2012 a. ülevaade

Osalemine õigusloomes 2012. aastal

Advokatuur esitas 2012. aastal õigusaktide kohta 25 arvamust. Enamasti esitas advokatuur arvamuse õigusakti eelnõu kohta, kui advokatuuri poole pöörduti arvamuse saamiseks.

 

Alljärgnevalt on toodud ülevaade advokatuuri seisukohtadest olulisemates küsimustes õigusloomes.

3.1. Karistusseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu      

 

Justiitsministeeriumist saadeti arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega muudetakse orjastamise koosseisu sõnastust ning täiendatakse karistusseadustikku uue koosseisuga, mis puudutab alaealiste suhtes toime pandud inimkaubandust.

 

Eesti Advokatuur pidas vajalikuks märkida, et eelnõu tervikuna on raskesti arusaadav. Õigesti käitumine eeldab, et mõistetakse riigi poolt ettekirjutatud käitumisjuhiseid. Õigusselguse põhimõttest tulenevalt peavad õigusnormid olema ühtmoodi selged ja üheselt arusaadavad nii juristidele kui ka tavakodanikele.

 

Eesti Advokatuur leidis, et eelnõus toodud lahendused tuleks kõrvale jätta ja muuta eelnõud lähtuvalt järgmistest põhimõtetest. Ühes koosseisus ei tohiks sisalduda nii sunnitud prostitutsioon (ehk inimkaubandusest seksuaalse ärakasutamise eesmärgil) kui vabatahtlikule prostitutsioonile kaasaaitamine. Need on erinevad teod nii oma koosseisutunnuste keerukuse kui karistusväärsuse mõttes. Eesti Advokatuuri hinnangul peaks eelnõu koostamisel lähtuma juhtideest, mille kohaselt sisalduks eelnõus kolm koosseisu: (a) sunniga värbamine (b) sunniga värbamisele kaasaaitamine ja (c) vabatahtlikule prostitutsioonile kaasaaitamine. Samuti tuleks lisada eraldi koosseis, mis sätestaks alaealiste vägivallatu värbamise. Lisaks eeltoodule tuleks eraldi reguleerida tööorjusesse asetamine ja sellele kaasaaitamine ning doonorlusele kallutamine ning ebaseaduslikule doonorlusele kallutamine.

 

Kõrvale tuleks jätta eelnõu §-des 1331 ja 1333 pakutud lahendused, mille kohaselt on erikoosseisu eelduseks põhikoosseisu puudumine. See on praktikas võimatu, kuna spetsiaalsuse korral peaks erikoosseis hõlmama üldkoosseisus toodud teo täielikult. Ka karistusmäärad ei olnud advokatuuri hinnangul kooskõlas kuritegude raskusastmega. Näiteks, kui võrrelda eelnõu § 1333 lõikes 2 ja §-s 118 ettenähtud tegude karistusmäärasid, siis need ei ole kooskõlas kuritegude raskusastmetega.

 

3.2. Menetlusseadustiku muutmisest

 

Välisministeerium edastas Eesti Advokatuurile Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. novembri 2011. a otsuse kohtuasjas Andreyev vs Eesti (kaebus nr 48132/07), küsides, kas kõnealune lahend peaks tingima kehtivate menetlusseaduste muutmist. Nimetatud otsusest tulenevalt on selge, et olukorras, kus süüdistatava huvides kassatsiooni õigeaegselt esitamata jätmise on põhjustanud advokaadist kaitsja minetused, mis on leidnud tuvastamist advokatuuri aukohtu otsusega või kohtuotsusega, tuleb reeglina käsitleda kassatsioonitähtaja ennistamise alusena, kui vastav taotlus esitatakse Riigikohtule koos kassatsiooniga.

 

Advokatuuri juhatus, olles arutanud nimetatud otsuses toodut ja arvestades hetkel kehtivate menetlusseadustike sõnastust, leidis, et tagamaks isikutele tõhusad õiguskaitsevahendid ka advokaadi süülise tegevusetuse korral, on vajalik sõnaselgelt sätestada sama asjaolu kassatsioonitähtaja ennistamise alusena. Advokatuur nentis, et kuigi ka kehtivad menetlusseadustikud ei takista kohtul kassatsiooni esitamise tähtaja ennistamist sellisel alusel, puudub Eesti praktikas vastav ühine arusaam ja selgus. Kuivõrd paljud tavaisikud ei ole üksikasjaliselt kursis kohtupraktikaga, võib neile jääda arusaamatuks, kas advokaadist kaitsja tegevusetus on tähtaja ennistamise aluseks või mitte. Selgus antud küsimuses on oluline eelkõige seetõttu, et sätte ebaõige tõlgendamise korral võivad saada tugevalt riivata inimeste põhiõigused. Seetõttu ei peaks kohtuotsuses tõstatatud probleemi lahendama mitte tõlgendamise ning asjassepuutuva kohtupraktika muutmise ja suunamise teel, vaid, arvestades küsimuse tähtsust, see peaks olema lahendatud menetlusseadustiku muutmise teel. Eeltoodust tulenevalt tegi advokatuur ettepaneku menetlusseadustike vastavaks muutmiseks, tagamaks seaduste vastavus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile.

 

3.3. Kohtus riigi esindamise ja kohtumenetlusega riigile kaasnevate kulude kandmise kord

 

Justiitsministeeriumist saadeti advokatuuri arvamuse avaldamiseks Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu „Kohtus riigi esindamise ja kohtumenetlusega riigile kaasnevate kulude kandmise kord“.

 

Eesti Advokatuur ei nõustunud määruse eelnõu § 5 muudatusettepanekuga, mis sätestab, et riigi lepinguline esindaja määruse tähenduses on vandeadvokaat, kes esindab riiki tsiviilkohtumenetluses või kriminaalasja kohtumenetluses või asutust või selle ametnikku halduskohtumenetluses. Eelnõu seletuskirjas toodud väide, mille kohaselt tagab nimetatud piirang riigi esindamisel parima võimaliku kvaliteedi, ei ole põhjendatud. Kvaliteetne õigusabi ei sõltu mitte advokaadi kutsenimetusest, vaid advokaadi teadmistest ja kogemustest konkreetses küsimuses. Parima kvaliteedi tagamiseks tuleb määruses ette näha võimalus, et riigi lepingulise esindajana tegutsevas advokaadis lepitakse kokku riigi ja advokaadibüroo pidaja vahel sõlmitavas kliendilepingus. Sellisel juhul on advokaadibürool võimalik korraldada tööd selliselt, et sõltuvalt konkreetsest olukorrast ja vajadusest võib riigi lepinguliseks esindajaks olla kas vandeadvokaadi abi või näiteks Riigikohtusse kassatsioonkaebuse koostamisel ja esitamisel vandeadvokaat. Eelnõu seletuskirjas toodud näide, mille kohaselt võib kehtiva korra kohaselt riigi lepinguliseks esindajaks olla ka vandeadvokaadi vanemabi, kuid selle vastu räägib n asjaolu, et Riigikohtus võib riiki hagimenetluses esindada üksnes vandeadvokaat, ei põhjenda sellisel juhul piirangu seadmist.

 

Riigi õigusabi seadusest tulenevalt võivad riigi õigusabi osutada lisaks vandeadvokaadile ka vandeadvokaadi vanemabi ja vandeadvokaadi abi, hoolimata asjaolust, et riigi õigusabi osutav advokaat on kohustatud seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni. Riigi õigusabi asjades on lahenduseks see, et vaidluse Riigikohtusse jõudmisel korraldab vandeadvokaadi menetluses osalemise advokaadibüroo, kus seni menetluses osalenud vandeadvokaadi vanemabi või vandeadvokaadi abi tegutseb. Kuna riigi õigusabi asjades toimib taoline lahendus tõrgeteta, on põhjendatud taolise praktika rakendamine ka riigi esindamisel.

 

Lisaks eeltoodule pidas Eesti Advokatuur vajalikuks märkida, et kuna advokatuuriseaduse § 41 sätestab vandeadvokaadi pädevuse ja § 42 vandeadvokaadi abi ja vandeadvokaadi vanemabi õiguspädevuse, siis ei ole põhjendatud seaduses sätestatud pädevuste kitsendamine määruse tasandil.

 

3.4. Advokatuuri seisukoht riigilõivuseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu suhtes

 

Justiitsministeerium saatis arvamuse avaldamiseks riigilõivuseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kahjuks oli seisukohtade ettevalmistamiseks antud aeg kaugelt liiga lühike selleks, et esitada konkreetset põhjalikku normianalüüsi. Üldisemal tutvumisel pidas advokatuur vajalikuks märkida alljärgnevat.

 

Õigusselguse aspekt. Niinimetatud kobareelnõusid on viimasel ajal palju kritiseeritud ja Justiitsministeerium on lubanud selles osas õigusloome kultuuri parandada. Eelnõu on aga kahjuks järjekordne näide sellest, kuidas erinevate oluliste seaduste muudatusi püütakse komplekseelnõuga kiiruga läbi suruda. Niisugust lähenemist, kus põhiseaduse järgi kvalifitseeritud häälteenamusega vastuvõetavaid ja muudetavaid menetlusseadusi (nn konstitutsiooniline seadus) püütakse muuta eelnõuga, mille pealkirjastki ei nähtu menetlusseaduste muutmist, ei saa põhimõtteliselt toetada. Riigilõivuseaduse muutmist tuleb õigusselguse, õigusloome kvaliteedi ja isikute põhiseaduslike õiguste tagamise vajadust silmas pidades menetleda eraldi menetlusseaduste muutmisest, v.a osas, mida riigilõivuseaduse muutmine otseselt puudutab, sest menetlusseadustes (eelkõige TsMS-is, aga ka alles äsja jõustunud HKMS-is) ei tehta üksnes riigilõivude muutmisega seotud muudatusi. Menetlusseadustesse kavandatavad muudatused on laiemad (menetlusdokumentide kättetoimetamine, regulatsioonid, millega püütakse menetlusi lihtsustada ja kiirendada, kuid millega selgelt kaasneb tõsiseid küsitavusi väljapakutud lahenduste põhiseaduspärasusega) ja riigilõivuseaduse muudatustega suures osas seostamatud.

 

Riigilõivude muutmise vajaduse kiireloomulisuse aspekt. Riigilõivusid tuleb menetleda menetlusseaduste võimalikest muudatustest eraldi ka seetõttu, et riigilõivude alandamisega on kiire. Juba pikka aega on põhiseadusevastaselt kõrged riigilõivud piiranud isikute ligipääsu kohtule. Selline olukord tuleb esimesel võimalusel kõrvaldada. Samas, menetlusseadused toimivad täna suhteliselt hästi. TsMS-i kohaldamise osas on tekkinud ulatuslik kohtupraktika. Asjade läbivaatamiseks kuluv aeg on vähenenud ja radikaalseid muudatusi ei ole seadusesse tarvis. Kõik kavandatavad sisulised muudatused – ka need, mida kavandatakse kärbitud eelnõus - vajavad põhjalikumat läbitöötamist ja neid ei ole seetõttu ajaliselt võimalik riigilõivude muutmisega koos kvaliteetselt menetleda. Uus halduskohtumenetluse seadustik on alles äsja jõustunud ja selle kohene muutma asumine õõnestab õiguskindlust. Muutmise vajadus peab olema põhjalikult läbi analüüsitud, kaalutud ja põhjendatud ning muutmise vajadust ja otstarbekust tuleb igal juhul käsitleda pakilistest riigilõivuseaduse muudatustest eraldi.

 

Kavandatav alandamine riigilõivude osas ei põhine asjakohasel analüüsil ja on ebapiisav. Eelnõu seletuskirjas on võrreldud Eestis kehtivaid lõive teistes Euroopa riikides kehtivate lõivudega, on nenditud nende ülemäärasust ja alandatud lõive võrdlusaluseks olnud riikide ligikaudsele keskmisele tasemele. Üksnes võrdlusest teiste riikidega aga ei piisa, et otsustada riigilõivude üle Eesti oludes. Niisugust analüüsi, mis käsitleks lõivude suuruse mõju kohtu poole pöördumisele Eestis, pole kahetsusväärselt siiani tehtud. Selleta on aga keeruline lõivude suuruse põhjendatuse üle otsustada. Tänases olukorras tuleks riigilõive kiiresti vähendada vähemalt nn suure tõusu eelsele tasemele ja edaspidi kaaluda lõivude vähendamist veelgi, sest ka varem kehtinud lõivude osas on küsimus nende põhiseaduspärasuses. Eelnõu seletuskirjast nähtuvalt pole riigilõivude alandamist silmas peetudki – eesmärgina on välja toodud korrigeerimine, lihtsustamine ja võrdlusaluseks olnud riikide keskmisele tasemele lähemale viimine. Eesmärgiks tuleks aga selgelt võtta riigilõivude alandamine kohtule juurdepääsu paremaks tagamiseks ja alandada tuleks riigilõive esmajoones lähtuvalt Eesti oludest, mitte võrdlusalusena kasutatud riikide lõivude suurusest. Riigilõivu alandamine teenib lisaks põhiõiguse tagamisele ka menetlusökonoomia eesmärki, sest väheneb menetlusabi taotluste arv ja kohtu vajadus suunata ressurssi nende taotlustega tegelemisele.

 

Menetlustega seotud riigilõivude alandamist ei tohi kompenseerida muude riigilõivude, sh menetlusega seotud suhteliselt madalate riigilõivude, tõstmisega, nagu praegu kavandatakse, sest riigilõivude tase Eestis on üldiselt väga kõrge, pärssides tsiviilkäivet, ettevõtlust ja igapäevaeluliste toimingute teostamist. Aktsepteeritav ei ole ka lõivude varjatud tõstmine – n lõivu nõudmine kõrvalnõudelt kahekordses ulatuses, kui kõrvalnõue ületab põhinõuet, millisele tulemusele kavandatavad muudatused näivad viivat.

 

Riigilõivud peavad olema ühetaolised, mitte diferentseeritud lähtuvalt sellest, millist viisi kasutatakse menetlusdokumendi esitamisel kohtusse (www.e-toimik.ee vs muu viis).

 

Riigilõivu ei saa käsitada teenustasuna. Sellele on palju tähelepanu juhitud, kuid eelnõu seletuskirjast nähtub, et endiselt on lähtutud teenustasu loogikast.

 

Kättetoimetamine. Kättetoimetamise regulatsiooni muutmine sellisest, et väheneb isikute võimalus tegelikult menetlusdokumente kätte saada ja nendega tutvuda (n kättetoimetamine sotsiaalvõrgustike portaalide kaudu või isikukood@eesti.ee kaudu, menetlusdokumentide kättetoimetamine saatmisega) ning menetluses õigeaegselt ja adekvaatselt reageerida, on lubamatu. Hetkel välja pakutud elektroonilise kättetoimetamise kord tuleb kõrvale heita ja võimalikud lahendused kättetoimetamise lihtsustamiseks ja efektiivsemaks muutmiseks, mida advokatuur põhimõttena igati toetab, spetsialistide abiga läbi töötada, et vältida lubamatut isikute põhiseaduslike õiguste (privaatsusõigus, ja õigus kohtulikus menetluses osalemisele) riivet. Menetlusdokumentide kättetoimetamine ei tohi muutuda näilikuks. Praeguse eelnõu regulatsiooni puhul on aga selge oht, et kättetoimetamine muutub näilikuks ja niisugust ohtu tuleb õigusriigis vältida. Samuti ei ole põhjendatud menetlusdokumendi kättetoimetamise kohustuse panek menetlusosalisele ilma menetlusosalise nõusolekuta. Menetlusdokumentide kättetoimetamise tagamine on riigi kohustus.

 

Kontaktandmete muutmisest teavitamise nõue, mille järgi hagimenetluse ja maksekäsu kiirmenetluse osaline ja tema esindaja peavad viivitamata kohtule teatama, kui neile ei ole võimalik kohtule teadaolevat aadressi või sidevahendit seitsme päeva jooksul menetlusdokumentide kättesaamiseks kasutada, on põhjendamatu. Nõue on liigselt koormav, praktikas raskesti järgitav, tarbetu ja selle nõude mittejärgimisega, kasvõi tähelepanematusest, võivad kaasneda menetlusosalisele rängad tagajärjed (kättetoimetatuks võidakse lugeda reaalselt kätte saamata dokumente, menetlustähtaeg võidakse mööda lasta).

 

Elektroonilise dokumendi esitatuks lugemine ei saa olla seostatud ajaga, millal dokument on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi, sest dokumendi edastaja ei kontrolli salvestamist.

 

Tähtsate tõendite määratlemine. Põhjendatuks ei saa pidada regulatsiooni, mille järgi kohus määrab eelistungil asja lahendamiseks tähtsust omavad tõendid. Nõude, põhjenduste ja tõendite esitamine peaks siiski jääma menetlusosaliste määrata. Kohtu kohustus on esitatud tõendeid hinnata ja kõrvaldada menetlusest materjal, mis ilmselgelt menetluses esitatavate asjaolude ja tõendamiskohustusega ei seostu, nagu see on praegu.

 

Lihtsustatud menetluse regulatsioon piirab liigselt menetlusosalise õigusi ja annab kohtule liigselt laia diskretsiooni asja lahendamisel (lahendamine kohtu oma äranägemisel). Pakutud piiravate menetlusreeglite järgi võiks lubada üksnes väga väikeste nõuete menetlemist, n nõuded kuni 2000 eurot, mitte kuni 6000 eurot, nagu praegu välja pakutud.

 

Huvi kaotus hagi menetlemise vastu hagi läbivaatamata jätmise alusena on äärmiselt küsitav ja võib tekitada praktikas suuri probleeme.

 

Kohtulahendite lihtsustamise kava (kirjeldava ja põhjendava osa lihtsustamine ja ärajätmine) ei tundu pakutud kujul põhjendatud. Kohtuotsuse ja -määruste põhjendamise kohustus on üks kohtuotsuse kvaliteedi ning kohtuotsuse autoriteedi tagatistest. Eesti tsiviilkohtumenetluses on kohtuotsuste põhjendamise kohustusest vara loobuda.

 

Määruskaebuste menetlemise puhul ei ole aktsepteeritav regulatsioon, kus toimikut ringkonnakohtule enam ei saadeta ja maakohus otsustab diskretsiooniliselt selle üle, millised ringkonnakohtule määruskaebuse lahendamiseks esitatavad dokumendid on vajalikud, et neid edastada, ja millised mitte.

 

3.5. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu Euroopa ühise müügiõiguse kohta esinevate teemade ja probleemide osas

 

Justiitsministeerium pöördus 16. mail 2012 Eesti Advokatuuri poole palvega saata ülevaade teemadest ja probleemidest, millele advokatuur soovib erilist tähelepanu pöörata seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõuga Euroopa ühise müügiõiguse kohta (edaspidi määrus).

 

Esiteks pidas advokatuur vajalikuks välja tuua probleemi, mis seondub määrusest välja jäävate küsimustega (n esindus, õigusvõime). Määruse seletuskirja kohaselt on teatud valdkondade mittereguleerimine seotud nende osas vaidluste tekkimise vähese tõenäosusega. Ühtlasi leitakse, et need valdkonnad on siseriiklikus õiguses hästi reguleeritud. Advokatuur sedastas, et teatud küsimuste väljajätmisel määrusest võib määrusega soovitud eesmärkide (madalamad tehingukulud, liikmesriikide vaheliste erinevuste kaotamine lepinguõigust puudutavates küsimustes) saavutamise seada põhjendatud kahtluse alla. Advokatuur leidis, et iga kord, kui otsustatakse sõlmida Euroopa ühine müügileping, tekib küsimus määruses reguleerimata küsimuste määratlemises lepingulisel tasandil. Orienteerumine mitme riigi lepinguõiguse normides ja nende kohaldatavuses lepingu osas tekitab kauplejale vaieldamatult lisakulusid, mida oleks võimalik vältida ka väljajäävate küsimuste reguleerimisega määruses.

 

Teiseks leidis advokatuur, et määruse nõue, mille kohaselt olukorras, kus kõik lepingupooled on kauplejad, võib Euroopa ühise müügiõiguse norme kohaldada juhul, kui vähemalt üks lepingupooltest on väike- või keskmise suurusega ettevõtja, ei täida määrusega soovitud eesmärki. Määruse seletuskirjas on nenditud, et riikide lepinguõiguse erinevused on kauplemisel peamiseks takistuseks just väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Samas ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et just tehingusse astumisel ei peaks lepingupool tegema asjatuid ja kulukaid samme selleks, et selgitada välja, kas teises riigis asuva äriühinguga oleks üldse võimalik sõlmida Euroopa ühine müügileping, samuti milline on vastutus, kui selgub lepingu täitmise kestel, et n lepingu vastaspoole töötajate arvu või aastakäibe nõuet ei saa siiski pidada määruse mõistes täidetuks. Arusaadavalt võib liikmesriik laiendada määruses sisalduvat lepingupoolte mõistet, võimaldades Euroopa ühist müügilepingut sõlmida ka ettevõtjatel, kelle vastav töötajate arvu nõue, aastakäive või aastane bilansimaht ületab määruses toodud arve, mida advokatuur soovitas arvesse võtta. Siiski nentis advokatuur, et vaatamata lepingupoolte mõiste laiendamisele siseriiklikult ei pruugi see kehtida mõne teise liikmesriigi kauplejaga lepingut sõlmides.

 

Kolmandaks leidis advokatuur, et määruse kehtestamine Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) artikkel 114 alusel on kaheldav. Leiame, et ELTL artikkel 114 alusel vastu võetud määrus ei saa olla autonoomne õigusinstituut siseriiklikus õiguses, olles samaaegselt osa Euroopa Liidu õigusest. ELTL artikkel 114 sisaldab regulatsiooni õigusaktide ühtlustamise/harmoniseerimise kohta, kuid selle alusel ei saa kehtestada uusi Euroopa õiguse vorme, nagu selleks on Euroopa ühine müügiõigus. Ühtlasi oli advokatuuri hinnangul vaieldav, võttes arvesse ELTL artikli 114 eesmärki, mille kohaselt tuleks eemaldada takistused siseturu toimimiseks, et määruse seletuskirjas märgitud kõrged tehingukulud piiriüleste müügilepingute sõlmimisel on vaadeldavad reaalse takistusena ELTL mõistes, arvestades seejuures argumente, mis räägivad vastupidiselt tehingukulude tõusust Euroopa ühise müügilepingu sõlmimisel.

 

Neljandaks tõi advokatuur määruse osas välja teatud teemad, mille osas on kahtlusi nende rakendusprobleemide tekkeks. Nimelt on määruses välja toodud hea usu ja ausa kauplemise põhimõtted, kuid nende sisustamine 27 eri liikmesriigis on kahtlemata erinev. Seetõttu puudub riigiti nimetatud terminite ühtne kohaldamispraktika, mis võib omakorda muuta vaidluse nende mõistete sisustamise küsimustes asjatuks ja pikaks. Ühtlasi soovis advokatuur Justiitsministeeriumilt täpsustust küsimuses, milline kohus on Euroopa ühisest müügilepingust tulenevate vaidluste osas ülimuslik. Advokatuur märkis seejuures, et kui asjaomaseks kohtuks on Euroopa Kohus, vähendab see asjaolu oma kulukuse ja pika menetluse kestvuse tõttu kahtlemata Euroopa ühise müügilepingu atraktiivsust.

 

Viiendaks soovis advokatuur Justiitsministeeriumilt täpsustusi seoses õigusnormide kollisiooniga. Nimelt, kui lepingulise vaidluse korral tekib konflikt siseriikliku õiguse ja Euroopa ühise müügiõiguse vahel, vajaks täpsustamist, millised õigusnormid sellisel juhul kohaldamisele tulevad. Ühtlasi vajaks täpsustamist teemade ring, mis puudutab Rooma I määruse rakendamist olukorras, kus kohaldatavaks õiguseks on siseriiklik õigus, kuid jätkatakse ka Euroopa ühise müügiõiguse normide kohaldamist.

 

Advokatuur leidis, et vaatamata määruse loomise aluseks olnud positiivsetele eesmärkidele, tõusetuvad paratamatult teatud teemad, mille osas on ette näha teatavaid rakendusprobleeme ja mille tõttu Euroopa ühise müügiõiguse idee atraktiivsus pigem vähenemistrendi näitab.

 

3.6. Väärteomenetluse seadustik

 

Eesti Advokatuur väljendas eelnõu osas järgmisi seisukohti.

 

Uue väärteomenetluse seadustiku vajalikkus

Advokatuur nõustus seisukohaga, et ligi 10 aastat kehtinud väärteomenetluse seadustik vajab uuendusi. Arvestades senitehtud muudatusi ning juba varem kehtestatud uusi menetlusliike (n kirjalik hoiatamismenetlus) on mõistlik uue seaduse vastuvõtmine. Arvamuse esitamiseks saadetud eelnõu on süstematiseerimata, selles sisalduvad normid on vastuolus nii muude õigusaktidega kui ka omavahel. Jääb mulje, et eelnõu on koostatud kuhjates varasemale väärteomenetluse seadustikule juurde valikuliselt kriminaalmenetluse norme, hindamata nende omavahelist sobivust ja üldiseid süüteomenetluse põhimõtteid.

 

Väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse põhimõtete dubleerimine ei ole õige

Väärteomenetluse seadustiku eelnõus on läbivalt kasutatud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud normide ületõstmist väärteomenetluse seadustikku. Senine väärteomenetluse seadustiku loogika nägi ette kriminaalmenetluse normide kasutamise ning üksnes väärteomenetluse seadustikus sätestatud erandite korral kohaldati väärteomenetluse seadustikku. See tõi küll kaasa olukorra, kus väärteomenetluses tuli kasutada paralleelselt kahte menetlusseadust, kuid tagas samas ühtse süüteomenetluse praktika ja arengu. Arvamuse andmiseks esitatud tööversioonis on kriminaalmenetlusega sarnastel menetlusnormidel erinev sõnastus ning seega ka erinev tõlgendusviis. Paratamatult õigus areneb ning tulenevalt praktikas kerkinud vajadustest muudetakse ka tulevikus nii kriminaalmenetluse seadustikus kui väärteomenetluse seadustikus sätestatud norme. Kui aga sellised muudatused ei toimu paralleelselt, siis jõuame olukorda, kus sarnased õigussuhted on reguleeritud erinevalt. Senine õigusaktide muutmise ja täiendamise praktika kinnitab, et haakuvates õigusaktides on vastuolud seoses sagedaste seadusemuudatustega. Kuivõrd karistusõiguses on kõigi süütegude üldosaseaduseks karistusseadustik, siis on mõistlik ja ühtseid põhimõtteid säilitav kohaldada sama põhimõtet ka süüteomenetlustes. Seda enam, et eelnõu § 235 kohaselt kohaldatakse apellatsiooni-, kassatsiooni-, teistmis- ja määruskaebemenetluses nagunii kriminaalmenetluse sätteid. Eesti Advokatuur toetab senist regulatsiooni, kus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusnorme kohaldatakse väärteomenetluses otse, arvestades väärteomenetluse erisusi.

 

Väärteomenetluse kohustuslikkuse piiramine

Eesti Advokatuur on põhimõtteliselt nõus süüteomenetluse kohustuslikkuse põhimõtte korrigeerimisega vähetähtsate väärtegude puhul. Oluline on aga siinkohal märkida, et vähese tähtsuse mõiste sisustamine on eelnõu kohaselt reguleerimata. Karistatavate süüteokoosseisude kehtestamisel on riik ilmselgelt lähtunud põhimõttest, et vähese tähtsusega rikkumised ei ole süüteod. Seetõttu ei saa väärteokoosseisu kirjelduse järgi asuda seisukohale, milline väärtegu on vähese tähtsusega. Kuna vähese tähtsuse üle otsustamine taandub subjektiivsele menetleja hinnangule, siis laiendab see kriminaalmenetluses juba juurdunud praktika ka väärteomenetlusse. See tähendab, et kolm ühesuguse teo toime pannud isikut võivad saada täiesti erinevalt koheldud: ühte karistatakse, teise menetlus lõpetatakse oportuniteedi põhimõttel ja kolmas pääseb igasuguse menetlusliku hinnanguta tema teole. Vahetegu sõltub kohtuvälise menetleja (eelkõige politsei) suvast. Sellises laialivalguvas regulatsioonis sisaldub oht, et selgete poliitiliste ja konkreetse ametniku otsustusvabadust piiravate suunisteta hakkab menetluspraktika kaugenema õigusriigi põhimõtetest ja euroopalikest väärtustest õigusemõistmisel. Poliitilised (olgugi üldjuhul õiguspoliitilised) ja ametnike otsustusvabadust piiravad suunised loovad aga olukorra, kus teatud liiki tegude karistatus ei ole enam sõltuvuses nende tegude karistusõiguslikust staatusest, vaid täitevvõimu selle täiuses subordinaarselt teostava isiku või organi suvast.

 

Teisalt võib selline mittepõhjendatav ja suval põhinev väärteomenetluse alustamisest keeldumine tuua kaasa olukorra, kus kohtuvälised menetlejad menetlevad üksnes neile n.ö mugavaid väärtegusid. Menetluste algatamata jätmistega luuakse olukord, kus statistiliselt teatud liiki väärtegude arv väheneb miinimumini ning ühiskonnale antakse signaal, et teatud karistatavad teod ei olegi tegelikult karistatavad. Vähemalt mitte alati. See tekitab õiguslikku ja sotsiaalset ebakindlust. Teo üldise karistatavuse ja süüteomenetluse alustamise mõõdupuuks saaks olla üksnes seadus, mitte kohtuvälise ametniku või täitevvõimu teostava poliitilise institutsiooni suvaotsustus.

 

Eelnõu § 6 lg 2 sisaldab endas teatud menetlust otsustamaks väärteomenetluse alustamata jätmise. Tekib õiguslikult absurdne olukord, kus enne väärteomenetluse alustamata jätmist peab kohtuväline menetleja välja selgitama, et on toime pandud väärteotunnustele vastav tegu, tuvastatud on selle teo toimepannud isik, puuduvad menetluse alustamist välistavad asjaolud § 54 mõttes ning puudub vajadus kohaldada teo toimepannud isiku suhtes hoiatustrahvi. Nende asjaolude väljaselgitamiseks peab kohtuväline menetleja teostama mingeid konkreetseid toiminguid. Kui need ei ole väärteomenetluse toimingud, siis mis menetlusega on tegemist?

 

Eesti Advokatuur nõustus eelnõu § 6 lõikes 3 sätestatud regulatsiooniga, mis lubab väärteomenetluse jätta alustamata, kui väärteo toimepannud isiku väljaselgitamine on ebatõenäoline või menetluse läbiviimine oleks  väärteo asjaolusid arvestades ebamõistlikult kulukas. Sellega oleksid hõlmatud juhtumid, kus kohtuväline menetleja näeb maas lebavat jäätisepaberit ning peaks asuma kaaluma, kas alustada selle maha sattumise asjaolude tuvastamiseks väärteomenetlust (kuna on põhjendatud kahtlus arvata, et tegemist on väärteoga). Nimetatud sätte kohaldamine tuleks aga välistada juhtudel, kus menetluse alustamiseks on väärteoteate esitanud isik, kellel on väärteo toimepannud isiku tuvastamiseks põhjendatud huvi. Eelkõige olukorras, kus väärteoteate esitanud isik on saanud varalist kahju või on olulisel määral riivatud tema muid õiguseid. Absoluutse otsustamisvabaduse korral ei ole välistatud olukord, kus näiteks politsei kehtestab juhise, et pargitud autosid või piirdeaedu vigastanud sõidukite tabamiseks enam väärteomenetlust ei alustata. Või loobutakse KarS § 218 sätestatud varavastaste väärtegude menetlemisest, kui kohe väärteoteate saamisel ei ole võimalikku väärteo toimepannud isiku kohta piisavalt andmeid? See tähendab – kannatanu ei anna koos avaldusega üle ka teo toimepannud isikut. Lõpptulemina toob see kaasa ühiskonna turvatunde olulise languse ning on vastuolus õigusriikluse põhimõttega. Kui teatud ühiskonnas üldiselt taunitud teod, nagu majaseinte sodimised või väheväärtuslike varaliste õiguste rikkumised (lõhutud pargipink või tänavavalgustuslatern, läbitorgatud autorehv või lõhutud peegel, koduõuest varastatud grill või muruniiduk), ei ole enam riigi poolt taunitud, siis toob see kaasa üldise õiguskuulekuse ning ühiskonna turvatunde languse.

 

Kokkuvõtlikult ei toeta Eesti Advokatuur regulatsiooni, millega ebaselgetel alustel antakse kohtuvälistele menetlejatele õigus jätta väärteomenetlus alustamata (§ 6 lg 1). Ka eelnõu § 6 lõikes 2 nimetatud suulise hoiatusega piirdumise olukord on sisuliselt väärteomenetluse alustamata jätmine. Eesti Advokatuur leiab, et õiguskuulekuse ja ühiskonna turvatunde tagamiseks on demokraatlikule õigusriigile omane ja vajalik süüteomenetluse kohustuslikkuse põhimõte. Küll aga toetab Eesti Advokatuur laiapõhjalist arutelu, kas karistatavate tegude hulk ei ole liiga suur ning kas ülekriminaliseerituse vältimiseks tuleks teatavate väärtegude karistusregistrisse kandmisest loobuda. Seda teed on kehtiv karistusõigus juba liikumas, sätestades hoiatamismenetluses määratud hoiatustrahvide mittekandmise karistusregistrisse.

 

Hoiatustrahvi määrade tõstmine

Eesti Advokatuur ei nõustu hoiatustrahvi määrade tõstmise põhjendustega. Sisuliselt luuakse eelnõuga olukord, kus sama teo eest võib isik saada karmima hoiatustrahvi kui väärteokaristuse. Kas kohaldatakse karmimat hoiatustrahvi või leebemat karistusregistrisse kantavat rahatrahvi, on menetleja suvaotsustus.

 

Isiku teo karistusregistrisse kandmise eristamine kohaldatava menetlusliigi järgi ei võimalda isikute ühetaolist kohtlemist ning toob kaasa samasugused probleemid nagu väärteomenetluse alustamisel diskretsiooniõiguse kohaldamisel.

 

Süüdimõistva otsustuse sisulise vaidlustamise võimaldamine

Eesti Advokatuur on seisukohal, et menetlusotsustus, millega sisuliselt otsustatakse isiku süüdiolek väärteona käsitletavas teos ning millega ta ei ole menetluse käigus vastava menetlustoimingu läbiviimisel nõustunud (n kokkuleppemenetlus), peab olema vaidlustatav üldises kaebemenetluses põhiseaduslike garantiidega osaleda oma asja arutamisel kohtus.

 

Praktikas kasutavad kohtuvälised menetlejad käesoleval ajal isikute süüditunnistamiseks ning vaidlustamisõiguse piiramiseks väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel või alaealiste komisjoni saatmisega. Neil juhtudel puudub süüdi tunnistatud isikul võimalus ka enda rehabiliteerimise eesmärgil vaidlustada sellist lahendit. Kuigi selline lahend ei tohiks printsiibis olla tõendiks isiku vastutuse või süü määramiseks muus menetluses, jätab see siiski märgi ning paneb isikule igakordse uue tõendamiskohustuse.

 

Eelnõu § 55 lg 2 ning § 56 sätestatud alustel on süüdi tunnistamise otsustamist sisaldava määruse vaidlustamine võimalik üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamise menetluses eelnõu § 173 kuni 177 sätestatud korras. See on käesoleval ajal samuti nii. Üldjuhul jätab kohtuvälise menetleja juht kaebuse rahuldamata asja sisuliselt arutamata. Maakohus arutab aga asja kohtuvälise menetleja esitatud materjalide põhjal kirjalikus menetluses. See ei võimalda menetlusalusel isikul viibida oma asja arutamise juures ning ei võimalda ka tõendite vahetut uurimist. Kuna vaidlustamisõigus on piiratud kirjaliku menetlusega ja tõendeid vahetult ei uurita, siis kasutavad kohtuvälised menetlejad seda võimalust isiku süüditunnistamiseks. Selline olukord välistab ka menetlusaluse isiku võimaluse taotleda menetluskulude hüvitamist.

 

Eesti Advokatuur leiab, et otsustus, millega isik tunnistatakse sisuliselt süüdiolevaks, peab olema vaidlustatav viisil, mis tagab isiku põhiõiguste kaitse – õigus pöörduda kohtusse, õigus viibida oma asja arutamise juures, õigus osaleda tõendite vahetus uurimises.

 

Kokkuleppemenetlusest

Advokatuur toetas kokkuleppemenetluse kohaldamist väärteoasjades, kuna see võimaldab muuta menetluse efektiivsemaks. Faktiliselt toimib kokkuleppemenetlus ka käesoleval ajal, kuid sellisel menetleja ja kaitsja ühisel seisukohal kvalifikatsiooni või määratava karistuse osas on kõrvaltvaatajale korruptiivne mulje. Kehtivad menetlusnormid ei võimalda ka sellist kokkuleppemenetlust, kus kohtuväline menetleja nõustub kaebusega karistuse kergendamiseks.

 

Kokkuleppemenetlus peaks olema võimalik aga ka kohtumenetluses, sh kaebemenetluses kohtuvälise menetleja otsusele. Kokkuleppemenetluse normistik vajab põhjalikku läbitöötamist.

 

Menetleva ametniku ja väärteoasjas lahendi tegeva ametniku küsimus

Kehtiv väärteomenetlusõigus ei keela samal kohtuvälise menetleja ametnikul olla tõendite koguja, väärteoprotokolli koostaja ja ka isikule karistuse määraja. Menetlusökonoomia seisukohalt võiks selline lahendus olla õigustatud, kuid erapooletu ja objektiivse lahendi tegemise seisukohalt oleks naiivne loota, et väärteoprotokolli koostanud (süüdistuse esitanud) ametnik suudaks teha asjas isiku süüdiolekut puudutavas osas erapooletu ja objektiivse otsuse. See on võimalik lihtsustatud menetlustes nagu kiirmenetlus (asjaolud on selged, isik on kiirmenetlusega nõus) või kokkuleppemenetluses (lahendatud on võimalik vaidlus kvalifikatsiooni osas ja kohaldatava karistuse osas). Seevastu olukorras, kus väärteoasja arutatakse üldmenetluses ning menetlusalune isik ei nõustu talle esitatud süüdistusega, tuleks sätestada sõnaselgelt, et väärteoprotokolli koostaja (süüdistuse esitaja) ning väärteoasjas lahendit tegev ametnik peavad olema erinevad.

 

Antud küsimust on Riigikohus käsitlenud lahendis nr 3-1-1-13-08, kus Riigikohus on asunud seisukohale, et kuigi kehtiva VTMS kohaselt ei ole selline olukord keelatud, oleks siiski soovitatav, kui väärteoprotokolli koostaks ja kohtuvälise menetleja otsuse teeksid erinevad ametnikud. Väärteoprotokolli koostamine tähendab sisuliselt menetlusalusele isikule süüdistuse esitamist, mistõttu tähendab väärteoprotokolli koostamine ka seda, et selle koostaja hinnangul on kogutud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et menetlusalune isik on pannud toime väärteo. Seega tagaks see, kui kohtuvälise menetleja otsuse teeb teine ametnik, suurema erapooletuse ning seeläbi otsuse parema aktsepteeritavuse.

 

Koopiate saamise õigus

Kehtiv väärteomenetlusõigus sätestab menetlusaluse isiku õiguse saada oma väärteoasjast koopiaid üksnes väga piiratud ajal. See on ajal, kui kohtuväline menetleja on teinud otsuse ning möödunud ei ole kaebuse maakohtusse esitamise tähtaeg (kehtiv VTMS § 114 lg 4). Teine võimalus koopiate saamiseks on ajal, kui kohus on n.ö esimese lahendajana teinud kohtuotsuse ning möödunud ei ole apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg (kehtiv VTMS § 138). See regulatsioon on toonud kaasa ebaühtlase menetluspraktika, kus osa kohtuväliseid menetlejaid keeldub isikule koopiate tegemisest, näiteks pärast väärteoprotokolli koopia kätteandmist, aga ka näiteks väärteomenetluse lõpetamisel. Veelgi kahetsusväärsemalt on aga praktikas ette tulnud olukorrad, kus maakohus keeldub tema menetluses olevas väärteoasjas olevast väärteotoimikust koopiate tegemisest.

 

Eeltoodud küsimustes ei anna ka eelnõu selgemaid piire. Loomulikult ei ole kohtuvälisel menetlejal ega ka kohtul keeldu koopiate tegemiseks ja väljastamiseks, kuid ei ole ka sõnaselget kohustust, kui isik koopiate tegemist nõuab.

 

Väärteomenetluses on sarnane kriminaalmenetlusega. Väärteoprotokoll on olemuslikult sarnane kriminaalmenetluses esitatava süüdistusaktiga. Nii nagu kriminaalmenetluses toimub kriminaalasja arutamine süüdistusakti põhjal, toimub ka väärteomenetluses väärteoasja arutamine väärteoprotokolli alusel ja piirides. Väärteoprotokoll koostatakse pärast tõendusteabe kogumist siis, kui kohtuvälisel menetlejal on kogutud tõendite pinnalt tekkinud veendumus, et menetlusaluse isiku süü tõendamiseks on piisavalt tõendeid. See tähendab, et sisuliselt kannabki väärteoprotokoll endas süüdistusakti funktsiooni ning on ühtlasi kohtuvälises menetluses vaadeldav süüdistuse (süüdistusakti) esitamisena. Kriminaalmenetluses on kahtlustatav süüdistusakti saamise ajaks saanud tutvuda kriminaaltoimikuga ning tema kaitsjale on tehtud KrMS § 224 kohaselt kriminaaltoimikust koopiad. Väärteomenetluses on tagatud menetlusalusele isikule õigus väärteotoimikuga tutvumiseks alles pärast väärteoprotokolli koostamist, kuid sõnaselgelt ei ole sätestatud õigust saada väärteotoimikust koopiaid.

 

Praktikas on kahetsusväärselt sagedased olukorrad, kus menetlusaluse isiku kaitsja peab väärteotoimikuga tutvumiseks sõitma näiteks teise linna, kuna kohtuväline menetleja keeldub väärteotoimiku koopia elektroonilisest esitamisest. Ka on üsna sagedased olukorrad, kus menetlusalusele isikule keeldutakse väärteotoimikust koopiate tegemisest lihtsalt põhjusel, et „seadus näeb küll ette toimikuga tutvumise võimaluse, kuid mitte sellest koopia saamise võimalust“. Selline praktika suurendab väärteomenetluse kulusid ning halvendab oluliselt menetlusaluse isiku kaitseõiguse teostamise võimalusi ning efektiivsust. Keerukamatel juhtudel ei võimalda menetleja juures väärteotoimikuga tutvumine saada toimikust küllaldast ülevaadet motiveeritud ja menetlusaluse isiku huve igakülgselt arvesse võtva vastulause koostamiseks. Eriti juhul, kui tutvumise aeg võib olla piiratud kohtuvälise menetleja vastuvõtuajaga või segatud tulenevalt tutvumisest püsti seistes leti taga või mürarikkas ruumis. Kui menetlusalusel isikul võimaldatakse väärteotoimikuga tutvuda, siis puudub mõistlik põhjendus keelata talle väärteotoimikust koopia saamist. Mõistetavalt ei ole väärteomenetluses vajalik KrMS § 224 kohane kohustuslik ja igakordne väärteotoimiku koopia menetlusaluse isiku kaitsjale esitamine, kuid menetlusaluse isiku või tema kaitsja või seadusliku esindaja taotlusel peaks olema väärteotoimiku koopia esitamine tagatud. Väärteomenetlus vajab selget regulatsiooni, mis võimaldab menetlusalusel isikul, tema kaitsjal või esindajal lisaks väärteotoimikuga tutvumisele saada soovi korral ka väärteotoimiku koopia. Sama põhimõte puudutab eelnõud läbivalt (näiteks eelnõu § 168 lg 4).

 

Kolmas isik väärteomenetluses

Kolmanda isiku regulatsioon eelnõus ei võimalda selgelt välja tuua kolmanda isiku olemust. Eelnõu seletuskirja kohaselt peetakse kolmanda isiku all silmas eelkõige isikut, kelle vara võidakse väärteomenetluses konfiskeerida. Kolmandate isikute ring on aga laiem.

 

Isik, kelle seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle väärteomenetluses otsustatakse, võib olla ka kannatanu. Väärteoasjas tehtud lahend ei oma küll otsest tõenduslikku jõudu sama sündmuse tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõude menetlemisel tsiviilnõudena, kuid on siiski oluline tõend otsustamaks, kas kahju tekitanud isik on toime pannud väärteona karistatava teo. Kehtestatav regulatsioon annaks võimaluse kaasata kolmanda isikuna ka kannatanu, kuid ei anna kannatanule õigust vaidlustada väärteoasjas tehtavat lahendit. See õigus on vaid sellisel kolmandal isikul, kelle vara konfiskeeritakse.

 

Väärteoasja arutamine kohtus menetlusaluse isiku taotlusel

Eesti Advokatuur tegi ettepaneku kehtestada regulatsioon, mis võimaldab menetlusalusel isikul taotleda tema väärteoasja arutamist maakohtus. Kohtuväline menetleja on samaaegselt tõendite koguja, süüdistuse esitaja ja karistuse määraja. Seetõttu ei ole tagatud menetluse objektiivsus ja erapooletus. Kehtiv menetluskord annab selles valguses menetlusalusele isikule sisuliselt vaid ühe võimaluse vaidlustada talle esitatud süüdistus. Näiteks liiklusasjades on kohtuväliste menetlejate praktika väga sagedasti selline, et vastulauses esitatud seisukohti ei arvestata ega ka esitata sellekohaseid mittearvestamise põhjendusi otsuses. Kaebemenetlus maakohtus näeb ette väärteoasja arutamise täies ulatuses ning maakohus ei saa asja saata uueks aruteluks, vaid peab tegema uue otsuse. See on toonud kaasa olukorra, kus kohtuvälised menetlejad ei esitagi oma otsustes enam põhjendusi, vaid määravad, vaatamata esitatud vastulausetele, lihtsalt karistusi teadmisega, et otsuse vaidlustamisel esitab põhjendused isiku karistamiseks maakohus. See tähendab, et esimest korda saab motiveeritud otsuse menetlusalune isik alles maakohtus. Maakohtu roll on sellises olukorras mitte kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse seaduslikkust, vaid arutada asja täies ulatuses. See on sätestatud kehtivas VTMS § 123 lõikes 2 (eelnõus § 223 lg 2). Eesti Advokatuuri hinnangul on see toonud kaasa ebanormaalse olukorra, kus kohtuväline menetleja saab isikut karistada põhjendusi esitamata ning karistuse põhjendused saab menetlusalune isik teada alles maakohtu lahendist. Kehtiv seadus ja eelnõu ei sätesta kohtuvälisele menetlejale mitte mingisugust sanktsiooni sellise kaitseõiguse olulise rikkumise eest. Maakohtu lahendi vaidlustamine on oluliselt piiratud, kuna Riigikohtul ei ole kohustust kassatsioonkaebust menetlusse võtta. Kolmeastmelise õigusemõistmise süsteemi asemel on väärteoasjades isikul võimalik asja arutamisele vaid ühes astmes. Sugugi vähetähtis ei ole ka asjaolu, et ringkonnakohtu roll maakohtute lahendite läbivaatamisel on sellega põhjendamatult piiratud. Seetõttu tegi Eesti Advokatuur ettepaneku, et menetlusaluse isiku taotlusel asja arutamiseks maakohtus on sellise väärteoasja arutamine maakohtu pädevuses analoogiliselt muude eelnõu § 180 nimetatud alustega. Kohtuväline menetleja võib omal algatusel sisuliselt kõik väärteoasjad saata arutamiseks maakohtule, miks ei võiks menetlusalusel isikul olla õigus nõuda oma asja arutamist kohtus. Selline regulatsioon on teadaolevalt kasutusel Soome Vabariigis.

 

Täiendavalt esitati märkused konkreetsete normide kohta.

 

Eesti Advokatuur ei toeta suuremahuliste seadusemuudatuste jõustumist suhteliselt suvalisel ajal, kuna seaduse jõustumisel on oluline tähendus pooleliolevates menetlustes menetlusnormide kohaldamisel. Aastaid ettevalmistatud seadused peaksid jõustuma aastavahetusel, äärmisel juhul poolaastal. Ka eelnõu seletuskirjast ei nähtu põhjendust, miks peaks seadus jõustuma 1. septembril 2013.

 

Kõnealune eelnõu sisaldab väga olulisi ja kardinaalseid muudatusi väärteomenetluse reeglistikus ning paljud sätted moonutavad lubamatult süüteomenetluse ja karistusõiguse põhimõtteid. Eesti Advokatuur leidis, et esitatud kujul ei ole kindlasti võimalik eelnõud seadusena kehtestada. Paljud küsimused vajavad oluliselt laiemat diskussiooni.

 

3.7. Lastekaitse seaduse ettevalmistamine

 

Eesti Advokatuuri poole pöörduti kaardistamaks erinevaid lastekaitse korralduse, laste hoolekandeliste tegevuste ja laste õiguste kaitsega seotud probleeme ja vajadusi, selgitamaks välja antud teemade kitsaskohad ning nende võimalik seotus uue lastekaitse korraldusega. Saamaks ülevaadet nimetatud valdkonnas esinevatest probleemidest, palusime tagasisidet advokatuuri liikmetelt, kes puutuvad igapäevatöös kokku laste ja peredega. Eeltoodu tulemusena juhiti tähelepanu alltoodud lastekaitse ja selle korraldusega seotud aspektidele, mis vajavad täiendavat analüüsimist ja õiguslikku reguleerimist.

 

Advokatuur leidis, et oluline on viia siseriiklik õigussüsteem kooskõlla lapse õiguste konventsiooniga ning veel olulisem on, et oleks tagatud tõhus järelvalvesüsteem. Käesoleval ajal kõige suurem probleem seondub puuduliku järelvalvesüsteemiga, samuti on puudulik koostöö asjaomaste asutuste ja isikute vahel (n menetleja keskendub üksnes enda menetlustoimingutele).

 

Lastekaitsetöötajad deklareerivad avalikult, et oma töös ei järgita lapse ja perekonna hindamise juhendeid, kuna need on mahukad ja nende järgimine kulutab liigselt aega. See omakorda toob kaasa selle, et lapsega seotud küsimuse või vaidluse lahendamisel annavad lastekaitsetöötajad arvamusi ilma, et neil tegelikult oleks täielik ülevaade perekonnast ja lapse vajadustest, ei tunta ära lähisuhtevägivalda.  Maavalitsuse poolt teostatav järelevalve ei ole tõhus ning on oma sisult formaalne. Maavalitsuse töötajad avaldavad, et nemad saavad kaebuse esitamise korral üksnes omalt poolt olla vahendajaks ja püüavad lastekaitsetöötajaga rääkida. Lastekaitsetöötajate poolt vastuvõetavad otsused on oma sisult kaalutlusotsused, mis tähendab, et nende otsuste sisulist õigsust ei ole võimalik kontrollida ning vaidluse korral on võimalik üksnes kontrollida, kas otsuse vastu võtmisel on järgitud kõiki nõudeid (hea halduse tava). Kokkuvõttes on see viinud olukorrani, kus eelviidatud lapse ja pere hindamise juhendeid ei täideta, lapse tahte väljaselgitamise kohta puudub juhend ning lastekaitsetöötajad juhinduvad oma töös oma elukogemusest ja siseveendumusest, sh ka selles osas, kas ja mis vanusest arvates on üldse vajalik lapsega isiklikult kohtuda, suhelda ja laps isiklikult ära kuulata. Lapse esindajaks oleval advokaadil puudub kindlus ja teadmine, kas ja millisel määral on lastekaitsetöötaja üldse arvestanud arvamuse esitamisel lapse enda seisukohaga ning kas ja millises ulatuses omab ülevaadet perekonna kohta. Lapse esindajaks oleva advokaadi ülesannete hulka ei saa kuuluda järelvalve teostamine selle üle, kas lastekaitsetöötaja on järginud lapse ja perekonna hindamise juhendit ja isiklikult lapse ära kuulanud ning täitnud muid hea halduse tavast tulenevaid nõudeid oma kohustuste täitmisel.

 

Pealiskaudsus ja keskendumine konkreetse ülesande täitmisele (n arvamuse andmine kohtule) on toonud paratamatult kaasa selle, et ei tunta ära lähisuhtevägivalda ning see omakorda toob kaasa lapse taasohvristamise, rikutakse lapse õigust vägivallavabale elule, ohustatakse lapse arengut ja rikutakse lapse õigust tervisele. Käitumis- ja psüühikahäiretega laste ravi (psühholoogiline abi) ei toimi vägivalla jätkumise korral, lapsed jäävad ilma ravita, käitumis- ja psüühikahäired süvenevad veelgi, mis omakorda toob kaasa selle, et neist ei saagi täisväärtuslikke ühiskonna liikmeid, vaid nad võivad muutuda hoopis tulevikus täiendavaks koormaks sotsiaalabi süsteemile.

 

Laste õiguste kaitse seisukohast on oluline ja hädavajalik, et lastekaitse korraldus toimiks efektiivselt, mis omakorda eeldab tõhusa järelvalvesüsteemi olemasolu. Efektiivse ja läbipaistva menetluse läbiviimine ja järelevalve teoreetilised ja praktilised küsimused on aktuaalsed kogu maailmas, sealhulgas ka Eestis.

 

Kokkuvõttes on Eestis järelevalve organisatsioon paljuski välja kujunemata ning puudulik. Probleemiks on eelkõige lastekaitsetöötajate üle teostatava järelevalve ebatõhusus, maavalitsuse suutmatus tagada seaduslik ja efektiivne lastega seotud küsimuste ja vaidluste lahendamine selliselt, et oleks tagatud laste õiguste ja huvide kaitse. Järelevalve organisatsiooni kujundamisel on oluline määratleda iga järelevalveorgani pädevus, järelevalve objekt ja järelevalvajate vastastikuse koostöö põhimõtted. Igasuguse menetluse, sealhulgas ka järelevalvemenetluse, läbiviimisel tuleb arvestada, et põhiseaduse §-s 14 sisalduva põhiõiguse (mille põhisisuks on õigus riigipoolsele menetlusele ja korraldusele) objektiks on mitte üksnes kitsalt kohtumenetlus, vaid menetlus laiemalt.

 

Riigikohus on märkinud, et põhiseaduse §-st 14 ei tulene üksnes põhiõigus korraldusele ja menetlusele, vaid ka sellele, et menetlus oleks eesmärgipärane ja efektiivne ning viidaks läbi võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Üldmõistena tähendab järelevalve pidevat kontrolli või valvet.

 

Riikliku järelevalve sisuks on kontroll haldustoimingute õiguspärasuse üle. Kontrolli alla kuuluvad ka iseseisvate avaliku halduse kandjate ametiasutused (organid) ja ametnikud. Euroopa õigusruumis on haldusõiguse printsiipidena üldiselt tunnustatud põhimõteteks õiguspärase ootuse, proportsionaalsuse, mittediskrimineerimise, ärakuulamise, õigus menetlusele mõistliku aja jooksul, tulemuslikkuse ja tõhususe põhimõtted. Nimetatud põhimõtetest peavad lähtuma ka järelevalveorganid, kes teostavad järelvalvet lastekaitsetöötajate ja teiste isikute üle, kes teostavad toiminguid ja võtavad vastu lastega seotud küsimustes otsuseid.

 

Lastekaitse korraldamisel  tuleb arvestada osapoolte paljususega ning asjaoluga, et vanemate ja lapse/laste huvid võivad olla erinevad või lausa vastandlikud. Kuna juhtivaks põhimõtteks on seada alati esiplaanile lapse huvid, siis on oluline, et oleks tagatud lapsele ka reaalselt võimalus avaldada arvamust igas teda puudutavas kohtu- ja administratiivmenetluses. Käesoleval ajal puudub regulatsioon/juhend selle kohta, kuidas selgitada välja lapse tahe, arvamus. Eelnimetatu on tekitanud olukordi, kus kohtu- ja administratiivmenetluste raames ei järgita lapse õigusi, ei arvestata last kui õigussubjekti, vaid käsitletakse pigem riigivõimu objektina.

 

PKS § 143 lg 1 tulenevalt on lapsel õigus, mitte aga kohustus, isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Vanema õigusele vastandub lapse õigus keelduda vanemaga suhtlemast ja kohtumast. Käesoleval ajal on praktikas levinud, et vanema õigus lapsega suhelda seatakse nii lastekaitsetöötajate, kohtu kui kohtutäituri poolt kõrgemaks lapse õigusest suhelda. Riigikohus on oma 14. aprilli 2003. a otsuses asjas nr 3-4-1-4-03 punktis 17 väljendanud seisukoha, et “ühe isiku põhiõiguse kaitse võib kaasa tuua teise isiku põhiõiguse piiramise. Sellisel juhul tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka PS §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks.“  Riigikohus on oma 01. märtsi 2003. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-4-07 punktis 25 väljendanud seisukohta: „vastavalt PKS §-le 49 on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanemal on PKS § 52 lg 1 järgi õigus lapsega suhelda. Selle õiguse realiseerimist võib takistada laps, kes ei soovi vanemaga suhelda ja kelle huvidest tuleb vaidluse läbivaatamisel lähtuda.“

 

Lisaks eelviidatud kohtulahendile on ka Euroopa Inimõiguse Kohus otseselt õigustanud vanema suhtlusõiguse piiramist olukorras, kus laps ei soovi vanemaga suhelda, ning pidanud lapsega seonduva küsimuse lahendamisel oluliseks lapse arvamusega arvestamist.

 

Kohtuasjas Sommerfeld vs Germany leidis kohus, et lähtuma peab lapse arvamusest ning piisavaks ei saa pidada vaid lastekaitsetöötajate, sotsiaaltöötajate arvamust. Lapsele peab olema tagatud võimalus välja öelda oma seisukoht ja alles seejärel võivad teised seda seisukohta hinnata. Kohus leidis, et lapse huvides ei ole sundida last täitma ettekirjutusi vanemaga suhelda, kui see on tema tahtega vastuolus. Sellega seatakse ohtu lapse psühholoogiline ja vaimne heaolu (otsuse punkt 17). Lapse ja vanema õiguste kaalumisel tuleb eriti hoolikalt vaadelda lapse parimat huvi, mis võib vaidluse iseloomust tulenevalt olla aluseks vanema huvide sekundaarsusele või taganemisele (otsuse punkt 40). Lapse vaimse tervise ja moraali huvides on riive põhjendatud artikliga 8 (2), kuigi see rikub artiklist tulenevat pereelu puutumatuse õigust.

 

Oluline on seaduses otseselt välja tuua, et last ei tohi sundida tema tahte vastaselt ja vägivalda kasutades teise vanemaga suhtlema. Vägivalla kasutamine lapse sundimisel teise vanemaga suhtlemisel on sagenenud ning see on lubamatu, mh vastuolus PKS  124 lg 2 sätetega, mille kohaselt on lapse vaimne ja hingeline väärkohtlemine keelatud.

 

Viimasel ajal on praktikas tekkinud probleemid kohtulahendite täitmisel, mis seonduvad laste üleandmise ja lapsega suhtlemisega võimaldamise üle (TMS § 179 lapse üleandmine ja lapsega suhtlemise võimaldamine). Kohtutäituritel on seadusest tulenev õigus määrata sunniraha, kui  kohustatud isik takistab sundtäitmist tahtlikult või raskest hooletusest (TMS § 179 lg 2, § 183 lg 2) ning praktikas on hakatud seda võimalust kahjuks vastutustundetult ja valimatult kasutama. Kohtutäiturid ei aktsepteeri last täitemenetluses subjektina, vaid last käsitletakse riigivõimu objektina. Kui ei ole täidetud kohtulahend suhtluskorra kohta, siis määratakse sunniraha (alammäär 192 eurot). Kohtutäiturid on põhjendanud oma taolist käitumist kokkuvõtvalt järgmiselt: kohtutäituri täitefunktsioon seisneb eelkõige seaduse alusel vastu võetud kohtulahendi täitmises. Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei ole kohtutäituril õigus lahendada kohtulahendi sisulisi küsimusi, kohtutäitur peab lähtuma kohtulahendist, mille tulemusena kuulub nõue rahuldamisele. Kohtutäitur ei saa muutuda õigustmõistvaks organiks. Kuna sunniraha määramise õigus on antud kohtutäiturile, siis kui kohtulahend ei ole olenemata põhjusest täidetud, on kohtutäituril sissenõudja nõudmisel õigus ka sunniraha määrata. Kohtutäituri otsuse peale on võimalik esitada kaebus esmalt kohtutäiturile endale ning seejärel kohtule. Kohtule kaebuse esitamine eeldab aga inimese jaoks täiendavate kulude kandmist riigilõivu (63,91 eurot) ja ka kaebuse koostamisega vajaliku õigusabikulu näol. Paljude inimeste maksevõime, aga kohati ka haridustase, on madal, mis tingib selle, et kohtutele jääb kaebus majanduslikel põhjustel esitamata. Tihti kasutavad vägivaldsed vanemad ka majanduslikku vägivalda, mis seisneb selles, et tahtlikult jäetakse tasumata elatis. Sellest tulenev on iseäranis ebaõiglane ja võib viia raskete tagajärgedeni. Tekib olukord, kus lisaks täies ulatuses lapse ülalpidamiskohustuse täitmisele on lapsevanem kohustatud riigile tasuma sunniraha ka veel lisaks selle eest, et vanem ei sunni last vägivalda (nii vaimne kui füüsiline) kasutades või haiget tehes teise vanemaga suhtlema (PKS § 124 lg 1).

 

Kohtutäiturid ei mõista, et mõtlematult ja vastutustundetult sunniraha määramisega (sh sunniraha määramise hoiatusega) õhutavad nad lapsevanemaid kasutama laste suhtes vägivalda ja sunnivad lapsi iga hinna eest kohtulahendeid täitma, millega aga rikutakse laste põhiõigusi ning õhutatakse ühiskonnas vägivalda just laste suhtes. Tavainimese jaoks on kohtutäitur riigivõimu esindaja ning seetõttu ei tule paljud isegi selle peale, et tasuks kahelda kohtutäituri avalduste ja otsuste õigsuses ning talitatakse vastavalt kohtutäituri poolt antud juhistele, mis aga ei arvesta kahjuks alati ja ilmtingimata lapse õiguste ja huvidega.

 

Eeltoodust tulenevalt on oluline lastekaitse seaduses fikseerida lapse õigus keelduda suhelda vanemaga, eriti vägivaldse vanemaga, ning samuti on vajalik kohtutäiturite tegevuse üle riikliku järelevalve kehtestamine lapsega seotud kohtulahendite täitmisel.

 

Vajalik on rohkem rõhku panna vägivalla ennetustööle. Lapse kaitsel ning vägivalla ärahoidmisel on esmane kohustus küll perekonnal, kuid kuna suur osa vägivallast leiab aset perekonna sees, siis sellest tulenevalt on hädavajalik ametivõimude sekkumine ja reaalne, mitte üksnes moraalne, toetus.

 

Advokatuuri liikmetega peetud konsultatsiooni käigus viidati Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna tellimusel valminud uurimistööle -rahvusvahelise lapse õiguste alase regulatsiooni ja lapse õiguste alaste rahvusvaheliste kohtulahendite analüüs -  ja leiti, et nimetatud analüüsis esitatud ettepanekud on asjakohased.

 

3.8. Avalikust E-toimikust

 

Advokatuuri juhatus pidas vajalikuks pöörduda Justiitsministeeriumi poole seoses avaliku e-toimiku arendustega. Advokatuuri esindajate sõnul on viimaste arendustega toimunud süsteemis hüppeline edasiminek ja süsteem võib muutuda peagi kasutajasõbralikuks ja menetlusele kasulikuks. Sealhulgas on advokatuuri esindajad kinnitanud, et on tehtud tugevat tööd selleks, et jõuda lähemale advokatuuri 13. mai 2011. a ja 6. oktoobri 2011. a kirjades toodud eesmärkidele.

 

Advokatuur avaldas soovi korraldada täiendav eraldiseisev kohtumine, kus vahetult arutada mõningaid põhimõtteid, mis võiksid aidata oluliselt kaasa e-toimikule üleminekule ja selle populariseerimisele.

 

On arusaadav, et e-toimiku funktsionaalsus võimaldab täpsemalt jälgida seda, kuivõrd vastutustundlikult menetlusosalised menetlusposti vastu võtavad. Sellest võib tekkida väärtuslik statistika, mis aitab tuvastada neid üksikuid juriste, kes menetlust kuritarvitavad. Advokatuur on sellest statistikast väga huvitatud ja usub, et kohtu ja advokatuuri koostöös võimaldab kvaliteetne statistika kuritarvitajad korrale kutsuda. Saadi aru, et kuritarvituste vältimiseks on plaanis süsteem, kus menetlusosaline peab e-toimikus kohe kättetoimetamata dokumendid avama või kinnitama nende kõikide kättesaamist ning muud tegevused on seni takistatud.

 

Seejuures üritab süsteem menetlusosalisele kätte toimetada ka selliseid dokumente, mis ei kuulu tegelikult talle kättetoimetamisele. KIS ei võimalda teha AET-i avalikustamist konkreetselt kas ühele või teisele isikule vaid mõlemale korraga. See aga põhjustab segadust ja probleeme just seoses dokumentide mahuga, st kättetoimetamata dokumentide alla tekib rohkem dokumente, kui seal olema peaks. Samuti moonutab see pilti, jättes mulje, et isik väldib dokumentide kättesaamist, kui dokument on näiteks tema enda poolt esitatud või ei ole mõeldud talle.

 

See lahendus ei ole õigustatud menetluse kiirendamiseks ja esindajate tegevuse korrastamiseks mitmel põhjusel. Alustuseks kannatavad sellisel juhul eelkõige kliendid, kelle suhtes saabuvad menetluslikud tagajärjed. Süsteemi kuritarvitav esindaja seevastu jääb märkamatuks, kuivõrd statistiliselt on ta kõik dokumendid õigeaegselt kätte saanud. Lisaks ei arvesta see lahendus elulise reaalsusega, et ka esindajatel on seaduse järgi ettenähtud puhkus, haiguspäevad jne, mille jooksul võib olla põhjendatud ühe või teise menetlusdokumendi viivitamatu avamine, kuid millal ei saa eeldada täiemahulist tööleasumist ega tähtaegade rakendamist. Süsteem peab arvestama vähemalt 28päevase puhkuseperioodi võimalusega.

 

Advokatuuri ettepanek oli luua kombineeritud lahendus, kus kahe kuu jooksul koguneb esindaja suhtes menetluslik statistika. Statistika kohaselt salvestatakse tema aktiivsus sellel perioodil e-toimiku süsteemis ja tuvastatakse, kas esindaja väldib statistiliselt mõnd konkreetset menetlust või dokumenti. See informatsioon edastatakse advokaatide puhul advokatuurile ja muude juristide puhul kohtuniku või tema konsultandi päringul kohtule. Selliselt tekiks ainulaadne võimalus tuvastada reaalselt need isikud, kes kohtumenetluse ja juristide prestiiži oma tegevusega kahjustavad.

 

Selleks, et menetlus saaks siiski jätkuda, võiks samal perioodil kuvada e-toimikus advokaadile hoiatust, et tal on üle x nädala avamata menetlusdokumente ja konkreetseks kuupäevaks (kahe kuu möödudes) loetakse need dokumendid talle läbi sunniviisilise kinnituse kättetoimetatuks. Samuti hoiatus, et vastav teave edastatakse advokatuurile ja kohtule. Kaks kuud oleks advokatuuri hinnangul (arvestades puhkusi, haiguspäevi jne) mõistlik periood, mis samas võimaldaks teha ka statistikat ja oleks oluliselt lühem näiteks TsMS § 632 toodud tähtajast. Minimaalne aeg, mis võimaldaks teha kasutuskõlblikku statistikat, oleks 6 nädalat. Tulevikus võiks tulla kasuks ka üleüldine statistika isikutest, kellele võtab menetlusdokumentide kättetoimetamine keskmiselt kõige kauem aega. Samas, arvestades eesmärki menetluse kiirendamiseks, tuleks tehniliselt analüüsida ka seda, millises ajaraamis liigub kohtutoimik ja menetlustoimingud kohtumajasiseselt.

 

Kättesaamiskinnituse osas märgiti veel, et toimiv lahendus, mille kohaselt peab kasutaja kättesaamiskinnituse andma enne dokumendi allalaadimise alustamist, ei ole mõistlik. Kui allalaadimise protsess, mis on üsna pikk, katkeb, siis dokumenti näha ei õnnestu ja samal ajal kaob dokument ära kättetoimetamata dokumentide vaatest ning kasutaja isegi ei tea, mis dokument see oli, mis loetakse kättetoimetatuks. Allalaadimisprotsessi käigus, kui ekraanil on tekst „laen ...“, on suur n.ö „hangumise“ risk, eriti, kui internetiühendus on halb või toimub üle mobiilse lahenduse. Äsja kättetoimetatud dokumendid ei tohiks koheselt kaduda „kättetoimetamata dokumentide“ vaatest, vaid võiksid sinna jääda teatud ajaks, näiteks võiksid olla kättesaadavad paar nädalat või kuu aega ka siis, kui nad on kätte toimetatud (märkega, et on vastu võetud, bold-tekst asendub tavalisega ja liiguvad nimekirja lõppu vmt lahendus). "Tegevuste" menüü peaks jääma seejuures kasutatavaks, st peaks olema võimalik dokumenti taasavada või uuesti saata e-postiga. See on vajalik paremaks töökorralduseks ning selleks, et proovida dokumenti uuesti kätte saada, kui tekkis tehniline tõrge avamise või salvestamisega.

 

Tulbas „Tegevused“ avanevas rippmenüüs peaks olema lisatud valik „saada e-postiga“, misjärel avaneks e-posti aadressi väli ja nupp „saada“. See võimaldaks dokumente reaalselt paremini kätte saada ka näiteks siis, kui e-toimikusse sisenetakse mobiilse sidevahendi abil. E-posti kaudu saatmisel saab ära hoida kogu dokumendi üleslaadimise üle mobiilivõrgu mobiiltelefoni, vaid selle saab saata otse kasutaja tavalisse e-postkasti.

 

E-toimikus on hulgaliselt menetlusdokumente mitmetest aastatest, mis on märgitud kättetoimetamata dokumentideks, kuigi tegelikult on need kätte toimetatud. Kui advokaat avab need kõik, siis tekib süsteemi ebaõige info, nagu advokaat oleks alles siis, suure viivitusega, dokumendid vastu võtnud ning see ei kajasta tegelikku olukorda. Ühest küljest on arusaadav, et tegu on n.ö üleminekuaja probleemiga, kuid samas probleem ei seondu üksnes e-toimiku uue versiooni eelse ajaga, vaid on ka jätkuvalt edaspidi probleemiks. Näiteks on kättetoimetamata dokumentidena üleval need, mille kättesaamiskinnitus on antud muul moel kui e-toimiku kaudu või on antud sama advokaadibüroo teise kolleegi poolt, kuid sama kliendi nimel. Selliseid dokumente on vale käsitleda kättetoimetamata dokumentidena. Konkreetse advokaadi vaatest rääkides tuleb seega teha vahet, kas tegemist on dokumendiga, mida advokaat ei ole e-toimikus avanud, või dokumendiga, mis on advokaadi esindatavale menetlusosalisele kättetoimetamata.

 

Menetluse reaalsusega ei ole kooskõlas korraldatud ka esindusõigusest teatamine.

 

Täiendamist vajavad e-toimiku poolt saadetavad teated. Tänasel päeval on saabuvad kinnitused ja teated mitteinformatiivsed ja tekitavad segadust. Esindaja saab küll kinnituse, et on e-toimikusse midagi esitanud, kuid puudub elementaarne informatsioon sellest, mis on esitatud. Büroodes, mis esitavad mitmeid menetlusdokumente päevas, tekitab see suurt segadust. Selleks, et saada kinnitust, millest nähtuks, millised dokumendid on kohtule esitatud, saadetakse dokumendid pärast e-toimikusse lisamist ka kohtu e-posti aadressile. E-posti teel laekuv teade, et e-toimikus on kättesaadavaks tehtud dokument, peaks sisaldama teavet ka selle kohta, mis asjas see on tehtud (menetluse pooled) ning lisatud link peaks olema link õigele dokumendile või õige kohtumenetluse vaatele, mitte pelgalt e-toimiku avalehele.

 

Advokatuur oli seisukohal, et üldmenetluses olevates kriminaalasjades peaksid advokaadi õigused ligipääsuks toimikule olema võrdväärsed prokuröriga. Hetkel on süsteemis jätkuvalt erisusi. Samuti tuleks kaaluda prokuratuuris oleva pabertoimiku kättesaadavaks muutmist e-toimiku vahendusel. Täna toimub see tegevus CD-plaatidel ja mälupulkadel ning on ajamahukas tegevus.

 

Süsteemi tuleb luua tõhus võimalus luua automaatne sisukorraga .pdf toimiku väljavõte, mida saab menetlusosaline või ka kohtunik iseseisvalt kasutada ka internetiühenduse puudumisel, mida on võimalik oma arvutis seejärel kommenteerida, täiendada jne.

 

Samuti tuleb mõelda, kuidas otse e-toimikust kohtuistungil kohtuniku ja teiste menetlusosaliste ekraanidele oleks menetlusosalise esindajal võimalik kuvada asjakohaseid toimikulehti (tõendeid). Selliselt tekiks võimalus menetlust muuta kiiremaks ja kergemini juhitavaks.

 

Advokatuur on esitanud töörühmas ettepaneku, mille kohaselt peaks e-toimiku kasutamise soov tekkima (lisaks riigilõivuerinevusele) ka süsteemi poolt pakutavast lisaväärtusest. Selliselt tuleks investeerida sellesse, et e-toimikus vabatahtlikult oma menetlusdokumenti õigete märksõnade ja seadusesätetega sidudes teostaks süsteem automaatotsinguid, pakkudes asjakohaseid viiteid süsteemis olevast kohtupraktikast, riigiteataja.ee kokkuvõtetest (ja miks mitte HUDOC andmebaasist) ja oma büroo sarnastest menetlusdokumentidest. Sama funktsionaalsus võiks olla ka kohtu poolel. Selliselt tõstaks süsteem menetlusdokumentide kvaliteeti ja juristid hakkaksid seda eelistama muudele kohtuga suhtlemise viisidele.

 

Samuti soovis advokatuur taas kord viidata, et kasutatav süsteem peaks olema neutraalne küsimuses, millist tarkvara advokaadibüroo kasutab, näiteks paljudel advokaatidel ei ole Microsofti tarkvara, sh Explorerit. Ei ole mõistlikku põhjust, miks e-toimik ei ühildu enamlevinud tarkvaraga ning ei saa nõuda advokaatidelt, et pelgalt e-toimiku tõttu tuleks ümber vahetada advokaadibüroo rakendatav toimiv tarkvaraline lahendus. Näiteks osade dokumentide avamiseks on nõutav Microsoft Outlooki olemasolu ja need advokaadid, kes kasutavad mõnda muud tarkvaralahendust, ei saa dokumenti avada ega selle sisu näha, samuti pole neil võimalik oma süsteemist otse üles laadida dokumente e-toimikusse, sest browsing funktsiooniga ei saa oma dokumendi juurde minna (kogu loogika on üles ehitatud MS failikataloogide süsteemile). Siinkohal on üheks võimalikuks lahenduseks lüüsi kasutamine, st kasutaja peab saama kõiki toiminguid teha ka läbi e-kirja lüüsi võrdväärselt üleslaadimisega.

 

Tänane e-toimiku tehniline lahendus võimaldab lihtsalt ja kohtule lisakoormust tekitamata kasutada e-kirja lüüsi. Varasemalt oli takistuseks küsimus, et dokument ei jõua süsteemis õigesse kohtumajja või menetlusse. Advokatuuri ettepanek oli võtta kasutusele kaks erinevat e-kirja aadressi – näiteks menetlus@kohus.ee ja salajane@kohus.ee. E-kirja teemareale tuleks märkida asja number. Menetlus@ aadressi puhul on KIS2 tehniline lahendus võimeline tõstma e-kirja lisad otse õige asja juurde e-toimikusse. Salajane@ puhul tõstetaks kirjad küll samuti otse süsteemi, kuid nende puhul on vajalik enne avalikustamist ärisaladuse, hagi tagamise soovi vms esinemise tõttu viia läbi kohtunikupoolne menetluslik kontroll.

 

Koos KIS2-ga jäävad alles kohtumajapõhised e-posti aadressid, kuhu on võimalik e-kirju saata. Erisus on selles, et kui täna pidi kohtutöötaja käsitsi seda e-posti jälgima ning dokumente kandma Outlookist KIS-i, siis nüüd on võimalik need kirjad automaatselt KIS2 menetlusele lisada ning nendega tööd jätkata (enne registreerimist on nad nn puhvris). Advokatuur illustreeris mõningate piltidega:

KIS-is on seega sisuliselt lüüsi funktsionaalsus olemas. Kohtutöötajale on tehtud võimalikult lihtsaks nende e-kirjade töötlemine ja sissekandmine. Teatud reeglid, mille põhjal täidetakse osad andmed automaatselt (asja nr näiteks, kui vastatakse kohtult saadetud kirjale),  on juba kehtestatud ja neid reegleid saab KIS-is täiendada aja möödudes.

 

Muutmist vajab ka seadus ja kohtupraktika, mille kohaselt on IT süsteemi tõrkerisk pandud ebaõiglaselt advokaadile ja seeläbi ka tema kliendile, kusjuures tõrke esinemist ja selle põhjust on tagantjärele võimatu tõendada. Tänane kohtupraktika on selline, et tähtaja ennistamise taotlused jäetakse rahuldamata, kui ei ole tegemist üldise elektrikatkestuse või muu suureskaalalise probleemiga, mis on üldise ulatusega.

 

3.9. Eesti Advokatuuri ettepanek kriminaalmenetluse seadustiku muutmiseks seoses rahvusvahelise koostöö raames toimuva loovutamisega

 

Eesti Advokatuur tegi ettepaneku muuta ja täiendada kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) 19. peatüki ”Rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses” 8. jagu ”Loovutamine”.

 

2002. a Euroopa Liidu raamotsuse alusel loodud Euroopa vahistamismäärus lõi senikehtinud väljaandmise korra asemel uue, oluliselt lihtsama ja kiirema süsteemi kriminaalmenetlusele allutatud isikute ühest riigist teise üleandmiseks. Euroopa vahistamismäärus rajaneb liikmesriikide vastastikuse usalduse ja tunnustamise põhimõtetele ning tähendab sisuliselt seda, et kui üks liikmesriik on andnud korralduse isiku vahistamiseks, peavad teised riigid selle korralduse täitma ning isiku taotlevale riigile üle andma ilma, et seejuures kontrollitaks vahistamisotsuse põhjendatust.

 

Igal aastal antakse Euroopa Liidu riikides välja enam kui 10 000 Euroopa vahistamismäärust. Eesti Vabariik menetleb keskmiselt paarkümmend Eesti kodanike või elanike suhtes esitatud teiste liikmesriikide loovutamistaotlust aastas. Üle Euroopa ja ka Eestis on avalikkuse suurt tähelepanu pälvinud juhtumeid, kus Euroopa vahistamismääruse alusel isiku kinnipidamine ja välisriigile loovutamine on olnud äärmiselt ebaõiglane. Kõige tõsisemad probleemid on seondunud juhtumitega, kus loovutatud isik on vahistamismääruses ebaõigesti identifitseeritud (isik on kas nime sarnasuse või muude asjaolude tõttu aetud segamini eeldatavalt kuriteo toimepannud isikuga) või kus vahistamismääruse täitmise menetluses jäetakse arvestamata selged ja ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et vahistamismääruses nimetatud isik ei saanud väidetavat kuritegu toime panna (alibi). Kui loovutamistaotluse saanud riik oleks sellistes olukordades astunud samme tegelike asjaolude väljaselgitamiseks, siis ei oleks selliste juhtumite korral isikuid välisriigile loovutatud ning isikud poleks pidanud taluma kuude pikkust vangistust või muid piiranguid ning tegema jõupingutusi õigluse jaluleseadmiseks enda jaoks võõra keele ja õiguskeskkonnaga välisriigis.

 

Reeglina põhjendatakse Euroopa vahistamismääruse alusel isikute n.ö pimesi loovutamist väitega, et vastava meetme aluseks olev vastastikuse usalduse põhimõte ja Euroopa vahistamismääruse raamotsusest tulenev regulatsioon ei võimalda ka ilmselgelt problemaatilistel juhtumitel loovutamistaotlust täitvas riigis isiku kaitseks samme astuda. Selline väide on ekslik. Nõukogu 13.06.2002. a raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikide vahelise üleandmiskorra kohta (2002/584/JSK) näeb ette mitmed põhimõtted ja meetmed, mis on rakendatavad Euroopa vahistamismääruse täitmisel ebaõiglaste lahendite vältimiseks:

a) preambula lõik 12 sätestab:

"Käesolev raamotsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ja mis on kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, eelkõige selle VI peatükis. Käesolevat raamotsust ei tõlgendata keeluna ära öelda isiku üleandmisest, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, kui on objektiivselt alust arvata, et nimetatud vahistamismäärus on tehtud isiku kohtu alla andmiseks või karistamiseks kõnealuse isiku soo, rassi, usu, etnilise kuuluvuse, kodakondsuse, keele, poliitiliste vaadete või seksuaalse sättumuse alusel või et see kahjustaks selle isiku olukorda mis tahes eeltoodud põhjusel. Käesoleva raamotsusega ei takistata liikmesriigil kohaldamast oma põhiseaduse norme seoses õiglase menetluse, ühinemisvabaduse, ajakirjandusvabaduse ja sõnavabadusega muudes meediakanalites."

b) artikkel 1 lg 3 sätestab:

"Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6."

c) artikkel 14 sätestab:

"Kui vahistatu ei ole nõus oma üleandmisega nagu see on osutatud artiklis 13, on tal õigus, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ta üle kuulaks vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele."

d) artikkel 15 lg 2 sätestab:

"Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi edastatud teabest ei piisa üleandmisotsuse tegemiseks, küsib ta vajalikku lisateavet, eelkõige seoses artiklitega 3—5 ja artikliga 8, mis tuleb kiiresti saata ning võib selle saamiseks kehtestada tähtaja, võttes arvesse vajadust järgida artiklis 17 kehtestatud tähtaegu."

 

Kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatüki 8. jagu, mis reguleerib Euroopa vahistamismäärusega seonduvat siseriiklikus õiguses, ei sätesta kõiki vastava EL raamotsuse meetmeid ja põhimõtteid, mis on vajalikud loovutamismenetlusele allutatud isikute õiguste kaitseks.

 

Ettepaneku eesmärk oli muuta ja täiendada kriminaalmenetluse seadustiku loovutamismenetluse regulatsiooni selliselt, et (i) tõhustatakse loovutamismenetlusele allutatud isikute teavitamist nende õigustest loovutamismenetluses, (ii) nähakse ette Euroopa Liidu põhiõiguste harta rikkumine kui isiku loovutamisest keeldumise alus, (iii) määratakse kindlaks loovutamismenetlusele allutatud isiku ärakuulamise kord ja (iv) suurendatakse kohtu rolli loovutamismenetluses lisateabe nõudmisel. Muudatuste üldisem eesmärk on muuta menetlus Euroopa vahistamismääruse täitmisel senisest sisulisemaks ning vältida olukorda, kus Eesti kohtul on vastavas menetluses vaid nn kummitempli funktsioon. Seejuures on muudatuste juures rangelt silmas peetud vajadust tagada Eesti seaduse vastavus asjassepuutuvale Euroopa Liidu õigusele, eelkõige raamotsusele nr 2002/584/JSK. Muudatuste jõustumisel on kriminaalmenetluse seadustik täielikus kooskõlas Euroopa vahistamismääruse raamotsusega.

 

KrMS § 491 lg 1 täiendamisega nähakse ette Euroopa vahistamismääruse alusel isiku loovutamisest keeldumise kohustusliku alusena olukord, kus loovutamine oleks vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga. Ühelt poolt on sellises olukorras isiku loovutamisest keeldumine Eesti riigi rahvusvahelis-õiguslik kohustus, mis tuleneb Euroopa Liidu lepingu artiklist 6, teiselt poolt on selline alus vajalik selleks, et Eesti riigil oleks võimalik loovutamismenetluses järgida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni ja vastava Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika nõudeid. Euroopa vahistamismääruse raamotsuse kontekstis tugineb KrMS § 491 lg 1 p 5 raamotsuse preambula 12. lõikele ja artikkel 1 lõikele 3.

 

KrMS § 499 lg 3 ja 4 muutmisega sätestatakse expressis verbis loovutamismenetlusele allutatud isiku õigused ja pannakse menetlejale kohustus neid õigusi isikule tutvustada. Muudatus lähtub eeldusest, et üksnes juhul, kui isik on oma õigustest teadlik, saab ta neid reaalselt rakendada ja viimane omakorda on oluline meede selle tagamiseks, et loovutamismenetlus tervikuna viidaks läbi õigesti ja õiglaselt.

 

KrMS § 5001 lisamisega reguleeritakse seda, kuidas peab toimuma isiku tahte tuvastamine loovutamisega nõustumise või mittenõustumise osas ning ühtlasi sätestatakse loovutamisega mittenõustunud isiku ärakuulamise kohustus ülekuulamise vormis enne kohtulikku loovutamismenetlust. Nende toimingutega, mis kuuluvad dokumenteerimisele, tagatakse see, et kohus saab juba enne loovutamismenetluses peetavat kohtuistungit piisavalt informatsiooni nende küsimuste kohta, mida ta peab kohtumenetluses lahendama selleks, et otsustada loovutamine või sellest keeldumine.

 

KrMS § 502 lõiget 5 täiendatakse ühe lausega selle kohta, et kui loovutamisele allutatud isik taotleb lisateabe küsimist taotleva riigi pädevalt õigusasutuselt, peab kohus vastava taotluse lahendama põhistatud määrusega. Lisateabe küsimine vahistamismääruse väljastanud riigilt on oluline meede vahistamismääruses sisalduvate andmete vigade või puudulikkuse kõrvaldamiseks ning isiku õiguste kaitse seisukohalt on oluline, et kui Eesti kohus ei pea vaatamata isiku taotlusele lisateabe küsimist vajalikuks, tuleb ka vastav menetlusotsus  kirjalikult põhistada.

 

3.10. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, vangistusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

 

Eesti Advokatuur tegi eelnõu kohta järgmised märkused:

Eelnõu § 1 p 8 näeb ette KarS § 151 lg 1 muutmise. Kõnealuse muudatuse vajalikkust Eesti Advokatuur kahtluse alla ei seadnud, sest kehtiv norm on alates jõustumisest 2006. a osutunud mittetoimivaks. Käesolevas eelnõus väljapakutud normi sõnastus on aga ebaõnnestunud ning karistusnormina kehtestamiseks sobimatu. Justiitsministeeriumi poolt moodustatud nn karistusseadustiku eelnõu väljatöötamise kodifitseerimiskomisjon otsustas 07.06.2012. a toimunud koosolekul teha ettepaneku sõnastada KarS § 151 lg 1 järgmiselt:

 

"Kirjutise, pildi, sümboli või muu materjali kasutamise või  levitamise või muu tegevuse eest, millega avalikku rahu häirival viisil või süstemaatiliselt kutsutakse üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele isiku või isikute rühma vastu, keda määratletakse kodakondsuse, rahvuse, rassi, kehalise tunnuse, terviseseisundi, soo, keele, päritolu, seksuaalse sättumuse, usutunnistuse, maailmavaate, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel

- karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega."

 

Menetletavas eelnõu § 1 p 8 sisalduv säte on komisjoni pakutud versioonist erinev ning eelnõu seletuskiri ei selgita, mis põhjusel on tehtud valik teistsuguse sõnastuse kasuks. Advokatuuri hinnangul on komisjoni pakutud variant oluliselt parem ja seda nii koosseisu määratluse parema arusaadavuse ja jälgitavuse seisukohast kui ka ettenähtud sanktsiooni adekvaatsuse aspektist. Eelnõus sanktsiooni ülemmäärana ettenähtud kolmeaastane vangistus ei ole advokatuuri hinnangul antud koosseisu puhul põhjendatud. Sanktsiooni ebakohasust (liigset raskust) iseloomustab ainuüksi asjaolu, et üleskutse diskrimineerimisele on KarS § 151 lg 1 pakutud sõnastuse kohaselt karistatav kuni kolmeaastase vangistusega, samal ajal kui tegelik diskrimineerimine (isikute õiguste piiramine)  nn grupitunnuse alusel on eelnõuga sätestatud KarS § 152 lg 1 kohaselt karistatav vaid kuni üheaastase vangistusega. Karistusõiguse üldsätete kohaselt loetakse kihutamist täideviimisest kergemaks osavõtu vormiks ning Eesti Advokatuuri hinnangul puudub loogiline põhjendus selle põhimõtte ümberpööramiseks kõnealuste KarS eriosa sätete (§ 151 lg 1 ja § 152 lg 1) puhul.

 

Eeltoodust tulenevalt tegi advokatuur ettepaneku muuta eelnõu § 1 p 8 ning võtta selles sätestatu aluseks eelviidatud kodifitseerimiskomisjoni pakutud sõnastus.

 

Eelnõu § 1 p 12 pakutud uue KarS sätte, § 1511, sõnastus oli Eesti Advokatuuri hinnangul ebaõnnestunud. Esiteks, koosseisu määratluse järgi on muude koosseisu tunnuste täitmise korral karistatav ka sellise kuriteo õigustamine, mis ei olnud suunatud nn rühma vastu (sõjakuritegu, millega ei rünnatud rühmatunnusel määratletud ohvrit). Seega ei vasta koosseis normi pealkirjale ega ka EL Nõukogu raamotsuse 2008/913/JSK artikkel 1 lg 1 p (c) ja (d) sõnastusele. Teiseks, süüteokoosseisu tunnused on määratletud selliselt, et praktikas muutub tõsiseks probleemiks KarS § 151 lg 1 ja § 1511 lg 1 sätestatud kuritegude piiritlemine: KarS § 1511 lg 1 koosseisuliseks tunnuseks olev tegu ehk ähvardaval viisil avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine, mis põhjustab ohu teatud rühma või selle liikme vastaseks vihkamiseks, vägivallaks või diskrimineerimiseks, vastab prima facie üldjuhul ka KarS § 151 lg 1 koosseisule. Sellest tulenevalt on küsitav kõnealuse teo eraldi süüteokoosseisuna sätestamise vajalikkus, eriti arvestades asjaolu, et eelnõuga kavandatavad KarS § 151 lg 1 ja § 1511 lg 1 sanktsioonid on identsed. Eeltoodust tulenevalt soovitas advokatuur § 1511 sellisel kujul KarS-i lisamisest loobuda ning vajadusel täiendada KarS § 151 lg 1 sõnastust.

 

Eelnõu § 1 p 15 ettenähtud KarS § 255 lg 1 uus sõnastus jätab kuritegeliku ühenduse tunnuste hulgast välja varalise kasu saamise eesmärgi. Sellise muudatuse vajalikkust ei ole eelnõu seletuskirjas põhjendatud. Advokatuur pidas vajalikuks osundada, et ÜRO konventsioon piiriülese organiseeritud kuritegevuse vastu (nn Palermo konventsioon) sätestab artikli 2 alapunktis (a) "organiseeritud kriminaalse grupi" mõiste tunnusena mh eesmärgi saada otseselt või kaudselt rahalist või muud varalist kasu. Vastavalt konventsioonile on kõnealune eesmärk sätestatud kuritegeliku ühenduse koosseisu tunnusena ka kehtivas KarS § 255 lg 1. Varalise kasu saamise eesmärk on kuritegeliku ühenduse kui eraldi kuriteokoosseisu olemuslik tunnus ning sellest loobumine ei ole põhjendatud. Selline tunnus on eriti oluline arvestades asjaolu, et sanktsiooni raskuse tõttu on kuritegelik ühendus esimese astme kuritegu (karistatav kuni 12-aastase vangistusega). Seetõttu ei ole kohane põhjendada KarS § 255 lg 1 muutmise ettepanekut Saksamaa ja Soome karistusseaduste regulatsiooniga, mis varalise kasu eesmärki kuritegeliku ühenduse koosseisulise tunnusena ei sätesta (Saksamaal on vastava kuriteo maksimumkaristus 5 ja Soomes 2 aastat vangistust, kusjuures Soomes on karistamise eeltingimus see, et kuritegeliku ühenduse kaudu ka tegelikult pannakse toime vähemalt üks kuritegu või selle katse).

 

Eelnõu § 1 p 16 käsitleb ametiisiku definitsiooni muutmist ning advokatuuri hinnangul oli eelnõu sellisel kujul seadusena kehtestamiseks sobimatu. Ametiisiku kui erilise isikutunnuse määratlemise kriteeriumid peavad tagama kõigile süüteokoosseisu elementidele esitatud range selguse ja üheselt arusaadavuse nõude. Antud juhul näeb eelnõu ette ametiisiku mõiste määratlemise üksnes ametiseisundi ja avaliku ülesande mõistete kaudu (ametiisik on KarS § 288 lg 1 järgi igaüks, kellel on ametiseisund avaliku ülesande täitmiseks), kusjuures need mõisted on defineerimata. Eelduslikult näeb Justiitsministeerium ette, et ametiseisundi mõiste määratlemisel tuleks aluseks võtta 01.04.2013. a jõustuva korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 1 ja 2. Mõiste "avalik ülesanne" legaaldefinitsioon puudub. KVS regulatsiooni ebapiisav määratletus ja avaliku ülesande tunnuseid määratleva seaduse puudumine toob kaasa olukorra, kus ametiisiku mõiste rakendamine kriminaalmenetluses muutub menetlejate suvaks. Probleeme võib iseloomustada lihtsate näidetega. Näide 1: Riigivaraseaduse (RVS) § 29 p 1 kohaselt võib riigivara võõrandada, kui see ei ole vajalik riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil. Järelikult ei ole RVS § 29 p 1 alusel riigivara võõrandamine käsitletav avaliku ülesande täitmisena ning sellega tegeleval ametnikul ei ole ametiseisundit avaliku ülesande täitmiseks. Kas eeltoodu tähendab, et kõnealune ametnik ei ole ametiisik KarS § 288 lg 1 tähenduses ning ta ei saa riigivara võõrandamisega seoses toime panna ametialast kuritegu? Näide 2: Minister moodustab õigusakti eelnõu väljatöötamiseks töögrupi, kuhu kuuluvad erinevate ametkondade ametnikud, asjaga seotud sidusgruppide esindajad ja vastava valdkonna eksperdid. Töörühma töö tulemuste alusel valminud eelnõu kehtestatakse õigusaktina. Prima facie võib iga töörühma liikme kohta öelda, et ta osales KVS § 2 lg 2 p 1 tähenduses otsuse tegemises või selle sisulises suunamises ning järelikult oli tal ametiseisund avaliku ülesande täitmiseks KVS § 2 lg 1 mõttes. Kas seeläbi omandavad kõik töörühma liikmed, sh riigiga mitte mingisugust teenistusalast suhet omavad sidusgruppide esindajad ja eksperdid, ametiisikuteks KarS § 288 lg 1 tähenduses? Karistusõiguse üldpõhimõtete kohaselt on täiesti lubamatu selline olukord, kus isik omandab süüteokoosseisu täitmiseks nõutava erilise isikutunnuse ilma, et ta sellest ise aru saaks ja seega vastavat teadmist omaks. Nimelt sellise tagajärje tooks kaasa kõnealuse eelnõu § 1 p 16 vastuvõtmine seadusena. Eesti Advokatuur pidas äärmiselt oluliseks KarS-is sisalduva ametiisiku mõiste määratlemist selliselt, et isiku kvalifitseerimine ametiisikuks süüteomenetluses oleks üheselt ettenähtav seaduse tekstist ning see ei sõltuks menetlejate diskretsioonist.

 

Eelnõu § 1 p 26 näeb ette rahapesu kokkuleppe kriminaliseerimise. Advokatuur oli seisukohal, et tegemist on meie karistusõiguse süsteemi täielikult sobimatu normiga ning sellise normi sätestamisest KarS-is tuleks täielikult loobuda. Siinkohal on oluline rõhutada, et kontinentaaleuroopa õigussüsteem ei tunnista conspiracy't kui iseseisvat süütegu. Conspiracy mõiste juures tuleb arvestada ka seda, et sellega tähistatakse nii eraldi süüteokoosseisu kui ka kuriteost osavõtu ühte vormi. Rahvusvaheliste lepingute puhul on tüüpiline, et lepingu tekst ei täpsusta, mida konkreetses lepingus selle termini all täpsemalt silmas peetakse ning seega tõlgendatakse erinevates riikides vastava sättega seotud kohustuste sisu ja ulatust erinevalt. Asjassepuutuv Palermo konventsioon sätestab artiklites 5 ja 6 üheselt põhimõtte, et kriminaliseerimisel lähtuvad osalisriigid oma kriminaalõiguse põhimõtetest, mh sellest, kas riik tunnistab conspiracy või kuriteost osavõtu kontseptsioone või mõlemaid. Asjaolu, et Eesti karistusõigus ei loe karistatavaks ainuüksi kuriteo toimepanemisele suunatud kokkuleppe sõlmimist (ilma, et järgneks vähemalt mingi tegu, mis on suunatud kuriteo tegelikule realiseerimisele), kinnitab KarS § 221 lg 2. Sellest põhimõttest loobumine on äärmiselt ohtlik ja taunitav tendents. Kavandatav KarS § 3941 oleks Eesti karistusõiguse süsteemis anomaalia, sest sisuliselt pole võimalik adekvaatselt põhjendada, miks on rahapesu toimepanemisele suunatud kokkuleppe sõlmimine karistatav, aga mistahes muu kuriteo toimepanemisele suunatud kokkulepe (olgu tegemist kuitahes raske ja ohtliku teoga) sellist kvalifikatsiooni ei oma. Oluline on siinkohal märkida, et KarS § 400 (konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimine) on erandlik selles tähenduses, et sellega kriminaliseeritud teo osas on olemas üheselt keelav nn primaarnorm (konkurentsiseaduse § 4 lg 1), mistõttu on loogiliselt põhjendatav ka vastava sekundaarse karistusnormi olemasolu. Seega ei saa KarS §‑ile 400 tuginedes põhjendatult väita, et conspiracy kontseptsioon on Eesti karistusõigusesse üle võetud. Eesti Advokatuur on seisukohal, et ei Palermo konventsioon ega ükski teine Eestile siduv välisleping ei pane riigile rahvusvahelis-õiguslikku kohustust kriminaliseerida rahapesu toimepanemisele suunatud kokkuleppe sõlmimine iseseisva süüteona. Viimatinimetatut kinnitab ainuüksi asjaolu, et valdavas enamuses Palermo konventsiooniga ühinenud kontinentaaleuroopa õigussüsteemiga riikides ei ole rahapesu toimepanemisele suunatud kokkulepe iseseisva süüteona sätestatud. Advokatuur pidas äärmiselt oluliseks, et karistusõiguse muutmisel ei jäetaks kergekäeliselt kõrvale meie õigussüsteemis väljakujunenud õiguspõhimõtteid. Eesti karistusõigus on rajatud ideoloogiale, et karistatav on konkreetne tegu, mitte kavatsus või plaan mingit tegu toime panna. Sellest põhimõttest on loomulikult ka erandeid, eelkõige spetsiifilised erikoosseisud ja KarS § 221 sätestatu, kuid rahapesuga seonduvalt sellest põhimõttest täiendava erandi tegemiseks puudub meie hinnangul igasugune vajadus.

 

Üldise märkusena pidas advokatuur vajalikuks välja tuua asjaolu, et käesoleva eelnõuga soovitakse kehtestada põhimõttelisi muudatusi kehtivas karistusõiguses ning sellel on vaieldamatult oluline mõju kogu ühiskonnale. Vastavalt sellele peaks eelnõu koostamisega kaasnema selle mõjude analüüs, mis on antud juhul aga praktiliselt täielikult tegemata jäetud (eelnõu seletuskirja VI osas toodut ei saa sisuliselt mõjude analüüsiks lugeda). Potentsiaalselt igaüht puudutava olulise seaduseelnõu menetlemine ilma mõjude analüüsita on vastutustundetu.

 

3.11. Maksejõuetusasjade menetlemise keskuste loomine ja halduri nimetamise regulatsiooni muutmine

 

Justiitsministeeriumist saadeti arvamuse avaldamiseks väljatöötamiskavatsus juriidilisest isikust võlgniku suhtes peetava pankrotimenetluse või saneerimismenetluse koondamiseks teatud maakohtutesse (kompetentsikeskuste loomine) ja sellest tulenevalt ka pankrotihalduri määramise regulatsiooni muutmise kohta.

 

Olles tutvunud esitatud materjalidega ja konsulteerinud antud küsimuses advokaatidega, kes tegutsevad pankrotihalduritena, ei toetanud Eesti Advokatuur väljatöötamiskavatsuses esitatud kujul kompetentsikeskuste loomist ja sellest tulenevalt ka pankrotihalduri määramise regulatsiooni muutmist. Eesti Advokatuur nõustus, et pankrotiseadust tuleb muuta ja leida lahendusi, kuidas muuta pankrotimenetlust efektiivsemaks ja riigile  ning võlausaldajatele vähem kulukaks, kuid pakutud lahendus tuleb kõrvale jätta ja koostöös tegutsevate praktikutega alustuseks kaardistada tegelik probleemide ring ja seejärel asuda kaaluma võimalikke lahendusi ja jätkata tegevusi, mis on suunatud maksejõuetusmenetluse efektiivsemaks muutmisele.

 

3.12. Riigi õigusabi seaduse, riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

 

Justiitsministeeriumist saadeti arvamuse avaldamiseks riigi õigusabi seaduse, riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.

 

Eesti Advokatuur ei nõustunud osaliselt seaduse eelnõu § 5 punktiga 4, mis sätestab, et riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise kindlaksmääramiseks ning maksmiseks dokumentide esitamise korra e-toimiku kaudu kehtestab justiitsminister määrusega. Advokatuur tegi ettepaneku jätta antud punktist välja sõnad „ning maksmiseks“, kuivõrd riigi õigusabi seaduse § 24 lõike 1 kohaselt korraldab advokaadile riigi õigusabi tasu ja kulude väljamaksmist advokatuur, mistõttu on antud juhul seadusest tulenevalt tegemist advokaatide ja advokatuuri vahelise regulatsiooniga, mida ei peaks reguleerima justiitsminister oma määrusega.

 

Samuti ei saanud advokatuur nõustuda eelnõu § 4 punktiga 4. Vaieldamatult vajab kehtiv kriminaalmenetluse seadustiku § 189 lg 4 muutmist, kui rakendub digitaalse riigi õigusabi tasude ja kulude väljamõistmiseks tehniline realisatsioon, kuid pärast arenduste läbiviimist ei peaks olema menetlejal võimalik vabalt valida, kas ta soovib lahendada taotlust digitaalselt või paberkandjal, vaid üldiselt peaks seda tegema digitaalselt ja üksnes erandlikel asjaoludel paberkandjal, millised juhud peaksid olema reguleeritud RÕS § 21 lg 33 alusel justiitsministri poolt kehtestatavas määruses. Seega tegi advokatuur ettepaneku sõnastada kõnealune säte järgnevalt „(4) Määratud kaitsjale toimingupõhise tasu väljamaksmise taotlus lahendatakse digitaalselt uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu infosüsteemis, välja arvatud justiitsministri poolt kehtestatud juhtudel ja korras.“.

 

Täiendavalt vajasid muutmist ka riigi õigusabi infosüsteemi arendusega seotud sätete jõustumise tähtajad, kuivõrd advokatuurile teadaolevalt on planeeritud eelkõige advokaatide tegevusega seotud muudatused infosüsteemis realiseerida 01.04.2013. a. Seega peaksid eelnõu § 1 punktid 1, 2 ja 3 jõustuma 01.04.2013. a ja eelnõu § 1 p 4 ja § 4 punkt 4 jõustuma 01.01.2014. a.

 

Täiendavalt pööras advokatuur tähelepanu seletuskirjas toodud mõningatele viidetele, mis vajaksid selguse mõttes täpsustamist. Seletuskirja punktis 3 on toodud välja, et „Kui tehniliselt saab tellimus praegu alguse advokaadi määramise taotlusest, siis tulevikus enam sellist taotlust pole ning riigi õigusabi andmise määrus ise on aluseks tellimuse tekkimiseks, seda aga mitte kohe seaduse jõustumisel, vaid uute infosüsteemi arenduste valmimisel. Samuti ei hallata RIS-is riigi õigusabi taotlusi.“. Advokatuur täpsustas, et antud sätte muutmise ettepanekut tehes soovis advokatuur vabaneda terminist tellimus ja kasutada läbivalt terminite tellimus ja taotlus asemel ühte terminit – taotlus, kuivõrd läbivalt kasutab riigi õigusabi seadus siiski terminit taotlus (n RÕS § 18 lg 1). Seega hallatakse RIS-s edasi ikka taotlusi riigi õigusabi osutaja määramiseks, kuid need genereeritakse automaatselt riigi õigusabi andmise määrustest.

 

Teiseks on seletuskirjas viidatud läbivalt (n punkti 6 alapunktides 1.1, 3.1, 4.1), et sihtrühmal puudub vajadus muutustega kohanemisele suunatud tegevusteks ja koolitusvajaduseks. Advokatuur nõustus, et suuri muudatusi ei too endaga kaasa need infosüsteemi muudatused, mis on seotud riigi õigusabi osutaja määramisega, kuid nii advokaatide, menetlejate, prokuröride kui ka kohtunike töös toimuvad põhimõttelised muudatused, mis on seotud tasude ja kulude kindlaksmääramise taotlemise korras. Selles osas uuele korrale üleminek eeldab kindlasti kõikide osapoolte eelnevat koolitamist. Advokatuur oli hetkel planeerinud advokaatidele koolituse läbiviimise 2013. a esimeses kvartalis ja koolitamiseks vajalikud kulud kantakse riigi õigusabi korraldamiseks eraldatud riigieelarvelistest vahenditest.

 

Lisaks on seletuskirjas viidatud, et praegu kulub RIS-i haldamiseks ca 100 000 eurot aastas ja prognoositav kulu on edaspidi aastas 125 000 eurot. Advokatuuri andmete põhjal kulus aga 2012. a RIS-i haldamiseks ca 116 000 eurot ning advokatuur prognoosib 2013. a kuluks ca 150 000 eurot. Lisaks peab advokatuur veel vajalikuks märkida, et RIS II arendamise jaoks on advokatuurile eraldatud 2012. a riigi eelarvelistest vahenditest 100 000 eurot.

 

Täiendavalt pööras advokatuur tähelepanu asjaolule, et kohtumenetluses tuleb taotlused, sh ka taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks, esitada hiljemalt kohtuliku uurimuse lõppedes, enne vaidluste algust, kuid arvestades asjaolu, et edaspidi tuleb antud taotlus esitada üksnes digitaalselt, siis võib see kohtuistungi keskel olla üsna problemaatiline. Seega on vajalik leida ka antud olukorrale lahendus, n viisil, et riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramise taotlust on advokaadil õigus esitada kohtule ka pärast istungi lõppemist.

 

Eelnõu §-de 4 ja 5 osas, mis sätestavad kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muudatused, pidas advokatuur vajalikuks märkida, et kohtutel tuleb tagada juurdepääs digitaalsele toimikule neile isikutele, kellel puudub selleks võimalus. Üheks võimalikuks lahenduseks on üldkasutavate arvutite kasutamise võimaluse tekitamine kohtute kantseleides. Eeltoodust tulenevalt tegi advokatuur ettepaneku täiendada eelnõud sättega, mis paneks kohtutele kohustuse tagada isikutele võimalus tutvuda kohtu ruumides digitaalse toimikuga.

 

Eesti Advokatuur ei toetanud KrMS-i § 165 lõike 41 ja VTMS-i § 41 lõike 41 muudatusi, millega täiendatakse kriminaal- ja väärteomenetluses kutse e-toimiku süsteemis kättetoimetamise regulatsiooni selliselt, et menetlusdokumendi vastuvõtmist e-toimiku süsteemis võib edaspidi kinnitada ka seda avamata. Lahendus, mille kohaselt tuleb menetlusdokumendi vastuvõtmist kinnitada seda avamata, ei ole mõistlik. Menetlusdokumendi kättetoimetamine tähendab dokumendi formaliseeritud ja dokumenteeritud üleandmist selle adressaadile dokumendi sisu adressaadile teatavakstegemise eesmärgil. Seega on taolise tehnilise lahenduse eesmärk saada menetlusosaliselt kinnitus dokumendi kättesaamise kohta, jättes täielikult tähelepanuta suunata menetlusosaline ennekõike tutvuma dokumendi sisuga. Kui menetlusdokumendi allalaadimise protsess, mis on üsna pikk, katkeb, siis dokumenti näha ei õnnestu ja samal ajal kaob dokument ära kättetoimetamata dokumentide vaatest ning kasutaja isegi ei tea, mis dokument see oli, mis loetakse kättetoimetatuks. Allalaadimisprotsessi käigus, kui ekraanil on tekst „laen ...“, on suur n.ö „hangumise“ risk, eriti, kui internetiühendus on halb või toimub üle mobiilse lahenduse. Äsja kättetoimetatud dokumendid ei tohiks koheselt kaduda „kättetoimetamata dokumentide“ vaatest, vaid võiksid sinna jääda teatud ajaks, näiteks võiksid olla kättesaadavad paar nädalat või kuu aega ka siis, kui nad on kätte toimetatud (märkega, et on vastu võetud, bold-tekst asendub tavalisega ja liiguvad nimekirja lõppu vmt lahendus). "Tegevuste" menüü peaks jääma seejuures kasutatavaks, st peaks olema võimalik dokumenti taasavada või uuesti saata meiliga. See on vajalik paremaks töökorralduseks ning selleks, et proovida dokumenti uuesti kätte saada, kui tekkis tehniline tõrge avamise või salvestamisega. Seega KrMS-i § 165 lõike 41 ja VTMS-i § 41 lõike 41 muudatused ei arvesta kättetoimetamise eesmärgiga – dokumendi sisu adressaadile teatavakstegemine, ja arvestades nii kriminaal- kui väärteomenetluse olemust võib see kaasa tuua arvukalt põhiõiguste riiveid, mis omakorda põhjustavad täiendavaid kohtuvaidlusi ja see omakorda kohtute töökoormuse kasvu.

 

Advokatuur nõustus, et otstarbekas on kõigis menetlusseadustikes reguleerida menetlusdokumentide infosüsteemi kaudu kättetoimetamine ühtmoodi, mistõttu vajavad muutmist ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavad sätted.