2015. a ülevaade

Alljärgnevalt on toodud ülevaade advokatuuri seisukohtadest olulisemates küsimustes õigusloomes.

Advokatuuriseaduse eelnõu

Justiitsministeerium esitas advokatuurile arvamuse avaldamiseks advokatuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu. Advokatuur esitas oma arvamusettepanekud, milles arvestati ka Rahandusministeeriumi ning Eesti Kohtunike Ühingu poolt eelnõu suhtes esitatud märkustega.
1)  Eelnõu § 221 kohaselt „(1) Emeriitadvokaadi nimetuse võib juhatus anda vanaduspensioniealiseks saanud isikule emeriitadvokaadi statuudis sätestatud korras. Emeriitadvokaadi statuudi kehtestab Eesti Advokatuuri üldkogu.

(2) Emeriitadvokaadi statuudis nähakse ette:
 1) emeriitadvokaadi nimetuse andmise ja äravõtmise kord;
 2) emeriitadvokaadi õigused ja kohustused suhetes advokatuuriga;
 3) muud sätted, mis reguleerivad emeriitadvokaadi tegevust.
(3) Emeriitadvokaat lähtub oma tegevuses emeriitadvokaadi statuudist ja allub juhatuse järelevalvele. Emeriitadvokaat ei või osutada õigusteenust advokaadina. Emeriitadvokaat on vabastatud kutsekindlustuslepingu sõlmimise ja täiendusõppe kohustusest.“

Kuna emeriitadvokaadid on advokatuurist välja arvatud isikud, s.o nad ei ole advokatuuri liikmed, siis seetõttu ei laiene nendele AdvS sätted, mis puudutavad kutsekindlustuslepingu ja täiendusõppe kohustust. Samuti ei või nad osutada õigusteenust advokaadina, kuid läbi emeriitadvokaadi staatuse saavad nad kaasa rääkida advokatuuri arengut puudutavates küsimustes.

Advokatuur tegi ettepaneku eelnõus selgelt sätestada, et emeriitadvokaat ei ole advokatuuri liige ning seeläbi puudub eelnõu § 221 lõikes 3 vajadus sätestada õiguseid ja kohustusi, mis tegelikult kohalduvad vaid advokatuuri liikmetele.

Advokatuur pakkus välja eelnõu § 221 järgmises sõnastuses:

(1) Emeriitadvokaadi nimetuse võib juhatus anda vanaduspensioniealiseks saanud advokatuurist välja arvatud isikule emeriitadvokaadi statuudis sätestatud korras. Emeriitadvokaadi statuudi kehtestab Eesti Advokatuuri üldkogu.
(2) Emeriitadvokaadi statuudis nähakse ette:
 1) emeriitadvokaadi nimetuse andmise ja äravõtmise kord;
 2) emeriitadvokaadi õigused ja kohustused suhetes advokatuuriga;
 3) muud sätted, mis reguleerivad emeriitadvokaadi tegevust.
(3) Emeriitadvokaat lähtub oma tegevuses emeriitadvokaadi statuudist.

2) Eelnõu § 31 täienduse lõike 5 kohaselt „(5) Advokaadieksami, samuti käesoleva seaduse § 341 lõikes 6 nimetatud eksami ning korduseksami sooritamise tasu suurus ei või olla suurem kui 200 eurot. Korduseksami sooritamine on alati tasuline.“

Kuna advokatuuriseaduse § 9 punkti 9 kohaselt on advokatuuri üldkogu pädevuses advokatuuri liikmemaksu suuruse kehtestamine ning eelnõu § 9 punkti 9 muudatuse kohaselt ka muude tasude maksmise ja kulude hüvitamise tingimuste ja korra ning tasu suuruse määramine, siis advokatuuri poolt välja pakutud lahendus toetab eelnevalt esitatud põhimõtteid, on paindlik ning toetab ka aastate lõikes advokatuuri võimalikke muutuvaid vajadusi. Advokaadid tasuvad liikmemaksu igakuiste maksetena (mitte aastamaksuna). Viimasest tulenevalt pakkus advokatuur sõnastust, mis nimetab konkreetsemalt liikmemaksu aastast summat. Liikmemaksud, sh erisused vandeadvokaadi abidele ning vandeadvokaatidele ja advokatuuri assotsieerunud liikmetele, on esitatud advokatuuri kodulehel ja kõigile avalikult kättesaadavad.

Antud alternatiiv liikmemaksu näol pakub nii advokatuuri liikmetele kui ka kolmandatele isikutele, kes veel ei ole advokatuuri liikmed, kuid kaaluvad liikmeks saamist, advokatuuri hinnangul piisavalt ettenähtava teadmise ja kindluse. Liikmemaksu suuruse kehtestamine toimub advokatuuri üldkogul ehk sisuliselt liikmemaksu suuruse otsustavad advokatuuri  liikmed kollegiaalselt. Üldkogu toimub ning seetõttu ka küsimus liikmemaksu suuruse muutmisest saab tõstatuda vaid kord aastas. Eeltoodu alusel võib eeldada, et advokatuuri liikmeskond seisab liikmemaksu mõistliku suuruse eest ning seeläbi on kaitstud ka kolmandate isikute, kes veel ei ole advokatuuri liikmed, huvid.

3)  Eelnõu § 35 täienduse lõike 7 kohaselt „(7) Advokaat, kelle liikmesus või kutsetegevus on peatatud, maksab liikmemaksu 1/10 liikmemaksu määrast. Juhatus võib põhjendatud juhtudel isiku avalduse alusel isiku liikmemaksu maksmise kohustusest vabastada.“

Advokatuur selgitas, et antud liikmemaksu määra kehtestamine tagab advokatuuri kui Eesti ühe suurima, ligi 1000 liikmega, kutseorganisatsiooni täiendavad rahalised allikad. Küsimuse all ei ole pelgalt kulutused täiendõppe korraldamisele, vaid ka igapäevased advokatuuri halduskoormuse kulud. Ka peatatud liikmete osas toimub registri pidamine, nendele teadete edastamine, peatamise aluste muutmiste otsuste tegemine jms.

Eelnõu seletuskiri ei selgitanud antud sätte jõustumise põhimõtteid. Ministeeriumi ja advokatuuri vahelise meilivahetuse käigus selgus, et antud säte jõustub alates 01.03.2016 advokatuuri nende liikmete suhtes, kes alates sellest hetkest oma liikmesuse peatavad. Advokatuur oli antud põhimõttega nõus. Mis hõlmab advokatuuri liikmeid, kelle liikmesus on peatatud varem kui 01.03.2016, siis vastavalt ministeeriumi poolt kavandatule jõustuks 1/10 liikmemaksu määra tasumine nendele kohustuslikuks alates 01.01.2018. Kuna eelnõu seletuskirjas sellekohane selgitus puudub, siis palub advokatuur põhistust antud jõustamissättele. Advokatuur pakkus omalt poolt välja, et juba varasemalt peatatud liikmete 1/10 liikmemaksu tasumise kohustuse võiks siduda AdvS § 823, mille kohaselt  (1) Vandeadvokaadi vanemabid peavad sooritama vandeadvokaadieksami ja vajaduse korral korduseksami hiljemalt 2018. aasta 28. veebruaril.“ 

Selleks ajaks on advokatuuri liikmeskond korrastunud ning advokatuuri liikmed on vandeadvokaadid ning vandeadvokaadi abid, st kaob vandeadvokaadi vanemabi kutsenimetus. Kõigil kutseühenduse liikmetel on olnud piisavalt aega otsustada oma seisund liikmeskonnas ning sellega kaasnevad kohustused.

4) Seoses eelnõu § 35 täiendusega lõikega 11, mis sätestab mh advokatuuri liikmesuse peatamise tähtaja kuni viieks aastaks, selgitas advokatuur järgmist. Advokatuuri senisele praktikale tuginedes muutub pikemaajaliselt oma liikmesuse peatanud liikmete seotus kutseorganisatsiooniga pinnapealseks. On esinenud juhtumeid, kus liikmesuse peatamise alus on muutunud (näiteks juhtumid, kus liige on asunud tööle advokatuuriseaduse mõttes liikmesuse peatamise aluseks mitteoleval töökohal, mis eeldaks liikmesuse peatamise lõpetamist), kuid liige ei ole sellest teavitanud advokatuuri. Samuti on juhtunud, et liige on asunud elama ja ka töötama välismaale ning jätnud sellest, mh oma muutunud kontaktandmetest, advokatuuri teavitamata. Nii kaob advokatuuril kui kutseorganisatsioonil side oma liikmetega ja vastupidi. Tähtaja sätestamine seaduses annab kutseorganisatsioonile senisest selgemad lähtekohad organisatsiooni ja selle liikmete vaheliste suhete reguleerimisel ning liikmete üle kohase arvestuse pidamisel.

5)  Eelnõu § 35 täienduse lõike 41 kohaselt ei vabasta liikmesuse peatamine isikut eelnõu § 341 sätestatud täiendusõppe kohustusest, v.a sätestatud juhtudel. Liikmesuse peatamise kestel täiendusõppe osalise säilitamise vajadus on tingitud juhtudest, kus isik asub tööle ametikohale, kus õigusteaduse õppekava haridus on nõutav, kuid on suurenenud oht üldise õigusalase kvalifikatsiooni languseks. Näitena võib tuua töötamist pangas laenuosakonna juhatajana, kus töövaldkond on vaid ühe õigusharu spetsiifiline ning täiendõppe läbimine laiema kvalifikatsiooni säilimiseks on vajalik.

Kui isik ei täida täiendõppe kohustust, siis advokatuuri liikmesust ei taastata.

6) Eelnõu § 44 täienduse lõike 7 kohaselt „(7) Advokatuuri edastatud teated loetakse advokaadile kättetoimetatuks, kui need on saadetud käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel advokatuuri veebilehel avaldatud elektronposti aadressil.“

Advokatuur selgitas, et advokatuur teavitab oma liikmeid peamiselt advokatuuri organi otsustest ning ka kehtiv advokatuuriseadus nimetab neid teadeteks. Advokatuuri liikmetel on kohustus advokatuuri teavitada, kui nendega seotud andmetes toimub muudatusi. Kuna antud sätte näol ei ole tõepoolest tegemist advokaadi tegevust reguleeriva normiga, siis sellest tulenevalt ning edastatavate teadete selguse osas pakkus advokatuur välja sätte uue asukoha ning sõnastuse järgnevalt:

Eelnõu § 6 täienduse lõike 5 kohaselt „(5) Advokatuuri edastatud otsused ja teated loetakse advokaadile kättetoimetatuks, kui need on saadetud käesoleva seaduse § 44 lõike 6 alusel advokatuuri veebilehel avaldatud elektronposti aadressil.“

7) Eelnõu § 52 muudatuse kohaselt „Advokaadiühingu või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva advokaadi ärinimes peab sisalduma sõna «advokaadibüroo» või «advokaat». Advokatuuri juhatus kontrollib vajaduse korral, et advokaadiühingu ärinimi ei oleks kliente eksitav.“

Advokatuur selgitas, et juhatuse kontroll on vajalik advokaadiühingu ärinime sisulise kontrolli teostamiseks. Kui advokaadibüroo registreerib äriregistris oma ärinime, siis registripidaja kontroll on praktikas formaalne, s.o teostatakse küll formaaljuriidiline kontroll, kuid ei kontrollita, kas ärinimi vastab ka äriseadustiku § 12 lg 2 nõudele, mille kohaselt ei tohi ärinimi olla heade kommetega vastuolus. Ärinimi ei tohi olla kliente eksitav ning advokaadiühingu ärinimi ei tohi olla mh vastuolus advokatuuri eetikakoodeksiga. Eeltoodu ilmestamiseks võib näiteks tuua olukorra, kus registripidaja on eelnevalt registreerinud ärinime „Mari Mets õigusbüroo“ ning nüüd soovitakse registreerida ärinime „Mari Mets advokaadibüroo“. Formaalselt on kõik nõuded, sh nii ÄS kui AdvS sätestatud nõuded, täidetud, kuid klientide jaoks võib tegemist olla eksitava ärinimega. Veelgi enam eksitav oleks olukord (kahjuks analoogne olukord on ka esinenud), kus eelnevalt on samas linnas registreeritud ärinimi „Mari Mets õigusbüroo“ ja ka „Metsa Õigusbüroo“ ning uue samas piirkonnas tegutseva äriühingu nimena soovitakse registreerida „Mari Mets Advokaadibüroo“. Või konstrueeritud näide ebasobivast ärinimest, kus ärinimena soovitakse registreerida näiteks „Vanatoide advokaadibüroo“, mille puhul formaaljuriidiliselt oleks nimi korrektne, kuid advokatuuri eetikanormidega esineks vastuolu. Sellistel juhtudel on vajalik, et advokatuuri juhatusel oleks õigus vajadusel teostada advokaadiühingu ärinime kontroll ning lisaks kohustada advokaadiühingut ärinime muutma, et see vastaks seadusest ja advokaadi kutse-eetikast tulenevatele sisulistele nõuetele. Sellest tulenevalt teeb advokatuur ettepaneku sõnastada eelnõu § 52 muudatus järgnevalt:

Eelnõu § 52 muudatuse kohaselt „Advokaadiühingu või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva advokaadi ärinimes peab sisalduma sõna «advokaadibüroo» või «advokaat». Advokatuuri juhatus kontrollib vajaduse korral, et advokaadiühingu ärinimi vastaks äriseadustiku § 12 sätestatud nõuetele ning ei oleks kliente eksitav. Advokatuuri juhatusel on õigus kohustada advokaadiühingut muutma ärinime. “

8) Mis puudutab eelnõu sätteid advokatuuri juhatuse poolt riigi õigusabi osutamiseks loodava sihtasutuse osas, siis antud olukorras nõustus advokatuur nende eelnõust väljajätmisega, s.o eelnõu § 12 täiendus punktiga 171, § 50 täiendus lõikega 21, § 52 täiendus lõikega 2, § 53 täiendus lõikega 11 ning § 641 täiendus lõikega 5.

Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Justiitsministeerium edastas advokatuurile märkuste tegemiseks kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärgiks on tugevdada kannatanu positsiooni kriminaalmenetluses.

Advokatuuri hinnangul on eelnõus esitatud ettepanekud vajalikud, sest tuginevad paljuski Riigikohtu poolt juba varasemalt välja toodud seisukohtadele ja ohvriabi rahvusvahelistele regulatsioonidele. Muudatused aitavad kaasa õigusselgusele ja menetluspõhimõtete konkretiseerimisele ning välistavad (vähemalt osaliselt) seni aeg-ajalt menetlustes kerkivaid vaidlusi ja küsitavusi. Eeltoodust tulenevalt toetab advokatuur eelnõud ja peab muudatusi vajalikuks eelkõige kannatanu õiguste efektiivsemaks tagamiseks ning kriminaalmenetluses tsiviilhagi regulatsiooni täpsustamise seisukohalt.

Advokatuur soovis eelnõuga seoses märkida järgmist.

KrMS § 37 lõigete 4 ja 5 osas leidis advokatuur, et põhimõtteliselt on kannatanu kaasamise ja vastava menetlusotsuse vaidlustamise regulatsioon vajalik ja mõistlik. Küsitav on, kas selle praktikas toimimine on piisavalt põhjalikult läbi mõeldud. Näiteks, mis saab siis, kui kannatanu kaasamise taotlus esitatakse esimese astme kohtus pärast kohtuliku uurimise lõppu või lausa pärast kohtuvaidlusi. Esmapilgul tundub, et sellisel juhul tuleb kohtulik uurimine igal juhul uuendada, aga see oleks menetluse kui terviku seisukohalt äärmiselt küsitava väärtusega. Lõige 5 näeb ette kaasamise taotluse esitamise apellatsioonkaebuses, aga apellatsiooniõigust reguleeriv säte (KrMS § 318) ei näe ette, et apellatsiooni saaks üldse esitada isik, kes esimese astme menetluses polnud kohtumenetluse pool, aga kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud kannatanuna. Selline võimalus on ette nähtud vaid isikule, kes oleks pidanud olema kaasatud kolmanda isikuna. Advokatuuri hinnangul peaks siinkohal täiendavalt analüüsima, kuidas sätestada iseenesest õiged põhimõtted nii, et need ka praktikas toimiksid ja ei tekitaks menetluses täiendavaid probleeme.

KrMS § 38 lõike 1 punkti 2 uue sõnastuse ja KrMS § 38¹ lõike 3 osas tõi advokatuur välja viitevea. KrMS §-s 240 ei ole lõikeid ja seal ei saa ka olema lõiget 4.  KrMS § 240 lõike 4 asemel peaks olema viide KrMS § 240 punktile 4. Sama viga on KrMS § 38¹ lõike 3 sõnastuses.

Advokatuur toetas ettepanekut, mille kohaselt määratakse alaealisele kannatanule kriminaalmenetluses eriesindaja juhul, kui (1) seaduslikud esindajad ei saa alaealist kannatanut huvide konflikti tõttu esindada, (2) kui laps on perekonnast eraldatud või (3) kui tegemist on saatjata alaealisega välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse tähenduses (KrMS § 41 ja RÕS § 6 muutmine). Advokatuuri hinnangul ei peaks aga esindaja määramine olema piiratud eelnõus loetletud kolme erijuhtumiga (kvalifitseeriva alusega), vaid alaealisele kannatanule tuleks professionaalseid õigusteadmisi omav esindaja, advokaat, määrata igal juhul, sh riigi õigusabi korras. Kuna alaealine kannatanu või tema seaduslik esindaja ei pruugi piisavalt teada kannatanu õigusi ega oska kannatanu huvide eest seista, võivad kannatanu huvid advokaadist esindaja osavõtuta jääda kaitseta. Väite paikapidavust on kahjuks kinnitanud viimasel ajal ajakirjanduse vahendusel ka avalikkuse ette jõudnud juhtumid.

Kuna eelnõuga laiendatakse isikute ringi, kellel on õigus saada õigusteenust riigi õigusabi korras, on vajalik arvestada ka advokatuurile riigieelarvest täiendavate rahaliste vahendite eraldamise vajadusega. Siinkohal on oluline välja selgitada, kui palju on/võib olla alaealisi kannatanuid kokku ning vastavalt sellele hinnata tehtavate muudatuste rahalist mõju.

Eelnõukohaselt on kavas välja töötada süsteem või sisemine töökorraldus, millega saavad alaealise kannatanu esindajaks advokaadid, kellel on valmisolek töötada alaealiste kannatanutega. Siinjuures tuleb muuhulgas arvestada riigi õigusabi infosüsteemi arendamisega kaasnevate kuludega, mis võimaldab luua eraldi filtrid ja väljad vastavate spetsiifiliste taotlustega tegelemiseks. Arenduse maksumuse täpseks hindamiseks tuleb pöörduda Registrite ja Infosüsteemide Keskuse poole, et prognoosida vajalik töötundide arv ning sellele vastav kulu.

Advokatuur nõustus Justiitsministeeriumiga, et vajalikud on eelnõus nimetatud muudatustega seotud koolitused advokaatidele, et tagada kvaliteetne riigi õigusabi osutamine alaealistele kannatanutele. Advokatuur on valmis lisama vastavad koolitused advokaatide täiendusõppe kavadesse, parema kaasatuse tagamiseks jagama oma liikmete seas koolituste kohta informatsiooni ning omalt poolt panustama vajalike koolituste korraldamisse ning läbiviimisesse. 

Tarbijavaidluste direktiivi ülevõtmine

Riigikogu majanduskomisjoni menetluses oli tarbijakaitseseaduse eelnõu nr 37 SE. Eesti Advokatuur tegi ettepaneku muuta eelnõud selliselt, et advokatuuri aukohtu pädevuses oleks lahendada lepitusmenetluse korras advokaadi ja tarbija vahelisi tsiviilvaidlusi.

Kuigi advokatuuri liikmed osutavad õigusteenust ka tarbijatest klientidele ja  direktiivi ülevõtmine mõjutab otseselt advokatuuri liikmeid, puudus eelnõus volitusnorm, mille alusel oleks advokatuuri aukohus pädev lahendama vaidlusi lepitusmenetluse korras. Direktiiv ei laiene küll advokatuuri aukohtumenetlusele kui distsiplinaarmenetlusele, kuid laieneb kliendilepingust tulenevatele vaidlustele tarbijatega. Muudatusest tulenevalt kuuluks advokaatide kliendilepingust tulenevate vaidluste lahendamise ainupädevus advokatuuri aukohtule.

Arvestades kliendilepingust tulenevate vaidluste spetsiifikat, ei ole mõistlik, et taolised vaidlused kuuluksid nt tarbijavaidluste komisjoni pädevusse. Õigusabiteenuse osutamise lepingust tulenevad vaidlused on valdavalt seotud küsimusega, kas advokaat haldusmenetluses, kohtueelses menetluses või kohtumenetluses oleks pidanud tegema teatud täiendavaid toiminguid, et tagada isiku huvide parem esindatus ja kaitse. Seega peab vaidlust lahendav üksus hindama, kas ja mida oleks advokaat saanud menetluslikult teha ning kui advokaat oleks täiendavaid toiminguid teinud, siis kas see oleks muutnud kliendi positsiooni soodsamaks. See tähendab, et tuleb süüvida kõigisse materjalidesse, kuulata ära mõlema poole selgitused ja tunda väga hästi nii vaidlust puudutavat õigusvaldkonda kui ka kohtumenetluse nüansse. Kõige pädevam oleks taolisi vaidlusi lahendama kohus, kuid kuna direktiivist tulenevalt peab siiski tarbijatel olema võimalus vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks, peaks taoliste vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuseks olema advokatuuri aukohus. Vastavalt advokatuuriseaduse § 15 lõikele 3 kuulub aukohtusse neli advokatuuri üldkogu valitud vandeadvokaati, kaks kohtunike täiskogu valitud kohtunikku ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna nõukogu määratud õigusteadlane. Seega on advokatuuri aukohus vaieldamatult kompetentne nimetatud vaidlusi lahendama. Isikud, kes ei ole kursis vaidlusaluse õigusvaldkonnaga ja ei tunne kohtumenetlust, ei oleks pädevad vaidlust lahendama.

Advokaatide kliendilepingust, mis on sõlmitud tarbijaga, tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise sobivaim vorm on lepitusmenetlus. Vaidluste kohtuväline lahendamine peaks pakkuma tarbijale lihtsa, kiire ja odava kohtuvälise lahenduse vaidlustele. Kui aga vaidluste lahendamise üksuse otsus on advokaadi jaoks siduv, siis on see oluliselt ressurssi raiskavam, kuna sama vaidluse lahendamise menetlusele kulub topeltaeg ja raha. Esiteks tegeleb siduva menetlusega vaidluse kohtuvälise lahendamise üksus, seejärel tegeleb sama asjaga kohus. Kui otsus on advokaadi suhtes ebasoodne, tähendab see suure tõenäosusega seda, et advokaat jätkab vaidluse lahendamist kohtumenetluses. Sellises olukorras on tarbijast klient sunnitud esiteks läbima mahuka sisulise vaidluse aukohtus ning seejärel vähemalt sama mahuka kohtumenetluse. Arvestades, et advokaadil on paremad teadmised nii menetlusest kui ka õigusest üldisemalt, peaks tarbijast klient enda õiguste paremaks kaitsmiseks palkama advokaadi ka aukohtu menetluses. See aga tähendab, et kohtuvaidluse kohtuvälise lahendamise tagajärjel on lahendus tarbija jaoks oluliselt keerulisem, aeganõudvam ja kulukam. Taoliste keeruliste vaidluste korduv lahendamine nii vaidluse kohtuvälise üksuse kui ka kohtu poolt on ebamõistlikult ressursikulukas.

Vastava sisuga pädevusnormi lisamiseks võiks tarbijakaitseseaduse eelnõud täiendada ettepanekuga täiendada advokatuuriseaduse §-i 15 lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Aukohus võib lahendada lepitusmenetluse korras kliendilepingust, sh tarbijaga sõlmitud kliendilepingust, tulenevaid vaidlusi advokatuuri kodukorras sätestatud alustel ja korras. Lepitusmenetluse alused ja täpsem kord kehtestatakse kodukorras ja juhatuse kinnitatud töökorras.“.

Advokatuuri väljapakutud muudatusettepaneku kohaselt on aukohtu pädevuses ka muude kliendilepingust tulenevate vaidluste lahendamine lepitusmenetluse korras, kui nii on sätestatud advokatuuri kodukorras. Direktiivi tingimustele vastav vaidluste lahendamise täpsem kord kehtestatakse advokatuuri kodukorras ja  advokatuuri juhatuse kinnitatud töökorras. Advokatuuri kodukord sätestab üldised pädevusnormid ja advokatuuri juhatuse kehtestatud töökord sätestab nt menetluse algatamise- ja menetlemise korra, otsuse tegemise, avaldamise ja täitmise korra ning muu asjakohase.

Vahekohtumenetlust puudutavate seaduste ning inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni protokollist nr 16 tulenevalt menetlusseaduste muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsus 

Justiitsministeerium saatis advokatuurile arvamuse avaldamiseks vahekohtumenetlust puudutavate seaduste ning inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni protokollist nr 16 tulenevalt menetlusseaduste muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsuse.

Väljatöötamiskavatsuses on välja pakutud kaks erineva lähtealusega muudatuste paketti. Neist esimese järgi säilitataks praegune regulatsioon, mille kohaselt ei ole alaliste vahekohtute moodustamisele ja tegevusele avalik-õiguslikke piiranguid seatud, kuid laiendataks tunnustamismenetlust kõigile vahekohtuotsustele, ka Eesti alaliste vahekohtute omadele, ning seataks täiendavad piirangud ja nõuded vahekohtukokkulepetele tarbijatega. Teise võimaliku muudatuste paketi järgi kehtestataks alaliste vahekohtu asutamisele piirangud nii õigusliku vormi kui ka asutajate ringi osas ning antaks Justiitsministeeriumile õigus hinnata sisuliselt vastavate nõuete täitmist ja mitte lülitada vahekohut vastavasse nimekirja.

Väljatöötamiskavatsuse osas esitati ministeeriumile Raidla Ellex Advokaadibüroo  ja vandeadvokaat Toomas Vaheri ning Advokaadibüroo COBALT ja vandeadvokaat Triinu Hiobi seisukohad, mis peaasjalikult toetasid muudatuste paketti nr 1 ning olid lühidalt järgmised.

Raidla Ellex Advokaadibüroo hinnangul saab muudatuste paketti nr 1 suures osas toetada ning arvamus konkreetsete väljapakutud muudatuste kohta on järgmine.

1) Senise regulatsiooni, mille kohaselt alaliselt tegutsevate vahekohtute moodustamisele ja tegevusele ei ole avalik-õiguslikke piiranguid seatud, säilitamine – toetada ettepanekut. Hästi arenenud vahekohtutraditsiooniga riikides ei ole tavapäraselt alaliste vahekohtute moodustamisele avalik-õiguslikke piiranguid sätestatud ja puuduvad veenvad põhjused valida Eestis teine tee.

2) Eestis alaliselt tegutseva vahekohtu otsustele kohtu poolt tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluse loomine – toetada ettepanekut. Hästi arenenud vahekohtu traditsiooniga riikides on tavapärane, et kõik vahekohtu otsused läbivad kohtus tunnustamismenetluse. Eesti eripärase regulatsiooni, mille järgi Eestis alaliselt tegutseva vahekohtu menetluses tehtud otsust tunnustatakse automaatselt, põhjendatus on küsitav. Kuigi vahekohtu institutsioon teostab mõistagi teatud kontrolli menetluse kvaliteedi osas, viib menetluse läbi ikkagi konkreetne vahekohtu koosseis (vahekohtunik või -kohtunikud) ning institutsioon ei taga tegelikult menetluse õiglust ja õiguspärasust. Ka Eesti alalise vahekohtu menetluses võib vahekohtu pidamise koht olla välisriigis ja menetlus alluda seetõttu mõneti teistsugustele põhimõtetele (nt vaidluse arbitreeritavuse osas).

3) Piirangu sätestamine, mille järgi tarbijaga enne vaidluse tekkimist sõlmitud vahekohtu kokkulepped ei ole tarbijale siduvad – toetada ettepanekut. Muudatuse sõnastusest peaks küll tagajärg ilmnema täpsemalt: sellised vahekohtu kokkulepped oleksid tühised.

4) Kohustuse kehtestamine selgitada tarbijale enne vahekohtu kokkuleppe sõlmimist kirjalikult vahekohtumenetluse ja riikliku kohtumenetluse olulisi õiguslikke erisusi – toetada ettepanekut, kuid ilmselt oleks selgitamisele mõistlik sätestada kirjaliku vormi nõude asemel kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõue. Ka selline vorm peaks täiel määral täitma eesmärki teavitada tarbijat vahekohtu kokkuleppe sõlmimise tagajärgedest.

5) Tarbijaga sõlmitavas vahekohtu kokkuleppes vahekohtumenetluse koha kokkuleppimise piiramine selliselt, et vahekohus võib üksikuid toiminguid teises kohas teha üksnes tarbija nõusolekul või märkimisväärsete takistuste esinemisel – toetada ettepanekut, kuid oluline on lõplikus regulatsioonis tagada, et tarbija keeldumine ei saaks takistuseks teatud toimingute läbiviimiseks vahekohtumenetluses. Näiteks vaatlust ei pruugi olla võimalik läbi viia kokkulepitud vahekohtumenetluse kohas, kui vaadeldav koht asub mujal.

6) Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse piiramine juhul, kui tarbija elukoht, tavapärane elukoht või töökoht ei olnud kokkuleppe sõlmimise ajal või menetluse alustamise ajal vahekohtumenetluse kohas – toetada ettepanekut mööndusega. Ettepanekust võiks järeldada, et nii vahekohtu kokkuleppe sõlmimise kui ka menetluse alustamise ajal tarbija elu- ja töökoha muus kohas olek tooks kaasa vahekohtu kokkuleppe võimaliku kehtetuse. Siiski tuleks regulatsioonis lähtuda vaid tarbija elukohast, tavapärasest elukohast ja töökohast vahekohtukokkuleppe sõlmimise hetkel. Algselt kehtiv vahekohtukokkulepe ei peaks muutuma teise poole jaoks tuginematuks, kui tarbija pärast vahekohtu kokkuleppe sõlmimist, kuid enne menetluse algust, vahetab elu- ja töökohta. Lisaks võib isiku faktiline elu- ja töökoht olla tuvastamatu, mistõttu tuleks lähtuda tarbija enda poolt avaldatud elu- ja töökohast. Vältida tuleks regulatsiooni, mis võimaldaks tarbijal hiljem tugineda väitele, et ta tegelikult ei elanud või töötanud kohas, mis oli vahekohtu kokkuleppe teisele poolele teada tema elu- või töökohana, või et teine poole ei kontrollinud elu- või töökoha andmete vastavust tegelikkusele.

7) Alalistele vahekohtutele asja materjalide säilitamise kohustuse kehtestamine – antud regulatsioon on ebavajalik. Kui Eesti alalise vahekohtu menetluses tehtud otsused peavad läbima kohtuliku tunnustamismenetluse, on otsuse tunnustamist ja täitmist sooviva isiku koormus tõendada, et vahekohus on võlgnikku menetlusest teavitanud. Selles osas oleks tõenäoline tulevase regulatsiooni sarnasus käesoleval ajal välisriigi vahekohtute otsuste täitmise regulatsiooniga (TsMS § 622 lg 1 p 2 (TsMS § 754 lg 2 viitel)). Seega peaks toimima alaliste vahekohtute eneseregulatsioon – nende egiidi all tehtavate vahekohtu otsuste tunnustamise tagamiseks tuleb korraldada vajalikus osas asja materjalide säilimine. Seejuures ei pruugi olla tarvilik kõigi asja materjalide säilitamine, vaid vajalikud on materjalid selles ulatuses, milles õigustatud pool vajab neid selleks, et vahekohtuotsuse tunnustamise menetluses tõendada kohustatud poole teavitamist menetlusest ja tema võimalust selles osaleda.

Arvamus muudatuste paketi nr 2 kohta - muudatuste paketti nr 2, millega seataks alaliste vahekohtute moodustamisele avalik-õiguslikud piirangud, mitte toetada. Arvesse tuleb võtta eeskätt järgmisi aspekte.

Alaliste vahekohtute moodustamisele piirangute seadmine on põhjendamatult piirav meede ja eesmärk on võimalik saavutada tunduvalt leebema meetmega (kõigi vahekohtu otsuste allutamisega tunnustamismenetlusele). Meede võiks takistada Eestis vahekohtu traditsiooni arengut, kuna uute alaliste vahekohtute moodustamine muutuks ebatõenäoliseks või ei oleks sellised vahekohtud tõenäoliselt mõeldud laiapõhjaliselt erinevate vaidluste lahendamiseks kõige erinevamate isikute vahel. VTK-s nimetatud üleriigilised ettevõtjate ühendused, v.a EKTK, ei ole pidanud vajalikuks vahekohtuid asutada, mistõttu on küsitav, kas nad sooviksid seda teha edaspidi. Kui ka majandusvaldkondadel põhinevad ühendused looksid vahekohtud, siis ilmselt eeskätt eesmärgiga lahendada vaidlusi vastava valdkonna ettevõtjate vahel. VTK-s nimetatud ICC Eesti poolt, kes tõepoolest ühendab ettevõtjaid sõltumata nende suurusest ja tegevusalast, vahekohtu moodustamist tuleb pidada äärmiselt ebatõenäoliseks. ICC Eesti on Rahvusvahelise Kaubanduskoja ICC rahvuslik komitee. ICC juures tegutseb rahvusvaheline arbitraažikohus ja rahvuslik komitee täidab ka teatud funktsioone selle vahekohtu tarbeks ning oma vahekohtu loomine kätkeks nähtavasti konflikti.

Meetme ebaproportsionaalsus ilmneb ka sellest, et kuigi ajend VTK ja võimaliku regulatsiooni jaoks tuleneb Eestis tarbijaid puudutanud nn pocket-arbitration juhtumitest, rakenduks piirang kogu vahekohtu maastikule.

Eesti on UNCITRAL mudelseaduse riik, mis loob rahvusvahelise kuvandi teatud põhimõtete järgimisest ja kvaliteedi tagamisest Eesti vahekohtumenetluses. UNCITRAL mudelseaduse riigid ei ole üldjuhul sätestanud alaliste vahekohtute asutamisele avalik-õiguslikke piiranguid. VTK-s esiletoodud riikidest, kes on piiranguid kehtestanud, mitmed ei ole UNCITRAL mudelseaduse riigid, sh ei ole seda Läti, kes praeguseks on piirangud kehtestanud. Euroopa Liidus on avalik-õiguslikke piiranguid vahekohtutele seadnud vaid väga üksikud riigid. Kuvandi kahjustamine võiks pärssida Eestis edaspidi vahekohtu traditsiooni arengut ning ühtlasi tuua Eesti ettevõtjatele veelgi enam kaasa sunnituse lahendada vaidlusi välispartneritega väljaspool Eestit.

Kontseptuaalselt on küsitav alaliste vahekohtute moodustamise piiramine olukorras, kus Eesti ja ka kõik teised Euroopa Liidu liikmesriigid samas tunnustavad ad hoc vahekohtumenetlust. Alalistele vahekohtutele oluliste avalik-õiguslike piirangute seadmine võiks kaasa tuua ad hoc vahekohtumenetluse osakaalu suurenemise Eestis, kuid on kaheldav, kas seda trendi on mõistlik seadusega toetada.

Problemaatiline on võimalik lahendus, mille kohaselt Justiitsministeeriumil oleks õigus kanda alalised vahekohtud nimekirja, kontrollides nende asutamise legitiimsust. Õigustmõistva jõu, isegi kui see ei esine mitte kohtuvõimu, vaid privaatautonoomial põhineva vahekohtu vormis, allutamine riigi täitevvõimule oleks meelevaldne.

Advokaadibüroo COBALT peamised seisukohad:
Esitatud muudatuste pakettidest toetada muudatuste paketti nr 1 alljärgnevate märkuste ja ettepanekutega. Vahekohtumenetlust puudutavate seaduste väljatöötamiskavatsuse puhul ei tohi tähelepanuta jätta, et Eesti on niinimetatud mudelseaduse riik ning selleks, et Eestis üldse tekiks arvestatav vahekohtumenetluse praktika (mille soodustamine on igati riiklikes huvides), tuleb lähtuda UNCITRAL-i mudelseadusest. Väikeriigi erisused (ka ajutised), mis ei vasta UNCITRAL-i mudelseadusele, pärsivad vahekohtumenetluse arengut. Erisused tekitavad kasutajates ebakindlust, mis toob kaasa selle, et Eestisse vahekohtumenetlusse ei pöörduta ning vaidlused allutatakse vahekohtule mõnes teises riigis. Ajutised või n-ö üleminekuaja lahendused on pealegi visad kaduma ning tekitavad tarbetut segadust. Eesti eesmärgiks peab olema seega UNCITRAL-i mudelseaduse võimalikult täpne järgimine. Küsimused, mida UNCITRAL-i mudelseadus ega New Yorgi konventsioon ei reguleeri, tuleb reguleerida nii, et üheski aspektis ei tekiks vastuolu eelnimetatud instrumentide loogikaga. Võimalikult analoogset regulatsiooni tuleks rakendada ka siseriikliku vahekohtumenetluse suhtes, sest TsMS-i regulatsioon ei tee vahet, kas vahekohtumenetlus on siseriiklik (Eestist pärit poolte vahel) või rahvusvaheline (üks või kõik osapooled on pärit välisriigist ning Eesti on valitud üksnes vahekohtu asukohariigiks).

Kumbki muudatuste pakett ei vasta päris täpselt vahekohtumenetluse olemusele, UNCITRAL-i mudelseadusele ega New Yorgi konventsiooni mõttele. Vahekohtumenetluse olemusega on siiski mõnevõrra lähedasem muudatuste pakett nr 1. Selle kohaselt kaotataks ära Eestis alaliselt tegutsevate vahekohtute otsuste täitmise osas kehtiv erisus, mis annab Eestis alaliselt tegutsevatele vahekohtutele põhjendamatu eelise ad hoc ja välisriigi vahekohtute ees. Riiklik kontroll vahekohtute asutamise ning nende reglementide üle, mida näeb ette muudatuste pakett nr 2, on sobimatu eraviisiliste vaidluste lahendamise reguleerimiseks. Riigi poolt kontrollitud vahekohtumenetlus, nagu näeb ette muudatuste pakett nr 2, muutuks oma olemuselt sisuliselt riiklikuks kohtumenetluseks, mille eest pooltel tuleb maksta. Vahekohtumenetlus ei ole alternatiivne kohtusüsteem, vaid autonoomne, poolte lepingulistel põhimõtetel eksisteeriv vaidluste lahendamise võimalus. Riigi huvi vahekohtumenetlusse sekkumisel on eelkõige õigustatud siis, kui vahekohtuotsuseid asutakse täitma riikliku sunnijõu abil täitemenetluses. Seega tuleb väljatöötamiskavatsuses esile toodud probleemid lahendada sundtäidetavaks tunnistamise menetluse kaudu. Ka võimalike tarbijaerisuste kehtestamisel tuleb hea seista, et riiklik regulatsioon ei pärsiks vahekohtumenetluse eeliseid ega läheks vastuollu vahekohtumenetluse loogikaga, milleks on poolte kokkuleppe alusel nendevaheliste vaidluste allutamine vahekohtule poolte poolt valitud tingimustel.

Probleemi kirjeldusest

1. Probleem on taandatav väljatöötamiskavatsuse vormi punktis 4 välja toodud ühele punktile, mille kohaselt on Eesti alaliste vahekohtute otsused sundtäidetavad ilma kohtu poolt tunnustamiseta ja täidetavaks tunnistamiseta (TsMS § 753 lg 1 teine lause, TMS § 2 lg 1 p 6).
1.1. Kui Eesti alaliste vahekohtute otsused ei oleks ilma kohtuliku kontrollita sundtäidetavad, ei tõusetuks ka probleem, et kohtutäitur ei saa otsustada selle üle, kas alalise vahekohtu otsuse aluseks olev vahekohtukokkulepe oli kehtiv, kas vahekohtu poolt lahendatud küsimus oli arbitreeritav ning kas otsus on kooskõlas avaliku korraga.
1.2. Samas ei peaks üldse nägema probleemi selles, et alalise vahekohtu legaaldefinitsiooni ja asutamise reegleid ei ole kehtestatud, mistõttu alaliste vahekohtute loomine ja alalise vahekohtuna tegutsemine ei ole piiritletud ega jälgitav; või et nõudeid alalise vahekohtu reglemendile ei ole kehtestatud, mistõttu võivad reglemendid sisaldada sätteid, mis ei taga kostja õigusi vahekohtumenetluses. Vahekohtumenetluse läbiviimiseks ei pea pooled alati pöörduma alaliselt tegutseva vahekohtu poole, vaid võivad vaidlused lahendada ka ad hoc vahekohtumenetluses. Vahekohtuotsuse õigusjõud ei sõltu sellest, kas tegemist on alalise vahekohtu või ad hoc vahekohtu otsusega. Mõlemal juhul on tulemiks vahekohtuotsus, millel on poolte suhtes samasugune toime, nagu jõustunud kohtuotsusel (TsMS § 746).
1.3. Teadvustamist vajab, et vahekohtumenetlus ei ole samastatav siseriikliku kohtumenetlusega. Probleemina ei saa seega ka käsitleda vahekohtu olemuslikke tunnusjooni, sh seda, et kohus ei saa hinnata vahekohtuotsuste materiaalõiguslikku õiguspärasust või et vahekohtul puudub kohustus toimikuid koostada, säilitada jne, kui vahekohtumenetluse pooled ei ole selles just kokku leppinud.

2. Kehtiv regulatsioon, mille kohaselt Eestis alaliselt tegutsevate vahekohtute otsused on ilma kohtuliku kontrollita sundtäidetavad, ei ole advokatuuri hinnangul kooskõlas New Yorgi konventsiooniga.
2.1. TsMS § 754 lg 1 kohaselt välisriigi vahekohtute otsuseid tunnustatakse ja võetakse Eestis täitmisele üksnes vastavalt New Yorgi 1958. aasta välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioonile (edaspidi New Yorgi konventsioon) ja teistele välislepingutele. New Yorgi konventsiooni artikli 3 teine lause sätestab, et New Yorgi konventsiooni alusel tunnustatavatele ja täidetavaks tunnistatavatele vahekohtuotsustele ei tohi kohaldada oluliselt rangemaid tingimusi või kõrgemaid lõive või makse kui kohaldatakse kohalike vahekohtuotsuste tunnustamisel või täidetavaks tunnistamisel.
2.2. TMS § 2 lõike 1 punkt 6 kohaselt on täitedokumendiks Eestis alaliselt tegutseva vahekohtu otsus, samuti muu vahekohtu täidetavaks tunnistatud otsus. TsMS § 753 lg 1 teine lause sätestab, et Eestis alaliselt tegutseva vahekohtu menetluses tehtud otsust tunnustatakse ja täidetakse kohtu poolt tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata. Samas välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamisele ja täitmisele kohaldatakse vastavalt välisriigi kohtulahendite tunnustamise kohta sätestatut, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti (TsMS § 754 lg 2). Ehk kui Eestis alaliselt tegutseva vahekohtu otsus on täitedokumendiks ilma kohtuliku kontrollita, siis välisriigi vahekohtuotsus, olgu see alaliselt tegutseva või ad hoc vahekohtu otsus, tuleb eelnevalt kohtu poolt täidetavaks tunnistada.
2.3. On oluline vahe, kas otsust tuleb kohtu poolt tunnustada ja täidetavaks tunnistada või mitte. Selline eristamine ei ole New Yorgi konventsiooni artikli 3 teise lause mõistes lubatav. Erand, mis sisuliselt seab eelisseisusesse täitedokumendiks Eestis alaliselt tegutseva vahekohtu otsuse, on seega vastuolus ka ratifitseeritud välislepinguga.

3. Ad hoc vahekohtute ning alaliselt tegutsevate vahekohtute otsuste täidetavaks tunnistamise menetlus vajab ühtlustamist.
3.1. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on täitedokumendiks Eestis alaliselt tegutsevate vahekohtute otsused. Eestis tehtud ad hoc vahekohtute otsused on sundtäidetavad üksnes siis, kui kohus on need TsMS § 753 alusel tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud. Puudub õigustus, miks Eestis alaliselt tegutsevate vahekohtute otsused peaksid olema koheselt sundtäidetavad samas, kui Eestis tehtud ad hoc vahekohtute otsused ning välisriigi (nii ad hoc kui ka alaliselt tegutsevate) vahekohtute otsuste täitmiseks riikliku sunnijõu abil tuleb esitada eelnevalt avaldus vahekohtuotsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks.
3.2. Alaliselt tegutsevate ja ad hoc vahekohtute otsuste oluliselt erinev kohtlemine ei ole põhjendatud. Vahekohtuotsuseid teevad ja konkreetse asja menetlust juhivad siiski vahekohtunikud, mitte alaliselt tegutsevad vahekohtud kui institutsioonid. Alaliselt tegutsevad vahekohtud on sisuliselt teenuse osutajad, kes abistavad pooli ja vahekohtunikke menetluse administratiivsetes küsimustes. Kui pooled leiavad, et neil puudub vajadus alaliselt tegutseva vahekohtu poolt pakutava teenuse järele, võivad nad sama hästi allutada oma vaidluse nende poolt valitud vahekohtunikule TsMS-is sätestatud põhimõtete alusel või kohaldades soovi korral rahvusvaheliselt tunnustatud UNCITRAL-i Arbitraažireegleid. See, kas pooled soovivad oma vaidlusi lahendada alaliselt tegutseva vahekohtu egiidi all (nn institutsionaalne vahekohtumenetlus) või ad hoc vahekohtumenetluses, on poolte lepingulise autonoomia küsimus.
3.3. New Yorgi konventsioon ega ka UNCITRAL-i mudelseadus ei tee vahet, kas tegemist on alalise vahekohtu või nn ad hoc vahekohtu otsusega. Eestis tunnistatakse New Yorgi konventsiooni alusel (formaalse) kohtuliku kontrolli käigus täidetavaks nii Lätis tehtud ad hoc vahekohtu otsus kui ka Lätis alaliselt tegutseva vahekohtu otsus täpselt samas menetluses ja samadel alustel. Ka UNCITRAL-i mudelseadus näeb ette, et vahekohtuotsus, olgu see alalise vahekohtu või ad hoc vahekohtu otsus, tuleb kohtu poolt täidetavaks tunnistada (vt UNCITRAL-i mudelseaduse artiklid 35 ja 36).
3.4. Teadvustamist vajab ka see, et teise riigi (registreeritud) alaline vahekohus võib Eestis läbi viia vahekohtumenetlust. Sellisel juhul on tegemist Eestis tehtud alalise vahekohtu otsusega. Üheks selliseks näiteks on ICC (Rahvusvahelise Kaubanduskoja) Arbitraažikohus. Ehkki Rahvusvahelise Kaubanduskoja Arbitraažikohus on alaline vahekohus, ei ole tegemist nähtavasti Eestis alaliselt tegutseva vahekohtuga TsMS § 753 lg 1 teise lause ning TMS § 2 lg 1 p 6 mõistes. Rahvusvahelise Kaubanduskoja peakorter on Pariisis. Kehtiv regulatsioon seab eelisseisundisse seega kitsalt üksnes Eestis alaliselt tegutsevad vahekohtud.
3.5. Arvestades eeltoodut, pole põhjendatud alaliste vahekohtute üle kehtestada rangemat kontrolli, kui seda on võimalik teha ad hoc või välisriigi vahekohtumenetluse üle. Ühtlasi ei ole seega põhjendatud, et alaliste vahekohtute otsused on täitedokumendid, samas kui ad hoc ja välisriigi vahekohtu otsus tuleb kohtu poolt eelnevalt täidetavaks tunnistada formaalse kontrolli käigus.

Lahendus

1. Muudatuste pakett nr 1
1.1. Probleemi lahendamiseks on piisav, kui kaotada Eestis alaliselt tegutsevatele vahekohtutele antud põhjendamatu eelis, mille kohaselt Eestis alaliselt tegutsevate vahekohtute otsused on sundtäidetavad ilma kohtuliku kontrollita.
Muudatuste paketis nr 1 saab toetada kahte esimest punkti:
• säilitada senine regulatsioon, mille kohaselt ei ole alaliselt tegutsevate vahekohtute moodustamisele ja tegevusele (sh nende reglementidele) avalik-õiguslikke tingimusi sätestatud;
• luua Eestis alaliselt tegutseva vahekohtu menetluses tehtud otsustele kohtu poolt tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlus, sh tarbijatega seotud probleemide vältimiseks. Muudatus eeldab Eestis alaliselt tegutsevate vahekohtute osas sätestatud erisuse kaotamist TsMS § 753 lg 1 teises lauses ja TMS § 2 lg 1 p-s 6. Selle tagajärjel vajavad ka Eestis alaliselt tegutsevate vahekohtute otsused kohtulikku kontrolli, kui neid soovitakse riigi sunnijõuga täita.
1.2. Muudatuste paketi nr 1 lahenduses esile toodud täiendavad punktid keskenduvad üksnes vahekohtumenetlusele tarbijaga. Kuna formaalne kohtulik kontroll on piisav selleks, et vältida Eestis alaliselt tegutsevate vahekohtute otsuste kuritarvitamist täitemenetluse raames, ei ole põhjendatud täiendavate tarbijate erisuste loomine. Vastasel juhul tekivad tarbetud küsimused, näiteks, mis tagajärg on sellel, kui vahekohus (alaline või ad hoc) rikub planeeritavat kohustust, mille kohaselt tuleb selgitada enne vahekohtu kokkuleppe sõlmimist tarbijale kirjalikult vahekohtumenetluse ja riikliku kohtumenetluse olulisi õiguslikke erisusi.

2. Muudatuste pakett nr 2
2.1. Piirangute seadmine sellele, kes võib vahekohtuid asutada, ei lahenda mitte ühtegi väljatöötamiskavatsuse probleemi kirjelduses esile toodud sisulist probleemi. 
Muudatuse paketiga nr 2 kehtestataks alalise vahekohtu asutamise piirangud selliselt, et sätestada võimalus asutada alaliselt tegutsev vahekohus ainult seaduse alusel või mittetulundusühingu õiguslikus vormis või mittetulundusühingu poolt, kusjuures mittetulundusühingu asutajaks või liikmeks tohib olla ainult juriidilisest isikust ettevõtjate üleriigiline ühendus, kellel on vähemalt 50 liiget. Alaliselt tegutseva vahekohtu reglement peab vastama seadusele ja headele kommetele.
2.2. Muudatuste paketi kohaselt kontrolliks Justiitsministeerium ettevõtjate üleriigilise ühenduse nõude täitmist, st kas vahekohus on asutatud seaduse alusel või mittetulundusühingu õiguslikus vormis või mittetulundusühingu poolt, kusjuures mittetulundusühingu asutajaks või liikmeks tohib olla ainult juriidilisest isikust ettevõtjate üleriigiline ühendus, kellel on vähemalt 50 liiget.
2.3. Õigustehniliselt on osaühingud, aktsiaseltsid, mittetulundusühingud jne „asutatud seaduse alusel“ (TsÜS § 24). See, et sellise mittetulundusühingu asutajaks või liikmeks on ainult juriidilisest isikust ettevõtjate üleriigiline ühendus, kellel on vähemalt 50 liiget, on aga põhjendamatult kõrge nõudmine Eesti oludes. Eesti Elektritööstuse Liidul on näiteks ainult 6 liiget. Puudub põhjendus, miks selline liit ei võiks soovi korral asutada alalist vahekohut. Kindlaarvulise liikmelisuse nõude kehtestamine ei ole võimalik.
2.4. On arusaamatu, mis tähendus on sellel, kas mõni alaline vahekohus on Justiitsministeeriumi peetavas nimekirjas või sellel, kui Justiitsministeerium on keeldunud mõnda vahekohut sinna lisamast. On ju samas selgitatud, et „alaliselt tegutsev vahekohus, kes nimekirja kandmist ei taotle, vastutab ise asutamisnõuete täitmise eest. Sellise vahekohtu otsuse täitmise menetluses tuleks jätta vastav formaalne kontroll kohtutäiturile, kes kontrollib, kas alaline vahekohus vastab asutamisnõuetele (õiguslik staatus, asutajate ring ja poolte võrdsuse põhimõtte tagatus reglemendis)“. Kavandatava nimekirja õiguslik tähendus ei ole selge.
2.5. See, et vahekohtumenetluse reglemendis on tagatud poolte võrdsus, ei tähenda, et poolte võrdus on tagatud ühes konkreetses vahekohtumenetluses. Reglemendid on lakoonilised, poolte kokkuleppel võib neist kõrvale kalduda. Ühtlasi ei saa nõustuda, et kohtutäituritele saab anda otsustusõiguse selle üle, kas poolte võrdsuse põhimõte on reglemendis tagatud. Tegemist on õigusliku hinnanguga. Kuid nagu märgitud, ei tähenda see, kas reglemendi kohaselt tuleb pooli kohelda võrdselt (seda nõuab ka TsMS § 732 lg 1, mis kohaldub igale Eestis toimuvale vahekohtumenetlusele), et poolte võrdsuse põhimõtet konkreetses vahekohtumenetluses ei ole rikutud.

3. Isegi, kui eksisteeriks riiklik kontroll selle üle, kes võivad vahekohtuid asutada, jääb selgusetuks, kuidas lahendab alaliselt tegutsevate vahekohtute nimekiri väljatöötamiskavatsuses kirjeldatud probleeme. See, et Justiitsministeerium lülitab mingi formaalsetele tingimustele vastava alalise vahekohtu oma nimekirja, ei taga, et alaliselt tegutseva vahekohtu egiidi all peetud vahekohtumenetluses otsust teinud vahekohtunikud olid sõltumatud ja erapooletud. Ühtlasi ei taga vahekohtumenetlus alaliselt tegutsevas vahekohtus seda, et vahekohtu otsuse puhul ei võiks esineda TsMS-i §-s 751 sätestatud tühistamise aluseid, nagu vahekohtu kokkuleppe mittekehtivus, küsimuse mittearbitreeritavus või vastuolu avaliku korraga.

Menetlustoimingule väljakutsutud isiku või tema lähedase ilmumata jätmisel terviseseisundist tingitud põhjendatud takistuse kohta menetlejale esitatava tõendi vorm ja väljaandmise kord

Sotsiaalministeerium esitas Eesti Advokatuurile arvamuse avaldamiseks tervise- ja tööministri määruse „Menetlustoimingule väljakutsutud isiku või tema lähedase ilmumata jätmisel terviseseisundist tingitud põhjendatud takistuse kohta menetlejale esitatava tõendi vorm ja väljaandmise kord“ eelnõu. Advokatuur esitas eelnõu suhtes oma arvamusettepanekud.

1)  Eesti Advokatuur tegi ettepaneku, et antud eelnõu ja regulatsioon advokaatidele, kui oma põhitöös menetluses osalevatele isikutele, ei kohalduks. Kuna menetlusseadustikega on määratud menetlusosaliste ring, siis see eeldaks ka vastavaid menetlusseadustike muudatusi. Advokatuur juhib tähelepanu, et teadaolevalt ei nõuta prokuröridelt eelnõus viidatud tõendi esitamist. Nii kohtunike kui ka prokuröride puhul on peetud piisavaks tagatiseks menetluses põhjuseta puudumise osas nende tegevuse üle järelevalvet teostava organi kontrolli. Antud korda võiks rakendada ka advokaatide puhul, mil oleks vastava vajaduse tekkimisel piisav pöörduda advokatuuri aukohtu või juhatuse poole.

2)  Juhul kui määrus rakendub ka advokaatide suhtes, ei saa nõustuda asjaoluga, et perearst väljastab advokaadi haigestumisega seotud delikaatseid isikuandmeid – eelnõus kirjeldatud tõendina käsitletavad dokumendid aga just selliseid andmeid sisaldavad. Ei ole proportsionaalne eirata advokaatide isiklikku õigust privaatsusele ja delikaatsete isikuandmete konfidentsiaalsusele menetluse kiirema kulgemise huvides.

3)  Eelnõu kohaselt väljastab perearst tõendi alles peale esimest tervishoiuteenuse osutamise toimingut. Valdav enamus haigestumisi toimuvad olukorras, mil menetlusalune isik ei ole võimeline enne menetlustoimingut perearsti poole pöörduma, et viimane saaks talle tervishoiuteenust osutada. Perearsti koju tellimine võtab aga aega ning sellisel juhul ei ole isikul, kes haigestub vahetult enne menetlustoimingut, võimalik vormikohast tõendit esitada. Antud olukorras tuleks perearstil olukord fikseerida telefoni teel ning tõend edastada elektrooniliselt.

4)   Komplitseeritud võivad olla olukorrad, kus kohtunik peab vahetult enne menetluse algust otsustama, kas esitatud tõendil olev informatsioon annab piisava põhjenduse menetlusosalise menetlusel mitteosalemiseks. On kaheldav, et kohtunikul on võimalik võtta objektiivne seisukoht sellest, kas isik on konkreetsel menetlustoimingul võimeline osalema või mitte ja kohaldama selle teadmise põhjal isikule näiteks aresti või sundtoomist, kui tõend sisaldab endas näiteks vaid paarilauselist ladinakeelset diagnoosi ja väljavõtet haigusloost. Sellisel juhul tuleb kohtul antud asjale paluda EKEI hinnangut ning menetlustoiming lükatakse edasi. Samuti on tõenäoline, et EKEI ekspert soovib hinnangu andmiseks haigusloo kohta lisaandmeid, mida perearst sellisel juhul niikuinii esitama peab.

5) Võiks kaaluda ka erivormi nõude kaotamist ning mittekutselistele menetlusosalistele ette näha kohustuse esitada tõend asjaolu kohta, miks nad ei saa menetlustoimingul osaleda. See tõend võib olla töövõimetusleht, arsti teatis vms. Kui tõendit ei ole koheselt võimalik hankida, siis saab kohtult paluda tõendi esitamiseks tähtaega. Kohtul on pädevus tõendit hinnata ning kui tekib kahtlus, et isik on menetlustoimingule põhjuseta ilmumata jätnud, siis on perearstilt võimalik välja nõuda haiguslugu EKEI jaoks hindamiseks ning seejärel kohaldada sunnivahendeid. Kui kohtul tekib kahtlus, võib ka kutselise menetlusosalise käest nõuda tõendit menetlustakistuse kohta ning põhjendamatu menetlustoimingust kõrvalehoidmise korral teavitada kutseühingut.

Kohtute seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Justiitsministeerium esitas Eesti Advokatuurile arvamuse avaldamiseks kohtute seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Advokatuur esitas järgnevad arvamusettepanekud.

1) Advokatuuri diskretsioon teiste õiguskutsete esindajate vastuvõtmisel advokatuuri ilma vandeadvokaadi eksamit sooritamata.
Eelnõu § 26 lõike 31 kohaselt: „(31) Vandeadvokaadina võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on vähemalt kolm aastat tegutsenud kohtunikuna, kohtunikuna Euroopa Kohtus, Euroopa Inimõiguste Kohtus või Euroopa Liidu Üldkohtus, notarina, õiguskantslerina või prokurörina, välja arvatud abiprokurörina.“

Võrreldes hetkel kehtiva regulatsiooniga laiendatakse nende isikute ringi, kes on advokaadieksami sooritamisest vabastatud. Seega kaob eksaminõue isiku suhtes, kes on vähemalt kolm aastat tegutsenud kohtunikuna, notarina või prokurörina.

Advokatuur toetas eelnõu põhimõtet, millega soovitakse suurendada vastastikust horisontaalset liikumist professionaalset kõrgtaset eeldavate õiguskutsete vahel, kuid on seisukohal, et advokatuuri juhatusele peab jääma diskretsioon teiste õiguskutsete esindajate advokatuuri vastuvõtmise osas. Advokatuur on ka varasemalt, 03.03.2015, toimunud kutsete vahelise liikumise nõupidamisel väljendanud seisukohta, et advokatuurile kui kutseorganisatsioonile peab jääma õigus säilitada autonoomia ehk õigus otsustada oma liikmeskonna üle. See eeldab teatud ulatuses kutsesobivuse ja isikuomaduste kontrolli muu meetodi kui advokaadieksami kaudu, mis on muidu tavapärane meede tuvastamaks isiku sobivust advokaadi kutsetööks.

Seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt jääks advokatuurile pädevus hinnata kandidaadi isiksuseomadusi ja teha kandidaadi sobivuse kohta lõplik otsus. Vastavalt AdvS § 31 lg-le 1 on advokaadieksam advokatuuri astuda soovija või advokaadikutse taotleja erialateadmiste ja isiksuseomaduste kontroll. AdvS § 32 lg 4 kohaselt hinnatakse advokatuuri astuja isiksuseomaduste sobivust advokaaditegevuseks eksami ja selle käigus toimuva vestluse alusel. Advokaadieksami viib läbi kutsesobivuskomisjon. Seega on kandidaadi isiksuseomaduste kontroll advokaadieksami osa, kuid eelnõu kohaselt on ülalnimetatud õiguskutsete esindajad eksamist vabastatud. Seetõttu tuleb isiku sobivust vandeadvokaadi kutsetööks hinnata mõne muu meetodi kaudu.

2) Advokatuuri ettepanekud eelnõu ja seletuskirja täiendamiseks

AdvS § 12 lg 14 kohaselt korraldab advokatuuri juhatus advokaatide kutsesobivuse korraldamist. AdvS § 12 lg 18  kohaselt täidab juhatus ka muid seadusest tulenevaid või advokatuuri juhtimisega seonduvaid ülesandeid.

Advokatuur tegi ettepaneku vandeadvokaadi kandidaadi kutsesobivuse hindamiseks korraldada vestlus advokatuuri juhatusega, kes selgitaks välja teise õiguskutse esindaja kutsesobivuse. Näiteks erineb ettevõtjana tegutsemine (advokaadibüroo pidamine) ning advokaadi kutse-eetika kohtuniku ja prokuröri ameti harjumuspärastest reeglitest. Vajadusel saab juhatus kandidaadi suunata lisaks veel vestlusele advokatuuri kutsesobivuskomisjoni. Advokatuuri vastuvõtmise otsustaks juhatus hääletamise teel häälteenamusega. Seoses sellega töötab advokatuur välja ka advokatuurisisese korra teiste õiguskutsete esindajate advokatuuri vastuvõtmise osas.

Advokatuuri seisukoha kohaselt peab advokatuuri juhatusele jääma diskretsioon teiste õiguskutsete esindajate advokatuuri vastuvõtmise osas.

Eeltoodust tulenevalt tegi advokatuur ettepaneku eelnõu täiendada ning lisada AdvS § 26-le uus lõige 32 ning sätestada see järgnevalt:

 „(32) Käesoleva paragrahvi lõikes 31 nimetatud alusel isiku advokatuuri vastuvõtmiseks viib juhatus isikuga läbi vestluse, mille eesmärk on hinnata isiku vastavust käesoleva seaduse § 23 lg 1 p 5 nõuetele. Juhatus otsustab isiku vastuvõtmise vestluse tulemuste alusel.“

Kuna juba praegu on teatud isikud (ja eelnõu vastuvõtmisel nende isikute ring laieneb), kelle puhul kutsesobivuskomisjoni otsus advokatuuri vastuvõtmisel puudub täielikult, siis vältimaks mitmeti mõistetavust advokatuuri juhatuse otsustuspädevuse osas isikute advokatuuri liikmeks vastuvõtmisel, teeb advokatuur ettepaneku sätestada AdvS § 12 p 6 järgnevalt:

„6) otsustab advokatuuri vastuvõtmise ja vandeadvokaadi kutsenimetuse andmise“.

Samuti palus advokatuur seaduse eelnõu seletuskirja täiendada osas, mis puudutab advokatuuri juhatuse diskretsiooni teiste õiguskutsete esindajate advokatuuri vastuvõtmisel.