhiõiguste harta art 47 sätestab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on antud eelnõu puhul kahtlemata asjakohased. Samuti tuleks analüüsida EIK praktikat, kuna PS § 15 lg 1 riive puhul tuleb arvestada EIÕK art 6 ja 13 (õigus õiglasele ja avalikule kohtumõistmisele, õigus tõhusale menetlusele) ning nende tõlgendamisega EIK poolt, samuti on EIK andnud suuniseid edasikaebeõiguse tagamise osas.

EIK on EIÕK artikli 6 lg 1 tõlgendamisel järjepidevalt leidnud, et juurdepääs riigi kõrgeimale kohtule võib olla piiratum ja protseduurireeglid formalistlikumad kui madalamates kohtutes ning et riigisiseses õiguses võib juurdepääsuõigusele kehtestada piiranguid, sh rakendada loasüsteemi (vt nt EIK otsused Mazzoni vs Itaalia 16.06.16, 20485/06, p 41; Viard vs. Prantsusmaa 09.01.2014, 71658/10, p 30; Egić vs. Horvaatia 05.06.2014, 32806/09, p-d 46–47). Riigikohtusse väljajõudmise potentsiaali peaksid põhiseaduse kohaselt omama vähemalt kohtuasjad, milles otsustatakse lõplikult ja isiku suhtes koormavalt isiku (põhi)õiguste või kohustuste üle (Analoogsetest lähtekohtadest on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas andnud isikule erikaebeõiguse, mida menetlusseadustik ette ei näinud (vt nt RKKKm 17.06.2004, 3-1-1-57-04, p-d 9, 11 ja 14; RKKKm 09.01.2002, 3-1-1-121-01, p 6.5).

II Täitemenetluse läbiviimine ühisvara arvelt  (TMS § 13 ja § 14)

Vastavalt eelnõu seletuskirjale tehakse lähtuvalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.04.2017 otsusest (lahend nr 3-2-1-111-16) täitemenetluse seadustikus muudatused, mille kohaselt tunnistatakse TMS § 13 lõige 1, mis sätestab vallasasjade puhul lahusvara eelduse, kehtetuks ja muudetakse TMS § 14 sõnastust selliselt, et kohtutäitur saab abikaasade ühisvarale sissenõude pööramisel eeldada abikaasa nõusolekut. Kohtutäitur võib ühisvara arestida, müüa või pöörata sellele sissenõude. Vastuväite esitamise korral võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist. Ühisvara jagamise menetluskulud kannavad abikaasad (vt eelnõu seletuskirja, p 3 eelnõu sisu ja võrdlev analüüs, täitemenetluse seadustiku muutmine).

Seega olukorras, kus abikaasa ei ole kohtutäiturile vastuväidet esitanud, on eelnõu kohaselt võlgnikust abikaasa suhtes toimuvas täitemenetluses ühisvara arvel täitmine lubatud.  Erand on tehtud võlgnikuks mitteoleva abikaasa sissetuleku ja tema nimel avatud pangakontol oleva raha arestimisele – nende ühisvaraks olevate sissetulekute puhul abikaasa nõusolekut ei eeldata. Samuti ei saa ka edaspidi TMS § 13 lg 2 kohaselt sissenõuet pöörata võlgnikuks mitteoleva abikaasa asjadele, mis sobivad olemuslikult ainult tema isiklikuks kasutuseks (vt eelnõu seletuskirja, p 3 eelnõu sisu ja võrdlev analüüs, täitemenetluse seadustiku muutmine).

Advokatuur ei toeta täitemenetluse seadustiku muutmist eeltoodud viisil ning sellega minnakse tunduvalt kaugemale sellest, mida Riigikohus on viidatud otsuses probleemina osundanud. Muudatus kujutab endast võlgnikuks mitteoleva abikaasa omandiõiguse ebaproportsionaalset riivet.

Vaatamata perekonnaseaduses sätestatud varaühisuse põhimõtetele saab eelnõu seadusena jõustumise järgselt pöörata sissenõuet mistahes ühisvarale, tuginedes abikaasa nõusoleku eeldamisele. Selline eeldus on õiguslikult vastuolus perekonnaseadusest tuleneva varaühisuse mõttega. Lisaks sellele ei tulene ei täitemenetluse seadustikust ega ühestki teisest seadusest otseselt reegel, et kui võlgnikuks mitteolev abikaasa esitab TMS § 14 alusel toimuvale sundtäitmisele vastuväite, siis ei saa ühisvara suhtes sundtäitmist läbi viia. Eelnõu seletuskirjas antakse mõista, et abikaasa vastuväitel justkui peaks selline toime olema, aga sõnaselgelt seda üheski normis kirjas ei ole. Sellise normi puudumisel on ilmselge, et täitemenetlustes hakkab toimuma TMS § 14 sätestatud eelduse kuritarvitamine. Minimaalselt oleks kuritarvituste vältimiseks vajalik TMS §-s 14 sätestada, et abikaasade ühisvara suhtes sundtäitmise läbiviimisel peab kohtutäitur abikaasat sundtäitmise kavatsusest teavitama ja abikaasa nõusolekut eeldatakse vaid juhul, kui abikaasa ei ole teavitamisest alates näiteks 10 päeva jooksul kohtutäiturile avaldanud, et vaidleb ühisvara suhtes sundtäitmise läbiviimisele vastu (st esitab vastuväite).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu

Eelnõuga plaaniti pikendada täitedokumendiga tunnustatud nõude aegumistähtaega praeguselt 10 aastalt 25 aastale, kui tunnustatud nõue tuleneb kas kahju õigusvastasest tekitamisest või kui tegemist on kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi alusel väljamõistetud nõudega. 

Advokatuur märkis alustuseks, et ka kriminaalmenetluse raames tsiviilhagiga esitatud nõue on kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue (KrMS § 381 lg 1). Seega on normitehniliselt küsitav kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude ja kriminaalmenetluses tsiviilhagiga esitatud nõude eraldi nimetamine eelnõu praeguses sõnastuses.

Advokatuur leidis, et plaanitav muudatus ei ole põhjendatud ulatuses, milles tegemist ei ole kuriteoga tekitatud kahjuga.

Aegumise regulatsiooni üks oluline eesmärk on õiguskindlus - teatud hetkest peab olema selge, kas nõue on veel aktuaalne või mitte. Kahju õigusvastase tekitamisega on tegemist erinevatel juhtumitel, mis ei puuduta ainult surma või kehavigastuse/ tervisekahjustuse põhjustamist. Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue võib olla seotud ka näiteks isiku au teotamise, ebaõigete andmete avaldamise, omandiõiguse või valduse rikkumisega vms. Advokatuuri hinnangul oleks ebaproportsionaalne sätestada kõiki taolisi nõudeid puudutavatele täitedokumentidele aegumistähtajaks 25 aastat. Otstarbekas ei ole soodustada jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramisega ootamist kuni 25 aastat. Kuna täitedokumendi täitmiseks esitamisega aegumine katkeb ja algab uuesti (TsÜS § 159 lg 1), võib selliselt taoliste täitedokumentide puhul aegumistähtaeg venida pea 50 aastani.

On küsitav, miks peaks lepinguväliseid kahju hüvitamise nõudeid pidama sedavõrd kaalukamaiks kui lepingulisi hüvitusnõudeid, et kohaldada kohtuotsusega tunnustatud nõuetele 2,5-kordselt erinevaid aegumistähtaegu. Lepingu rikkumine ei ole ühiskondlikult vähem taunitav kui näiteks omandisarnase õiguse rikkumine.

Tervisekahjustuse tekitamisest või ka surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõudeid on paljudel juhtudel võimalik esitada konkureerivalt kas lepingulisel või lepinguvälisel alusel. Nii on see näiteks tööõnnetusest või kutsehaigusest tingitud kahju puhul. Riigikohtu praktika kohaselt võib nõude esitaja tugineda ka ühtaegu nii lepingulisele kui ka lepinguvälisele alusele ja kohus peab õiguse kohaldamise raames kontrollima, kas ühe või teise vastutuse kohaldamise alused on täidetud/tõendatud. Advokatuuri hinnangul ei ole õigustatud kohaldada kohtuotsuse täitmisele pööramisele oluliselt erinevat aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas isik esitas või kohus kvalifitseeris nõude lepingulisel või lepinguvälisel alusel. 

Kaitsmaks ühiskonna õiglustunnet, võib advokatuuri hinnangul toetada ideed pikendada täitedokumendiga tunnustatud kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega. See eeldab mõistagi, et võlgnik on jõustunud kohtuotsusega tunnistatud kuriteos süüdi. Nimetatud regulatsiooni TsÜS-i lisamisel puudub advokatuuri hinnangul vajadus teha vahet sellel, kas kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuet tunnustati tsiviil- või kriminaalmenetluses. Seega võiks § 157 lg 11 sõnastus olla järgmine: „Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud täitedokumendiga on tunnustatud kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõue, siis on sellise nõude aegumistähtaeg 25 aastat.“