2013 a. ülevaade

Osalemine õigusloomes 2013. aastal

Advokatuur esitas 2013. aastal õigusaktide kohta kokku 31 arvamust, sellest 17. korral sisulisi märkusi ja 14.  korral, et advokatuur kui kutseorganisatsioon ei pea vajalikuks eelnõu osas arvamust avaldada. Enamasti esitas advokatuur arvamuse õigusakti eelnõu kohta, kui advokatuuri poole pöörduti arvamuse saamiseks.

Alljärgnevalt on toodud ülevaade advokatuuri seisukohtadest olulisemates küsimustes õigusloomes.

 

Väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (väärteomenetluse kiirus)

Siseministeerium saatis Eesti Advokatuurile arvamuse avaldamiseks väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Eesti Advokatuur ei toetanud, et väärteomenetluses luuakse kriminaalmenetlusest erinevaid tõendamisviise ja tõendivorme, millega kaugeneb väärteomenetlus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendamisstandarditest. Kui varasemalt olid väärteomenetluse raames saadud tõendid aktsepteeritavad ka kriminaalmenetluses, siis olukorras, kus need standardid erinevad, tõusetub väärteomenetluses kogutud tõendite kriminaalmenetluses kasutamise lubatavuse probleem ning kriminaalmenetluse seadustiku standarditele mittevastavad tõendid muutuvad lubamatuteks.

Muudatus, millega sätestatakse kohtuvälise menetleja ametniku tõendi allikana, ei ole põhjendatud. Muudatuse tulemusena võib tekkida näiteks olukord, kus kohtuvälise menetleja selgituste kandmisel protokolli ja otsusesse, loetakse tegu formaalselt tõendatuks. Nii tekib põhjendamatult olukord, kus nn sõna-sõna vastu olukorras eelistatakse ühe poole, eeldatavalt politseiniku, ütlusi. Eeltoodu ei ole vastavuses poolte võrdsuse põhimõttega. Eelnõust ei selgu, kuidas on tagatud võimalus salvestiste taasesitamiseks menetlustoimikuga tutvumisel või kohtulikul uurimisel. Tekib küsimus, kas ka isikule tagatakse salvestise koopia. Kuivõrd keskse tähtsusega on tagada väärteo objektiivne tõendatus, mitte menetlustoimingu läbiviimise aja mõningane lühendamine, siis Eesti Advokatuur ei toetanud eelnõu vastuvõtmist esitatud kujul.

Menetluskulude kindlaksmääramise eelnõu

Justiitsministeerium saatis Eesti Advokatuurile arvamuse avaldamiseks  menetluskulude kindlaksmääramise eelnõu. Advokatuuri hinnangul on hetkel kehtiv menetluskulude kindlaksmääramine tsiviilkohtumenetluses problemaatiline, olles liiga aeganõudev ja koormates ülemääraselt nii menetlusosalisi kui ka kohtusüsteemi. Advokatuur nõustus, et senist korda, kus menetluskulud määratakse kindlaks pärast põhimenetluses tehtud lõpplahendi jõustumist eraldi hagita menetluses, tuleb muuta ja luua menetluskulude kindlaksmääramise kord, kus kulud määratakse kindlaks selle kohtumenetluse raames, millega kulud kaasnesid.

Advokatuur esitas omapoolsed ettepanekud, kuidas muuta kehtivat regulatsiooni selliselt, et menetluskulude hüvitamiseks õigustatud menetlusosaline saaks oma kulud hüvitatud võimalikult kiiresti ja sellises menetluses, mis ei kahjustaks menetlusosaliste õigusi.

Loobuda menetluskulude kindlaksmääramisest eraldi menetluses

Advokatuuri liikmete praktika kinnitab, et eraldi menetluses menetluskulude lahendamine on problemaatiline ja seda ei toetata. Menetluskulude eraldi menetluses lahendamine tekitab tohutu ajalise viivituse, pooltele tarbetuid lisakulusid ning menetluskulude kindlaksmääramise lahendid on tihti sisuliselt ebaõiglased ja sisaldavad küsitavaid seisukohti, samas ei hüvitata nende üle vaidlemisel tekkivaid kulusid ja tihti ei vaidlustata sisult ebaõigeid määrusi puhtpraktilistel kaalutlustel. Kindlasti toimib menetluskulude üle käivates vaidlustes ka psühholoogiline efekt, st põhimenetluse kaotanud pool teeb oma vastuväidetega võimalikult raskeks võitnud poolele kulude hüvitist saada ning tõstatab vaidlusküsimusi, mida muidu poleks tõstatatud (nähes kulude kindlaksmääramise vaidluses teatud mõttes „revanši“ võimalust).  Kulude kindlaksmääramisel koos sisulise lahendiga keskenduksid pooled rohkem sisulisele vaidlusele ja menetluskulude suuruse osas esitatakse üksnes mõistlikke ja vajalikke vastuväiteid, ilma seda teemat eraldi võimendamata. Eeltoodust tulenevalt toetas advokatuur muudatust, millega luuakse menetluskulude kindlaksmääramise kord, kus kulud määratakse kindlaks selle kohtumenetluse raames, millega kulud kaasnesid.

 Menetluskulude kindlaksmäärajaks peaks olema kohtunikud

Advokatuur leidis, et menetluskulude kindlaksmääramine tsiviilkohtumenetluses peaks olema asja sisuliselt lahendanud kohtuniku pädevuses. Asja reaalselt läbi vaadanud kohtunik on kõige paremini toimunud menetlusega kursis ning eelduslikult on tema menetluskulude lahendid õiged ja õiglasemad võrreldes nendega, milles kulude küsimuse lahendab kohtunikuabi, kes sisulise asja arutamisega kursis ei ole ja teeb otsuse pelgalt toimiku materjalide põhjal. Samuti on selline kohtukulude lahendamine oluliselt kiirem ning eelduslikult pooltele vähem kulusid tekitav, mis eraldi menetlusega paratamatult kaasneb. Advokatuur toetas eelnõuga kavandatavat muudatust, mille kohaselt lahendavad kulude kindlaksmääramise asju edaspidi põhiasja menetlejad, seega üldjuhul kohtunikud, mitte kohtunikuabid.

Menetluskulude kindlaksmääramine kohtuotsuses või eraldi määrusega

Loodava regulatsiooni kohaselt võis asja menetlev kohus menetluskulud kindlaks määrata lõpplahendis. Kui kohtu hinnangul takistab kulude kindlaksmääramisele kuluv ajaressurss lõpplahendis põhiasjas otsuse tegemist või see ei oleks otstarbekas – näiteks peab kohus tõenäoliseks, et lõpplahend kaevatakse edasi - määrab kohus kulud kindlaks 20 päeva jooksul pärast vaidluse lahendamise kohta tehtud lõpplahendi jõustumist. Advokatuur leidis, et tagamaks põhiasjas tehtud otsuste täitmine ja vältimaks olukordi, kus menetluskulude vaidlustamise tõttu lükkub otsuse täitmine edasi, tuleb sätestada ja korralduslikult tagada, et põhiasjas tehtud otsus jõustub, olenemata edasikaebamisest menetluskulude osas. Tuleb tagada, et otsusele on võimalik saada täitmisele pööramiseks vajalik jõustumise märge osas, mida ei ole vaidlustatud, ja seda ilma viivituseta.

Menetlusdokumentide kättetoimetatuks lugemisest

Eelnõuga kavandatud § 3141 lõige 1 sätestas, et kui menetlusdokument on saajale teatud aadressi või muu sidevahendi andmeid kasutades kätte toimetatud, võib saata menetlusdokumendi või teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenes, et kui menetlusdokumendi saaja on avaldanud kohtule enda või oma esindaja kohta aadressi või sidevahendi andmed, võib saata menetlusdokumendi või teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks.

Advokatuuri hinnangul tuleks kohtumenetluses tagada menetlusdokumentide tegelik kättetoimetamine ja menetlusdokumente võiks fiktiivselt kättetoimetatuks lugeda viimase väljapääsuna siis, kui tegelik menetlusdokumentide kättetoimetamine on võimatu või seotud ülemääraste takistustega, näiteks tulenevalt asjaolust, et üks menetluspooltest väldib kohtumenetlust.  Ainult sel juhul saab õigustada dokumendi kättetoimetamise tagajärjel näiteks kaebe- vms tähtaja kulgema hakkamist, mille möödumisel võivad ilmneda adressaadile ebasoodsad tagajärjed. Kättetoimetamise eesmärgiks on tagada piisava tõenäosusega, et isik saab talle kättetoimetamist vajavast dokumendist ka tegelikult teadlikuks. Seetõttu peaks menetlusdokumentide kättetoimetamine esmajärjekorras toimuma viisil, millest nähtuks, et menetlusosaline on ka tegelikult saadetud menetlusdokumendid kätte saanud. Kuna menetlusdokumentide kättetoimetamine on seotud näiteks selliste oluliste menetluspõhimõtetega nagu poolte võrdne kohtlemine ja õigus olla ärakuulatud, siis olukord, kus isikutele ei ole tagatud mõistlik võimalus menetlusdokumentidega tutvumiseks, toob tõenäoliselt kaasa täiendavaid kohtuvaidlusi.

Advokatuuri hinnangul tuleb luua selline kättetoimetamise regulatsioon,  mis tagaks ühest küljest menetlusosalise õiguse olla ärakuulatud, kuid samas ei tohiks kohtumenetlus kättetoimetamise nõuete tõttu seisma jääda. Arvestades ainuüksi asjaoluga, et ka advokaatidel on seadusest tulenev õigus puhata, ei saa eelnõus pakutud lahendust, mille kohaselt loetakse menetlusdokumendid automaatselt kättetoimetatuks kolme tööpäeva möödumisel, pidada mõistlikuks.

 Kriminaalmenetluse seadustiku, karistusregistri seaduse, riigilõivuseaduse, riigi õigusabi seaduse ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise seaduse eelnõu

Eesti Advokatuur avaldas arvamust Justiitsministeeriumi poolt ette valmistatud "Kriminaalmenetluse seadustiku, karistusregistri seaduse, riigilõivuseaduse, riigi õigusabi seaduse ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise seaduse eelnõu" eelnõu kohta.

Eesti Advokatuur tegi eelnõu kohta järgmised märkused:

Direktiivi 2010/64/EL rakendamine

Direktiiv õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses sätestab muu hulgas järgmised tõlke kui kaitseõiguse tagamise meetme põhimõtted, mida antud seaduse eelnõu paraku ei arvesta:

a) tõlge tuleb tagada viivitamata või vähemalt mõistliku aja jooksul (direktiivi preambula lõik 18, artikkel 2(1) ja artikkel 3(1);

b) tõlge peab olema piisava kvaliteediga, et tagada menetluse õiglus (direktiivi artikkel 2(8), 3(9) ja artikkel 5).

Kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) ei ole üldse sätestatud tähtaega, millal tuleb kahtlustatavale või süüdistatavale esitada vajalikud kirjalikud tõlked või dokumentide suulised tõlked. Käesolev eelnõu ei näe selles osas ette muudatuste tegemist menetlusseadusse. Tõlkimisega seonduvate menetlustähtaegade puudumine on tõsine minetus kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagamisel ning sellises olukorras ei saa asuda seisukohale, et eelnõu seadusena jõustumisel oleks direktiiv 2010/64/EL nõuetekohaselt rakendatud.

Tõlkimise kui kaitseõiguse teostamise olulise eelduse puhul on tõlke kvaliteet kriitilise tähtsusega ning järelikult on äärmiselt tähtis, et menetlusseadus näeks ette meetmed tõlke kvaliteedi tagamiseks. Kehtivas KrMS-is on vastavad meetmed äärmiselt puudulikud - ainus asjakohane säte on KrMS § 160 lg 6, mis sätestab: "Tõlk on kohustatud tõlkima kõike menetlustoimingusse puutuvat täpselt ja täielikult. Kui tõlk ei ole koosseisuline ega valda piisavalt erialakeelt või tumma või kurdi väljendusviisi, on ta kohustatud kriminaalmenetluses osalemisest keelduma." Kehtiva seaduse kohaselt vastutab tõlk üksnes teadvalt vale tõlkimise eest. KrMS ei näe ette, et tõlgina võib menetluses osaleda vaid vandetõlk - seega ei näe seadus ette sisuliselt mitte mingeid kvalifikatsiooninõudeid tõlkidele, rääkimata nende kontrollimisest. Seadus ei sätesta ka seda, et isikul, kelle õigusi ebakvaliteetse tõlkimisega riivatakse, oleks õigus esitada kaebus ja taotleda kohaste meetmete rakendamist oma rikutud õiguste taastamiseks. Kuivõrd eelnõu ei näe selles osas ette KrMS-is muudatuste tegemist, oleks ka eelnõu seadusena jõustumisel menetlusseadus vastuolus direktiiviga, kuivõrd tõlke kvaliteedi tagamisele suunatud kohustused oleksid jätkuvalt täitmata.

Eesti Advokatuur palus eelnõud täiendada tõlke tagamise tähtaegu ja tõlkimise kvaliteedi tagamise meetmeid kehtestavate sätetega, eesmärgiga tagada KrMS-i kooskõla direktiivi 2010/64/EL nõuetega.

Lisaks eeltoodule pidas advokatuur vajalikuks osundada järgmistele normitehnilistele probleemidele:

a) eelnõu seletuskiri ütleb: "Oluline on siinkohal, et tõlget ei pea tagama mistahes kohtumistel, vaid üksnes sellistel, mis on otseselt seotud menetluse käigus kahtlustatava või süüdistatava osalusel läbiviidava toiminguga, samuti KrMS kohaselt taotluse või kaebuse ettevalmistamise ja esitamisega." Eelnõu § 1 p 2, mis sätestab KrMS § 10 lg 2 muutmise, näeb aga ette järgmist: "Menetlusosalisele ja kohtumenetluse poolele, kes ei valda eesti keelt, tagatakse tõlgi abi. Kui kahtlustatav või süüdistatav ei valda eesti keelt, tagatakse talle tema või kaitsja taotlusel tõlgi abi kaitsjaga kohtumisel, mis on otseselt seotud kahtlustatava või süüdistatava suhtes läbiviidava menetlustoimingu, esitatava taotluse või kaebusega." Eelnõu tekst ei nimetanud expressis verbis, et tõlke tagamise õigus laieneb kohtumistele, mis on seotud isiku huvides taotluse või kaebuse ettevalmistamisega. Eesti Advokatuuri hinnangul oli asjaolu, et kaebuste ja taotluste ettevalmistamisega seotud kohtumistel peab tõlkimine olema tagatud, sedavõrd oluline, et see tuleks vastava normi tekstis selgelt sätestada;

b) eelnõuga pakutud KrMS § 10 lg 7 sõnastus oli ebaõnnestunud kahel põhjusel. Esiteks ei kajasta tekst direktiivi 2010/64/EL artiklis 3(7) sätestatud põhimõtet, et kirjaliku tõlke asendamist suulise tõlke või kokkuvõttega saab kohaldada vaid erandjuhtudel. Teiseks oli eelnõus sätestatud tingimus - sellega ei mõjutata õiglast menetlust - nii keeleliselt kui sisuliselt problemaatiline. Menetlus kas on õiglane või pole seda. Kui kirjaliku tõlkimise nõude eiramine kahjustab isiku kaitseõigust, pole tegemist õiglase menetlusega. Sellises olukorras ei ole korrektne öelda, et suulise tõlke kohaldamisega mõjutati õiglast menetlust. Kohane oleks kasutada sama sõnastust, mis esineb direktiivis, s.o. "sellega ei mõjutata menetluse õiglust".

Direktiivi 2012/13/EL rakendamine

Eesti Advokatuur oli seisukohal, et eelnõu § 1 p 8 ja 9 (KrMS täiendamine §-idega 341 ja 351) ei ole piisavad selleks, et Eesti riik saaks lugeda täidetuks direktiivist 2012/13/EL tulenevad kohustused. Pakutud regulatsiooni probleemid seisnesid alljärgnevas:

a) direktiivi artikkel 7(1) sätestab: "Kui kriminaalmenetluse raames isik vahistatakse ja peetakse kinni, tagab liikmesriik, et vahistatud isikule või tema kaitsjale tehakse kättesaadavaks konkreetse kohtuasjaga seotud dokumendid, mis on pädevate asutuste valduses ning mis on olulised vahistamise või kinnipidamise seaduslikkuse tõhusaks vaidlustamiseks siseriiklike õigusaktide alusel". Oluline oli rõhutada, et direktiiv ei näe ette võimalust artiklis 7(1) viidatud dokumentidega tutvumise õiguse piiramist (erinevalt muudest kogutud tõenditest, millega tutvumist reguleerivad artikkel 7 lõiked (2), (3) ja (4)). Eelnõuga pakutud KrMS § 341 lg 2 ja 3 koostoimes aga võimaldavad prokuratuuril keelduda juurdepääsu võimaldamist ka sellistele tõenditele, mis on vajalikud kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks. Selline regulatsioon ei ole kooskõlas direktiivi artikliga 7(1) ega ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga;

b) eelnõuga pakutud KrMS § 341 lg 3 sõnastab tõenditele juurdepääsu keelamise tingimuse järgmiselt: "Prokuratuur võib keelduda tõendile juurdepääsu võimaldamisest kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kui see võib kahjustada kriminaalmenetlust". Selliselt määratletud kriteerium ei ole kooskõlas direktiivi artiklis 7(4) sätestatuga, kust tulenevad tunduvalt rangemad nõuded. Direktiivi kohaselt on tõenditele juurdepääsu piiramine õigustatud, kui (i) see ei piira isiku õigust õiglasele menetlusele ja (ii) see võib tõsiselt ohustada teise isiku elu või põhiõigusi või (iii) see on rangelt vajalik olulise avaliku huvi kaitsmiseks, näiteks juhul kui materjalidega tutvumine ohustaks käimasolevat uurimist või kui see võib tõsiselt kahjustada kriminaalmenetluse asukohaliikmesriigi julgeolekut. Eelnõu ja direktiivi vastavate sätete võrdlus näitas selgelt, et kavandatav seadusemuudatus võimaldaks tõenditega tutvumise õigust piirata tunduvalt laiemalt määratletud juhtumitel kui direktiiv lubab - eelnõus kasutati konstruktsiooni "teise isiku õigusi" vs direktiivi "teise isiku elu ja põhiõigusi", eelnõu "võib kahjustada kriminaalmenetlust" vs direktiivi "ohustab käimasolevat uurimist". Tõenditele juurdepääsu ligipääsu piiramise võimaluste laiendamine ei olnud direktiivi põhimõtetega kooskõlas;

c) kuivõrd tõenditele juurdepääsu piiramine peaks olema direktiivi artikli 7(4) kohaselt lubatud vaid erandlikel juhtudel, siis pidas Eesti Advokatuuri hinnangul keelamise otsustama kohus. Vaieldamatult riivab materjalidega tutvumise keelamine kahtlustava kaitseõigust äärmiselt intensiivselt ning sellest johtuvalt ei ole kohane anda vastav otsustuspädevus prokuratuurile. Asjaolu, et prokuröri tegevuse peale saab KrMS § 341 lg 4 kohaselt esitada kaebuse, ei ole piisav meede selleks, et tõenditele juurdepääsu piiramise võimalust ei hakata kuritarvitama;

d) direktiivi artiklite 7(1) ja 7(2) kohaselt tuleb juurdepääs kogutud tõenditele tagada nii kahtlustatavale kui ka kaitsjale. Eelnõu näeb KrMS §-is 341 ette kahtlustatava õiguse materjalidega tutvumiseks, kuid kaitsja õigusi määratleva sätte (KrMS § 47) muutmist eelnõu ette ei näe. Eesti Advokatuuri hinnangul oli vajalik KrMS § 47 lg 1 muutmine selliselt, et see kajastaks adekvaatselt ka direktiivi artiklitest 7(1) ja 7(2) tulenevate õiguste teostamist.

Eesti Advokatuur palus viia eelnõusse sisse muudatused, mis on vajalikud tagamaks KrMS kooskõla direktiivi 2012/13/EL nõuetega, s.o (i) välistada võimalus keelata kinnipidamise ja vahistamise tõhusaks vaidlustamiseks vajalike materjalidega tutvumine, (ii) piirata tõenditele juurdepääsu keelamise rakendamise tingimusi, (iii) anda juurdepääsu keelamise otsustamine kohtu pädevusse ja (iv) täiendada kaitsja õigusi sättega juurdepääsu kohta kriminaalasjas kogutud tõenditele enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist.

Kaitsja ja asenduskaitsja määramine

Eelnõu nägi ette senikehtiva KrMS § 43 lg 2 p 4 kehtetuks tunnistamise ja asendamise uue sättega, milleks on KrMS § 43 lg 21. Sisulist muudatust eelnõu jõustumine reguleeritavas küsimuses kaasa ei too. Sellest tulenevalt pidas Eesti Advokatuur vajalikuks toonitada, et oleme juba 19.07.2011. a saatnud Justiitsministeeriumile ja Riigikogu õiguskomisjonile seisukoha KrMS § 43 lg 2 p 4 kohta ning oleme jätkuvalt seisukohal, et antud säte on vastuolus põhiseadusega. Eelnõu antud vastuolu ei kõrvalda, sest eelnõus pakutud KrMS § 43 lg 21 säilitab sisuliselt senikehtiva regulatsiooni. Eesti Advokatuur ei pidanud vajalikuks üle korrata 19.07.2011. a kirjas väljendatud seisukohti ning leidis viidatud kirjas esile toodud põhistustele tuginedes, et eelnõuga pakutud KrMS § 43 lg 21 on põhiseadusega vastuolus.

Eelnõu § 1 p 12 ja § 4 (KrMS § 44 lg 1 täiendamine ja riigi õigusabi seaduse muutmine) on ilmselgelt reaktsioon Riigikohtu 10.01.2013. a määrusele kriminaalasjas nr 3-1-1-124-12, milles käsitleti kaitsja ebaseaduslikku asendamist asenduskaitsjaga, kusjuures Riigikohtu poolt osundatud probleemide kõrvaldamise viisiks on riik valinud täpselt sellise käitumise "seadustamise", mis loeti Riigikohtu poolt oluliseks kaitseõiguse rikkumiseks. Eesti Advokatuur taunis sellist lähenemist ja oli kategooriliselt vastu sellise regulatsiooni kehtestamisele, mis võimaldab ilma kaitseõiguse tagamise olulisi aspekte kaalumata taotleda sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale riigi õigusabi korras uue kaitsja määramist, kellel juba on kas valitud või lepinguline kaitsja. Eelnõu seletuskirja kohaselt oli asenduskaitsja määramise taotlemise eesmärk kiirendada kohtumenetlust ning vältida kohtuistungite põhjendamatut edasilükkamist. Kahjuks oli jäetud tähelepanuta, et vastava eesmärgi teenimiseks on juba kehtivas KrMS-is § 267 lg 41 ja 42 ning asenduskaitsja nimetamise regulatsiooni muutmiseks puudub põhjendatud vajadus. Eelnõu kõnealused sätted kahjustavad lubamatult Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 lg 3c tulenevat isiku õigust teostada kaitset enda valitud kaitsja abil.

Eelnõu § 1 p 12 ja § 4 jõustumine tooks täiesti ilmselgelt kaasa ka riigi õigusabi osutamise kohustuse suurenemise (lisanduvad juhtumid, mil riigi õigusabi tuleb osutada nn asenduskaitsja määramise korras), kuid eelnõu seletuskirjas puudub täielikult nii viide sellele, et seaduse jõustumine mõjutab riigi rahalisi kohustusi riigi õigusabi finantseerimisel, rääkimata vastavate mõjude analüüsimisest. Eesti Advokatuuri kui riigi õigusabi osutamise korraldajaga ei ole sellise muudatuse ettevalmistamise osas konsulteeritud. Selline seadusandlik menetlus ei ole kooskõlas hea õigusloome nõuetega.

Eelnõu § 1 p 14 seonduvalt (KrMS § 46 lg 11 muutmine) soovib Eesti Advokatuur märkida, et antud normis fikseeritud tähtaja pikendamine praeguselt 3-lt kuult 6 kuuni ei lahenda tegelikult mitte ühtegi probleemi ning kõnealuse muudatuse asemel tuleks KrMS § 46 lg 11 tervikuna kehtetuks tunnistada. KrMS § 46 lg 11 rakendamine jääb ülimalt problemaatiliseks eelkõige seetõttu, et üldjuhul võetakse kaitseülesanne vastu kohtueelses menetluses ja sealjuures menetluse algstaadiumis, mistõttu kaitsja ei saa ka parima tahtmise juures planeerida oma kliendisuhetest tulenevaid ülesandeid nii, et KrMS § 46 lg 11 tulenevat kohustust täita – kaitsja ei saa ülesande vastuvõtmisel lihtsalt teada, millal saab toimuma asja kohtulik arutelu. Kuna KrMS § 46 lg 11 sätestatud kaitseülesandest loobumise kohustuse mittetäitmine on kaitsja taandamise alus KrMS § 55 lg 3 järgi, siis annaks KrMS § 46 lg 11 rakendamine võimaluse valitud kaitsja menetlusest kõrvaldamiseks põhjusel, mis ei ole mitte kuidagi ühitatav põhiseadusest, Euroopa Inimõiguste Konventsioonist ega KrMS-ist tuleneva menetlejate üldkohustusega tagada kahtlustatava ja süüdistatava kaitseõigus ning isiku õigusega valitud kaitsjale. Eesmärk, mille teenimiseks on KrMS § 46 lg 11 kehtestatud, on saavutatav KrMS § 267 lg 41 ja 42 rakendamisega, ning seetõttu puudub KrMS § 46 lg 11 järgi tegelikult üldse praktiline vajadus. Välistamaks lubamatut sekkumist isiku kaitseõigusse, tuleks KrMS § 46 lg 11 (ja sellega vahetult seotud KrMS § 55 lg 3) kehtetuks tunnistada.

KrMS § 215 lg 1 täiendamine

Eelnõu § 1 p 28 näeb ette KrMS § 215 lg 1 täiendamise lausega selle kohta, et menetleja nõuete ja määruste täitmine toimub tasuta. Eesti Advokatuuri hinnangul ei ole sellise absoluutse reegli kehtestamine põhjendatud. Erandlikel juhtudel võib menetleja nõuete täitmine tuua kolmandatele isikutele kaasa olulisi kulutusi ning puudub adekvaatne põhjus, miks peaks seadusega igal juhul välistama võimaluse saada vastavate kulutuste eest õiglast hüvitist. Ilmselgelt ei ole eelnõu koostajad arvestanud riigivastutuse seaduse §‑is 16 sätestatuga, mis on kohaldatav KrMS § 215 lg 1 alusel tekkinud kulutuste hüvitamisele ning mis sisuliselt välistab vajaduse sätestada KrMS-is reeglit, et nõuded tuleb tingimata tasuta täita. Eesti Advokatuuri hinnangul peaks isikutel riigivastutuse seaduse §‑is 16 toodud tingimustel säilima õigus taotleda hüvitist menetleja poolt neile põhjustatud kulude eest.

KrMS § 4081 lg 2 muutmine

Eelnõu § 1 p 40 ja sellega seotud karistusregistri seaduse muudatus iseenesest on vajalik ja põhjendatud, kuid eelnõu seletuskirjas puudub täielikult analüüs selle kohta, millega on põhjendatud nimelt KrMS § 4081 lg 2 loetletud kuriteokoosseisude lülitamine nende tegude kataloogi, mille puhul süüdistatava nime ja isikukoodi avalikustatavast kohtuotsusest ei eemaldata. Eesti Advokatuur peab oluliseks, et isikute põhiõigusi riivavad meetmed (milleks isikuandmete avaldamine kohtuotsuses kahtlemata on) oleksid igakülgselt läbi kaalutud ja vastavate meetmete proportsionaalsus oleks kontrollitaval viisil hinnatud - eriti arvestades fakti, et KrMS § 4081 lg 2 muutmise näol ei ole tegemist lihtsalt varasema teise seaduse (karistusregistri seaduse) sätte KrMS-i ületoomisega, vaid varasema analoogse loetelu olulisel määral täiendamisega.

Euroopa vahistamismääruse alusel toimuva loovutamismenetluse regulatsioon

Eesti Advokatuur oli juba varem juhtinud tähelepanu sellele, et KrMS-is sisalduv loovutamismenetluse regulatsioon on ebapiisav, tagamaks menetlusele allutatud isikute põhiõiguste kaitset. 30.04.2012. a esitas Eesti Advokatuur Riigikogu õiguskomisjonile konkreetsed ettepanekud seaduse muutmiseks ning need on ka Justiitsministeeriumile teadmiseks edastatud. Antud eelnõu nägi ette vastava regulatsiooni tervikliku muutmise, kuid kahetsusväärselt pole selles arvestatud mitte ühegi Eesti Advokatuuri varasema ettepanekuga. Sellest tulenevalt kordas Eesti Advokatuur käesolevaga oma varasemaid seisukohti ja taotles eelnõusse järgmiste muudatuste ja täienduste sisseviimist:

a) KrMS § 492 lg 1 tuleb täiendada punktiga 5 järgmises sõnastuses:

"5) loovutamine oleks vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga.";

b) KrMS § 499 lg 3 ja 4 tuleb muuta ja kehtestada need järgmises sõnastuses:

"(3) Euroopa vahistamismääruse alusel kinnipeetud isikul on järgmised õigused:

1) õigus tasuta kaitsja abile;

2) õigus tasuta tõlgi abile;

3) õigus teada kinnipidamise alust ja vahistamismääruse sisu;

4) õigus teatada oma kinnipidamisest isiku valitud lähedasele menetleja kaudu;

5) õigus anda nõusolek loovutamiseks;

6) õigus olla viivitamatult üle kuulatud;

7) õigus tutvuda tema osalusel läbi viidud menetlustoimingu protokolliga ning teha menetlustoimingu tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse.

(4) Isiku kinnipidamisel teatatakse talle kinnipidamise alus ning selgitatakse käesoleva seadustiku § 499 lõikes 3 sätestatud õigusi."

c) KrMS-i tuleb täiendada paragrahviga 5001 järgmises sõnastuses:

"§ 5001. Loovutamisega nõustumine ja isiku ülekuulamine

(1) Viivitamatult pärast isiku kinnipidamist peab kinnipidamist teostav menetleja selgitama isikule loovutamisega nõustumise ja nõusoleku andmisest keeldumise tagajärgi ning tegema isikule ettepaneku avaldada oma tahe nõusoleku andmise või sellest keeldumise suhtes. Kui isik oma tahet ei avalda, siis loetakse, et isik ei ole loovutamisega nõustunud.

(2) Isikul ei ole õigust antud nõusolekust hiljem loobuda, välja arvatud juhul kui nõusoleku andmine ei toimunud kooskõlas käesoleva seadustiku § 5001 lg 1 või 4 nõuetega.

(3) Isik, kes ei ole andnud loovutamiseks oma nõusolekut, tuleb kinnipidamist teostava menetleja poolt viivitamatult üle kuulata. Ülekuulamisel võimaldatakse isikul anda ütlusi vahistamismääruse sisu ja muude loovutamisel tähtsust omavate asjaolude kohta.

(4) Käesoleva seadustiku § 5001 lõikes 1 ja 3 nimetatud menetlustoimingud protokollitakse ning menetlustoimingu juures peab viibima isiku kaitsja, välja arvatud juhul, kui isik on vabatahtlikult loobunud õigusest kaitsja abile ning isik on selle kohta esitanud omakäelise kirjaliku avalduse.

(5) Prokurör esitab käesoleva seadustiku § 5001 lg 4 nimetatud menetlustoimingute protokollid loovutamismenetlust toimetavale kohtunikule vähemalt 2 päeva enne kohtuistungit."

d) KrMS § 502 lg 2 tuleb muuta ja kehtestada järgmises sõnastuses:

"(5) Kohus võib omal algatusel või isiku või tema kaitsja taotlusel määrata taotleva riigi pädevale õigusasutusele tähtaja lisateabe edastamiseks. Kui isik või tema kaitsja taotlevad lisateabe küsimist taotleva riigi pädevalt õigusasutuselt, peab kohus vastava taotluse lahendama põhistatud määrusega."

Nimetatud muudatused on Eesti Advokatuuri hinnangul vajalikud, viimaks KrMS-i regulatsiooni kooskõlla 13.06.2002 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra raamotsuse (202/584/JSK) preambula lõikega 12 ning artiklitega 1(3), 14 ja 15(2). Ühtlasi on muudatused vältimatult vajalikud hoidmaks ära praktikas juba esinenud ning ka ajakirjanduses kajastatud juhtumeid, mil isikute põhiõigusi on loovutamismenetluses täiesti alusetult ja ebaproportsionaalselt rikutud.

Vara või tõendite arestimise otsuste tunnustamine ja täitmine

Eelnõus sätestatud KrMS 19. peatüki 8. jao 4. jaotises nähti ette regulatsioon 22.07.2003. a EL nõukogu raamotsuse nr 2003/577/JSK (vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus) rakendamiseks. Selles osas tegi Eesti Advokatuur eelnõu kohta järgmised märkused:

a) eelnõus kasutatud mõiste "arestimistunnistus" arestimisotsuse tähenduses on keeleliselt ebaõnnestunud - tunnistus tavatähenduses ei ole mitte otsustus meetme rakendamise kohta, vaid mingi asjaolu kinnituseks väljastatav dokument. Advokatuuri arvates ei olnud põhjust KrMS-is mitte kasutada raamotsuse eestikeelses versioonis kasutatavat terminit "arestimisotsus". Kui seadusandja eesmärk on tingimata vältida sõna "otsus" kasutamist, et mitte sekkuda KrMS-is siseriiklikele lahenditele rakenduvasse otsus vs määrus loogikasse, siis oleks mõistlik kasutada terminit "arestimiskorraldus", mis on ingliskeelse 'freezing order' otsetõlge. Sõna "arestimistunnistus" kasutamine arestimisotsuse tähenduses on selgelt eksitav, sest raamotsus teeb ühemõtteliselt vahet arestimisotsusel (ingl k freezing order) ja selle kohta välja antaval tunnistusel (ingl k certificate) -- vt raamotsuse artiklid 4 ja 9. Tunnustamisele ja täitmisele kuulub arestimisotsus, mitte tunnistus (vt raamotsuse artikkel 7);

b) eelnõus ette nähtud KrMS § 50811 lg 1 p 2 ei vastanud oma sisult raamotsuse artikkel 7(1)b nõuetele. Raamotsuse kohaselt võib tunnustamisest ja täitmisest keelduda, kui eksisteerib täidesaatva riigi õigusele vastav privileeg või immuniteet, mis muudab arestimisotsuse täitmise võimatuks (ingl k there is an immunity or privilege under the law of the executing State which makes it impossible to execute the freezing order). On ilmselge, et immuniteet seondub isikuga, kuid privileeg omistatakse asjadele, sh näiteks õigusteenuse osutamisega seotud dokumentidele. Eelnõu pakutud sõnastus, mis viitas vaid isikust tulenevale tunnustamise ja täitmise välistamisele, ei ole raamotsuse mõttega kooskõlas;

c) eelnõus ette nähtud KrMS § 50818 lg 1 kasutas arusaamatut konstruktsiooni, mille kohaselt on tagatud kolmanda isiku õigused tema varale. Isik, kellele vara kuulub, ei saa antud menetluses olla mingil juhul kolmas isik, ta on omanik ja ühtlasi menetlusosaline (pool). Samal ajal võivad varaga olla seotud ka kolmandate isikute (mitteomanike) õigused, mis tuleb samuti tagada vastavalt raamotsusele. Sellest tulenevalt tuleb eelnõus selgelt sätestada, et menetluses tuleb tagada nii omaniku kui kolmandate isikute õigused.

Vara konfiskeerimise otsuste tunnustamine ja täitmine

Eelnõus sätestatud KrMS 19. peatüki 8. jao 5. jaotises nähti ette regulatsioon 06.10.2006. a EL nõukogu raamotsuse nr 2006/783/JSK (konfiskeerimisotsuste täitmise suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta) rakendamiseks. Selles osas tegi Eesti Advokatuur eelnõu kohta järgmised märkused:

a) arvamuse p 7 alapunktis (a) tooduga samadel põhjustel ei pidanud Eesti Advokatuur kohaseks termini "konfiskeerimistunnistus" kasutamist eelnõus ning tegi ettepaneku asendada see mõistega "konfiskeerimisotsus" või "konfiskeerimiskorraldus";

b) eelnõus ette nähtud KrMS § 50823 p 3 ei ole kooskõlas raamotsuse artiklis 8(2)c tooduga samadel põhjustel, mis on käsitletud arvamuse punkti 7 alapunktis (b);

c) eelnõu ei näinud ette võimalust keelduda konfiskeerimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest raamotsuse artikli 8(2) punktides (b), (d), (e), (f), (g) ja (h) toodud asjaoludel. Eesti Advokatuuri hinnangul on isikute õiguste kaitse huvides vajalik ka viidatud raamotsuse sätete kehtestamine KrMS-is konfiskeerimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise alustena. Eelnõu seletuskirjast ei selgunud, miks ei ole peetud vajalikuks viidatud raamotsuse sätteid Eestis üle võtta;

d) eelnõus ette nähtud KrMS § 50830 viitas taas põhjendamatult vaid kolmandate isikute õiguste tagamisele ega käsitlenud vara omaniku õigusi - selles osas oli vajalik eelnõu täiendamine analoogselt käesoleva arvamuse p 7 alapunktis (c) viidatule.

Teabe ja jälitusteabe vahetamine

Eelnõuga sätestatud KrMS § 50880 ei näinud ette teabe vahetamisest keeldumist raamotsuse 2006/960/JHA artiklites 10(1)c, 10(2) ja 10(3) sätestatud alustel. Eesti Advokatuuri hinnangul on raamotsuse viidatud sätete ülevõtmine teabevahetusest keeldumise alustena vajalik isikute põhiõiguste kaitse tagamiseks.

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

Eelnõu koostamisel oli arvestatud varasemate Eesti Advokatuuri seisukohtadega. Täiendavalt esitas advokatuur järgmised ettepanekud.

Eelnõu § 1 p 2 osas ütleb seletuskiri: "Oluline on siinkohal, et tõlget ei pea tagama mistahes kohtumistel, vaid üksnes sellistel, mis on otseselt seotud menetluse käigus kahtlustatava või süüdistatava osalusel läbiviidava toiminguga, samuti KrMS kohaselt taotluse või kaebuse ettevalmistamise ja esitamisega." Eelnõu § 1 p 2  sätestab, et KrMS paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: “(21) Kui kahtlustatav või süüdistatav ei valda eesti keelt, tagatakse talle tema või kaitsja taotlusel tõlgi abi kaitsjaga kohtumisel, mis on otseselt seotud kahtlustatava või süüdistatava suhtes läbiviidava menetlustoimingu, esitatava taotluse või kaebusega. Kui menetleja leiab, et tõlgi abi tagamine ei ole vajalik, vormistab ta keeldumise määrusega.“. Eelnõu tekst ei nimeta expressis verbis, et tõlke tagamise õigus laieneb kohtumistele, mis on seotud isiku huvides taotluse või kaebuse ettevalmistamisega. Eesti Advokatuuri hinnangul on asjaolu, et kaebuste ja taotluste ettevalmistamisega seotud kohtumistel peab tõlkimine olema tagatud, sedavõrd oluline, et see tuleks vastava normi tekstis selgelt sätestada.

Eelnõu KrMS § 10 lg 7 ei kajasta direktiivi 2010/64/EL artiklis 3 (7) sätestatud põhimõtet, et kirjaliku tõlke asendamist suulise tõlke või kokkuvõttega saab kohaldada vaid erandjuhtudel.

Tõlkimise kui kaitseõiguse teostamise olulise eelduse puhul on tõlke kvaliteet kriitilise tähtsusega ning on äärmiselt tähtis, et menetlusseadus näeks ette täiendavad meetmed tõlke kvaliteedi tagamiseks.

Eesti Advokatuuri hinnangul võiks kaaluda tõlke nõuetekohaseks tagamiseks tõlkide keskse, s.o institutsioonide ülese, kompetentsikeskuse loomist. Kompetentsikeskus tagaks menetlustoimingutel menetlusosaliste taotlusel kas kirjaliku või suulise tõlke seaduses ettenähtud juhtudel. Kompetentsikeskuste loomine, mille põhieesmärk oleks koondada erinevat keelt valdavate tõlkide valmisolek ehk kättesaadavus, kvaliteet, tõlkide täiendkoolitus jms, tagaks  tõhusama menetluse, ilmselt ka kulude kokkuhoiu ning tõlgete senisest kõrgema kvaliteedi.

Väärteomenetluse seadustiku eelnõu

Uue väärteomenetluse seadustiku vajalikkus

Advokatuur nõustus, et enam kui 10 aastat kehtinud väärteomenetluse seadustik vajab uuendusi. Arvestades senitehtud muudatusi ning juba varem kehtestatud uusi menetlusliike (nt kirjalik hoiatamismenetlus) on mõistlik uue seaduse vastuvõtmine. Arvamuse esitamiseks saadetud eelnõu oli suures osas sarnane 2012 kevadel tööversioonina saadetud eelnõule, mistõttu oli enamus esitatavaid ettepanekuid ning märkuseid korduvad varasemaga.

Väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse põhimõtete dubleerimine ei ole õige

Võrreldes kehtiva VTMS-ga, oli eelnõus välja jäetud kehtiva VTMS §s 2 sätestatud põhimõte, mille kohaselt lähtutakse küsimustes, mis ei ole reguleeritud VTMS-ga, KrMS sätetest. Väärteomenetluse seadustiku eelnõus oli läbivalt kasutatud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud normide ületõstmist väärteomenetluse seadustikku. Senine väärteomenetluse seadustiku loogika nägi ette kriminaalmenetluse normide kasutamise ning üksnes väärteomenetluse seadustikus sätestatud erandite korral kohaldati väärteomenetluse seadustikku. See tõi küll kaasa olukorra, kus väärteomenetluses tuli kasutada paralleelselt kahte menetlusseadust, kuid tagas samas ühtse süüteomenetluse praktika ja arengu. Arvamuse andmiseks esitatud tööversioonis oli kriminaalmenetlusega sarnastel menetlusnormidel erinev sõnastus ning seega ka erinev tõlgendusviis. Paratamatult õigus areneb ning tulenevalt praktikas kerkinud vajadustest muudetakse ka tulevikus nii kriminaalmenetluse seadustikus kui väärteomenetluse seadustikus sätestatud norme. Kui aga sellised muudatused ei toimu paralleelselt, võib see viia olukorrani, kus sarnased õigussuhted on reguleeritud erinevalt. Senine õigusaktide muutmise ja täiendamise praktika kinnitab, et haakuvates õigusaktides on vastuolud seoses sagedaste seadusemuudatustega. Kuivõrd karistusõiguses on kõigi süütegude üldosaseaduseks karistusseadustik, siis on mõistlik ja ühtseid põhimõtteid säilitav kohaldada sama põhimõtet ka süüteomenetlustes. Seda enam, et eelnõu § 233 kohaselt kohaldatakse apellatsiooni-, kassatsiooni-, teistmis- ja määruskaebemenetluses nagunii kriminaalmenetluse sätteid. Eesti Advokatuur toetas senist regulatsiooni, kus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusnorme kohaldatakse väärteomenetluses otse, arvestades väärteomenetluse erisusi. Kahe väga sarnast õigusvaldkonda reguleeriva menetlusseadustiku eristamine on toonud kaasa näiteks olukorra, kus kriminaalmenetluses (KrMS § 671 saab tunnistajal olla esindaja, kuid väärteomenetluses mitte). Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ja ohtlik väärteomenetluse allikatest kriminaalmenetluse seadustiku väljajätmine (eelnõu § 2). See loob olukorra, kus väärteomenetluse seadustikus käsitlemata olukordi hakatakse sisustama haldusmenetluse seaduse, halduskohtumenetluse seadustikuga või tsiviilkohtumenetluse seadustikuga. Teatud lähenemine tsiviilkohtumenetlusele ilmneb näiteks kirjaliku hoiatamismenetluse regulatsioonis, kus kättetoimetamine on sarnane tsiviilkohtumenetlusele ning on ka käesoleval ajal kehtinud regulatsioonis toonud kaasa põhjendamatuid kulutusi ja isikute õiguste rikkumisi.

Väärteomenetluse kohustuslikkuse piiramine

Eesti Advokatuur oli põhimõtteliselt nõus süüteomenetluse kohustuslikkuse põhimõtte korrigeerimisega vähetähtsate väärtegude puhul. Oluline on aga, et vähese tähtsuse mõiste sisustamine oli eelnõu kohaselt reguleerimata. Karistatavate süüteokoosseisude kehtestamisel oli riik ilmselgelt lähtunud põhimõttest, et vähese tähtsusega rikkumised ei ole süüteod. Seetõttu ei saa väärteokoosseisu kirjelduse järgi asuda seisukohale, milline väärtegu on vähese tähtsusega. Kuna vähese tähtsuse üle otsustamine taandub subjektiivsele menetleja hinnangule, siis laiendab see kriminaalmenetluses juba juurdunud praktika ka väärteomenetlusse. See tähendab, et kolm ühesuguse teo toime pannud isikut võivad saada täiesti erinevalt koheldud: ühte karistatakse, teise menetlus lõpetatakse oportuniteedi põhimõttel ja kolmas pääseb igasuguse menetlusliku hinnanguta tema teole. Vahetegu sõltub kohtuvälise menetleja (eelkõige politsei) suvast. Sellises laialivalguvas regulatsioonis sisaldub oht, et selgete poliitiliste ja konkreetse ametniku otsustusvabadust piiravate suunisteta hakkab menetluspraktika kaugenema õigusriigi põhimõtetest ja euroopalikest väärtustest õigusemõistmisel. Poliitilised (olgugi üldjuhul õiguspoliitilised) ja ametnike otsustusvabadust piiravad suunised loovad aga olukorra, kus teatud liiki tegude karistatus ei ole enam sõltuvus nende tegude karistusõiguslikust staatusest, vaid täitevvõimu selle täiuses subordinaarselt teostava isiku või organi suvast.

Teisalt võib selline mittepõhjendatav ja suval põhinev väärteomenetluse alustamisest keeldumine tuua kaasa olukorra, kus kohtuvälised menetlejad menetlevad üksnes neile n-ö mugavaid väärtegusid. Menetluste algatamata jätmistega luuakse olukord, kus statistiliselt teatud liiki väärtegude arv väheneb miinimumini ning ühiskonnale antakse signaal, et teatud karistatavad teod ei olegi tegelikult karistatavad. Vähemalt mitte alati. See tekitab õiguslikku ja sotsiaalset ebakindlust. Teo üldise karistatavuse ja süüteomenetluse alustamise mõõdupuuks saaks olla üksnes seadus, mitte kohtuvälise ametniku või täitevvõimu teostava poliitilise institutsiooni suvaotsustus.

Eelnõu § 6 lg 2 sisaldab endas teatud menetlust otsustamaks väärteomenetluse alustamata jätmise. Tekib õiguslikult absurdne olukord, kus enne väärteomenetluse alustamata jätmist peab kohtuväline menetleja välja selgitama, et on toime pandud väärteotunnustele vastav tegu, tuvastatud on selle teo toimepannud isik, puuduvad § 61 nimetatud menetluse alustamist välistavad asjaolud mõttes ning on piisav suulise hoiatuse kohaldamine. Nende asjaolude väljaselgitamiseks peab kohtuväline menetleja teostama mingeid konkreetseid toiminguid. Kui need ei ole väärteomenetluse toimingud, siis mis menetlusega on tegemist? Nõustuda tuleb sellega, et kuni kohtuvälised menetlejad ei registreeri selliseid suulisi hoiatusi ega arvesta nendega tulevastes menetlustes, siis ei riiva see isikute põhiõiguseid ning kahjulikku tagajärge ei saabu. Politsei- ja Piirivalveameti poolt on aga praktiseeritav kord, kus selline nn suuline hoiatus vormistatakse kirjalikult ning kantakse (operatiiv)registrisse. Mitte küll karistusregistrisse, kuid siiski registrisse, mille andmed võivad tulevikus avaldada ebasoodsat mõju inimesele. Suulise hoiatuse kirjaliku vormistamise küsimusi on Riigikohtu erikogu arutanud haldusasjas nr 3-3-1-17-07 ning tuvastanud põhiõiguste riive.

Eesti Advokatuur nõustus eelnõu § 6 lõikes 3 sätestatud regulatsiooniga, mis lubas väärteomenetluse jätta alustamata, kui väärteo toimepannud isiku väljaselgitamine on ebatõenäoline või menetluse läbiviimine oleks väärteo asjaolusid arvestades ebamõistlikult kulukas. Sellega oleksid hõlmatud sellised juhtumid, kus kohtuväline menetleja näeb maas lebavat jäätisepaberit ning peaks asuma kaaluma, kas alustada selle maha sattumise asjaolude tuvastamiseks väärteomenetlust (kuna on põhjendatud kahtlus arvata, et tegemist on väärteoga). Eesti Advokatuur oli 2012. a esitatud arvamuses palunud täpsustada väärteomenetluse alustamata jätmist ning välistada see juhtudel, kus menetluse alustamiseks on väärteoteate esitanud isik, kellel on väärteo toimepannud isiku tuvastamiseks põhjendatud huvi. Eelkõige olukorras, kus väärteoteate esitanud isik on saanud varalist kahju või on olulisel määral riivatud tema muid õiguseid. Selle seisukohaga oli arvestatud osaliselt eelnõu § 6 lg 4, sidudes väärteomenetluse alustamise kohustuse kahju tekkimisega või selle ohuga, väärteoteate korral aga kahjuga. Esmalt soovis advokatuur osundada, et kahju tekkimise oht on sisuliselt iga väärteokoosseisu korral. Samuti on selles sättes määratlemata kahju liik. Kas valesti pargitud sõiduki kohta esitatud väärteoteate korral on olemas kahju või selle tekkimise oht? Kas liiklust takistav sõiduk on tekitanud kahju või selle tekkimise ohu?

Kokkuvõtlikult ei toetanud Eesti Advokatuur regulatsiooni, millega ebaselgetel alustel antakse kohtuvälistele menetlejatele õigus jätta väärteomenetlus alustamata (§ 6 lg 1). Ka eelnõu § 6 lõikes 2 nimetatud suulise hoiatusega piirdumise olukord on sisuliselt väärteomenetluse alustamata jätmine. Eesti Advokatuur leidis, et õiguskuulekuse ja ühiskonna turvatunde tagamiseks on demokraatlikule õigusriigile omane ja vajalik süüteomenetluse kohustuslikkuse põhimõte. Küll aga toetas Eesti Advokatuur laiapõhjalist arutelu, kas karistatavate tegude hulk ei ole liiga suur ning kas ülekriminaliseerituse vältimiseks tuleks teatavate väärtegude karistusregistrisse kandmisest loobuda. Seda teed on kehtiv karistusõigus juba liikumas sätestades hoiatamismenetluses määratud hoiatustrahvide mittekandmise karistusregistrisse. Põhimõtteliselt toetas Eesti Advokatuur ka võimalust jätta menetlus alustamata sisuliselt otstarbekuse kaalutlusel ning seda nii kriminaal- kui väärteomenetluses, kuid seda seaduses sätestatud diskretsioone piire jälgides ja asjakohaste kontrollimehhanismide olemasolul. Vastavad diskretsioonipiirid ja kontrollmehhanismid vajavad kehtestamist.

Hoiatustrahvide kaotamine on õige tee

Eesti Advokatuur toetas hoiatamismenetluse olemasoleval kujul kaotamist. Põhjendatud on suuline hoiatamine ning kirjalik hoiatamismenetlus, kuid hoiatustrahvide määramine keeruka täitemehhanismiga ei ole ennast õigustanud.

Süüdimõistva otsustuse sisulise vaidlustamise võimaldamine

Eesti Advokatuur oli seisukohal, et menetlusotsustus, millega sisuliselt otsustatakse isiku süüdiolek väärteona käsitletavas teos ning millega ta ei ole menetluse käigus vastava menetlustoimingu läbiviimisel nõustunud (nt kokkuleppemenetlus) peab olema vaidlustatav üldises kaebemenetluses kooskõlas põhiseaduslike garantiidega osaleda oma asja arutamisel kohtus.

Praktikas kasutavad kohtuvälised menetlejad käesoleval ajal isikute süüditunnistamiseks ning vaidlustamisõiguse piiramiseks väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel (eelnõus § 62 lg 1 p 1 - menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi) või alaealiste komisjoni saatmisega. Neil juhtudel puudub süüdi tunnistatud isikul võimalus ka enda rehabiliteerimise eesmärgil vaidlustada sellist lahendit. Kuigi selline lahend ei tohiks printsiibis olla tõendiks isiku vastutuse või süü määramiseks muus menetluses, jätab see siiski märgi ning paneb isikule mõnes muus hilisemas menetluses igakordse uue tõendamiskohustuse.

Eelnõu § 62 lg 1 p 1 ning 63 lg 1 sätestatud alustel on süüdi tunnistamise otsustamist sisaldava määruse vaidlustamine võimalik üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamise menetluses eelnõu § 172 kuni 176 sätestatud korras. See on käesoleval ajal samuti nii. Üldjuhul jätab kohtuvälise menetleja juht kaebuse rahuldamata asja sisuliselt arutamata. Maakohus arutab aga asja kohtuvälise menetleja esitatud materjalide põhjal kirjalikus menetluses. Tähtajad on äärmiselt lühikesed – 5 tööpäeva. See ei võimalda menetlusalusel isikul viibida oma asja arutamise juures ning ei võimalda ka tõendite vahetut uurimist. Kuna vaidlustamisõigus on piiratud kirjaliku menetlusega ja tõendeid vahetult ei uurita, siis kasutavad kohtuvälised menetlejad seda võimalust isiku süüditunnistamiseks. Selline olukord välistab ka menetlusaluse isiku võimaluse taotleda menetluskulude hüvitamist.

Eesti Advokatuur leidis, et otsustus, millega isik tunnistatakse sisuliselt süüdiolevaks, peab olema vaidlustatav viisil, mis tagab isiku põhiõiguste kaitse – õigus pöörduda kohtusse, õigus viibida oma asja arutamise juures, õigus osaleda tõendite vahetus uurimises.

Kokkuleppemenetlusest

2012. a VTMS tööversioonis nähti ette võimalus kokkuleppemenetluseks, mida seletuskirja kohaselt kirjeldati kui uuenduslikku ning menetlust kiirendavat. Kriminaalmenetluses on väga suur osa kokkuleppemenetluses. Advokatuur toetas 2012. aastal kokkuleppemenetluse kohaldamist väärteoasjades, kuna see võimaldab muuta menetluse efektiivsemaks. Faktiliselt toimib kokkuleppemenetlus ka käesoleval ajal, kuid sellisel menetleja ja kaitsja ühisel seisukohal kvalifikatsiooni või määratava karistuse osas võib kõrvaltvaataja jaoks jääda korruptiivne mulje. Kehtivad menetlusnormid ei võimalda ka sellist kokkuleppemenetlust, kus kohtuväline menetleja nõustub kaebusega karistuse kergendamiseks.

Eelnõu seletuskirjast ei nähtunud, miks on kokkuleppemenetlusest loobutud. Kokkulepped tõendite uurimise järjekorra, tõendite, asjaolude tõendatuks tunnistamise osas ning paljudes menetluslikes küsimustes on lubatud. Kokkuleppemenetlus on kriminaalmenetluses üks põhilisi menetlusvorme. Väärteomenetluses võimaldaks kokkuleppemenetlus hoida ära eelkõige kaebuseid kohtutele, aga põhjendamatult pikki menetlusi maakohtutes. Riigikohus on korduvalt rõhutanud maakohtute rolli asja arutamisel kogu ulatuses. Seetõttu on isegi juhtudel, kus kohtumenetluse osalised on põhimõtteliselt samal seisukohal, veninud kohtumenetlus pikemaks, kuna kohtunik soovib sada garantii, et Riigikohus ei saaks ette heida menetluse puudulikkust.

Kokkuleppemenetlus peaks olema võimalik aga ka kohtumenetluses, sh kaebemenetluses kohtuvälise menetleja otsusele. Kokkuleppemenetluse normistik vajab põhjalikku läbitöötamist.

Eesti Advokatuur palus kokkuleppemenetluse lisada uuesti väärteomenetluses kasutatavaks menetlusliigiks.

Menetleva ametniku ja väärteoasjas lahendi tegeva ametniku küsimus

Kehtiv väärteomenetlusõigus ei keelanud samal kohtuvälise menetleja ametnikul olla tõendite koguja, väärteoprotokolli koostaja ja ka isikule karistuse määraja.

Menetlusökonoomia seisukohalt võiks selline lahendus olla õigustatud, kuid erapooletu ja objektiivse lahendi tegemise seisukohalt oleks naiivne loota, et väärteoprotokolli koostanud (süüdistuse esitanud) ametnik suudaks teha asjas isiku süüdiolekut puudutavas osas erapooletu ja objektiivse otsuse. See on võimalik lihtsustatud menetlustes nagu kiirmenetlus (asjaolud on selged, isik on kiirmenetlusega nõus) või kokkuleppemenetluses (lahendatud on võimalik vaidlus kvalifikatsiooni osas ja kohaldatava karistuse osas). Seevastu olukorras, kus väärteoasja arutatakse üldmenetluses ning menetlusalune isik ei nõustu talle esitatud süüdistusega, tuleks sätestada sõnaselgelt, et väärteoprotokolli koostaja (süüdistuse esitaja) ning väärteoasjas lahendit tegev ametnik peavad olema erinevad.

Antud küsimust on Riigikohus käsitlenud lahendis nr 3-1-1-13-08, kus Riigikohus on asunud seisukohale, et kuigi kehtiva VTMS kohaselt ei ole selline olukord keelatud, oleks siiski soovitatav, kui väärteoprotokolli koostaks ja kohtuvälise menetleja otsuse teeksid erinevad ametnikud. Väärteoprotokolli koostamine tähendab sisuliselt menetlusalusele isikule süüdistuse esitamist, mistõttu tähendab väärteoprotokolli koostamine ka seda, et selle koostaja hinnangul on kogutud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et menetlusalune isik on pannud toime väärteo. Seega tagaks see, kui kohtuvälise menetleja otsuse teeb teine ametnik, suurema erapooletuse ning seeläbi otsuse parema aktsepteeritavuse.

Kohtuvälise menetleja tegevus peaks lisaks nõudele, et see on sisuliselt erapooletu, ka näima erapooletu. Seda põhimõtet oli järginud ka eelnõu (§ 197 lg 3) osas, kus kohtuvälise menetleja ametniku suhtes alustatud väärteomenetlus kuulub arutamisele maakohtus. Sarnaselt eelnimetatule pidas Eesti Advokatuur põhjendatuks kehtestada selge regulatsioon, mille kohaselt oleks muude menetlusaluste isikute osas süüdistajad ja otsuse tegijad erinevad isikud.

Menetleja kui tunnistaja

Eesti Advokatuur oli seisukohal, et eelnõu § 73 lg 2 on vastuolus süüteomenetluse üldpõhimõtetega. Mitte ühegi menetlusliku abinõuga ei saa tagada sellise tunnistaja ütluste usaldusväärsust, kes samas väärteoasjas on samale menetlusalusele isikule määranud karistuse või olnud tõendite koguja süüdistuse esitaja. See on välistatud ka kriminaalmenetluses.

Menetlejale tunnistaja rolli andmine on mugav kohtuvälisele menetlejale, kuid loob olukorra, kus kohtuväline menetleja ei peagi enam väärteo toimepanemise kohta tõendeid koguma. Piisab asja menetlenud ametniku ütlustest. Ka käesoleval ajal on Riigikohtu praktika heitlik, kuid siiski on Riigikohus vähemalt lahendites 3-1-1-29-05 (p 7), 3-1-1-142-05 (p 12), 3-1-1-47-08 (p 10) 3-1-1-73-08 (p 9.1), 3-1-1-82-09 (p 12), nr 3-1-1-82-10 (p 8) rõhutanud, et asja menetlenud ametnik ei saa olla ise tõendiallikaks. Maakohtu menetluses on levinud praktika, kus menetlusaluse isiku ütlused loetakse ebausaldusväärseks tulenevalt sellest, et need on vastuolus nt politseiametniku ütlustega. Kui nüüd antakse võimalus käsitleda tunnistajana ka menetlusalust isikut karistanud kohtuvälise menetleja ametnikku, siis kaotavad inimesed sisuliselt võimaluse oma õiguseid kaitsta.

Eelnõu § 73 oli ka raskesti mõistetav. Lg-st 1 ei selgunud üheselt, kas väärteo kindlaks teinud ametnik kirjeldab tehiolusid väärteoprotokollis esitatava süüdistusena või mingit muud moodi või kas teokirjelduse protokolli kandja täidab sättes nimetatud menetlusdokumentide muud väljad samuti. Teisisõnu, kas eelnõu § 73 peab kohtuvälise menetleja ametniku all silmas isikut, kes hakkab peale väärteo tehiolude vahetut tajumist koostama selle kohta väärteomaterjale ja sealhulgas koguma muid tõendeid? Üheselt mõistetav ei olnud seegi, kas hiljem sama ametnik, osaledes tunnistajana, saab anda ütlusi tunnistajana kõikide väärteo tehiolude kohta või üksnes menetluslike asjaolude kohta kooskõlas ülalviidatud Riigikohtu lahenditega? Lisaks esineb vastuolu eelnõu § 78 lg-s 2 sätestatuga.

Eelnõu § 73 lg 2 teine lause oli ebaselge. Jäi arusaamatuks, kes on „nemad“, kellele tunnistaja on esitanud väite, mis on vastuolus kohtumenetluses antud ütlustega. Samuti oli raskesti mõistetav, kas tunnistaja, kes on „neile“ väite esitanud, peab olema sama kohtuvälise menetleja ametnik, keda tunnistajana üle kuulata soovitakse või keegi teine tunnistaja, kelle ütluste usaldusväärsust kontrollida soovitakse.

Koopiate saamise õigus

Kehtiv väärteomenetlusõigus sätestab menetlusaluse isiku õiguse saada oma väärteoasjast koopiaid üksnes väga piiratud ajal. See on ajal, kui kohtuväline menetleja on teinud otsuse ning möödunud ei ole kaebuse maakohtusse esitamise tähtaeg (kehtiv VTMS § 114 lg 4). Teine võimalus koopiate saamiseks on ajal, kui kohus on n-ö esimese lahendajana teinud kohtuotsuse ning möödunud ei ole apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg (kehtiv VTMS § 138). See regulatsioon on toonud kaasa ebaühtlase menetluspraktika, kus osa kohtuväliseid menetlejaid keeldub isikule koopiate tegemisest näiteks pärast väärteoprotokolli koopia kätteandmist, aga ka näiteks väärteomenetluse lõpetamisel. Veelgi kahetsusväärsemalt on aga praktikas ette tulnud olukorrad, kus maakohus keeldub tema menetluses olevas väärteoasjas olevast väärteotoimikust koopiate tegemisest.

Eeltoodud küsimustes olid eelnõus selgemad regulatsioonid, kuid Eesti Advokatuur pidas vajalikuks osundada teatud kitsaskohtadele.

Eelnõu kohaselt oli menetlusalusel isikul õigus saada koopiad tasu eest, mis muudab menetluse kohmakaks. Kriminaalmenetluses on samuti ette nähtud koopiate eest tasu maksmine, kuid see on menetluskulu, mis mõistetakse välja süüdimõistva lahendiga. Samasugune regulatsioon on põhjendatud ka väärteomenetluses. Osundasime ka sellele, et tasu nõudmine enne koopiate tegemist piirab menetlusaluse isiku võimalusi saada toimiku materjalidele pädev analüüs ning jõuda esitada oma põhjendatud vastulause. Eesti Advokatuur oli seisukohal, et kehtivas KrMS § 1604 lõikes 1 sätestatud põhimõte tuleb rakendada ka väärteomenetluses. Analoogselt kriminaalmenetlusega on menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal võimalik väärteotoimikuga tutvuda alles pärast väärteoprotokolli koostamist. Samas on menetlusalune isik osalenud menetlustoimingutes ning tutvunud menetlustoimingu protokollidega. Põhjendamatu on selliste menetlustoimingu protokollide varjamine menetlusaluse isiku ja tema kaitsja eest. Inimeste mälu on erinev, kuid võimaldades tutvuda menetlustoimingu protokolliga ja võttes isikult sellele allkirja, on põhjendatud ka selle koopia andmine.

Eesti Advokatuur palus lisada eelnõu § 163 lg 3 ja 177 lg 5 võimalus saada koopiad elektrooniliselt (nt CD-plaadil või e-kirjaga). Eelnõu 163 lg 5 kohaselt saaks koopiad olla vaid paberilehed. Väärteomenetluses on aga paljud tõendid digitaalsel kujul – eelkõige fotod ning video- ja helisalvestised.

Advokatuur nõustus, et väärteomenetluses ei ole vajalik KrMS § 224 kohane kohustuslik ja igakordne väärteotoimiku koopia menetlusaluse isiku kaitsjale esitamine, kuid menetlusaluse isiku või tema kaitsja või seadusliku esindaja taotlusel peaks olema väärteotoimiku koopia esitamine tagatud. Seejuures tuleks kehtestada regulatsioon, mis võimaldab vastulause esitamise tähtaja edasilükkamist tulenevalt väärteotoimiku materjalidest koopiate saamisest. Põhjendatud regulatsioon oleks menetlusaluse isiku või kaitsja taotlusel vastulause esitamise tähtaja edasilükkamine 10 päeva arvates toimiku koopiate kättesaamisest.

Kolmas isik väärteomenetluses

Kolmanda isiku regulatsioon eelnõus ei võimaldanud selgelt välja tuua kolmanda isiku olemust. Eelnõu seletuskirja kohaselt peetakse kolmanda isiku all silmas eelkõige isikut, kelle vara võidakse väärteomenetluses konfiskeerida. Kolmandate isikute ring on aga laiem.

Isik, kelle seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle väärteomenetluses otsustatakse, võib olla ka kannatanu ehk väärteo tõttu kahju saanud isik. Väärteoasjas tehtud lahend ei oma küll otsest tõenduslikku jõudu sama sündmuse tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõude menetlemisel tsiviilnõudena, kuid on siiski oluline tõend otsustamaks, kas kahju tekitanud isik on toime pannud väärteona karistatava teo. Kehtestatav regulatsioon annaks võimaluse kaasata kolmanda isikuna ka kannatanu, kuid ei anna kannatanule õigust vaidlustada väärteoasjas tehtavat lahendit. See õigus on vaid sellisel kolmandal isikul, kelle vara konfiskeeritakse.

Väärteoasja arutamine kohtus menetlusaluse isiku taotlusel

Eesti Advokatuur tegi ettepaneku kehtestada regulatsioon, mis võimaldab menetlusalusel isikul taotleda tema väärteoasja arutamist maakohtus. Kohtuväline menetleja on samaaegselt tõendite koguja, süüdistuse esitaja ja karistuse määraja. Seetõttu ei ole tagatud menetluse objektiivsus ja erapooletus. Kehtiv menetluskord annab selles valguses menetlusalusele isikule sisuliselt vaid ühe võimaluse vaidlustada talle esitatud süüdistus. Näiteks liiklusasjades on kohtuväliste menetlejate praktika väga sagedasti selline, et vastulauses esitatud seisukohti ei arvestata ega ka esitata sellekohaseid mittearvestamise põhjendusi otsuses. Kaebemenetlus maakohtus näeb ette väärteoasja arutamise täies ulatuses ning maakohus ei saa asja saata uueks aruteluks, vaid peab tegema uue otsuse. See on toonud kaasa olukorra, kus kohtuvälised menetlejad ei esitagi oma otsustes enam põhjendusi, vaid määravad, vaatamata esitatud vastulausetele, lihtsalt karistusi teadmisega, et otsuse vaidlustamisel esitab põhjendused isiku karistamiseks maakohus. See tähendab, et esimest korda saab motiveeritud otsuse menetlusalune isik alles maakohtus. Maakohtu roll on sellises olukorras mitte kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse seaduslikkust, vaid arutada asja täies ulatuses. See on sätestatud kehtivas VTMS § 123 lõikes 2 (eelnõus § 185 lg 2). Eesti Advokatuuri hinnangul on see toonud kaasa ebanormaalse olukorra, kus kohtuväline menetleja saab isikut karistada põhjendusi esitamata ning karistuse põhjendused saab menetlusalune isik teada alles maakohtu lahendist. Kehtiv seadus ja eelnõu ei sätestanud kohtuvälisele menetlejale mitte mingisugust sanktsiooni sellise kaitseõiguse olulise rikkumise eest. Maakohtu lahendi vaidlustamine on oluliselt piiratud, kuna Riigikohtul ei ole kohustust kassatsioonkaebust menetlusse võtta. Kolmeastmelise õigusemõistmise süsteemi asemel on väärteoasjades isikul võimalik asja arutamisele vaid ühes astmes. Sugugi vähetähtis ei ole ka asjaolu, et ringkonnakohtu roll maakohtute lahendite läbivaatamisel on sellega põhjendamatult piiratud. Seetõttu tegi Eesti Advokatuur ettepaneku, et menetlusaluse isiku taotlusel asja arutamiseks maakohtus on sellise väärteoasja arutamine maakohtu pädevuses analoogiliselt muude eelnõu § 197 nimetatud alustega. Kohtuväline menetleja võib omal algatusel sisuliselt kõik väärteoasjad saata arutamiseks maakohtule. Võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes peaks sarnane õigus olema tagatud ka menetlusalusele isikule. Selline regulatsioon on teadaolevalt kasutusel Soome Vabariigis.

Tõendite esitamise piirang on kaitseõiguse rikkumine

Väga ohtlik ja isikute kaebeõigust piirav oli eelnõu § 184 regulatsioon, kus menetlusalune isik pidi kõik tõendid esitama juba kohtuvälises menetluses vastulause esitamise tähtaja jooksul. Esmalt on see sagedasti liiga lühike tähtaeg, et menetlusalune isik jõuaks analüüsida ise või asjatundja abiga esitatud süüdistust. Praktikas on tavaline, et reaalselt on võimalik kohtuvälise toimikuga tutvuda alles nädal aega hiljem. Erinevalt kriminaalmenetlusest, kus taotluste esitamise tähtaeg algab toimiku koopia kohustuslikus korras kätteandmisest. Veelgi ohtlikum oli see säte seetõttu, et väärteomenetluses puudub üldjuhul isikul õigusteadmistega kaitsja. VTMS ei näe ette kaitsja kohustust ning arvestades väiksemat repressiivsuse astet on enamikus riikides väärtegude puhul selline lähenemine ka aktsepteeritav. Seejuures tuleb aga arvestada sellega, et inimene ei pruugi aru saada ja teada oma õiguseid ja kohustusi ning võib oma väheste teadmiste tõttu kaotada õiguse ja võimaluse esitada kaebemenetluses tõendeid. Praktikas on tavapärane, et inimesed isegi ei tea toimiku olemasolust, sellega tutvumise võimalusest ning tõendamise vajalikkusest. Enamus menetlusaluseid isikuid ei orienteeru ka oma väärteoasja detailides ega ole suutelised analüüsima, milliseid tõendeid ja kas üldse on tema huvides esitada. Rääkimata sellest, et üldjuhul õigusteadmisteta inimene eeldab, et kohtuväline menetleja ja kohus uurib asja ning mõistab õigust, mitte ei lähtu kitsalt toimiku materjalidest. Tõendite hilisema esitamise piiramine võib olla põhjendatud kriminaalmenetluses, kus on kohustuslik kaitsja osavõtt. Isegi tsiviilkohtumenetluses selgitatakse eelmenetluses tõendite esitamise vajadust.

Tunnistaja esindaja keeld väärteomenetluses on põhjendamatu

Kehtiva VTMS § 331 sätestab, et tunnistajal ei või olla esindajat. Samas on tunnistajal selline õigus olemas kriminaalmenetluses (KrMS § 671). Seletuskirjast ei nähtunud, miks väärteomenetluses peaks tunnistajal esindaja kasutamine olema keelatud või vähempõhjendatud, kui kriminaalmenetluses. Tunnistaja õiguste erinev maht kahes väga lähedases menetluses ei ole põhjendatud. Seda enam, et tunnistaja vastutuse maht on samasugune. Eelnõu tööversiooni § 67 sätestas kehtiva VTMS-ga sarnase regulatsiooni. Kooskõlastamisele saadetud eelnõus puudub aga selline säte sootuks, mis jätab võimaluse kohaldada analoogiat.

Kinnipidamise kohaldamine õigusliku aluseta

Eesti Advokatuur juhtis tähelepanu sellele, et Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on viimase aasta jooksul hakanud kuritarvitama VTMS § 44 sätestatud kinnipidamise aluseid. Eelnõus on see samasugusena sätestatud § 123. Nimelt on PPA vähemalt kolmel korral kohaldanud n-ö kampaania korras teatud väärtegude toimepanemises kahtlustatavate menetlusaluste isikute valimatut kinnipidamist. Tegemist on liiklusjärelevalve käigus tuvastatud liiklusseaduse nõuete rikkumisega, mille eest ühe võimaliku karistusena on ette nähtud aresti kohaldamise võimalus. 2012. aastal viidi sellised kampaania korras kinnipidamised PPA poolt läbi juuni (jaanipäevaga seoses) ning septembri alguses (seoses kooliaasta algusega). 2013. aastal on läbi viidud vähemalt üks selline aktsioon - 21.05.2013 seoses Gumball 3000 nime kandva ürituse osalejate poolt Eestist läbisõitmisega. Kõigil eeltoodud juhtudel oli kinnipidamise aluseks kas asjaolu, et isik püüab põgeneda või ta võib jätkuvalt toime panna väärtegusid või väärteomenetlust takistada või sellest kõrvale hoiduda. Paljudel juhtudel kasutati kinnipidamise alustena kombinatsioone erinevatest alustest, kusjuures enamikul juhtudel oli tegemist isikutega, kes allusid vastuvaidlematult politsei korraldustele ning ei olnud varasemalt karistatud väärtegude toimepanemise eest. Tegelik eesmärk oli kõrvaldada teatud tunnustele vastavad isikud liiklusest ja hoida neid kinni kuni asja arutamiseni kohtus. Selline kampaania korras isikute kinnipidamine ei ole seaduslik ja kohane õigusriigile. Isikute kinnipidamine üksnes kohtuliku arutamise kiirendamiseks riivab ka inimese kaitseõigust ja võtab võimaluse esitada vastuväiteid või tõendeid. Advokatuuri arvates võimaldas nii kehtiva VTMS § 44 kui ka eelnõu § 123 lg-s 1 esitatud regulatsioon isiku vabadusõiguse kontrollimatut riivet. Kõnealune regulatsioon tuleks ajakohastada väärteomenetluse olemusega ning kinnipidamise alused väärteomenetluses tuleks viia kooskõlla tegeliku vajadusega. Eelnõu § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alus oli väärtegude puhul põhjendamatu, kuivõrd andis aluse isiku kinnipidamiseks ka vähetähtsate väärtegude ohu korral ehk sisuliselt võib varasemalt väärtegusid toime pannud isiku suhtes alati väita, et temast tuleneb oht uute väärtegude toimepanemiseks. Samas ei ole kinnipidamine preventiivne sunnivahend, mis peaks tagama isiku õiguskuulekuse üldiselt (vrdl karistusega), vaid eelkõige konkreetse menetluse tagamise vahend. Seega võimalik prognoos, et isik võib ka tulevikus väärtegusid toime panna, ei tohi ega saa olla iseenesest aluseks isiku vabaduse piiramiseks. Sel põhjusel oleks kinnipidamine õigustatud juhul, kui isik võib jätkata sama väärteo toimepanemist ja see võib kaasa tuua ohu teise isiku elule, tervisele või varale ning väärteo tõkestamine ei ole muul viisil võimalik.

Täiendavalt esitas advokatuur ettepanekud konkreetsete normide kohta ja märkis kokkuvõtteks, et eelnõu sisaldab väga olulisi ja kardinaalseid muudatusi väärteomenetluse reeglistikus ning paljud sätted moonutavad lubamatult süüteomenetluse ja karistusõiguse põhimõtteid. Eesti Advokatuur leidis, et esitatud kujul ei ole kindlasti võimalik eelnõud seadusena kehtestada. Paljud küsimused vajavad oluliselt laiemat diskussiooni. Ühtlasi palus Eesti Advokatuur, et advokatuuri teavitataks eelnõu menetlemise edasisest käigust ning eelnõus sisuliste muudatuste tegemisel antaks meile võimalus avaldada arvamust ka esitatud muudatusettepanekute kohta.

Seisukoht Eesti Tööandjate Keskliidu ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja pöördumise osas

Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda pöördusid Eesti Advokatuuri poole palvega, et advokatuur võtaks seisukoha konkurentsi kahjustava koostöö võimaliku dekriminaliseerimise osas.

Advokatuuri juhatus toetas algatust kaaluda konkurentsialaste rikkumiste dekriminaliseerimist. Samal ajal on tegemist küsimusega, mis puudutab riigi haldusõiguslikke ja kriminaalpoliitilisi valikuid. Seetõttu vajab dekriminaliseerimise konkreetse lahenduse valik põhjalikku analüüsi.

Karistusseadustik jagab süüteod kuritegudeks ja väärtegudeks vastavalt nende eest seaduses ettenähtud karistustele, mis peaksid peegeldama teo sisulist raskust. Konkurentsialaste rikkumiste korral ei ole põhjust kahelda selles, et konkurentsi kahjustamine on karistusväärne ning esineb selle teo karistamistarvidus. Eraldiseisev probleem on aga see, millises vormis vastavaid rikkumisi sanktsioneerida.

Kriminaliseerimisel peab seadusandja arvestama muu hulgas sellega, milline on rikkumise sotsiaalne adekvaatsus ning kaaluma kriminaliseerimisega kaasnevate positiivsete tagajärgede kõrval ka negatiivseid tagajärgi. Eestis ei ole täheldatav, et ühiskonnaliikmed laiemalt peaksid igasugust konkurentsiõiguse rikkumist teoks, mis vääriks vanglakaristust. Seejuures ei ole konkurentsiõiguse rikkumiste puhul tihti isegi põhjaliku analüüsi ja igakülgse turuinformatsiooni kogumise järel võimalik teha ühest järeldust, et tegemist on selge rikkumisega. Samal ajal on KarS § 400 kohaselt kriminaliseeritud kõik konkurentsi kahjustavad kokkulepped. Näiteks Ühendkuningriigis on kuritegudena karistatavad üksnes kõige selgemad konkurentide vahelised konkurentsi kahjustavad kokkulepped.

Selline olukord kahjustab õiguskindlust ning toob endaga kaasa olukorra, kus ettevõtjad hoiduvad ka õiguspärasest käitumisest põhjusel, et piir õigusvastase ja õiguspärase käitumise vahel ei ole selgelt kindlakstehtav ning eksimine võib endaga kaasa tuua ülisuure rahalise karistuse või isegi vanglakaristuse. Vähemasti sellise koostöö puhul, mis ei puuduta selgelt konkurentide vahelist hindade kokkuleppimist, turgude jagamist või kokkumängu riigihangetel, on kriminaliseerimisega kaasnevad negatiivsed tagajärjed märkimisväärsed ning väärib kaalumist, kas kuriteona karistamisega kaasnevad positiivsed tagajärjed ikka kaaluvad üles negatiivsed tagajärjed.

Konkurentsialaste rikkumiste karistamistarviduse olemasolu ei tähenda automaatselt seda, et selliseid tegusid tuleb karistada kuritegudena. Arvestades seda, et advokatuurile teadaolevalt ei ole Eestis seni mitte kellelegi konkurentsialase rikkumise eest vanglakaristust määratud, vajaks kindlasti täiendavat analüüsi, kas karistamine peab karistamise eesmärkide saavutamiseks toimuma kriminaalmenetluses ning hõlmama vanglakaristust. Seda eriti olukorras, kus karistuse preventiivseid eesmärke aitab muu hulgas saavutada ka konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks tsiviilõiguslike nõuete esitamise võimaluse lihtsustamine ning laiem propageerimine. Euroopa Komisjon on tsiviilõiguslike nõuete hõlbustamiseks kõikides liikmesriikides teinud näiteks Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku võtta vastu direktiiv liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse normide rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks siseriikliku õiguse alusel hagide esitamist reguleerivate normide kohta.

Laiemalt vähendab konkurentsialaste rikkumiste kvalifitseerimine kuritegudena ja vastavalt nende menetlemine kriminaalmenetluses ettevõtjate valmisolekut pöörduda nõu saamiseks Konkurentsiameti poole. Advokatuuri juhatusele teadaolevalt on esinenud vähemalt üks juhtum, kus ettevõtja enda algatusel Konkurentsiametiga konsulteerimine tõi endaga kaasa tema suhtes kriminaalmenetluse algatamise. Olukorras, kus konkurentsiõiguse kohaldamispraktika ei ole Eestis veel välja kujunenud, kuid ettevõtjatel on sellest hoolimata kohustus ise hinnata, kas plaanitav tegevus on konkurentsiõigusega kooskõlas või mitte, on Konkurentsiametiga konsulteerimine tihti hädavajalik. Samal ajal ei saa ettevõtja ja Konkurentsiameti vahel usaldusväärset koostööõhkkonda tekkida olukorras, kus samal asutusel on võimalik algatada ettevõtja suhtes kriminaalmenetlus.

Kokkuvõttes ei saa konkurentsialaste rikkumiste dekriminaliseerimisel arvestamata jätta ka asjaolu, et Eesti lähemates naaberriikides, kellega Eestil on kõige tihedamad majandus- ja poliitilised sidemed (sh Soome, Rootsi, Läti ja Leedu), ei ole tegemist kuritegudega. Samade rikkumiste eest Eestis oluliselt erinevate karistuste kohaldamine tekitab piiriüleses majandustegevuses täiendavaid probleeme õigusselgusega. Seetõttu oleks soovitatav kaaluda, kas Eestis tehtud kriminaalpoliitiline valik konkurentsialased rikkumised kriminaliseerida on jätkuvalt põhjendatud.

Eesti Advokatuuri seisukoht laste seksuaalse väärkohtlemise vastase direktiivi ülevõtmise seaduse eelnõule

Eesti Advokatuuri märkused eelnõule olid järgnevad.

1. Eelnõuga täiendati karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 58 punkti 4 sõnastust selliselt, et üks raskendav asjaolu on süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus või majanduslikus sõltuvuses, samuti kui süüdlane on isiku pereliige, elab temaga koos või on süüdlasest muul viisil perekondlikus sõltuvuses. Eesti Advokatuuri hinnangul ei ole vastav täiendus vajalik, kuna sisuliselt sisaldub see juba karistusseadustiku kehtivas redaktsioonis

2. Eelnõuga täiendati KarS-i § 58 punktiga 12, mis sätestab, et üks raskendav asjaolu on süüteo toimepanemine alaealise suhtes usaldust, mõju või võimu kuritarvitades. Eesti Advokatuuri hinnangul ei ole põhjendatud mitte KarS § 58 täiendamine, vaid vastav regulatsioon peaks olema koosseisuline tunnus alaealiste kaitse koosseisudes.

3. Eelnõuga muudeti KarS §-i 143 ja täiendati üht sätte kvalifitseerivat koosseisutunnust. Nimelt sätestas kehtiv sõnastus kvalifitseeriva asjaoluna § 143 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemise noorema kui 18-aastase isiku suhtes. Eelnõu laiendas kõnealust punkti ning näeb kvalifitseeriva asjaoluna ette § 143 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemise noorema kui 18-aastase isiku suhtes, sõltumata tema tahtest ning ära kasutades kannatanu sõltuvust süüdlasest või kuritarvitades saavutatud usaldust, võimu või mõju. Sellisel juhul (samuti siis, kui tegu on korduvusega) karistatakse kahe- kuni kaheksa-aastase vangistusega.

Eesti Advokatuuri hinnangul tuleks toodud kirjelduse järgi kriminaliseerida iga seksuaalse enesemääramise vastane tegu noorema kui 18-aastase isiku vastu. Pakutud määratlus: „sõltumata tema tahtest ning ära kasutades kannatanu sõltuvust süüdlasest või kuritarvitades saavutatud usaldust“ on tõlgendatav selliselt, et vastasel juhul seda ei oleks toimunud. Seega on muudatuse tulemusena KarS § 145 koosseisuks sisuliselt alla 18-aastase isiku kaitsenorm. Käesolev muudatus on Eesti Advokatuuri hinnangul määratletuskohustuse selge rikkumine – tegu ja karistus peavad seaduses olema täpselt määratletud, karistusseadus ei tohi sisaldada ebamääraseid teokoosseise.

4. Eelnõuga muudeti KarS-i § 145 ja ühtlasi täiendati kõnealust paragrahvi lõigetega 2–6, mis tuleneb lapse seksuaalse väärkohtlemise vastase direktiivi artiklitest, mille üheks eesmärgiks on kriminaliseerida lapsprostitutsiooni raames seksuaaltegevuses osalemine lapsega. Eesti Advokatuuri hinnangul oli normitehniliselt arusaamatu, miks on segatud KarS-i § 145 (uue sõnastuse kohaselt suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega) ja § 175 (inimkaubandus alaealise ärakasutamise eesmärgil) regulatsioonid.

 Käibemaksuseaduse muutmise seadus (493 SE)

Riigikogu algatas 25.09.2013 käibemaksuseaduse muutmise seaduse (493 SE I). Nimetatud seaduse § 1 punktiga 4 täiendati käibemaksuseaduse 4. peatüki §-i 27 lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(12) Käibedeklaratsiooni lisal kajastatakse 20% ja 9% käibemaksumääraga maksustatavate kaupade ja teenuste eest väljastatud ja saadud arvete andmed, kui arve või  arvete kogusumma ilma käibemaksuta on maksustamisperioodil iga tehingupartneri lõikes vähemalt 1000 eurot. Tehingupartneripõhist piirmäära arvestatakse ostuarvete ja müügiarvete osas eraldi. Piiratud maksukohustuslane käibedeklaratsiooni lisa vormi ei täida.“

Kahetsusväärselt ei olnud eelnõu väljatöötamisse ega kooskõlastamisse kaasatud Eesti Advokatuur, mis, arvestades eelnõu tõsist riivet advokaatide ja advokaadibüroode tegutsemise põhiprintsiipide suhtes ning hävitavat mõju kõigi õigusabi vajavate isikute põhiõigustele, oleks olnud hädavajalik. Tagamaks seadusloome paremat kvaliteeti, tuleks seaduste väljatöötamisel tugineda mitmekülgsetele teadmistele ja tegelikku elu peegeldavatele andmetele. Eelnõu ettevalmistamisse peaks haarama võimalikult suure hulga eriteadmisi omavaid isikuid ja praktikuid, kes saaks diskuteerida muudatuste vajaduste, mõjude ja riskide teemal. Eesti Advokatuur nõustus, et käibemaksupettuste vastu tuleb efektiivseid meetmeid rakendada, kuid menetluses olev eelnõu vajas täiendavat analüüsi, probleemide ja kitsaskohtade täpsemat määratlemist ning võimalike lahendusviiside senisest põhjalikumat kaalumist, kaasates seejuures asjakohased huvigrupid.

Eesti Advokatuur osundas peamistele kitsaskohtadele eelnõus ning põhistas nendega arvestamise vajadust.

Advokatuuriseaduse § 45 lõike 1 esimese lause kohaselt on advokaat kohustatud hoidma saladuses talle õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid, tema poole õigusteenuse saamiseks pöördumist ja õigusteenuse eest makstud tasu suurust. Eelnõu sisuliselt likvideeris advokaadi poole pöördumise konfidentsiaalsuse Eestis.

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et advokaadi poole pöördumise konfidentsiaalsus kaitseb advokaatide huve, kaitseb see tegelikult kõigi isikute - nii kodanike kui mittekodanike, eraisikute kui ka juriidiliste isikute - õigusi, s.o õigust eraelu puutumatusele,  õigust õiglasele kohtupidamisele ja kaitsele. Tegemist on isikute põhiseaduslike õigustega. Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmes lahendis leidnud, et advokaadi kutsesaladuse kaitse on vajalik nii Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 6 (õigus õiglasele kohtulikule arutamisele) kui ka konventsiooni artikli 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) täitmise tagamiseks. EIÕK on Riigikogu ratifitseeritud välisleping, mille prioriteetsust Eesti seaduste ning muude õigusaktide suhtes on tunnustanud Riigikohus. Tulenevalt EIÕK siduvusest Eesti õiguskorras tuleb ka advokaatide konfidentsiaalsuskohustust käsitleda isikute põhiõigusena.

Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 5 lg 1 kohaselt rajaneb advokaadi ja kliendi vaheline suhe usaldusel. Seetõttu on teave, mida advokaat on seoses õigusteenuse osutamisega saanud, konfidentsiaalne. Eetikakoodeksi § 5 lõige 2 sätestab, et advokaat on kohustatud saladuses hoidma mistahes teavet, mida ta on seoses õigusabi osutamisega saanud ja samuti selle teabe allikat, välja arvatud juhul, kui seadusest tuleneb otsene kohustus teavet avaldada või kui kliendi poolt antud volitustest või ülesandest tuleneb kliendi nõusolek teabe avaldamiseks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt laieneb konfidentsiaalsus ka advokaadi poole õigusteenuse saamiseks pöördumise faktile, samuti õigusabi sisule ja advokaaditasu suurusele.

Vastavalt Euroopa Liidu Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu (edaspidi CCBE) eetikakoodeksi punktile 2.3.1 on advokaadi tegevuse juures ülimalt tähtis, et kliendid avaldaksid advokaadile asju, mida nad teistele ei avaldaks, ning et advokaat saaks muud informatsiooni (õigusabi osutamiseks) usalduse alusel. Konfidentsiaalsuse kindluse puudumisel ei saa tekkida usaldust. Seetõttu on konfidentsiaalsus advokaadi esmaseks põhiõiguseks ning ka -kohustuseks. Advokaadi konfidentsiaalsuskohustus teenib õigusemõistmise ja kliendi huve. Seetõttu on sellel õigus riigi erikaitsele. CCBE eetikakoodeksi punkti 2.3.2 kohaselt peab advokaat hoidma konfidentsiaalsena kogu advokaadile kutsealase tegevuse käigus teatavaks saanud informatsiooni. Vastavalt CCBE eetikakoodeksi punktile 2.3.4 peab advokaat nõudma oma partneritelt ja töötajatelt ning teistelt tema poolt kutseteenuste osutamise käigus tegevusse kaasatud isikutelt sama konfidentsiaalsuskohustuse järgimist.

Usaldussuhte kaitse põhimõtted julgustavad inimesi, kes suhtlevad advokaatidega, rääkima avameelselt oma probleemidest, kohustavad advokaati talle teatavaks saanud teabest vaikima ja takistavad ametivõime konfidentsiaalse teabe avaldamist nõudmast. Laias laastus eksisteerib kaks üldist juristikutse privileegi (ja advokaadi kutsesaladust) õigustavat kategooriat: 1) utilitaarne (kasust lähtuv) ja 2) õigusepõhine. Utilitaarne lähenemine rõhutab juristikutse privileegi (advokaadi kutsesaladuse) tähtsust seoses kliendi võimalusega konsulteerida juristiga ilma kartuseta, et vastavate konsultatsioonide sisu võib kuuluda avalikustamisele. Õigusepõhine lähenemine õigustab juristikutse privileegi (advokaadi kutsesaladust) vajadusega kaitsta isikuõigusi. Seejuures ei tohiks õigusepõhine õigustus piirduda üksnes õigusega õiglasele kohtupidamisele või kaitsele, vaid arvestada tuleks ka näiteks õigust eraelu puutumatusele, mida on tunnustanud Euroopa Inimõiguste Kohus. Utilitaarse lähenemisega seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus mitmes lahendis leidnud, et juristide kutsesaladuse piiramine kahjustab juristi poolt osutatava abi efektiivsust ja juristikutse mainet:

–          EIK 10.05.2007 otsuse Modarca versus Moldova punktis 87 on EIK rõhutanud, et juristi poolt kliendi huvide efektiivse esindamise üheks võtmeteguriks on nendevahelise informatsioonivahetuse konfidentsiaalsus. See privileeg julgustab avatud ja ausat kliendi ja juristi vahelist suhtlust. Sama otsuse punktis 89 on kohus leidnud, et juristi-kliendi privileegi rikkumiseks ei ole tingimata vajalik tegelik pealtkuulamine. Mõistlikel alustel kujunenud põhjendatud usk, et nende vestlust kuulati pealt, võib EIK hinnangul olla piisav, et piirata juristi poolt osutatava abi efektiivsust. Selline uskumus mõjutab vältimatult juristi ja kliendi vahelist vaba arutelu.

–          EIK 16.12.1992 otsuse Niemietz versus Germany punktis 37 on EIK leidnud, et kutsesaladuse avaldamisega kaasnev meediatähelepanu on võimeline negatiivselt mõjutama juristi kutsealast mainet nii olemasolevate klientide kui ka laiema avalikkuse silmis.

Õigusepõhise lähenemisega seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus mitmes lahendis leidnud, et lisaks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 6 (õigus õiglasele kohtulikule arutamisele) on advokaadi kutsesaladuse kaitse vajalik ka konventsiooni artikli 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) täitmise tagamiseks:

–          Euroopa Inimõiguste Kohtu 20.06.2000 otsuse Foxley versus the United Kingdom punktis 43 asus EIK seisukohale, et juristi-kliendi suhe on reeglina priviligeeritud ja selles kontekstis toimuv kirjavahetus, mis tahes eesmärgil, puudutab eraelulisi ja konfidentsiaalse iseloomuga asjaolusid. Sama otsuse punktides 44-47 tegi kohus järelduse, et erakorraliste eraellu sekkumist õigustavate tingimuste puudumisel kujutab juristi ja kliendi vaheliste kirjade lugemine ja kopeerimine endast EIÕK artikli 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) rikkumist.

–          EIK 25.03.1998 otsuse Kopp versus Switzerland punktis 72 asus EIK seisukohale, et telefonikõnede pealtkuulamine kujutab endast eraelu ja sõnumite puutumatuse olulist riivet, mistõttu on eriti oluline selgete ja täpsete reeglite olemasolu sellise tegevuse kohta. EIK kinnitas otsuse punktis 73, et kohtupraktikas on väljakujunenud ja üldiselt tunnustatud põhimõte, et juristikutse privileeg katab üksnes juristi ja tema kliendi vahelist suhet. Samas ei täpsusta õigusnormid seda, millistel alustel ja kes peaks tõmbama piiri spetsiifiliselt menetluse poole instruktsioonide alusel teostatava juristi töö ja õigusnõustamisega mitteseotud tegevuste vahel.

–          EIK 16.12.1992 otsuse Niemietz versus Germany punktis 37 on EIK rõhutanud, et juristide puhul võib kutsesaladuse piiramine negatiivselt mõjutada õiglast kohtumõistmist ning seega EIÕK artiklis 6 tagatud õigusi.

Ei saa tähelepanuta jätta sedagi, et konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisele advokaadi poolt võib järgneda kas tsiviil-, kriminaal- või distsiplinaarvastutus. Advokatuuriseaduse § 19 sätestab advokaadi distsiplinaarvastutuse. Kui advokaat eirab seadusi või advokaadi tegevust reguleerivaid õigusakte, võib aukohus määrata advokaadile distsiplinaarkaristuse, mh heita advokaadi advokatuurist välja. Karistusseadustiku §-st 157 tulenevalt kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutava teabe avaldamise eest isiku poolt, kellel on seadusest tulenev kohustus hoida sellist teavet saladuses, karistatakse rahalise karistusega.

Kokkuvõtvalt – eelnõu oli advokatuuri hinnangul vastuolus põhiseaduse, advokatuuriseaduse, eetikakoodeksite, EIÕK-i ja EIK lahenditega. Eelnõu välistas isikute põhiõigused juhtudel, kui advokaadiga arutatavad küsimused on mahukad, st kus õigusteenuse tasu ületab tuhandet eurot.

Nõukogu ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. detsembri 2013. aasta direktiivi 2013/0402 kohaldamise kohta

Eesti Advokatuuri äriõiguse komisjon nõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. detsembri 2013. aasta direktiivi 2013/0402 ettepanekus esitatud probleemipüstitustega ning märkis, et on praktikas samuti kogenud vajadust ärisaladuse kaitse regulatsiooni edasiarendamiseks, et saavutada ärisaladuse efektiivne kaitse.

Ärisaladuse kaitse osas kogevad ettevõtjad peamise probleemina kaitse vähest efektiivsust:

* ärisaladuseks olevat infot ja selle saladuses hoidmise huvi on keeruline tõestada;

* konkreetse ärisaladuse rikkumise fakti on praktikas keeruline tõestada;

* ärisaladuse rikkumise tagajärjel tekkinud kahju on keeruline tõestada ning kahju võib olla jätkuv või alles tulevikus tekkiv;

* efektiivset (esialgset) õiguskaitset on keeruline saavutada;

* ärisaladuse rikkumise korral on keeruline saavutada adekvaatset ja efektiivset kahju hüvitamist.

Ettevõtjate seisukohalt on probleem nii väljakujunenud kohtupraktikas kui ka õiguslikus regulatsioonis. Regulatsiooni täpsustamisega on loodetavasti võimalik vähemalt osaliselt muuta ka senist kohtupraktikat.

Komisjon jagas ettepanekus väljendatud seisukohti, et innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse tagamiseks võiksid ja peaksid ärisaladused olema laiemalt kättesaadavad õiguspäraseks kasutamiseks. Infotehnoloogia arenedes muutuvad ärisaladused nagu mistahes muu intellektuaalne omand järjest laialdasemalt kättesaadavaks nii ehk naa, kuid sageli kaasneb sellega ka autori või ärisaladuse omaja õiguste rikkumine või arvestatav võimalus selleks. Ärisaladuse kaitse ebaefektiivsus muudab autorid ja ärisaladuse omajad oma omandi suhtes kiivaks ning ärisaladust üritatakse hoida maksimaalselt saladuses versus olukord, kus ettevõtjad olles kindlad oma ärisaladuste kaitse efektiivsuses, oleksid meelsamini nõus oma ärisaladust avalikustama, teades, et ärisaladus on efektiivselt kaitstud ning teised isikud saavad seda kasutada vaid õiguslikul alusel – st ärisaladuse omaja nõusolekul ning kokkulepitud tingimustel. Ärisaladuse efektiivne kaitse avaks võimaluse ärisaladuse omajatel oma ärisaladusi kartmatult avalikustada ning seeläbi avaneks teistel huvitatud isikutel võimalus neid saladusi ka õiguspäraselt kasutada. Taoline olukord soosiks innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevust.

Komisjoni seisukohalt oli ettepanek ühtlustada Euroopa Liidu riikide tsiviilõigust kui ka kriminaalõigust, sealhulgas minimaalseid hüvitusmäärasid ning kriminaalkaristusi käsitlevaid õigusnorme, igati tänuväärne. Ärisaladuse omajal on oluline tunda, et tema ärisaladus on kõikides liikmesriikides võrdväärselt kaitstud ning ärisaladuse kuritarvitajal peaks olema reaalne oht saada karistatud.

Ettepaneku osas olid komisjonil järgmised tähelepanekud ning ettepanekud:

1.         Ärisaladuse legaaldefinitsioon. Ka Eesti õiguses on ärisaladuse mõistet püüdnud seni ainukesena avada konkurentsiseadus, kuid seda siiski piiratud kontekstis. Ärisaladuse legaaldefinitsioon ühtlustaks kindlasti ärisaladuse regulatsiooni aluseid ning seda annaks kasutada mitmetes õigusvaldkondades ühtlustatuna. Definitsioon sisaldab „õigusi rikkuvate kaupade“ mõistet, kuid samaväärselt oluline on ka kaitsta teenuste turgu, mida käesoleval hetkel direktiivi eelnõu ei sisalda (nt. art. 2(4), 3(5), 9(1), 11(2)). Art 4(1)c kohaselt käsitletakse ärisaladuse omandamist seaduslikuna, kui see on avaldatud töötajate esindajatele. Arvestades Eesti tööõiguse omapära ja ettevõtete suurust toimub peamiselt ärisaladuse avaldamine ja konsulteerimine otse töötajatega, mitte töötajate esindajatega. Samuti vajaks täpsustamist, mida mõeldakse artikkel 4(2)e all, kuna selle punkti liiga lai tõlgendus võib viia ärisaladuse ebapiisava kaitseni.

2.         Ärisaladuse kaitse regulatsioon deliktiõiguses. Arvestades ärisaladuse rikkumisega tekitatud kahju tõendamise keerukust, on ärisaladuse efektiivseks kaitseks igati õigustatud  deliktiõiguse vastavate sätete täpsustamise initsiatiiv, sh ka allpool käsitletud „hoiatavuse“ sätete sisseviimine (ka „hoiatav hüvitis“).

3.         Ümberpööratud tõendamiskoormus. Tasuks kaaluda, kas ärisaladuse kaitse võiks olla selline õigushüve, mille tõendamiskoormus võiks olla piiratud hulgal erandlikel juhtumitel ja asjaoludel ümberpööratud ehk isik peaks põhjendatud kahtluse korral tõendama, et ta ei ole ärisaladust rikkunud. Ümberpööratud tõendamiskoormus oleks kindlasti põhjendatud olukordades, kus poolte vahel on toimunud eelnevalt ärisaladuse edastamine õiguslikul alusel, kuid siis tekkis olukord, kus on kahtlus, et ärisaladuse „saanud“ pool kuritarvitas saadud ärisaladust (sellises olukorras võiks panna ärisaladuse saanud poolele tõendamiskoormuse, et ta ei ole õiguslikul alusel saanud ärisaladust „kuritarvitanud“). Seega piisaks ärisaladuse omaja poolt vaid selle tõendamisest, et ärisaladuse kuritarvitajal oli võimalus saada ärisaladuse oma valdusse. Olukordades, kus poolte vahel puudub (bilateraalne) õigussuhe ärisaladuse saamiseks, on pööratud tõendamiskoormuse rakendamine ilmselt problemaatilisem.

4.         Ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumisele ahvatlemine. Ärisaladuse omandamise ebaseaduslikkus on sätestatud direktiivis laiaulatuslikult, selleks on isegi konfidentsiaalsuslepingu või saladuse hoidmise kohustuse rikkumisele ahvatlemine (artikkel 3 (2) e)) ja igasugune käitumine, mida konkreetsete asjaolude korral käsitletakse ausa kaubandustavaga vastuolus olevana (artikkel 3 (2) f)). Viimased kaks näidet nõuavad kas siseriikliku õigusse ülevõtmisel olulist täpsustamist (ning seda ei ole mõistlik jätta vaid kohtupraktika kujundada) või selgemaid juhtnööre direktiivi tasandil.

5.         Asjaomaste õiguskaitseorganite lai diskretsiooniõigus. Direktiivi ettepanek annab laia diskretsiooniõiguse pädevatele õigusasutustele. Eesti õiguspraktika on näidanud, et liiga laia kontrollimatu diskretsiooniõiguse andmisega peaks siiski olema ettevaatlik ennetamaks kuritarvitusi. Siinkohal tuleks eriti arvestada, et ärisaladusega seonduva hindamine nõuab spetsiifilisi eriteadmisi ning seetõttu tuleb täpsemalt läbi mõelda, millistele institutsioonidele vastav õigus antakse ning milliste puhul on sedavõrd laia kaalutlusõiguse olemasolu õigustatud ja milliste puhul mitte.

6.         Õiguskaitsevahendite "hoiatavus". Artikkel 5 (2) c) kohaselt peavad meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid olema tõhusad ja hoiatavad. „Hoiatavus“ vihjab antud kontekstis karistuslikule tagajärjele ning hüvitisele. „Hoiatavad“ meetmed on kindlasti teema, mida tuleks üritada kehtivasse õigusesse sisse kirjutada – taolised meetmed on reeglina efektiivsed ning peaksid aitama leevendada ka probleemset kahju suuruse tõendamise aspekti. Samas ei saa unustada, et artikkel 13 (1) kohaselt peab ärisaladuse omajale makstav kahjutasu vastama tegelikult tekitatud kahjule. Tekib praktiline küsimus, milliste meetoditega peaks saavutatama artiklis 5 (2) c) viidatud „hoiatavus“ ning milline võiks olla nö. deliktiline "hüvitis". Mõistlik oleks lihtsustada hüvitise suuruse arvutamist, et see toimiks sarnaselt leppetrahvi institutsioonina ning ei koormaks ärisaladuse omajat liigse tõendamiskoormisega, mis võib muuta „hoiatuse“ ebaefektiivseks ja vähe kasutatavaks.

7.         Hagi aegumise tähtaeg. Artikliga 7 seatakse hagi aegumise tähtajale kaheaastane piirang, millal „hageja sai teada või tal oli alus saada teada hagi aluseks olevast viimasest asjaolust“. On küsitav, kas on otstarbekas lühendada üldist hagi aegumise (tavapärast 3-5 aastat) tähtaega kahe aastani ning kuidas tõlgendada „hagi aluseks olevat viimast asjaolu“.