2016. a ülevaade

Alljärgnevalt on toodud ülevaade advokatuuri seisukohtadest olulisemates küsimustes õigusloomes.

Seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus vandetõlkide ja patendivolinike tege­vuse korraldamiseks ning vabade õiguselukutsetega seonduvate riigi ülesannete kokku tõmbamiseks

Justiitsministeerium esitas advokatuurile arvamuse avaldamiseks seaduseelnõu välja-töötamiskavatsuse (VTK) vandetõlkide ja patendivolinike tegevuse korraldamiseks ning vabade õiguselukutsetega seonduvate riigi ülesannete kokku tõmbamiseks. Advo­katuur edastas ministeeriumile VTK osas järgmised seisukohad. 1) VTK kohaselt kaotatakse Justiitsministeeriumi esindaja või justiitsministri määra­tud isiku ning kohtunike kohustus osaleda advokatuuri kutsesobivuskomisjoni töös

Justiitsministrile või tema volitatud ametnikule jäetakse võimalus soovi korral määrata advokatuuri kutsesobivuskomisjoni omalt poolt liige (mitte üksnes ametnik, vaid ka näiteks ülikooli õigusteadlane vm tunnustatud jurist). Kohtunike täiskogule jäetakse võimalus kutsesobivuskomisjoni liikmete nimetamiseks.

Advokatuur ülaltoodud muudatusettepanekuid esitatud kujul ei toetanud. Advoka­tuur on seisukohal, et erinevate õigusvaldkondade esindajate osalemine komisjoni töös on vajalik, see pakub erinevaid vaatenurki, annab advokatuurile ning ka Eesti õigus­süsteemile üldisemalt parema ülevaate eksamineeritavatest ja seeläbi kogu advokatuuri liikmete õigusteadmistest, samuti edendab komisjoni töö kvaliteeti, mis kokkuvõttes tugevdab ka advokaatkonna kvaliteeti.

2) VTK kohaselt kaotatakse ära kohtunike kohustuslik osalemine advokatuuri aukohtu töös ning kohtunike täiskogule jäetakse võimalus nimetada liikmeid advoka­tuuri aukohtusse

Advokatuur nimetatud muudatust esitatud kujul ei toetanud. Advokatuur on seisu­kohal, et kohtunike osalemine aukohtu töös on vajalik. Advokatuuriväliste liikmete osalemine pakub objektiivseid vaatenurki ning muudab aukohtu töö läbipaistvamaks. Laiemapõhjaline aukohtu koosseis annab tehtud otsustele suurema kaalu, mh avalik­kuse silmis. Asja otsustamisel toovad advokatuurivälised liikmed tihtipeale uusi vaate­nurki, mis on olnud suureks abiks keerukate vaidluste lahendamisel.

3) Vandetõlkidele avalik-õigusliku kutseühenduse loomine

Vandetõlgid liidetakse kas Notarite Kojaga või Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga või luuakse vandetõlkidele eraldiseisev kutseühendus või vandetõlkidele ja patendivolinikele luuakse ühine kutseühendus. VTK kohaselt saaks vandetõlkide kut­seühenduse kaudu lahendada igapäevatööd puudutavaid muresid ja küsimusi, millega siiani on pöördutud Justiitsministeeriumi poole. Teisalt kaasneb muudatusega kohus­tuslik liikmesus kutseühenduses ja sellega ka liikmemaks. Samuti on oht, et ühise kut­seühenduse puhul võivad vandetõlkide huvid tahaplaanile jääda. Justiitsministeeriumi hinnangul on muudatuse tulemusena nii kohtutel, Politsei- ja Piirivalveametil kui ka rahvusvahelise kaitse taotlejatele riigi õigusabi osutavatel advokaatidel lihtsam leida koja kaudu tõlki ning tekib võimalus saada vajaduse korral tõlketeenust soodsama hinnaga.

Advokatuuri hinnangul on vajalik, et tõlke hankimise ja selle kvaliteedi tagamisega tegeleks kutseühendus, mis koondab (alternatiivina lisaks ka) vandetõlke. Samuti on tõlke vajalik järjepidevalt koolitada ja informeerida menetlusspetsiifilistest vajadustest ning tagatud peab olema ka konfidentsiaalsuspõhimõtte järgimine. Riigi õigusabi and­misel rahvusvahelise kaitse menetluses on tõlkidel keskne roll ning on oluline tagada kvalifitseeritud tõlge ja selle kättesaadavus. Tulenevalt Eesti tõlketuru väiksusest tuleks teha koostööd välismaiste tõlkeagentuuridega ning luua turvatud kaugtõlke võima­lusi, mille kaudu on tagatud ka konfidentsiaalsus. On vajalik uurida, kuidas toimub rahvusvahelise kaitse menetluses kogenud riikides tõlketeenuse organiseerimine ning konfidentsiaalsusnõuete tagamine. VTK-s puudub kahjuks kirjeldus, kuidas tõlketee­nusega seotud soovitavaid muudatusi praktikas ellu viidaks.

4) Patendivolinikele avalik-õigusliku kutseühenduse loomine

Patendivolinikud liidetakse Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga, patendivolini­kele luuakse eraldiseisev kutseühendus või vandetõlkidele ja patendivolinikele luuakse ühine kutseühendus. Muudatuse tulemusena saaksid patendivolinikud suurema otsus­tusõiguse oma kutsega seotud küsimustes loodava patendivolinike ühenduse kaudu. Teisalt kaasneb muudatusega kohustuslik liikmesus kutseühenduses ja sellega ka liik­memaks. Sarnaselt vandetõlkidele on patendivolinike osas samuti oht, et ühise kutse­ühenduse puhul võivad nende huvid tahaplaanile jääda.

Advokatuur kutseorganisatsioonina on seisukohal, et mis tahes ülaltoodud muuda­tuste korral on oluline võrdväärselt tagada nii vandetõlkide kui ka patendivolinike huvide parim kaitse. Eraldiseisva kutseühenduse või ühise kutseühenduse loomine vajab konstruktiivset koostööd kõikide osapoolte vahel.

5) VTK-ga puudutatud ja muudetavad õigusaktid

VTK kohaselt tuleb VTK-s väljapakutud lahenduste realiseerimiseks muuta mitmeid seadusi. Loetelust on välja jäänud advokatuuriseadus. Advokatuur juhtis tähelepanu, et kui kaotatakse ära Justiitsministeeriumi esindaja ja kohtunike kohustus osaleda advokatuuri kutsesobivuskomisjoni töös, on vajalik muuta AdvS § 29 lõiget 1 ja lõike 3 p-e 2-3, mis sätestavad kutsesobivuskomisjoni koosseisu. Kehtivas sõnastuses on antud sätted sõnastatud viisil, mille kohaselt kuuluvad nii Justiitsministeeriumi esin­daja kui ka kohtunikud igal juhul kutsesobivuskomisjoni, ehk ei ole ette nähtud või­malust töös osalemiseks vaid soovi korral.

Kui kaotatakse kohtunike kohustuslik osalemine advokatuuri aukohtu töös, on vajalik muuta AdvS § 15 lõikeid 2-3, mis sätestavad aukohtu koosseisu. Ka antud sätted on sõnastatud viisil, mis välistavad olukorra, mil kohtunikel on pelgalt võimalus aukohtu töös osaleda.

Kokkuvõtvalt ei toeta advokatuur VTK-s esitatud muudatusi, mis puudutavad advo­katuuri kutsesobivuskomisjoni ning aukohut.

Lisaks palub advokatuur VTK-ga seonduvalt ministeeriumil arvestada eeskätt Notarite Koja ja Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja kui iseseisvate avaliku halduse kand­jate arvamuste ja märkustega, eriti osas, mis puudutab nimetatud kutsekodade organi­satsiooni ja juhtimise võimalikku ümberkorraldamist.

Samuti peab advokatuur oluliseks arvestada vandetõlke ning patendivolinikke täna­sel päeval vabatahtlikkuse alusel ühendavate mittetulunduslike ühenduste arvamuste, senise praktika ning ettepanekutega.

Mistahes nii põhjapaneva otsuse, nagu seda on avalik-õigusliku juriidilise isiku asuta­mine või olemasoleva(te) avalik-õigusliku/-e juriidilis(t)e isiku(te) sisuliselt ümberku­jundamine (läbi organisatsiooni ja juhtimise ümberkorraldamise), selle/nende ülesan­nete ja pädevuste, selle/nende organisatsiooni ja juhtimise korralduse ja/või ümber­korraldamise, samuti rahastamise määratlemine, mh jätkusuutlikkuse tagamine, eel­dab oluliselt põhjalikumat analüüsi, kui pakub advokatuurile arvamuse avaldamiseks edastatud VTK. Samuti eeldab see kõigi asjassepuutuvate osapoolte ärakuulamist ning nii nende kui ka avalikkuse huvidega igakülgset arvestamist. Advokatuuril, täna suu­rima arvuga õiguselukutses tegutsevaid isikuid ühendaval avalik-õiguslikul kutseorga­nisatsioonil, on nii hea praktiline kogemus kui ka võimekus olla selles protsessis riigile ning ka teistele kutseorganisatsioonidele vajadusel konstruktiivseks konsultatsiooni­partneriks.

VTK-ga seonduvalt esitas ministeeriumile omapoolsed ettepanekud ka advokatuuri IO/IT komisjon. IO/IT komisjoni hinnangul võiks vandeadvokaatide pädevuses olla õigusteenuse osutamine tööstusomandi vallas (sh kaubamärgid, tööstusdisainlahendu­sed ja geograafilised tähised), mis hõlmab endas ka registreerimistoimingute tegemist ja esindamist tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (TOAK), mis praegu on vaid patendivolinike pädevuses. Patendivoliniku kutsenimetust on võimalik omandada aga vaid isikul, kes on mh töötanud viimased neli aastat patendivoliniku juures.

Advokatuur toetas IO/IT komisjoni ettepanekuid seoses õigusaktide muutmisega õigusteenuse osutamisega tööstusomandi vallas.

Ministeeriumi ettepaneku kohaselt pakutakse advokatuurile arutamiseks võimaliku lahendusena muudatust, mille kohaselt tänased patendivolinikud saaksid advokatuuri liikmeteks ning sellega seonduvalt avataks vandeadvokaatidele võimalus tegutseda tööstusomandi kaitse valdkonnas õigusteenuse osutamisega. Advokatuuri liikmeks saamisele tuleks kehtestada mõistlik üleminekuaeg ning edaspidi saaks kõnesolevas valdkonnas õigusteenust osutada üksnes advokatuuri liikmeks olevad patendivolini­kud ja vandeadvokaadid.

Advokatuur ning IO/IT komisjon on vastu ministeeriumi ettepanekule patendivoli­nike liitmisest advokatuuriga, eelkõige järgnevatel põhjustel.

Advokaadikutse ja patendivoliniku kutse ei ole võrreldavad, v.a õiguslikus osas. Paten­divoliniku kutse ei ole läbinisti õiguskutse. Patendivolinike ja advokaadikutsete vahel pole piisavalt puutepunkte selleks, et organisatsioonilises mõttes kutsetegevust ühetao­liselt reguleerida.

Kahe erineva kutse ühendamine Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojas on kok­kuvõttes kahele kutsele kaasa toonud kordades rohkem organisatsiooni ja juhtimise muret (eeskätt eksamite ja koolituste korraldamine sisult kahele erinevale kutsele; järe­levalve ja selle teatav dubleerimine, mh pankrotihalduritena tegutsevate advokaatide suhtes; erinev käsitlus erinevate kutsete liikmemaksudest jne) ja bürokraatiat ning halduskoormust, kui seda eeldati ning koda ei ole võrreldavalt toimiv ei advokatuuri ega ka Notarite Kojaga. Antud probleemidele on tähelepanu juhtinud ka advokatuuri liikmed, kes tegutsevad pankrotihalduritena ning kes vastavalt seadusele on kohustus­likus korras ka Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja liikmeteks.

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja eestseisus on seisukohal, et koja liikmeks võiks patendivolinikud võtta tingimusel, et riik annab kojale ka pankrotiombudsmani funktsiooni. Võimalikku liitumist vandetõlkidega peab koda põhjendamatuks.

Advokatuurile teadaoleva info kohaselt soovivad patendivolinikud olla oma kutsetege­vuse reguleerimisel iseseisvad ja nad ei välista organiseerumist avalik-õigusliku juriidi­lise isikuna. Kui kutsete ühendamine oleks vältimatu, oleks patendivolinike esimene eelistus liitumine advokatuuriga.

Advokatuur ei toeta avalik-õigusliku juriidilise isiku vormi sundkasutamist mistahes kutsete tegevuse reguleerimisel.

Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Justiitsministeerium esitas advokatuurile arvamuse avaldamiseks kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis puudu­tas AdvS § 37 p 2 muutmist.

Advokatuur eelnõud esitatud kujul ei toetanud, kuna AdvS § 37 p-i 2 muutmine eral­diseisva sättena ei ole otstarbekas ega muuda advokatuuri juhatuse pädevust liikmete väljaheitmisel selgemaks. Antud sätte muutmist tuleks käsitleda koostoimes AdvS § 27 lõike 1 p-ga 3, mis puudutab kustunud karistusega isikute vastuvõtmist advo­katuuri. Advokaadiametisse sobivuse kriteeriumid peaksid olema sarnased nii karis­tatud isikute advokatuurist väljaheitmisel (AdvS § 37 p 2) kui ka isikute advokatuuri liikmeks võtmisel (AdvS § 27 lg 1 p 3). Nimetatud sätete muutmisele peaks eelnema põhjalikum analüüs, mh tegevuspiirangu proportsionaalsuse küsimuses, ning arutelu advokatuuriga. Samuti juhtis advokatuur Justiitsministeeriumi tähelepanu, et advoka­tuuri kui kutseorganisatsiooni puudutavaid olulisi seadusemuudatusi tehes tuleb muu­datuste tegemise vajadust selgelt põhistada, jätta muudatuste vajalikkuse analüüsimi­seks piisavalt aega ning eelnevalt kuulata ära ka advokatuuri seisukohad.

Samasisulise märkuse AdvS § 37 p 2 muutmise osas esitas advokatuur 26.04.2016 ka Riigikogu põhiseaduskomisjonile, paludes antud sätte muudatuse kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust välja jätta, mida ka tehti.

Riigi õigusabi seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

Justiitsministeerium esitas advokatuurile märkuste tegemiseks riigi õigusabi seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt on muuda­tuste eesmärgiks parandada õigusabi kättesaadavust. Advokatuuri hinnangul puudus eelnõus püstitatud eesmärgi – suurendada reaalselt õigusabi saavate isikute arvu – ja kriminaalmenetluses kohustusliku õigusabi osuta­mise vähendamise eesmärgi vahel arusaadav seos ning advokatuur palus seda eelnõus täpsustada. Samuti juhtis advokatuur tähelepanu, et eelnõuga püstitatud eesmärgi saa­vutamiseks kasutatavate meetmete tulemusel võidakse oluliselt riivata isikute põhi-õigusi. Seega advokatuur ei toeta eesmärgi saavutamist nimetatud meetmetega ja palub leida põhiõigusi potentsiaalselt mitteriivavaid võimalusi.

Advokatuur tunnustas muudatuse vajalikkust, mille kohaselt oleksid edaspidi riigi õigusabi hüvitamise kohustusest vabastatud isikud, kellele määratakse riigi õigus­abi seaduse alusel ilma isiku soovi ja taotluseta ning tema majanduslikku olukorda analüüsimata, sh eestkostja määramise taotlused ja isiku paigutamine kinnisesse asu­tusse. Advokatuur on seisukohal, et olukorras, kus tasude ja kulude korra kehtestab justiitsminister, peaks vaidlustamisõigus olema akti andjal, mitte advokatuuril.

Advokatuur tegi ettepaneku muuta RÕS selliselt, et RIS vastutavaks töötlejaks ning RIS põhimääruse kehtestajaks oleks Justiitsministeerium.

26.08.2016 on ka advokatuuri põhiõiguste komisjon esitanud arvamuse riigi õigusabi seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta. Kokkuvõt­valt on põhiõiguste komisjon kõnesolevat seaduseelnõu analüüsides jõudnud arvamu­sele, et mõningad RÕS ja KrMS muutmise eelnõuga kavandatavad muudatused riiva­vad oluliselt isikute põhiõigusi ning ei taga kriminaalmenetluses igakülgset ja piisavat kaitseõigust.

29.08.2016 on ülalnimetatud eelnõu osas oma seisukohad esitanud ka advokatuuri riigi õigusabi komisjon, mille kohaselt on komisjon jätkuvalt varasemalt väljendatud seisukohal, et riigi õigusabi andmise vähendamine kriminaalasjades võib hakata pii­rama isiku kaitseõigust.

Põhiõiguste komisjoni ning riigi õigusabi komisjoni arvamused riigi õigusabi seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta on advokatuuri poolt Justiitsministeeriumile edastatud 30.08.2016 koos juhatuse arvamusettepaneku­tega.

Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (suhtumise karmistamine sõiduki joobes juhtimisse) eelnõu

Justiitsministeerium esitas advokatuurile arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (suhtumise karmista­mine sõiduki joobes juhtimisse) eelnõu. Advokatuuri arvamusettepanekud ning täien­davalt ka advokatuuri põhiõiguste komisjoni hinnangud eelnõule olid järgnevad.

1) KarS § 424 lõike 2 võimalik vastuolu põhiseadusega

Norm, mis näeb ette sõltumata asjaoludest imperatiivse vangistuse teistkordse joo­bes juhtimise (eelnõu kohaselt KarS § 424 lg 2) eest, oleks vastuolus nii PS § 11 proportsionaalsusprintsiibiga kui ka PS §-ga 146, mille kohaselt mõistab kohus õigust. Samuti on küsimuse all vastuolu PS §-ga 4, kuna võimud pole enam tasakaalus, kui kohtule kirjutatakse ette selliste karistuste määramist, mis ei vasta siseveendele.

Riigikohus on oma praktika kaudu korduvalt tauninud põhiõigusi piiravate normide vastuvõtmist juhtudel, kus kohtule või haldusorganile ei ole otsuse tegemisel kaalut­lusruumi jäetud. Lahendi nr 3-4-1-9-04 p 16 kohaselt tunnistas Riigikohus põhisea­dusevastaseks isegi elamisloa andmise diskretsiooni mitteettenägeva keelu ettenägeva seaduse valeandmete esitamise tõttu. Lahendi nr 3-4-1-6-2000 p 17 kohaselt tunnistas Riigikohus kehtetuks käitleja raske rikkumise korral, ilma kaalutlusõiguse rakendami­seta, alkoholi käitlemise õiguse äravõtmise. Riigikohus leidis, et ka sellise rikkumise korral peab olema võimalik kaaluda asjaolude pinnal piirangu proportsionaalsust.

Samuti on Riigikohus tunnistanud põhiseadusevastasteks seadusi, mis nägid ette abso­luutseid piiranguid ja ei näinud ette kaalutlusõiguse rakendamist piirangu mitteraken­damiseks või vähemintensiivse piirangu kohaldamiseks. Näidetena võib tuua lahendid nr 3-4-1-9-04; 3-4-1-1-03; 3-4-1-6-00; 3-4-1-2-01; 3-4-1-6-01; 3-4-1-7-01 ja 3-4-1- 2-01.

Riigikohus on järjekindlalt toonitanud, et piirang peab põhinema põhiseadusel, olema vajalik, sobiv ja mõõdukas (lahendid nr 3-4-1-20-12; 3-3-1-101-06; 3-3-1-72-03; 3-3-1-80-06; 3-4-1-1-02; 3-3-1-33-06), kusjuures vajalikkus, sobivus ja mõõdukus tehaksegi kindlaks kaalutlusõigust teostades. Proportsionaalsuse põhimõtet on väl­jendanud Euroopa Kohus 11.10.2001. a määruses kohtuasjas nr C-30/00. Raken­dada saab kõige vähem piiravamat meedet, samuti peavad tekitatud piirangud olema vastavuses seatud eesmärkidega (Euroopa Kohtu 12.07.2001. a otsus kohtuasjas nr C-189/01, Euroopa Kohtu 07.09.2006. a otsus kohtuasjas nr C-310/04).

Kehtib üldprintsiip, et eesmärgipärasele, õiglasele ja õigele järeldusele saab jõuda just erinevaid huve ning poolt- ja vastuargumente kaaludes, tehes põhjendatud kaalut­lusotsuse (riigikohtu lahendid nr 3-3-1-13-11; 3-3-1-57-07; 3-3-1-66-03; 3-3-1-39- 07; 3-3-1-54-03; 3-3-1-28-04 p 16).

2) KarS § 73 täiendamine lõikega 71, millega sätestatakse väärteokaristusest tingimisi vabastamise tingimused

Advokatuur juhtis tähelepanu, et muudatuste tekstis kasutatakse läbivalt mõistet „samaliigiline“, mis vajaks täpsemat defineerimist, kuna jääb ebaselgeks, kas sama-liigilise süüteo all mõistetakse täpselt samasugust süütegu või sarnasust liigiti (nt liik­lusalane süütegu).

3) KarS § 422 lõike 2 täiendamine, mis näeb ette joobeseisundis kahe või enama ini­mese surma põhjustamise eest karistuse määrana kolm kuni kaksteist aastat vangistust

Ei ole välistatud, et joobeseisundil puudub tagajärje suhtes põhjuslik seos (vt Riigi­kohtu otsuse nr 3-1-1-120-06 p-id 10-11). Seega võib seaduse täiendus planeerita­vas sõnastuses kaasa tuua raskema tagajärje, kui teo asjaolud seda tegelikult tingivad.

Nimelt vastutaks eelnõu kohaselt joobeseisundis juht n-ö tavaolukorras KarS § 424 järgi, s.o vangistuse ülemmäär oleks 3 aastat.

4) KarS § 424 täiendamine lõikega 3, mille kohaselt võib kohus joobeseisundis juhti­mise korral kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist alates kolmest kuust

Advokatuur juhtis tähelepanu, et jääb ebaselgeks, miks võimaldatakse lisakaristus jätta täielikult kohaldamata, kuid selle kohaldamise korral algab tähtaeg 3 kuust. Kui lisa­karistuse täielikku kohaldamata jätmist on peetud asjakohaseks, siis millistel põhjen­dustel ei saaks olla võimalik 1-2 kuuline lisakaristuse tähtaeg? Lisakaristuse kohustus­likkus alates kindlast miinimumtähtajast võib olla põhjendatud näiteks teo korduvuse korral.

5) LS § 28 täiendamine lõigetega 2 ja 3, mille kohaselt on (2) sõitja kohustatud kee­lama juhil, kellel esinevad joobeseisundile viitavad tunnused, sõiduki juhtimise ning (3) sõitjal ja ühissõidukis sõitjal on keelatud teadvalt sõita sõidukis, mida juhib joobe­seisundile viitavate tunnustega juht

Eelnõu seletuskirjas on viidatud, et plaanitava keelu suhtes puudub karistus­norm. Advokatuur juhtis tähelepanu, et karistusnorm sisaldub LS §-is 259, mille kohaselt sõitja poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest, kui puudub LS §-s 226, 234, 236, 237, 239 või 241 sätestatud väärteokoosseis, karistatakse rahatrahviga kuni kümme trahviühikut. Seega aktualiseerub keelu rikkuja karistamise vajadus, kuid koos sellega tekib küsimus tõendamiseseme asjaolude tõendamisest. Puudub asjakohane kord, kuidas tuvastada tunnuseid, mis peaksid sõitjale selgelt ja ilma kahtlusteta vii­tama joobeseisundis juhile. Samuti on antud lõigete sõnastus vastuoluline. Lõige 3 eeldab otsest tahtlust, kuid lõige 2 mitte ning seetõttu muutub tõendite tõlgendamis­ruum umbmääraselt laiaks.

6) LS § 91 täiendamine lõikega 21, mille kohaselt kõrvaldatakse juht sõiduki juhtimi­selt, kui on alust arvata, et juht on joobeseisundis ning on ka varem karistatud sõiduki juhtimise eest joobeseisundis ning need karistusandmed ei ole karistusregistrist kustu­tatud, on juhtimiselt kõrvaldamise lõppemise tingimuseks sõidukijuhi poolt täiendava tervisekontrolli läbimine

Antud sätte osas esineb probleem ja vastuolu süütuse presumptsiooni põhimõttega, mille kohaselt ei või kedagi lugeda süüdiolevaks enne, kui seda ei tee jõustunud koh­tuotsus (KrMS § 7 lg 1). Ei ole välistatud, et vaatamata kontrollihetkel ja juhtimisõi­guse peatamise hetkel esinevale kahtlusele, ei osutu juht joobeseisundis olevaks. Seega ei järgne otsust joobeseisundis juhtimise kohta. Sellest tulenevalt puudub objektiivne alus ja vajadus allutada isikut täiendavatele kitsendustele täiendava tervisekontrolli läbimise teel. Juhtimisõigus peaks ka neil juhtudel taastuma vastavalt üldisele korrale.

7) LS § 124 lõike 3 täiendamine p-iga 3, mille kohaselt peatub mootorsõiduki juhti­mise õigus, kui on alust arvata, et esineb LS § 91 lõikes 21 nimetatud juhtimiselt kõr­valdamise alus Antud muudatuse vajalikkus on ebaselge. LS § 91 kohaselt järgneb joobeseisundi kohaselt nii või teisiti juhtimiselt kõrvaldamise otsus ning selle sisuks on mootorsõi­duki juhtimise keelamine. Advokatuur pakkus antud sätte sõnastusena välja järgmist: „3) juht on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud“.

8) LS § 129 täiendamine lõikega 31, mille kohaselt muutub isiku tervisetõend kehte­tuks, kui isiku mootorsõiduki juhtimisõigus on peatunud seetõttu, et on alust arvata joobeseisundis juhi korduvat joobeseisundis juhtimist ning juhtimisõiguse taastami­seks tuleb isikul läbida LS §-s 101 sätestatud tervisekontroll, mille alusel talle väljasta­takse uus tervisetõend

Vt kommentaar punktis 6.

Eesti Advokatuuri põhiõiguste komisjon jõudis seaduseelnõud analüüsides arvamu­sele, et mõningad karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga kavandatavad muudatused riivavad isikute põhiõigusi ebaproportsionaalselt ning ei ole kooskõlas põhiseadusega.

1) Üldine eelnõu põhistus

Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et seadusandjal on karistusmäärade osas avar otsus­tusruum, kuid kohtutel on pädevus hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega.

Seega peab seadusandja poolt sanktsiooni kehtestamine või selle määra tõstmine olema kooskõlas põhiseadusega. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult koos­kõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajali­kud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Põhiõiguste komisjon juhtis tähelepanu, et eelnõu seletuskiri ei analüüsi sanktsiooni­määrasid ja piire karistatava isiku põhiõiguste riive aspektist. Eelnõu seletuskirja põh­jendused tuginevad avalikule huvile ja statistikale, kuid mõneski kohas ei ole aru saada, et statistika põhjendaks piisavalt karistusmäära tõstmist või uue teo kriminaliseerimist. Eelnõu seletuskirjas on statistikat välja toodud kohati ebatäpselt ja üldistatult. Näi­teks puuduvad asjakohased faktid ja analüüs korduvrikkujate suhtes praeguseni koh­tute poolt kohaldatud karistuste kohta, mis annaks adekvaatse aluse otsustamaks, kas kõrgem karistusmäär – maksimaalne vangistus 3 aasta asemel 4 aastat või kohustuslik šokivangistus – on eesmärgi suhtes proportsionaalne ja vajalik. Samas ei saa karistus-õigust kujundada ka vaid statistika baasil, kuivõrd karistus on individuaalne ning vaja­lik on andmete ja individuaalsete kaasuste, sh just kohtuotsuste põhistuste, täpsem analüüs.

Komisjon pidas vajalikuks eelnevale tähelepanu juhtida seadusloome protsessi sisulise külje huvides. Samas on eelnõus näiteks KarS § 422 lg 2 muutmine põhjendatud aru­saadavalt, st arutluskäik ja kasutatud faktid viitavad põhiõiguste riive proportsionaal­susele ja vajalikkusele.

2) Kohustuslik lühiajaline vangistus (šokivangistus)

Seaduseelnõu näeb ette kohustusliku lühiajalise vangistuse kohaldamise korduvrikku­jaile. Tegemist on karistusseadustiku olulise ja põhimõttelise muutmisega.

Nagu eelmises punktis toodud, puudub eelnõus kohustusliku šokivangistuse kehtesta­mise ettepaneku osas asjakohane vajaduse ja eesmärgi põhine karistusstatistika ja ana­lüüs. Selliseks statistikaks võiks olla praegune šokivangistuse puudulik/mittekohane kohaldamine kohtute poolt koos analüüsiga põhjustest, miks kohtud ei ole (kui ei ole) šokivangistust kohaldanud.

Lisaks olid kohustusliku šokivangistuse kehtestamise puhul põhiõiguste komisjonil järgnevad tähelepanekud.

Karistuse kohaldamise põhimõtted võtab kokku KarS § 56, mille lõike 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtu-välise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaits­mise huvisid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui KarS eri­osa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

Seega on karistuse mõistmise aluseks süüdlase individuaalne süü. Kohustusliku vangis­tuse puhul välistataks, et on olemas selline eluline teistkordne rikkumine, mille puhul šokivangistus pole põhjendatud. Põhiõiguste komisjon leidis, et selline suhtumine ei ole põhjendatud ning karistuse mõistmine tuleks jätta kohtute pädevusse nagu kõi­kide teiste kuritegude puhul. Seadusandja ei tohiks asuda positsioonile, milles välista­takse individuaalsuse arvestamine, sh kergendavate asjaolude jne mõju karistusele. See oleks vastuolus PS §-st 146 tuleneva põhimõttega, et õigusemõistmine toimub ainult kohtu siseveendumuse alusel. Kavandatava seadusemuudatusega soovitakse sisuliselt kohtu siseveendumust mõjutada või seda eirata. Šokivangistus koos kohaldamispõhi­mõtetega on kohtupraktikas välja kujunenud. Asjaolu, et valitsus soovib kehtestada kohustuslikku šokivangistust, on erakordne ja võib viidata usaldamatusele kohtute poolt karistusõiguse kohaldamisel. Seetõttu peaks selline seadusemuudatus olema eri­liselt põhjendatud.

Eelnõus on toodud, et seda tehakse karistuste täpsemaks diferentseerimiseks ning et tagada eeskätt suure riskiga korduvrikkujate suhtes mõjusam karistuspraktika. Eelnõu seletuskirjast nähtuvad järgmised andmed:

KarS § 424 alusel mõisteti 2014. aastal jõustunud otsusega süüdi 2840 isikut (sh 2797 kordumatut isikut). 2011. aastal karistati 1/3 rahalise karistusega ja 2/3 vangis­tusega (üldjuhul tingimisi; mistahes pikkusega reaalse vangistusega karistati vaid 2% kõikidest süüdimõistetutest). 2015. aastal jõustunud otsusega mõisteti süüdi 2764 isikut (sh 2704 kordumatut isikut). Eeltoodust ei saa järeldada kohtute poolt šokivangistuse ebapiisavat kohaldamist – välja on toodud vaid 2011. Aasta andmed reaalse vangistuse mõistmise kohta; samuti, kui aastas on keskmiselt 50 korduvrikkujat, siis puuduvad andmed selle kohta, kas neile mõistetud tingimisi vangistus ei toimi (kas esineb sellejärgseid korduvrikkujaid ja kui palju) jne.

Kui riik leiab, et mõne kuriteo liigi karistuse üldpreventatiivne või eripreventatiivne mõju on liiga vähene, siis on normaalne, et prokuratuur toob kriminaalmenetluses kohtute ette vastavad argumendid ning kohtutel on karistusõiguse teooria järgi kohus­tus karistuse mõistmisel neid argumente (karistuse eri- ja üldpreventatiivsest mõjust) kasutada. Karmima karistuse mõistmise saavutamine läbi selle, et kohtuid sunnitakse seadusega mõistma reaalset vangistust, ei ole kooskõlas põhiseaduse mõtte ja eesmär­giga. Põhiõiguste komisjoni arvates on karistusseadustikku sellise raamistiku loomine, milles karistuse asendamine ja sellest tingimisi vabastamine on aina enam valitsuse/ seadusandja määrata, ohtlik tendents, mis riivab nii võimude lahususe printsiipi (sh oluliselt kohtumõistmise erapooletust) kui ka kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõ­tet. Ühtlasi kahjustab see PS §-s 4 ette nähtud võimude tasakaalustatust, kuna suu­rendab oluliselt seadusandliku võimu pädevust ja vähendab kohtuvõimu pädevust individuaalsete karistuste määramisel. Sellise raamistiku kehtestamine (senise karistuse mõistmise raamistiku lõhkumine) muudab valitsuse ja Riigikogu jaoks tulevikus liht­saks ka muude kuritegude puhul karistuse määramise osalise n-ö enda kätte võtmise. Individuaalse karistuse määramine peaks jääma täielikult kohtute pädevusse.

3) Joobes juhiga kaasas sõitmise ja sõitmise keelamata jätmise eest karistamine

Seaduseelnõuga nähakse ette LS § 28 täiendamine. Normi uue sõnastuse kohaselt on üle 18-aastased sõitjad kohustatud:

– keelama juhil, kellel esinevad joobeseisundile viitavad tunnused, sõiduki juhti­mise;

– mitte teadvalt sõitma sõidukis, mida juhib joobeseisundile viitavate tunnus­tega juht.

Eelnõu seletuskirja kohaselt „Sätestades LS-is vastava keelu, tekib politseil alus hakata kaassõitjate tähelepanu sellele juhtima ja vajaduse korral ka karistada, kui see on ots­tarbekas ja põhjendatud.“ Nimelt on liiklusseaduses ette nähtud karistused ka antud nõuete rikkumise eest (LS § 259).

Põhiõiguste komisjoni arvates astutaks kõnealuse seadusemuudatusega samm käsu ja keelu ühiskonna suunas. Väide, nagu saaks riik üksnes karistuse teel levitada ühiskon­nas arusaama, et joobes juhti tuleks keelata ning mitte kaasas sõita, pole õige. Või­malikud on mitmed teised meetmed nagu teavitus- ja sotsiaalmeedia kampaaniad jne. Arvestades, et selliseid kampaaniaid on varasemalt ka korraldatud (nt 2014. a alustatud Maanteeameti ja Politsei- ja Piirivalveameti ühine kampaania „Sõber ei lase purjus sõpra rooli!“), peaks kõnealusele muudatusettepanekule tingimata eelnema – ja ka eelnõu seletuskirjas kajastuma – sisuline analüüs, mil määral sellised kampaaniad on seni toiminud või mitte (ja miks). Samas peaks enne rangemate keeldude ja karis­tuste kehtestamist olema selge, et leebemad meetmed ei ole tulemuslikud.

Eelnõu nimetatud ettepanekutel puudub seletuskirjas materiaalne põhistus selle kohta, kui suur probleem joobes juhiga kaasas sõitmine ja juhi mittekeelamine reaalselt on ning millised on olnud teiste, pehmemate meetmete tulemused. Seejuures tuleb arves­tada, et hoiakute muutmine ühiskonnas võtab igal juhul aega ning enne rangemate keeldude sätestamist tuleks ära oodata vähim aeg, millal üldse on võimalik leebemate meetmete tulemuslikkuse kohta põhjendatud järeldusi teha. Riigikogule on enne sea­dusemuudatust, uute tegude/tegemata jätmiste karistatavuse kehtestamisel, kindlasti tarvilik vastav andmestik/informatsioon ja analüüs.

Joobes juhi keelamise kohta märgib komisjon eraldi järgmist. Seletuskirjas tuuakse näide (eeskuju), mille kohaselt alkoholiseaduse § 45 lõike 1 kohaselt on keelatud müüa alkohoolset jooki joobeseisundile viitavate tunnustega isikule ning antud keelu rikkumine on karistatav. Antud näide puudutab siiski erisubjekti ja pole veenev keh­testamaks üldist igaühe kohustust koos karistusega selle kohustuse rikkumisel. KarS §-des 21 ja 22 sisalduvad süüteo kaastäideviimise ja osavõtu instituudid; KarS § 307 sätestab esimese astme kuriteost mitteteatamise kui kuriteo. Eelnõu ettepanek sätes­tada igaühe kohustus keelata joobes juhti on oluliselt seniste sätete väline, nendega vastuolus ning oluliselt üldist vabadusõigust (põhiseaduse § 19) riivav. Sisuliselt pan­nakse õiguskaitseorganis mittetegutsevale isikule süüteo tõkestamise kohustus. Põhis­tust selle kohta, kuidas antud riive on proportsionaalne eesmärgi suhtes, eelnõus ei ole, mistõttu ei ole täidetud põhiseaduse §-s 11 sätestatud vajalikkuse ja proportsio­naalsuse nõuded. Ebaselge on ka see, kas ja milline tegelik mõju sellisel kohustusel üldse oleks, kuivõrd seletuskirja kohaselt „Keelamine saab seisneda mõistlikes pingu­tustes, mida isik saab teha, et joobes isik rooli ei asuks. Kindlasti ei eeldata keelajalt enda elu ja tervise ohtu panemist – nt juhi füüsilist takistamist.“

Joobes juhiga kaasas sõitmise keelamine omakorda läheb vastuollu seni kriminaalõigu­ses tunnustatud põhimõttega, mille kohaselt pole karistatavad teod, mis on ainult ene­sele ohtlikud (nagu enesetapp, enesevigastamine). Näiteks nähakse ette karistus vaid teise inimese tapmise eest (KarS § 113 lg 1). Teo karistatavus pole seega ei avalikes huvides ega proportsionaalne (PS § 11); eelnõu seletuskirjas puudub ka vastav põhis­tus.

LS § 259 näeb ette rikkumise toimepanemise eest joobes olekus karmima karistuse – kümme korda suurema karistuse (10 trahviühikut vs 100 trahviühikut). Kõnealuste eelnõu nõuete (joobes juhiga kaasa sõitmine ja keelamata jätmine) rikkumine joo­bes olekus aga ei ole ohtlikum, kui nende nõuete rikkumine kainelt. Kuna kaassõitja ei põhjusta joobes juhtimisega kaasnevat ohtu, siis ei saa tema joove ka sellist ohtu suurendada. Eelneva tõttu ning kuivõrd joobes olemine iseenesest on üldiselt seadus­lik, ei tohiks see olla antud karistuse raskust mõjutavaks asjaoluks, arvestades põhiõi­guste riivele kehtivaid nõudeid (need piirangud peavad olema demokraatlikus ühis­konnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, põhi­seaduse § 11). Samamoodi ei ole KarS § 58 karistust raskendava asjaoluna loetletud joobes olekut.

Advokatuuri põhiõiguste komisjon märkis ka, et ainult laste (alla 18-aastaste isikute) sõltuvussuhte arvestamine ettepanekus ei ole kooskõlas võrdsuse põhimõttega (eri-vajadusega inimesed, muud elulised sõltuvussuhted jne). KarS § 307 sätestab esimese astme kuriteost mitteteatamise kui kuriteo ning seejuures nähakse ette, et antud teo toimepanemise eest ei saa karistada tervet lähedaste ringi (KarS § 307 lg 2).

Kriminaalmenetluse seadustiku ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe sea­duse muutmise seaduse eelnõu

Riigikogu õiguskomisjon esitas advokatuurile arvamuse avaldamiseks Eesti Keskera­konna fraktsiooni algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja riigisaladuse ja salasta­tud välisteabe seaduse muutmise seaduse eelnõu (266 SE). Advokatuur esitas eelnõule advokatuuri põhiõiguste komisjoni järgnevad seisukohad.

Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) ning sellega seonduvad seadused vajavad kriitilist läbivaatamist ja ka analüüsi nii Eesti Vabariigi põhiseaduse, Euroopa inimõi­guste konventsiooni kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega kooskõla küsimu­ses. On oluline, et kriminaalmenetluse seadustiku kaasajastamine toimuks terviklikult, mitte üksikute sätete täiendamise või muutmise kaudu.

2016. aasta alguses on Justiitsministeerium algatanud kriminaalõiguse revisjoni, mille eesmärgiks on läbi viia KrMS põhjalik analüüs, sh käsitleda ka mitmeid eelnõus 266 SE puudutatud teemasid ja pakkuda välja lahendusi. Viidatud komisjoni töösse on kaasatud ka advokatuuri esindajad. Lisaks tegelevad KrMS-i ja sellega seonduvate sea­duste muutmise temaatikaga nii advokatuuri juhatus kui ka põhiõiguste komisjon.

Kuigi põhiõiguste komisjon nõustus mitmete eelnõus tõstatatud probleemsete regu­latsioonidega ja möönis teatud muudatuste vajalikkust, siis eeltoodust tulenevalt oleks õigem kriminaalmenetluse tänase regulatsiooni muutmisele läheneda terviklikult ja süsteemselt. Võttes arvesse, et Justiitsministeerium on sellise suuremahulise eeltööga tegelenud alates 2016. aasta algusest, ei pea põhiõiguste komisjon õigeks üksikute KrMS sätete muutmist ning sellest tulenevalt ei toeta advokatuur esitatud eelnõud 266 SE sellisel kujul.