2014. a ülevaade

Alljärgnevalt on toodud ülevaade advokatuuri seisukohtadest olulisemates küsimustes õigusloomes.

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu

Advokatuur avaldas süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu osas arvamust nii Justiitsministeeriumile kui ka Riigikogu põhiseaduskomisjonile, märkides eelnõu osas järgmist:

1. Eelnõu § 2 lg 3 „Menetleja poolt tekitatud kahjuks loetakse riigivastutuse seaduse § 12 lõikes 2 nimetatud kahju“ - RVastS § 12 lg 2 kohaselt oli kahjuks igasugune füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju. Advokatuur tõstatas küsimuse, kas RVastS § 12 lg-s 2 ja käesolevas seaduses (eelkõige 3. peatükk) kajastatud kahju mõiste ja liigid (lauskahju, saamata jäänud tulu, mittevaraline kahju) on läbivalt terminoloogiliselt identsed.

2. Eelnõu § 2 lg 4 „Menetleja poolt tekitatud kahjuks loetakse ka süüteomenetluses tekitatud kahju, kui kahju põhjustanud meedet on kohaldatud rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö raamides ning taotlevaks riigiks on Eesti Vabariik“ - seaduse tekstist ja seletuskirjast nähtuvalt vastutab kannatanu ees Eesti Vabariik vaid juhul, kui riik oli kahju põhjustanud meedet taotlevaks riigiks. Advokatuur märkis, et vastutus peaks laienema ka olukordadele, kus Eesti Vabariik teeb kriminaalkoostööd teise riigiga. See hõlmaks näiteks juhtumeid, kus isik on Eesti Vabariigi poolt teisele riigile põhjendamatult välja antud. Advokatuur leidis, et sellelaadsetes olukordades peaks vastutama ka Eesti Vabariik ning ei saa põhjendatuks pidada, et isik saab oma nõude esitada vaid väljanõudva riigi vastu.

3. Eelnõu § 5 lg 1 „Kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p-de 1, 2 või 5 või § 204 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati 1) vahistamisega; 2) kahtlustatavana kinnipidamisega; 3) elukohast lahkumise keeluga; 4) ametist kõrvaldamisega; 5) vara arestimise või äravõtmisega; 6) ebamõistliku menetlusajaga“. Advokatuur leidis, et § 5 lg 1 peab olema lahtise loeteluga ning mitte ammendav. Elu on oma olemuselt sedavõrd mitmekesine, et praktikas võib tõusetuda olukordi, kus kahju hüvitamise nõue võib osutuda põhjendatuks ka mõnel täiendaval ja hetkel § 5 lg 1 p-des 1-6 mittekajastatud juhul. Sellest tulenevalt ei pidanud advokatuur ammendavat loetelu eesmärgipäraseks.

4. Eelnõu § 5 lg 2 „Kui isiku suhtes lõpetatakse väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku § 29  lg 1 p-de 1, 2, 3, 5 või 6 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati tema kinnipidamisega väärteomenetluses.“ Advokatuur ei jaganud seletuskirjas välja toodud järgnevat seisukohta: „Et väärteomenetluses ei saa riik kohaldada mitmeid kriminaalmenetlusega võrreldavaid intensiivseid meetmeid, on põhjendatud pidada kahju hüvitamise nõudmist õigustavaks toiminguks üksnes isiku kinnipidamist VTMS § 44 tähenduses.“ Väärteomenetluse puhul on mitmeid täiendavaid toiminguid, lisaks kinnipidamisele, millega võidakse tekitada isikule kahju, mille hüvitamist käesoleva paragrahvi alusel tuleks jaatada. Advokatuur rõhutas, et eelnõu § 5 lg 2 ei täida seaduse eesmärki. Sarnaselt käesoleva seisukoha p 3 all esitatud põhjendustega, peavad olema lahtised kahju hüvitamise alused ka väärteomenetluse lõpetamise puhul. Käesolevas redaktsioonis on need ebamõistlikult kitsendatud. Praktikale toetudes peab hüvitise õigust andvaks aluseks olema näiteks ka ebamõistlik menetlusaeg.

5. Eelnõu § 7 lg 1: „Kui menetleja ülesandeid täitev füüsiline isik rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati.“ Seletuskirjast nähtuvalt vastutab menetleja vaid süülise rikkumise korral /seletuskirja lk 27/. Advokatuuri hinnangul ei olnud põhjendatud, et menetleja ülesandeid täitev füüsiline isik vastutab vaid menetlusõigust süüliselt rikkudes. Advokatuur leidis, et menetleja ülesandeid täitev isik peaks vastutama ka ettevaatamatusest põhjustatud rikkumiste korral. Redaktsiooni jõustumisel jääb kavandatav seadus paljuski deklaratiivseks, kuigi advokatuuri hinnangul peab kõnealune seaduseelnõu hõlmama ka põhiseaduse §-st 14 tulenevat hea halduse põhimõtet. Nii näiteks on kiire menetlus hea halduse üks olulisematest aspektidest. Seega – ebamõistlik menetlusaeg on sisult omavoli põhiseaduse § 13 lg 2 mõttes, mille eest on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele (RK halduskolleegiumi 13.06.1997 määrus nr 3-3-1-18-97 p 1). Advokatuuri hinnangul tuli eelnõu raames täiendavalt analüüsida, kuidas seda antud eelnõu kontekstis kaitsta saaks. Hea halduse põhimõtte ehk seega siis põhiõiguse rikkumine ei väljendu vaid menetleja süülises tegevuses. Kui käsitleda hea halduse põhimõtet läbi väärhalduse (hea halduspraktika ja heade tavade eiramine – nt töö tegemata jätmine, hooletus, lohakus, põhjendamata viivitamine, ebaviisakas käitumine, hämamine, valeteabe andmine jm taunitav käitumine), ei saa seda ka kahju hüvitamise aspektist piirata vaid süülise tegevusega. Vastasel juhul tekib taaskord küsimus antud seaduseelnõu praktilisest vajalikkusest ning isiku õiguste kaitsest olukorras, kus süüteomenetluse käigus läbi menetlejapoolse väärhalduse on ametnik isikule tekitanud kahju mittesüüliselt. Esitatud kujul kaldus eelnõu advokatuuri hinnangul hea halduse põhimõttest otseselt kõrvale. 

6. Eelnõu § 7 lg 2 „Kui menetlejaks on kohus, vastutab riik vastavalt riigivastutuse seadusele“ - seaduse sättest ega seletuskirjast ei selgunud ja jäi arusaamatuks, miks on otsustatud, et riik vastutab kohtu puhul erinevatel õiguslikel alustel võrreldes menetlejaga. Advokatuur leidis, et selline erinevus vajaks täiendavalt selgitamist, enne kui saab hinnata, kas teistsugune regulatsioon on põhjendatud.

7. Eelnõu § 8 lg 1 p 2 „Isikul ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kui ta põhjustas kahju kaasa toonud meetme kohaldamise tahtlikult või ettevaatamatult, sealhulgas jättis avaldamata teistmise aluseks oleva asjaolu, rõõnas ennast, hoidus menetlusest kõrvale, rikkus tõkendist tulenevat kohustust mitte lahkuda loata oma elukohast või läks pakku“. Seletuskirjast võis aru saada, et § 8 lg 1 p-st 2 tulenevalt ei ole õigust kahju hüvitamist nõuda ka olukorras, kus isik keeldub ütlusi andmast. Advokatuurile oli selline seisukoht äärmiselt ebamõistlik, kitsendav ning ühtlasi ka vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, mh enese mittesüüstamise privileegiga. 

8. Eelnõu § 10 „Saamata jäänud tulu hüvitamine“. Paragrahvist ei nähtunud, et isik saaks nõuda koos saamata jäänud tuluga viivitusintressi. Advokatuur leidis, et koos saamata jäänud tuluga peab kahju kandnud isikul olema õigus riigilt välja nõuda ka viivitusintress. Eeltoodud seisukoht tugineb ja on kooskõlas eraõiguslike saamata jäänud tulu hüvitamise põhimõtetega. 

9. Eelnõu § 10 lg 5 „Kui kahju kandnud isiku õiguspäraste tulude summa kahju tekkimise aastale eelnenud kalendriaastal on suurem kui neljakordne keskmine aastapalk, loetakse varasemaks päevatuluks neljakordne keskmine aastapalk, mis on jagatud 360-ga“ ja eelnõu § 10 lg 6 „Kui kahju kandnud kahtlustatav, süüdistatav või menetlusalune isik oli juriidiline isik, hüvitatakse talle saamata jäänud tulu maksimaalselt käesoleva paragrahvi neljandas lõikes nimetatud ulatuses, mis on korrutatud koefitsiendiga kaks“. Advokatuur pidas äärmiselt ebamõistlikuks, et keskmiselt jõukamate isikute kahju hüvitamise nõudeid piiratakse kuni neljakordse keskmise aastapalgani. Veel ebamõistlikum on juriidilisele isikule kehtestatud piirang, mis on võrreldes § 10 lg-ga 5 veelgi intensiivsem. Ühtlasi on ülalkirjeldatud piirangud selgelt vastuolus kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega. Advokatuur pidas vajalikuks ka rõhutada, et § 10 lg-te 5 ja 6 eesmärgiks peaks olema ametkondi distsiplineeriv mõju. Muuhulgas ei saa välistada, et sedavõrd madalad piirmäärad võivad tekitada menetlejas ahvatlust hakata isikut n-ö taga kiusama.  Seletuskirjast ei nähtunud, miks on füüsiliste isikute puhul valitud just neljakordne keskmine aastapalk ja juriidiliste isikute puhul koefitsient 2, mitte näiteks 10-, 50- või 100-kordne.

Advokatuur pidas ka vajalikuks välja tuua seletuskirjas märgitut: „Kuivõrd juriidiliste isikute varad on eelduslikult suuremad kui inimeste varad, on ülempiir kõrgem kui füüsilistel isikutel.“ Seadusetekstist nähtus aga, et juriidiliste isikute saamata jäänud tulu piirmäär on tegelikkuses füüsiliste isikute omast kaks korda väiksem. Advokatuur pidas võimalikuks, et seaduse eelnõu koostaja tahteks on siinkohal tegelikkuses olnud sätestada, et saamata jäänud tulu hüvitatakse maksimaalselt käesoleva paragrahvi viiendas lõikes (ja mitte neljandas) nimetatud ulatuses, mis on korrutatud koefitsiendiga kaks. Advokatuuri hinnangul ei tuleks keskmise päevatulu arvestamisele mingisugust ülempiiri määrata. Juhul, kui ülempiir otsustatakse siiski määrata, peaks see olema selgelt kõrgem, advokatuuri arvates vähemalt 100 kordades kõrgem.

10. Eelnõu § 13 „Puuduste kõrvaldamine“ - käesolevast paragrahvist ega seletuskirjast ei nähtunud, milline on menetleja poolt puuduste kõrvaldamiseks antav minimaalne tähtaeg. Advokatuuri hinnangul peaks seaduses olema kajastatud tähtajana kas konkreetne päevade arv (nt 10 päeva) või vähemalt märge, et tegemist peab olema mõistliku tähtajaga.

11. Eelnõu § 17 lg 4 kolmas lause „Ringkonnakohus lahendab määruskaebuse mõistliku aja jooksul“. Advokatuur leidis, et ringkonnakohtu puhul peab olema määratud konkreetne tähtaeg, mil viimane kohustub määruskaebuse läbi vaatama. Ebamäärane tähtaeg loob olukorra, kus isikul puudub tegelik teadmine, millal tema nõue lahendatakse.

12. Eelnõu § 18  „Kahju hüvitamine süüteoasja menetlemisel maakohtus“ - advokatuur oli seisukohal, et õiglase ja neutraalse hüvitise mõistmise tagamiseks peaks kahju hüvitamise nõuet läbi vaatavaks kohtuks olema kas tsiviil- või halduskohus. Samal põhjusel leidis advokatuur, et kahju hüvitamise nõuet ei tuleks välja mõista kohtuotsuse kuulutamisel samas menetluses, vaid selline nõue tuleks läbi vaadata eraldi menetluses.

Lastekaitseseaduse eelnõu

Eesti Advokatuuri poole pöördus Sotsiaalministeerium eesmärgiga küsida arvamust uue lastekaitseseaduse eelnõu kohta. Eesti Advokatuur leidis, et uue lastekaitseseaduse väljatöötamine tõhusamaks laste õiguste kaitseks ja heaolu tagamiseks on olnud hädavajalik ning toetas igati püüdlusi lahendada lastekaitse korralduses olemasolevaid probleeme. Seejuures rõhutati, et  on äärmiselt oluline riigi ja kohalike omavalitsuste koostöö koordineerimine ja valdkondade ülene lastekaitsealane ennetustegevus.

Võrreldes kehtiva lastekaitseseadusega oli aga eelnõust täielikult välja jäänud puudega lapse õiguste regulatsioon, mille alusel oleks võimalik nõuda, et nii riigiasutused, kohalik omavalitsus kui ka nende ametiisikud arvestaks puudega lapse erivajadustega. Praktikas oli tekkinud probleeme sellega, et kõiki samavanuseid lapsi koheldakse ühtemoodi ning keeruline on selgitada lapse erivajadusi isegi siis, kui lapsele on määratud puue või lapsel on mõni muu haigus, käitumis- või psüühikahäire, mistõttu vajab laps erihooldust. Sama küsimus tõusetus kohtus erivajadusega lapse elukorralduslike küsimuste lahendamisel, sealhulgas hooldusõiguse või suhtluskorra määramisel. Olukorras, kus kõiki samavanuseid lapsi soovitakse kohelda ühtemoodi ning puudub seaduslik alus, millele tuginedes oleks võimalik nõuda, et lapse erivajadustega arvestataks, muutub erivajadustega lapse õiguste kaitse äärmiselt problemaatiliseks. Leiti, et sellest tulenevalt on vajalik, et lastekaitseseadus kui raamseadus sätestaks analoogselt kehtiva lastekaitseseadusega, et puudega lapse erivajadusi on kohustus järgida ning tema erivajadustega arvestada mistahes küsimuse lahendamisel, mis on tema elukorraldusega seotud. Juhul, kui puudega lapse õigusi soovitakse reguleerida eriseadusega, tekib küsimus, mis saab nende õiguste kaitsest vahepealsel ajal.

Lastekaitseseaduse eelnõu § 28 lg 2 kohaselt peatub hädaohus oleva lapse seadusliku esindaja hooldusõigus lapse perest eraldamisele järgneva tööpäeva kella 12.00-ni. Olukorrus, kus lapse huvidest lähtuvalt võib olla vajalik peatada seadusliku esindaja hooldusõigust pikemaks ajaks, ei pruugi niivõrd lühikese aja jooksul saada kohtust esialgse õiguskaitse kohtumäärust ning lapse õigused võivad saada oluliselt kahjustada. Seetõttu tegi advokatuur ettepaneku kaaluda hooldusõiguse peatumist pikemaks ajaks.

Lastekaitseseaduse eelnõu § 13 lg 1 sätestas kohalikule omavalitsusele ulatuslikud ülesanded lastekaitse korraldamisel, kuid samas ei nähtud ette kohustust võtta tööle lastekaitsespetsialist. Nimetatud kohustuse puudumine võiks kaasa tuua olukorra, kus laste õiguste kaitse on erinevates kohalikes omavalitsustes väga erinevalt tagatud. Samas rõhutas lastekaitseseaduse eelnõu vajadust tõsta lastekaitsetöötajate kvalifikatsiooni, korraldada täiendkoolitusi ja kehtestada erialane kõrghariduse nõue. Toodi välja, et käesoleval hetkel on üks probleem just see, et lastekaitsetöötajate tase on erinevates piirkondades väga erinev. Juhul, kui kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust luua lastekaitsetöötaja ametikohta, sõltub laste õiguste kaitse igast konkreetsest kohalikust omavalitsusest ja tema prioriteetidest. Selleks, et laste õigused oleksid kaitstud võrdselt kõikides omavalitsustes oleks vaja ette näha, et igal kohalikul omavalitsusel on kohustus tööle võtta vähemalt 1 lastekaitsetöötaja.

Lastekaitseseaduse eelnõu § 17 lg 1 nägi ette kohustuse lähtuda lapse parimast huvist lapsega seotud otsuse tegemisel ning sama paragrahvi lg 2 näeb ette üldised alused lapse parima huvi välja selgitamiseks. Samas puudusid kehtivas õiguses protseduurireeglid, mille järgi lapse parimat huvi kindlaks teha ning mille alusel oleks võimalik teostada ka järelevalvet selle üle, kas igal konkreetsel juhul on lapse parim huvi välja selgitatud. Antud juhul sõltub lapse parima huvi väljaselgitamine lastekaitsetöötaja subjektiivsest kaalutlusotsusest, mida ei ole võimalik tagantjärgi kontrollida. Protseduurireegleid ei ole mõistlik ilmselt lisada lastekaitseseadusesse, kuid lastekaitseseadus võiks teha viite protseduurireeglitele, mida tuleb lapse parima huvi väljaselgitamiseks järgida.

Kriminaalmenetluse seadustiku ja riigi õigusabi seaduse eelnõu

Eesti Advokatuurile edastati KrMS ja RÕS muutmise eelnõu, milles nähti ette asenduskaitsja institutsiooni täiendav regulatsioon. Asenduskaitsjaks oli kehtiva KrMS § 44 lg 1 kohaselt vaid kaitsja poolt nimetatud isik ajavahemikuks, mil kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest on takistatud. Eelnõu regulatsiooniga loetakse ka uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu poolt senise kaitsja olemasolul uut kaitsjat asenduskaitsjaks, mitte lihtsalt (uueks) kaitsjaks (KrMS § 44 lg 1 parandusettepanek). Eelnõuga sooviti tunnistada kehtetuks KrMS § 43 lg 2 p 4, mis sätestab Eesti Advokatuuri poolt kaitsja määramise juhtumina kaitsja poolt üldmenetluse kohtuistungile mitteilmumise juhul, kui kaitsja on võtnud endale kaitsekohustuse ning ei ole määranud endale asenduskaitsjat. Selle asemel sooviti sõnastada antud paragrahvi uus lõige 21, mis näeks ette, et kohtul on sellises olukorras võimalik (mitte kohustuslik) taotleda asenduskaitsja määramist.

Eesti Advokatuur oli juba 19.07.2011 saatnud Justiitsministeeriumile ja Riigikogu õiguskomisjonile seisukoha KrMS § 43 lg 2 p 4 kohta, milles toodi välja, et antud säte, mis lubab üldmenetluses kohtu poolt teise kaitsja määramist põhjusel, et kaitsja ei saa kohtuistungile ilmuda, on vastuolus põhiseadusega. Eelnõu KrMS § 43 lg 2 punktis 4 sisalduvat vastuolu ei kõrvaldanud, sest eelnõus pakutud KrMS § 43 lg 21 säilitab sisuliselt senikehtiva regulatsiooni. Eelnõuga samasisuliste paranduste kohta on Eesti Advokatuur avaldanud oma arvamuse 15.04.2013 kirjas nr 1-8/202 Justiitsministeeriumile, milles Eesti Advokatuur leidis, et KrMS § 43 lg 21 on põhiseadusega vastuolus. Peamise probleemina nägi Eesti Advokatuur (ja näeb jätkuvalt) asjaolu, et kavandatav säte, sarnaselt ka hetkel kehtiva KrMS § 43 lg 2 p 4, ei kohusta asenduskaitsja määramisel üldse arvestama kaitsja mitteilmumise põhjustega ega taga kaitsealuse õigust tegelikule ja efektiivsele kaitsele. Samuti on probleemidele, mida kirjeldatud olukorras asenduskaitsja määramisega lahendada soovitakse, olemas alternatiivsed lahendused, mistõttu selline kaitseõiguse piiramine ei ole vajalik ega põhjendatud.

Lisaks toodud seisukohtadele juhtis advokatuur tähelepanu järgmistele aspektidele.

1. Kohtu poolt määratav uus kaitsja rüütatakse eelnõus sätestatu alusel (eelnõu KrMS  § 44 lg 1 parandus) asenduskaitsja nimega, mis omakorda põhjustab arusaamatuse selles, kas kaitse tööd peab jääma juhtima kaitsja, nagu näeb ette KrMS § 44 lg 1, ning/või millise ajani kulgevad asenduskaitsja eelduslikud volitused. Eelnõu pinnal polnud täpselt arusaadav, mil moel seadusandja kohtu poolt asenduskaitsja määramisel (mida advokatuurilt kaitsja määramise taotlemine tegelikult tähendab) kaitse tööd täpselt ette näeb. Riigieelarveliste vahendite puudus eelnõu elluviimisel, millele on advokatuur viidatud kirjades tähelepanu juba juhtinud, on seda akuutsem, et tagada tuleb ka asenduskaitsja töö kohta tagasiside üleandmine kaitsjale. Asenduskaitsja määramisel advokaadi enda poolt on see advokaadi poolt tagatud.

2. Advokaadid saavad üldjuhul tegutseda esindatava volituse alusel. Riigi õigusabi korras advokaadi määramine ei tähenda automaatseid kõikehõlmavaid volitusi kliendi nimel ja eest tegutseda. Nagu sätestab Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 5 lg 4 advokaat valib kliendi poolt antud volituste piires kliendi huvide kaitseks vajalikud seadusega kooskõlas olevad viisid ja vahendid. Kriminaalmenetluses on kaitsjale antud õigused tegutseda ka süüdistatava huvides ja kaitsja on iseseisev menetlusosaline (KrMS § 16 lg 1). Kohtumenetluse poole moodustavad kaitsja ja süüdistatav koos (KrMS § 17 lg 1). On selge, et volitaja juhisteta tegutsemine peaks olema eraldi põhjendatud ning volitaja huvide ja juhiste väljaselgitamine tuleb advokaadile kriminaalmenetluses tagada. Sisulised juhised õigusabi osutamiseks peavad seega tulema kliendilt või teatud juhtudel tema esindajalt, kelleks võib olla kaitsja. Asenduskaitsja, kes saab menetlusest osa võtta vaid ajal, mil kaitsja osavõtt menetlusest on takistatud, peab olema seega saanud volitused ning juhised süüdistatavalt või kaitsjalt. KrMS § 43 lg 2 p 4 ega eelnõuga sätestatav KrMS § 43 lg 21 ei lahendanud antud küsimusi. Kui üldmenetluses jääb kaitsja istungile ilmumata, siis tingituna sellest, et määratav asenduskaitsja peab olema saanud kliendi juhised kas kliendilt otse või läbi kaitsja, ei ole võimalik saavutada ajalist võitu, mis on eelnõus märgitud ainsaks antud sätestuse legitiimseks eesmärgiks. Eesti Advokatuur ei saa kohustada ühtegi advokaati vastu võtma kaitsja kohustusi ilma kaitse teostamise elementaarseid eeltingimusi tagamata.

3. Eelnõu seletuskirjas toodu kohaselt anti kohtule diskretsioon, mida tuleb kasutada selliselt, et asenduskaitsja määramist tuleks kohtul taotleda vaid ajalise võidu korral. Selline piirang või juhis aga ei nähtunud seadusemuudatustest. Advokatuur oli arvamusel, et kohtule antud diskretsioon ei või olla sedavõrd lai. Põhiseaduse § 149 viimase lause kohaselt kohtukorralduse ja kohtumenetluse korra sätestab seadus. Põhiseaduse § 151 kohaselt esinduse, kaitse, riikliku süüdistuse ja seaduslikkuse järelevalve korralduse kohtumenetluses sätestab seadus. Olukorras, kus põhiseaduse kohaselt peab kaitse korraldus sisalduma seaduses, ei saa kaitsja n-ö väljavahetamist anda kohtu otsustada sisustamata ehk liiga laia volitusnormi alusel. Antud juhul oli kohtule antud diskretsioon ilmselgelt liiga lai.

Kõik eeltoodud aspektid seondusid kaitse efektiivsusega. Kaitse tõhususe peab tagama riik. Riigi ja süüdistatava ees vastutab tõhusa kaitse korraldamise eest advokaat. Eesti Advokatuur advokaatide kutseühendusena ning avalik-õiguslik juriidilise isikuna, kelle pädevuses on riigi õigusabi osutamise korraldamine ning oma liikmete kaudu riigi õigusabi osutamise tagamine, ei saa antud kehtiva KrMS § 43 lg 2 p 4 ega kõnealuse eelnõu § 43 lg 21 rakendamise korral tagada süüdistatava õigust tõhusale kaitsele.

4. KrMS § 46 muutmine - eelnõuga sooviti muuta KrMS  § 46 lg 11 selliselt, et varasemalt sätestatud kolme kuu asemel on kaitsja sunnitud üldmenetluse asjas kaitsja kohustuste võtmisest keelduma või võetud kohustustest loobuma, kui tal ei ole võimalik asja kohtulikul arutamisel osaleda kuue kuu jooksul arvates eelistungi toimumisest. Antud seadusemuudatuse kohta oli advokatuur arvamuse avaldanud 15.04.2013 kirjas nr 1-8/202, leides, et juba KrMS § 46 lg 11 regulatsioon iseenesest on põhiseadusega vastuolus ning lisaks puudub sellise sätte järgi praktiline vajadus. Neid aspekte eelnõus aga mingil moel arvestatud ei olnud. Seetõttu jäi advokatuur oma eelnimetatud seisukoha juurde ja leidis, et KrMS § 46 lg 11 tuleks tervikuna kehtetuks tunnistada.

Käibemaksuseaduse ja raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu

Eesti Advokatuur pidas vajalikuks märkida, et eelnõu läheb jätkuvalt vastuollu kutsesaladuse hoidmise kohustusega. Kuigi eelnõu kohaselt ei esitata käibedeklaratsiooni lisal andmeid, millele laieneb seaduse alusel reservatsioonita kutse- või ametisaladuse hoidmise kohustus, ei ole konfidentsiaalsuskohustus siiski reaalselt tagatud, sest kuigi advokaadibüroo ei pea kliendile esitatud arvet oma müügiarvete hulgas deklareerima, peab klient oma ostuarvete hulgas seda siiski tegema ning seega konfidentsiaalsusekohustus on hoitud vaid ühesuunaliselt. Advokaadi poole pöördumise konfidentsiaalsus ei kaitse mitte advokaatide huve, vaid kaitseb kõigi isikute (sealhulgas käibemaksukohustuslastest isikute) õigust eraelu puutumatusele ning õigust õiglasele kohtupidamisele ja kaitsele. Tegemist on isikute põhiseaduslike õigustega. Advokaadi poole pöördumise fakt on konfidentsiaalne. Keegi ei ole kohustatud informeerima, kas ta pöördus kaitse, esinduse või muu õigusteenuse saamiseks advokaadi poole. Eelnõuga sisuliselt kohustati isikuid suuremamahulistes õigusküsimustes advokaadi poole pöördumist riigile deklareerima.

Teistes küsimustes nõustus Eesti Advokatuur Eesti Maksumaksjate Liidu seisukohtadega käibemaksuseaduse ja raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõule ja palus nendega arvestada.

Riigi õigusabi seaduse eelnõu

Justiitsministeerium palus Eesti Advokatuuri arvamust Rahandusministeeriumi ettepaneku kohta muuta riigi õigusabi seadust selliselt, et kaotada seadusest õigusabi saajate kohustus majandusliku olukorra paranemisel saadud õigusabi hüvitada. Juhul, kui riigi õigusabi hüvitamist majandusliku olukorra paranemisel ei soovita kaotada, täiendada seaduse § 27 selliselt, et riigi õigusabi hüvitamise kohustusest on vabastatud isikud, kellele määratakse õigusabi seaduse alusel ilma isiku soovi ja taotluseta ning tema majanduslikku olukorda analüüsimata, sh eestkostja määramise taotlused (alaealised, täisealised piiratud teovõimega isikud), isikute paigutamine sundravile, kinnisesse raviasutusse või hoolekandeasutusse jms.

Advokatuur märkis, et selleks, et advokatuuril oleks võimalik kujundada seisukoht esitatud ettepanekute osas, soovib advokatuur tutvuda põhjalikumalt saadetud materjalidega, hinnata seadusemuudatusega kaasnevaid mõjusid, kaaluda alternatiivseid lahendusi ning seejärel esitada põhistatud seisukohad. Kuna äärmiselt lühike materjalidega tutvumise aeg, s.o kaks tööpäeva, ei võimaldanud pakutud lahendusi põhjalikult läbi analüüsida, siis advokatuur palus pikendada arvamuse avaldamiseks antud tähtaega.

Politsei ja piirivalve seaduse, päästeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Notarite Koda pöördus Eesti Advokatuuri poole seoses politsei ja piirivalve seaduse, päästeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga. Oma pöördumises avaldas Notarite Koda muret eelnõu § 7 (notariaadiseaduse muutmine) osas, mille kohaselt täiendatakse notariaadiseaduse § 3 lõikega 24, mille kohaselt tekib notaril kohustus anda julgeolekuasutuse nõudmisel andmeid ametitoimingute kohta julgeolekuasutusele julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses nimetatud julgeolekukontrolli teostamiseks.

Advokatuuri hinnangul oli taunimisväärne, et eelnõu väljatöötamisse ei olnud kaasatud Notarite Koda, mis, arvestades eelnõu tõsist riivet notarite tegutsemise põhiprintsiipidele ning negatiivset mõju kõigi õigusabi vajavate isikute põhiõigustele, oleks olnud hädavajalik. Lisaks sellele, et Notarite Koda ei olnud  eelnõu väljatöötamisse kaasatud, ei ole nende tegevust otseselt reguleerivat eelnõu neile kui antud valdkonna asjatundjatele ka arvamuse avaldamiseks saadetud. Seadusandja peab oma õigusaktide ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel järgima hea õigusloome ja normitehnika eeskirja. Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri näeb muuhulgas ette huvitatud osapoolte kaasamise õigusloome protsessi ning kohustab selgitama oluliste muudatuste tegemise põhjuseid, vajadust ja muudatusega kaasnevaid mõjusid. Eelnõu ettevalmistamisel peaks koostöösse haarama võimalikult suure hulga eriteadlasi ja praktikuid, kes saaks diskuteerida muudatuste vajaduste ja riskide teemal.  Advokatuur leidis, et Notarite Koja pöördumises toodud probleemid ja ohud on piisavalt tõsised, et eelnõu korrigeerida vastavalt Notarite Koja soovitustele.

Advokatuur nõustus Notarite Kojaga, et notariaadiseaduse § 3 sätestatud saladuse hoidmise kohustus väljendab terves maailmas tunnustatud õigusnõustajate saladuse hoidmise kohustust, mis kaitseb isikute õigust eraelu puutumatusele (EIÕK artikkel 8, PS § 26, 33 ) ning õigust õiglasele kohtupidamisele ja kaitsele (EIÕK artikkel 6, PS § 15), mis omakorda on kõigi põhiõiguste nurgakiviks.

Notariaadiseaduse § 3 kohaselt on notar kohustatud saladuses hoidma talle seoses ametitegevusega teatavaks saanud andmeid. Saladuse hoidmise kohustus ei kehti üksnes tehingute tingimuste, vaid kogu notarile teatavaks saanud info kohta, sh ka tehinguosalise isiku või notari poole õigusteenuse saamiseks pöördumise kohta. Konfidentsiaalsus ei kaitse mitte notarite, vaid kõigi isikute - nii kodanike kui ka mittekodanike, nii eraisikute kui ka juriidiliste isikute - õigusi, s.o õigust eraelu puutumatusele,  õigust õiglasele kohtupidamisele ja kaitsele. Tegemist on isikute põhiseaduslike õigustega.

Riigikohus on kohtuasjas nr 3-4-1-10-02  märkinud: „Perekonna- ja eraelu puutumatust kaitseb Põhiseaduse § 26. Seda igaühe õigust saab piirata vaid seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Õiguse austusele era- ja perekonnaelu vastu näeb ette ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8. Euroopa Inimõiguste Kohus on eraelu kaitse piire analüüsides avaldanud arvamust, et eraelu hõlmab muu hulgas isiku erialase ja ärilise iseloomuga tegevusi (vt EIK otsus 16. detsembrist 1992 Niemitz vs. Saksamaa) ja võimude poolt isiku kohta käiva informatsiooni kogumist ja talletamist (vt EIK otsus 4. maist 2000 Rotaru vs. Rumeenia).

Võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni tõlgendamispraktikat, leiab kolleegium, et põhiseaduse § 26 kaitseala hõlmab ka ärilise ja erialalise tegevuse kohta selliste andmete kogumist, säilitamist ja avaldamist, mis võimaldavad saada ülevaate isiku varast ja majanduslikest huvidest.“

On ülimalt tähtis, et klient usaldaks notaritele õigusabi osutamiseks kogu informatsiooni. Konfidentsiaalsuse kohustus tagab usalduse. Usaldussuhte kaitse põhimõtted julgustavad inimesi, kes suhtlevad notaritega, rääkima avameelselt oma probleemidest, kohustavad notareid neile teatavaks saanud teabest vaikima ja takistavad ametivõime konfidentsiaalse teabe avaldamist nõudmast. Läbiotsimised selliste konfidentsiaalsuskohustust omavate elukutsete esindajate ruumides nagu advokaat, notar, vaimulik ja arst on lubatud õigusriigis vaid erandjuhtudel. Nii on näiteks advokaadile usaldatud andmed konfidentsiaalsed ja õigusteenuse osutamisega seotud andmekandjad puutumatud (AdvS § 43). Samuti sätestab notariaadiseadus, et notar on kohustatud saladuses hoidma talle ametitegevusega seoses teatavaks saanud andmed (NotS § 3), kuid ei maini andmekandjate puutumatust. Läbiotsimine ja võetus advokaadi- või notaribüroos seab ohtu advokaadi ja notari ning nende kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse, see nõuab täiendavaid kaitsevahendeid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 91 sätestab erisused notari- ja advokaadibüroo ning ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures läbiotsimiseks -  sellisel juhul on üldjuhul läbiotsimiseks nõutav eeluurimiskohtuniku või kohtu luba. Notaribüroo või advokaadibüroo läbiotsimise juures peab viibima notar või advokaat, kelle juures läbi otsitakse. Kui nad ei saa juures viibida, peab läbiotsimise juures viibima notari asendaja või teine sama advokaadibüroo kaudu teenust osutav advokaat, selle võimatuse korral teine notar või advokaat.

Seega riivab isiku poolt tehtud tehingute kohta informatsiooni kogumine põhiseaduse §-dega 26 ja 33 kaitstavat õigust eraelu puutumatusele ning põhiseaduse §-st 15 tulenevat õigust õiglasele kohtupidamisele ja kaitsele.

Põhiõiguste riivamisel tuleb juhinduda põhiseaduse §-st 11, mille kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. 

Eelnõu seletuskirjas oli märgitud „kuna Kaitsepolitseiameti teostatava julgeolekukontrolli menetluse puhul ei ole tegemist kohtumenetluse ega väärteo- ega kriminaalmenetlusega, on oluline sätestada vastav õiguslik alus teabe saamiseks ka notariaadiseaduses. Kaitsepolitseiamet viib läbi julgeolekukontrolli, mille käigus kogutakse isiku kohta teavet, et hinnata tema usaldusväärsust ning otsustada isiku juurdepääsuõigus riigisaladusele ning salastatud välisteabele. Julgeolekukontrolli käigus kogutakse ja analüüsitakse isikuandmeid ning seda riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 32 lg 3, § 49 lg 1 (täpsustav § 32 lg 3 suhtes), § 27 lg 10 p 3 ja julgeolekuasutuste seaduse § 31 alusel.“. Seega oli seletuskirjas toodud välja vajadus andmetele juurde pääseda, kuid puudusid sisulised selgitused selle eesmärgi osas. Kuni puudub selgus, mis põhjusel on vajalik isiku eraellu sekkumine, ei saa kaaluda vahendi sobivust, sekkumise möödapääsmatut vajalikkust ega seda, kas moonutati õiguse olemust.

Lisaks eeltoodule ei selgunud eelnõust, milliseid andmeid ametitoimingute kohta saab julgeolekuasutus notarilt nõuda, st kas nõuda saab ainult andmeid või ka notariaalakte. Samuti ei olnud üheselt selge, kas julgeolekuasutuse ametnikul peab vastavasisulise nõudmise esitamiseks olema julgeolekuasutuse juhi või kohtu luba või võib andmeid nõuda iga ametniku suva alusel.

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

Advokatuuri üldine hinnang eelnõule oli positiivne, kehtiva seadusega võrreldes toimuks seaduse vastuvõtmisel isiku põhi- ja menetlusõiguste kaitses oluline edasiminek. Advokatuur soovis siiski juhtida tähelepanu alltoodud aspektidele.

1. Advokatuuri hinnangul oli läbiotsimise regulatsiooni juures vajalik seadust täiendada sättega selle kohta, mis saab läbiotsimisel saadud tõenditest juhul, kui läbiotsimine on toimunud ilma nõutava loata või kui kohus ei tunnista läbiotsimist lubatavaks. Loogiline järelm oleks, et lubamatu läbiotsimisega saadud tõendid on samuti lubamatud. Eelnõu seda ette ei näinud.

2. Vahistamisega seonduv regulatsioon oli oluline edasiminek, kuid lisaks eelnõus kavandatud muudatustele oleks oluline jätta §-st 131 lg 1 välja põhimõte, et vahistamistaotluse koostamisest teatakse kaitsjale kahtlustatava või süüdistatava soovil. See regulatsioon praktikas ei tööta, sest kahtlustatav ja süüdistatav ei tea sellise soovi avaldamise võimalusest ja seega vastavat soovi ka ei avaldata — tulemus on kaitsjale vahistamistaotluse koostamisest mitteteatamine enamikel juhtudel. Mõistlik oleks regulatsioon, mille kohaselt teatatakse vahistamistaotluse koostamisest kaitsjale alati ja selle eeltingimuseks ei oleks kahtlustatava või süüdistatava sooviavaldus.

3. Eelnõus oli jätkuvalt kasutusel menetlusliku avalduse tegemise võimalus faksi teel (vt § 345 lg 1 muudatus). Advokatuuri hinnangul oleks mõistlik sellest loobuda ja muuta kriminaalmenetluse seadustiku sätteid apellatsiooni- ja kassatsiooniõiguse teostamise soovist teatamise kohta selliselt, et vastavast soovist võib teatada mitte faksi, vaid e-posti teel.

4. Advokatuur toetas Riigikohtu muudatusettepanekuid kriminaalmenetluse seadustiku  kohta.

5. Advokatuur ei toetanud Siseministeeriumi ettepanekuid nr 2 (protokollist loobumine kui toiming heli- või videosalvestatakse),  nr 4 (eelpiirangute seadmine) ja nr 5 (lõpetamise määrusest loobumine). Ettepanek nr 7 (menetluseelne lepitus) oli oma sisult mõistlik, kuid vajas põhjalikumat eelanalüüsi.

Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu

Põhiõiguste komisjon tervitas Justiitsministeeriumi tegevust seoses kriminaal­menetluse seadustiku rakendamise seaduse (edaspidi „KrMSRS“) § 251 põhiseadusega kooskõlla viimisega tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järele­valve kolleegiumi 20.03.2014 kohtuotsusest nr 3-4-1-42-13 (edaspidi „Riigikohtu lahend“). Riigikohtu lahendiga tunnistati KrMSRS § 251 lg 2 Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei näe ette tõhusat kontrollisüsteemi enne 1. jaanuari 2013 lõppenud jälitusloa alusel tehtud jälitustoimingust teavitamata jätmise jätkuva põhjendatuse üle.

Lahendi punktis 70 andis kolleegium seadusandjale põhiseadusega vastuolus oleva KrMSRS § 251 regulatsiooni parandamiseks n-ö juhendi. Nimetatud lahendis on muuhulgas viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (lahendi punkt 45), kus on üheselt asutud seisukohale, et olukorras, kus täitevvõimu teostatakse salaja, on omavoli võimalus ilmne ja see võib lõppastmes ohustada demokraatiat tervikuna. Seega rõhutati Riigikohtu lahendis KrMSRS-i seaduslünga kõrvaldamiseks antud juhise andmisel põhiõigustesse puutuvalt kõige olulisemana: (a) sekkumise intensiivsusega arvestamist ja (b) sõltumatu järelevalve tagamist. Eesti Advokatuuri põhiõiguste komisjon nõustus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi antud juhises sisalduvate põhilähtekohtadega. Kahjuks ei kandnud esitatud eelnõu nimetatud juhise vaimu ja pigem nähtus sellest kõige olulisemana kaalutlus Riigikohtu lahendi täitmisega seonduvate administratiivsete kulude pärast. Samuti puudusid eelnõu seletuskirjas arutlused eelnõus kasutatavate selliste määratlemata õigusmõistete sisustamise üle nagu „selgelt tuvastatav isik“ või „põhiõiguste oluline riivamine“ ja nende praktikas sisustamisega seotud riskide kohta. Eesti Advokatuuri põhiõiguste komisjon oli seisukohal, et järelkontrolli esemeks olevate juhtumite ringi tuleb laiendada ja uurida eelnõu muutmisega seonduvate täiendavate kulude katmise võimalusi. Eeltoodu tõttu jättis Eesti Advokatuur temale esitatud eelnõu kooskõlastamata.

Olemuslikult seisnes probleem selles, et prokuratuur ei ole kahjuks aastate jooksul täitnud enne 2013. aastat kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi „KrMS“) § 121 lõikes 1 sätestatud nõuet: „Jälitustoimingu teinud asutus või tehtud jälitustoimingut taotlenud uurimisasutus teatab jälitustoimingust viivitamata isikule, kelle suhtes on toiming tehtud, ning isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust on jälitustoiminguga riivatud ja kes on menetluse käigus tuvastatud.“ Kuna prokuröri loal võis kuni vastava aluse äralangemiseni jätta isikud tähtajatult teavitamata, siis on tänaseks tekkinud kahetsusväärselt olukord, kus väga paljusid isikuid ei ole nende suhtes läbi viidud või neid riivanud jälitustegevusest teavitatud.

1. Kommentaarid eelnõuga kavandatud § 251 lg 3 kohta

Eelnõu seletuskirjas oli põhjendatud järelkontrolli piiramist eeluurimiskohtuniku loal teostatud jälitustoimingutega sellega, et sisuliselt on ka kehtiva eeluurimiskohtuniku poolt sanktsioneeritavad toimingud need, kus on oht põhiõiguste riiveks suurem kui nn väiksema riivega toimingute puhul, mida võib teha pelgalt prokuröri sanktsioneerimisel. Samuti nähtub eelnõust, et selline piiramine aitab muuhulgas kaasa regulatsiooni kehtestamisega kaasnevate kulude kokkuhoiule ning teavitusega võib puudutatud isikutele hoopis probleeme kaasneda, kui nendele mõeldud teatis saadetakse rahvastikuregistrijärgsele postiaadressile, aga selle saab kätte kolmas isik.

Advokatuur ei nõustunud sellise lahendusega. Advokatuur osundas, et ka eelnõus on sedastatud, et 01.07.2004 – 31.12.2012 avati kriminaalmenetluste raames kokku ligikaudu 12 000 jälitustoimikut, mis tähendab, et jälitustoimingute teostamine oli massiline. Seejuures esines Riigikohtu kohtupraktika analüüsi „Jälitustegevuse kohtulik eelkontroll Eestis“ mai 2013[1] kohaselt ka kohtute jälitustoiminguteks loa andmise määrustes sisulisi probleeme ning avalikkuses on esinenud väiteid uurimisasutuste ja prokuratuuri ülemäärasest jälitustegevusest. Eeltoodust võis järeldada, et olulisi sisulisi probleeme võis esineda ka prokuratuuri sanktsioneeritud tegevuste puhul. Advokatuuri hinnangul tuli just seetõttu laiendada mõistlikkuse piire arvestades järelkontrolli esemeteks olevate juhtumite ringi ka prokuratuuri sanktsioneeritud jälitustoimingutele.

Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes (2012) on põhiõigustesse puutuvalt sedastatud punktis 6.1.1 järgmist: „Põhiõiguse kaitseala adekvaatne definitsioon hõlmab kõik mõeldavad tegevused, omadused ja seisundid, millel on seos kaitstava õigushüvega. [..] Seda nõuet on kinnitanud ka RKÜK: „Üldkogu arvates tuleb kaitseala määratlemisel eelistada avaramat käsitlust, mis võimaldab tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse ja kaaluda erinevaid põhiseaduslikke väärtusi” (RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 26.1). Spetsiaalse põhiõigusliku kaitseeseme puudumisel on alati rakendatav üldine vabaduspõhiõigus – PS § 19 lg 1. Kui tõlgendada vabaduspõhiõiguse kaitseala kitsalt, välistades juba ette põhiõiguse kohaldatavuse, jääb põhiõiguse kandja sootuks kaitseta. Ainult põhiõiguse kaitseala laia käsitluse ja riive jaatamise korral on võimalik anda avaliku võimu riivele ratsionaalne õiguslik hinnang ning kvalifitseerida see õiguspäraseks või õigusvastaseks.“[2] Antud juhul puudus igasugune olemuslik õiguslik põhjus, miks peaks põhiõiguste kaitse osas näiteks vahet tegema varjatud jälgimisel ja pealtkuulamisel, millest esimese teostamiseks ei ole vajalik kohtuniku luba, teisel juhul aga on. Põhiõiguste riive osas on tegemist samaväärsete olukordade ja võrreldavate riivetega.

Puutuvalt riigieelarve ja ministeeriumite vahendite piiratusse, osundas advokatuur lahendi punktis 72 esitatud kolleegiumi seisukohale: „Kohustuse viivitamatult teavitada jälitustoimingust isikut, kelle õigusi jälitustoiminguga riivati, nägi ette 1. juulist 2004 kehtima hakanud kriminaalmenetluse seadustik. Kolleegiumi hinnangul ei ole pärast sellise kohustuse peaaegu kümne aastast kehtimist kohane välistada järelevalvet jälitustoimingust teavitamata jätmise üle üksnes põhjusel, et järelevalve kulutab liigselt riigi majanduslikke ressursse. Juhul kui riigil oli piisavalt ressursse, et jälitustoiminguid teha, oleks riik pidanud ette nägema ka piisavad vahendid selleks, et tagada seadusest tuleneva teavitamiskohustuse täitmine.“ Advokatuur nõustus tsiteeritud kolleegiumi seisukohaga, kuna isikute põhiõiguste kaitse küsimus ei ole ebaoluline küsimus, mille puhul saaks riigieelarvelised kaalutlused prevaleerida. Samuti ei olnud kohane eelnõu seletuskirjas väljendatud mure selle osas, kuidas teavituse adressaadid neile saadetud teavitused kätte saavad. Kui on oht, et teavitus ei jõua õige adressaadini, siis tuleks seadusandjal tagada teistsugune kättetoimetamise viis kui tavaline postisaadetis. Seega ei nõustunud advokatuur eelnõu seletuskirjast nähtuva kaalutlusega, justkui põhiõiguste kaitse küsimus oleks allutatav riigi majanduslike ressursside või kätte­toimetamise viisi küsimustele.

2. Kommentaarid eelnõuga kavandatud § 251 lg 4 kohta

Ebaõige ja kontrollimatu ning vastuolus kehtinud KrMS-i § 121 nõuetega (lisaks isikule, kelle suhtes jälitustoiminguid läbi viidi, tuleb teavitada ka isikut, kelle põhiõigusi on riivatud) oli ka eelnõus toodud lähenemine, mille kohaselt teavitatakse vaid isikut, kelle põhiõigusi on oluliselt riivatud. Advokatuur ei nõustunud püüdega anda ametnikule voli hinnata, millisel juhul oli isiku õiguste riive oluline ja millisel juhul väheoluline. Pakutud eelnõu sõnastus toob kaasa riivatud isikute, s.o eelkõige pealtkuulatud isikute vestluspartneriteks olnud isikute, massilise teavitama jätmise. Advokatuur oli seisukohal, et eelnõu selline sõnastus on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja lahendis antud Riigikohtu juhendiga. Eesti Advokatuuri hinnangul tuli teavitada kõiki isikuid, kelle põhiõigusi on jälitustoimingute kaudu riivatud.

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

Advokatuuri põhiõiguste komisjoni hinnangul oli problemaatiline edasikabevõimaluste puudumine. Kui näiteks otsustatakse, et otsust ei ole võimalik tunnustada, siis võib see olla isiku põhiõigusi riivav ja seetõttu peaks olema sätestatud ka otsuse edasikaebamise kord. Kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatükis osas on sätestatud edasikaebamise kord vaid loovutamismenetluses. Praktikas on edasikaebeõigus aga siiski vaid illusoorne.


[1] http://www.riigikohus.ee/vfs/1503/6_Lisa%205_Jalitustegevuse%20analuus.pdf

[2] http://www.pohiseadus.ee/ptk-2/