2011 a. ülevaade

Osalemine õigusloomes 2011. aastal

Advokatuur esitas 2011. a õigusaktide kohta 19 arvamust. Enamasti esitas advokatuur arvamuse õigusakti eelnõu kohta, kui advokatuuri poole pöörduti arvamuse andmiseks.

Alljärgnevalt on toodud ülevaade advokatuuri seisukohtadest olulisemates küsimustes õigusloomes.

Advokatuuriseaduse muudatustest

Õiguskomisjon palus 07.02.2011. a kirjas seisukohta advokatuuriseaduse muudatustele. Advokatuur nõustus eelnõus sisalduvate ettepanekutega ja toetas mõtet, et juristide liikumist kutsealade vahel tuleks lihtsustada. Advokatuur nõustus, et on mõistlik leevendada imperatiivseid piiranguid erinevates seadustes, mis takistavad liikumist ühest organisatsioonist teise. Sellest tulenevalt toetas advokatuur paragrahvi 26 lõike 31 muudetud sõnastust, tehes ühe normitehnilise täpsustuse:
1. Paragrahvi 26 lõiget 31 muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt:
„(31) Vandeadvokaadina võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on vähemalt kolm aastat tegutsenud riigikohtunikuna, kohtunikuna Euroopa Kohtus, Euroopa Inimõiguste Kohtus või Euroopa Kohtu esimese astme kohtus või õiguskantslerina.“.

Paragrahvi 26 lõike 3 osas pidas advokatuur vajalikuks märkida, et nõustub pakutud ettepanekutega selles osas, mis puudutavad kohtunikke, notareid ja prokuröre, kuid ei saa nõustuda nö lahtise loetelu lisamisega muudest „tunnustatud juristidest“. Eelnõu paragrahvi 26 lõike 3 punkti 3 sõnastuse kohaselt võib advokatuuri liikmeks vandeadvokaadina võtta ka isiku, kes on sooritanud vandeadvokaadieksami ja on kogenud ja tunnustatud jurist, kes on vähemalt 3 aastat töötanud vandeadvokaadi, kohtuniku, notari või prokuröriga samaväärset juriidilist kõrgkvalifikatsiooni nõudval ametikohal. Advokatuuri hinnangul tooks seaduse selline täiendamine praktikas kaasa tulemuse, et vandeadvokaadi eksami võiksid edaspidi sooritada pea kõik juristid, kes on omandanud õiguse õppesuunal magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni ning kellel on vähemalt kolmeaastane töökogemus, sest lisakriteeriumile „tunnustatud jurist“ mittevastavuse alusel kedagi vandeadvokaadiks vastu võtmata jätta on äärmiselt keeruline või praktiliselt võimatu, tekitades tarbetuid vaidlusi. Kui teiste eelnõus toodud elukutsete puhul (kohtunikud, notarid, prokurörid) on isikud, sarnaselt advokaatidele, sooritanud kvalifikatsioonieksami või läbinud muul viisil põhjaliku sobivuse kontrolli, siis „tunnustatud juristide“ puhul seda eelnevalt toimunud ei ole. Arvestades advokaadi töö spetsiifikat ja advokaadile esitatavaid kõrgendatud nõudeid, ei ole advokatuuri hinnangul põhjendatud, et juristid, kellel puudub varasem töökogemus advokaadina, kohtunikuna, notarina või prokurörina, pääseksid otse vandeadvokaadi eksamile – nad peaksid siiski astuma advokatuuri kas vandeadvokaadi abina või vanemabina ja omandama kogemusi vandeadvokaadi juhendamisel. Advokatuuri hinnangul on oluline ka õigusselguse põhimõtte tagamine, mis tähendab, et isikutel oleks seadust lugedes üheselt selge, kas neil on võimalik sooritada kohe vandeadvokaadi eksam või mitte. Kui lisaks kohtunikele, prokuröridele või notaritele soovitakse nimekirja lisada veel mõni juristi elukutse, siis tuleks see läbi arutada ja konsensuse korral otsesõnu seaduses nimetada, jättes vastav loetelu siiski lõplikuks ja selgeks.

Sellest tulenevalt pakkus advokatuur, et paragrahvi 26 lõiget 3 muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt:
2. „(3) Vandeadvokaadina võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on sooritanud vandeadvokaadieksami ja on:
1) õigusteaduse doktor;
2) olnud vandeadvokaat ja astub advokatuuri viie aasta jooksul pärast seda, kui ta on olnud advokatuurist käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 1 või 4 sätestatud alusel välja arvatud;
3) olnud vähemalt kolm aastat kohtunik, notar või prokurör ja astub advokatuuri viie aasta jooksul pärast kohtuniku, notari või prokurörina tegutsemise lõpetamist.“

Seoses advokatuuri liikmete vastuvõtmisega ja advokaadieksamite korraldusega palus advokatuur teha eelnevaga haakuva, hädavajaliku muudatuse advokatuuriseaduses. Nimelt, advokaadieksami detailne korraldus oleks vaja viia seaduse tasandilt advokatuuri kodukorra tasandile. Praegune seadus on ülereguleeritud ja jäik. Advokatuuriseaduse paragrahvides 31-33 on kirjeldatud liiga detailne eksami läbiviimise kord, mis ei võimalda teha mõistlikke muudatusi kutsesobivuskomisjoni töös ja eksamite korraldamisel olukorras, kus komisjoni koormus on kasvanud. Advokatuuri poolt alljärgnevalt pakutavas sõnastustes antakse seaduses eksami korraldamise kõige olulisemad aluspõhimõtted, jättes detailid advokatuuri kodukorra lahendada, sealjuures on jätkuvalt tagatud eksamite objektiivsus ja advokatuuri astujate teadmiste ja oskuste mitmekülgne kontroll. Pakutavad muudatused ei vaja rakendussätteid, sest advokaadieksamite kord on ka praegu advokatuuri kodukorras üksikasjalikult reguleeritud ning õiguslikku tühimikku ei teki. Märkisime, et advokatuuril on kavas kodukorda muuta, sh eksamikorralduse osas, advokatuuri 6. mai 2011 üldkogul.

3. Paragrahvi 31 lõiget 3 muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Advokaadieksami sisu, eksamitulemuste hindamine ja eksami läbiviimise täpsem kord, sagedus ja muud korralduslikud küsimused sätestatakse advokatuuri kodukorras.“
4. Paragrahvi 31 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.
5. Paragrahv 32 tunnistatakse tervikuna kehtetuks.
6. Paragrahv 33 tunnistatakse tervikuna kehtetuks.

Äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu

Äriseadustiku muutmise seaduse eelnõuga seoses soovis advokatuur väljendada järgmisi seisukohti.

Eelnõu § 1 p 9 kohaselt muudetakse ÄS § 393 lg-t 2 muuhulgas, et ühinemisaruannet ei pea koostama, kui sellega on nõus /.../ ühinevate aktsiaseltside kõik aktsionärid. Seletuskirjast tulenevalt on taolise regulatsiooni eesmärgiks sätestada, et aktsiaseltside ühinemise korral peavad kõigi ühinevate aktsiaseltside aktsionärid ühinemisaruande mittekoostamisega nõus olema. Sõnastus ei tekita ilmselt probleeme, kui ühinevad kaks aktsiaseltsi. Samas tuleb sageli ette eri liiki äriühingute omavahelisi ühinemisi (eelkõige osaühing ja aktsiaselts omavahel). Praeguse sõnastuse juures jääb ebaselgeks, kes peaks sellisel juhul nõustuma ühineva osaühingu ühinemisaruande mittekoostamisega - kas üksnes osaühingu osanikud või siis ka aktsiaseltsi aktsionärid. Eeldades, et kui vähemalt üks ühinevatest ühingutest on aktsiaselts, on ilmselt alati vajalik kõigi selle aktsionäride nõusolek.
Sellest eeldusest lähtuvalt tegi advokatuur ettepaneku täiendada seaduse sõnastust alljärgnevalt (muudatus allajoonitud): „Ühinemisaruannet ei pea koostama, kui /.../ sellega on nõus /.../ kõigi ühinevate aktsiaseltside kõik aktsionärid.“

Kuivõrd eelnõus on kasutatud sarnast sõnastust analoogse põhjendusega ka mitmes muus sättes, siis tegime ettepaneku samamoodi täiendada ka eelnõu ülejäänud sätteid, kus kasutatakse sarnaseid konstruktsioone, s.o eelnõu § 1 p 11 (muudetakse § 394 lg-t 2), § 1 p 36 (muudetakse § 436 lg-t 2) ja § 1 p 38 (muudetakse § 437 lg-t 2).

Eelnõu § 1 p 15 kohaselt täiendatakse ÄS § 411. Täiendusest võib aru saada, et osaühingu ühinemisel tuleb nõue audiitorkontrolli läbiviimiseks esitada ühe nädala jooksul ÄS § 397 2. lõikes nimetatud dokumentidega tutvumise võimaldamisest arvates. ÄS § 397 lg-t 2 eelnõuga muuta ei kavatseta. Nimetatud sätte kohaselt tuleb vähemalt kaks nädalat enne ühinemislepingu heakskiitmise otsustamist osanikele või aktsionäridele võimaldada tutvumist ühinemislepingu, ühinemisaruande ja audiitori aruandega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seadus ei täpsusta osaühingu puhul, millisel moel tuleb osanikke nimetatud andmete avalikustamisest teavitada (aktsiaseltsi osas on hetkel ette nähtud teate avaldamine Ametlikes Teadaannetes). Praktikas on soovitav osanikke ja aktsionäre dokumentide avalikustamisest kirja teel informeerida, kuid on juhuseid, kus seda soovitust ei järgita. Sageli saavad osanikud kavandatavast ühinemisest teada alles siis, kui kutsutakse kokku osanike koosolek ühinemislepingu heakskiitmiseks. Selleks ajaks võib aga väljapakutud ühenädalane tähtaeg juba möödas olla. Kuivõrd ka aktsionärid tõenäoliselt igapäevaselt Ametlike Teadaannetega ei tutvu, võiks kaaluda samuti nende täiendavat teavitamist dokumentide kättesaadavaks tegemisest. Sellest lähtuvalt tegi advokatuur ettepaneku kaaluda ÄS § 397 lg 2 täiendamist alljärgnevalt: „Juhatus teavitab osanikke või aktsionäre dokumentidega tutvumise võimaldamisest samas korras kui osanike koosoleku või aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumisest hiljemalt tutvumisvõimaluse alguseks. “

Kirjeldatud täienduse tegemisel langeks ära ka eelkirjeldatuga analoogne probleem, kus vähemusosanike või aktsionäride õigused jäävad puuduliku informeerituse tõttu teostamata, mis muidu võiks seonduda eelnõu § 1 p 17 (muudetakse § 412 lg-t 3), § 1 p 25 (muudetakse § 421 lg-t 4), § 1 p 30 (muudetakse § 430) rakendamisega.

Ka kõik nimetatud sätted seovad dokumentide avalikustamisega ÄS § 397 lg 2 või siis selle erinormiks oleva ÄS § 419 toodud korras teatud õiguslikud tagajärjed.

Eelnõu § 1 p 29 kohaselt täiendatakse ÄS § 424 erandiga, mille kohaselt ei pea ühinemislepingu audiitorkontrolli teostamisel täiendavalt läbi viima üleantava vara kui mitterahalise sissemakse hindamist. Kuivõrd seaduse kohaselt on võimalik, et audiitor kontrollib osanike nõudel ka osaühingu ühinemislepingut, võiks selliseks juhtumiks ka osaühingud vabastada täiendavast mitterahalise sissemakse hindamise läbiviimise vajadusest. Jääb mõistetamatuks, miks peaks osaühingute ühinemismenetlus sellisel juhul keerulisem olema. Sellest lähtuvalt tegime ettepaneku sätestada kavandatava ÄS § 424 lg-ga 2 analoogne regulatsioon ka ÄS § 411 lg-na 2 osaühingute suhtes.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu

Eesti Advokatuur edastas seisukohad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RTRTS) muutmise seaduse eelnõu kohta. Samuti juhtisime tähelepanu praktikas ilmnenud probleemkohtadele, millele advokatuur on küll eelnevalt tähelepanu juhtinud, mis on vajalikud tõhustamaks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemi, kuid mis on tänaseks endiselt lahendamata.

Eelnõuga nähakse ette § 32 lg 1 muutmine selliselt, et teatada tuleb ka kahtlaste tehingute katsetest. Eelnõu seletuskirjas märgitu kohaselt tuleneb muudatuse vajadus FATFi soovitusest nr 13, mis sätestab, et teatada tuleb ka kahtlaste tehingute katsetest ning see nõue peab olema selgesõnaliselt sätestatud seaduses või muus õigusaktis.

Eesti Advokatuuri hinnangul tuleks vastav säte, hoolimata FATFi soovitustest, ennekõike õigusselguse põhimõtet silmas pidades eelnõust välja jätta. Kuivõrd Eesti Advokatuuri hinnangul on RTRTS regulatsioonis tõsiseid vajakajäämisi õigusselguse osas, siis katsest teatamise kohustuslikuks tegemine muudab seaduse veel ebaselgemaks. Õigusselguse põhimõte tuleneb Eesti Vabariigi põhiseadusest, mille kohaselt peab seadus võimaldama inimesel avaliku võimu tegevust teatava tõenäosusega ette näha ja vastavalt sellele õigesti käituda. Õiguspärane käitumine sõltub aga sellest, kuidas inimene mõistab riigi poolt kehtestatud käitumisjuhiseid. Seega peavad õigusaktid olema sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt, et isikul oleks võimalik piisava tõenäosusega ette näha, milline õiguslik tagajärg kaasneb teatud tegevuse või tegevusetusega. Kuivõrd juba praegusel hetkel võib öelda, et eelnõus toodud § 32 lg 1 uus sõnastus on ebaselge, siis ka vastava normi rakenduspraktikas ei saa valitseda õigusselgus. Eeltoodust tulenevalt palus Eesti Advokatuur vastava sätte eelnõust välja jätta.

Seoses eelnõu § 40 lg 5-7 muutmisega (vara arest piiramata ajaks) märkis advokatuur, et nii hetkel kehtiva seaduse sõnastus kui eelnõu näeb ette vara käsutamise piiramist üle seaduses ettenähtud piirtähtaegade, kui asjas on alustatud kriminaalmenetlust. Samas ei ole eelnõus mingeid ajalisi piirmäärasid. Säte võimaldab ebaproportsionaalselt piirata isiku õigust käsutada oma vara, kui kriminaalmenetlus venib, seda enam veel olukorras kus eelnõu laiendab konfiskeeritava vara mõistet mitte ainult kuriteo teel või selle asemel saadud vara, vaid ka vara suhtes, mis on segatud kuriteo teel saadud varaga. Eesti Advokatuur teeb ettepaneku sätestada konkreetne ajaline piirmäär, millest üle ei või vara käsutamist takistada.

Eesti Advokatuuri hinnangul tuleb lisada eelnõusse nn III rahapesu tõkestamise direktiivi 2005/60 artiklid 14 ja 15 lg 3. Eesti Advokatuuri hinnangul ei ole põhjendatud vastavate sätete puudumine Eesti õiguskorras. Kuivõrd nn III rahapesu tõkestamise direktiivi artikli 14 eesmärk on vältida kliendi isiku identifitseerimise korduvat menetlemist, mis viib viivitusteni ja ebatõhususele äritehingutes, on Eesti Advokatuuri hinnangul asjakohane ka Eestis lubada sobivaid kaitsemeetmeid kasutades suhete loomist klientidega, kes on identifitseeritud mujal. Juhul kui isik või asutus toetub kolmandatele isikutele, lasub lõplik vastutus identifitseerimiskohustuse eest kolmandalt isikult pärinevatele andmetele tuginejal.

Mõistlik on ka nn III rahapesu tõkestamise direktiivi artikli 15 ülevõtmine Eesti õiguskorda, mille kohaselt võib direktiiviga hõlmatud asutuste või isikute ja direktiivi reguleerimisalast välja jäävate füüsiliste või juriidiliste isikute vaheliste lepinguliste esindus- või allhankesuhete korral rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid kohustusi nendele esindajatele või allhanke osutajatele osana asutustest või isikutest, kelle suhtes direktiivi kohaldatakse, määrata vaid lepingu ja mitte direktiiviga. Vastutus direktiivi järgimise eest jääb asutusele või isikule, kelle suhtes seda kohaldatakse.

Nn III rahapesu tõkestamise direktiivi 2005/60 artikli 14 ja 15 ja teiste nendega seonduvate artiklite sisseviimiseks tuleks muuta RTRTS § 14 lõiget 3 ja sõnastada see järgmiselt:
„Kohustatud isikul on õigus § 13 lõike 1 punktides 1-4 nimetatud hoolsusmeetmete kohaldamisel tugineda teabele, mille ta on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saanud § 3 lõike 1 punktides 1, 2 ja 7-9 ja lõikes 2 nimetatud isikutelt, kes on kantud Eestis äriregistrisse või kes on registreeritud või kelle tegevuskoht on Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või kolmandas riigis, kus kehtivad käesolevas seaduses sätestatuga võrdväärsed nõuded.“

Lisaks eelnõus toodule vajavad Eesti Advokatuuri hinnangul hetkel kehtiva rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses läbivaatamist järgmised paragrahvid.

RTRTS § 8 – tegelik kasusaaja: Tegeliku kasusaaja mõiste vajab täpsustamist. Kohustatud subjektidele ei ole selge, kui kaugele tuleb minna ning kuidas kontrollida äriühingu aktsionäre ning juhul, kui konkreetset füüsilist isikut, kes omaks kontrolli, ei ole. Eesti Advokatuur teeb ettepaneku reguleerida selgemalt tegeliku kasusaaja mõistet, sh ka juhud, millal tuleb tõdeda, et konkreetset kasusaavat füüsilist isikut ei ole. Ilmselgelt ei ole kogu majandussfäär üles ehitatud variisikute kasutamisele, vaid äriühingutel ja organisatsioonidel on oma iseseisvad tegevuse eesmärgid.

RTRTS § 18 – lihtsustatud korras hoolsusmeetmete rakendamine: Hetkel kehtivas RTRTS on sisuliselt ära nullitud kogu lihtsustatud hoolsusmeetmete rakendamise võimalus ja muudetud see tegelikult olematuks. Kui rakendada korraga kolme eeldust, mis peavad esinema üheaegselt, siis ei olegi praktikas võimalik lihtsustatud korras hoolsusmeetmeid rakendada, kuna RTRTS § 18 lg 4 p 3 piirab ära, et seda liiki tehingutest tulenevate kohustuste aastane koguväärtus ei või ületada 15 000 eurot. Sisuliselt tähendab see, et ettevõtte vastava valdkonna (näiteks põhitegevuse) kogukäive aastas ei või ületada 15 000 eurot ja kui ületab, siis mitte kunagi lihtsustatud korras hoolsusmeetmeid rakendada ei saa.

RTRTS § 18 lg 4, mille kohaselt on täiendavaks tingimuseks, et kohustatud isik registreerib kliendi kohta vähemalt § 23 lg 2 punktides 1-4 sätestatud andmed, sisuliselt takistab hoolsusmeetmete lihtsustatud korras rakendamist väga oluliselt, sest RTRTS § 23 lg 2 sätestab muuhulgas kohustust teha isikusamasuse tuvastamiseks esitatud isikut tõendavast dokumendist koopia, aga ka annab üksikasjaliku loetelu dokumentidest ja andmetest, mida fikseerida. Vastava sättega takistatakse isiku ja tema esindusõiguse tuvastamise tegelikku ehk sisulist lihtsustamist. Senine RAB-i ja Rahandusministeeriumi praktika on olnud kohustatud subjekti kahjustav, st kõiki seaduse kohaldamisel tekkivaid tõlgendusvõimalusi kasutatakse kohustatud subjektide kahjuks ja nende kohustusi laiendavalt.

Esiteks, eesti keeles ametlikult avaldatud direktiivis nr 2006/70/EÜ ei ole sätestatud, et lihtsustatud korra rakendamiseks toodud tingimusi tuleb kohaldada kumulatiivselt. Vastavalt ei olnud ka enne 26.12.2009. a kehtinud RTRTS-is nimetatud tingimusi sätestatud kumulatiivsena. Teiseks, vastav direktiiv ei näe ette RTRTS § 18 lg 4 p 4 toodud sätte nõuet lihtsustatud korra rakendamise tingimusena. Tegemist on seega siseriikliku „omaloominguga“, millega põhjendamatult piiratakse ettevõtlusvabadust ja blokeeritakse lihtsustatud korra kasutamist Eestis. Kolmandaks, RTRTS § 18 lg 4 p 3 ehk rahaline künnis teatud tüüpi tehingute rahalisele mahule üldiselt on igal juhul ebaproportsionaalne ettevõtlusvabaduse piirang. Eelnõu koostajate väide, et sellist piirangut peab rakendama tulenevalt nn III rahapesu tõkestamise direktiivist ja direktiivist nr 2006/70/EÜ, ei ole korrektne. Künnist on meie hinnangul rakendatud ebaõigesti. Viimatinimetatud direktiivi nr 2006/70/EÜ kohaselt on rahaline künnis siiski mõeldud iga konkreetse toote või teenuse või tehingu (või omavahel seotud tehingute) kohta, mitte aga ühe rahalise künnisena, kuhu alla peavad mahtuma kõik sama liiki tehingud kõikide klientidega kokku. Rahalist künnist tuleks rakendada iga vastava tehingu kohta eraldivõetuna, näiteks konkreetse kliendiga sõlmitud tehing aastasel perioodil.

On selge, et ettevõtlusvabaduse realiseerimiseks ja tulu teenimiseks ei ole mõtet ühtegi äriühingut pidada, kui tema käive on alla 15 000 euro. Samuti on eelduslikult äriühingul mingi põhitegevusala, kus sõlmitakse ühte tüüpi tehinguid. Seega, lihtsustatud meetme rakendamise võimalus on praktikas lihtsalt ära kaotatud ning seaduses toodud lihtsustatud hoolsusmeetme võimalus on üksnes illusoorne. Eesti Advokatuuri hinnangul puudub RTRTS-i eesmärkidest või muudest kaalutlustest lähtuv kaalukas huvi välistada Eestis lihtsustatud hoolsusmeetmete rakendamine ja selliselt piirata ettevõtlusvabadust ebaproportsionaalselt ja eesmärgipäratult.

On igati loogiline, et direktiivide õige kohaldamise korral tuleb rahalist künnist rakendada tehingu või seotud tehingute kohta eraldi ning lihtsustatud hoolsusmeetmete kohaldamine peab olema võimalik piiramatu hulga tehingute puhul, kui need eraldivõetuna ükski ei ületa rahalist künnist, olgu selleks künniseks siis 15 000 eurot või mõni muu summa.

Seega hetkel kehtiv § 18 sisuliselt vähendab lihtsustatud korras hoolsusmeetmete rakendamise võimalused nullini, mis on aga olemuselt vastuolus ka rahapesu tõkestamise direktiividega, mis selgelt taolist lihtsustatud korda ette näevad. Tegemist on ebaproportsionaalse ja eesmärgipäratu ettevõtlusvabaduse piiramisega. Eesti Advokatuur tegi ettepaneku lihtsustatud hoolsusmeetme kohaldamise aluseid mitte kohaldada kumulatiivselt või ümber sõnastada RTRTS § 18 lg 4 p 3 selliselt, et rahaline künnis oleks kohaldatav eraldivõetuna tehingute kohta, mitte kogusummana kõikidele samalaadilistele tehingutele.

RTRTS § 56 – majandustegevuse registrist registreeringu kustutamine: RTRTS sätestab ettevõtjalt sisuliselt tegevusloa äravõtmise ajutiselt või alaliselt, kui on rikutud oluliselt või korduvalt RTRTS nõudeid. Tegemist on ebaproportsionaalse tagajärjega. Sisuliselt tähendab see vastaval tegevusalal tegevuse lõpetamist sundkorras, kui esineb korduv pisirikkumine. Rõhutame, et sealjuures on RTRTS sätestatud selliselt, et üksi jurist, ka kogenud advokaat, ei suuda täpselt piiritleda, millal on hoolsusmeetmeid täidetud küllaldaselt, et riigi arvates oleks see „piisav“. Samuti ei ole võimalik defineerida, mis on „oluline“ rikkumine. Säte võimaldab ulatuslikke kuritarvitusi riigi sunnijõu aparaadi poolt neile mittemeelpäraste isikute suhtes.

RTRTS 7. peatükk- väärteokoosseisud RTRTS sätete rikkumise eest: RTRTS sätestatud väärteokoosseisud vajavad ülevaatamist kuna on Eesti Advokatuuri hinnangul ebaproportsionaalsed, mis võimaldavad ükskõik millist seaduse kohustatud subjekti riigi poolt karistada.

RTRTS on suures osas õigusselgusetu seadus, kuna sellest ei saa ükski kohustatud subjekt vastust, mida ta peab täpselt tegema, et tema käitumine või tema poolt rakendatud meetmed oleksid küllaldased, et riigi subjektiivsel hinnangul on need piisavad. RTRTS põhineb suures osas sellel, et kohustatud isik peab ise hindama vastavaid riske ning valima sobivaid meetmeid. Samas on keskkriminaalpolitsei senine praktika olnud selline, et nende hinnangul mittenõuetekohane hooldusmeetme rakendamine võrdsustatakse sellega, nagu poleks üldse hoolsusmeedet rakendatud (või muud kohustust täidetud). Sisuliselt langeb iga ettevõtja, kes on seaduse järgi kohustatud subjektiks, järelevalve teostaja suva alla, kes hindab tema tegevuse, meetme või ükskõik millise muu käitumise ebapiisavaks RTRTS mõttes, millest järeldab, et kohustus on täitmata ja karistab väärteokorras. Sätted võimaldavad ulatuslikke kuritarvitusi riigi sunnijõu aparaadi poolt neile mittemeelepäraste isikute suhtes. Sätted on vastuolus õigusselguse põhimõttega, kuna isikul ei ole võimalik üheselt kindlaks teha, kas ta on „piisavalt“ rakendanud meetmeid näiteks isiku tausta uurimiseks ja kas ta on välistanud tema puhul väärteokaristuse rakendamise ohu. Näiteks ei ole mõistlikul inimesel võimalik üheselt kindlaks teha, millal ta on „ärisuhte jälgimise kohustust“ rikkunud, sest RTRTS ei sätesta konkreetset tegevust, mida selleks tegema peab. Seega, väärteo koosseisu olemasolu või puudumine sõltub karistusvõimu omavate isikute suvast ja subjektiivsetest hinnangutest. Samasugune probleem avaldub kõiki loetletud väärteokoosseisude puhul. On suur oht, et riik nõuab järjest põhjalikumat „detektiivitööd“ tavalistelt teenuseosutajatelt, et rahuldada kriminaalpolitsei subjektiivsetel hinnangutel põhinevaid „standardeid“ ühe või teise tegevusviisi piisavuse osas, ka tähtsusetute ja riskivabade tehingute puhul, kuna see on keskkriminaalpolitseile ja laiemalt riigi sunnijõu aparaadile mugav. Karistuse riski ebamäärasus ja koosseisude ebaselgus tekitab kohustatud subjektides pideva ebakindlustunde ja omakorda võimaldab riigil manipuleerida isikuid, mis lõpptulemusena kahjustab oluliselt ettevõtlusvabadust aga ka isikuvabadusi laiemalt.

Teiseks, karistused on ebaproportsionaalsed. Puudub igasugune põhjendatud vajadus ning praktikal põhinev analüüs, mispärast on vajalik niivõrd ulatuslike ja raskete karistustega väärteokoosseisud, seda ka tähtsusetute rikkumiste puhul, kus rahapesu ega terrorismi rahastamist pole üldse toimunud ega ka mitte vastavat kahtlust ei ole. Nii näiteks võimaldavad lisatud sätted karistada laitmatu reputatsiooni ja taustaga isikut, kes on isiklikult tuttav, tehingu tegemise eest, kui isikusamasust RAB-i arvates piisavalt ei kontrollitud (näiteks pole passikoopiat), sõltumata sellest, et tegelikult on isiku taustaga kõik korras.

Praktikas tekitab suurimat probleemi väikese ja keskmise mahuga tööde, tellimuste või tehingute tegemine kohustatud subjekti poolt, kuna isiku tuvastamise, taustakontrolli ning hoolsusmeetmete rakendamiseks kuluv ebaproportsionaalselt suur tööjõu ja ajakulu ning väljaminekud taustakontrolliga seotud dokumentide hankimiseks muudavad majanduslikult mõttetuks tehingut teha, tööd või tellimust vastu võtta. Tehinguga kaasnev tülikus ja karistuste risk, kui järelevalve hinnangul ei ole meetmed siiski piisavad, ei kaalu paljudel juhtudel üles tehingust saadavat majanduslikku kasu.

Sellest tulenevalt on RTRTS ja selles toodud kohustuste mõistlikuks ja tõhusaks rakendamiseks vajalik:

Esiteks, konkretiseerida hoolsusmeetmed, mida täpselt peab kohustatud subjekt tegema, ning selgelt sätestada, millal on tegevus küllaldane. Praegune RTRTS, mida ei muuda paremaks ka tehtavad muudatused, on kindlasti kohaldaja jaoks ülimalt õigusselgusetu õigusakt.

Teiseks, tagada riiklikult vajalikud abivahendid (näiteks luua tasuta andmebaasid koos tõhusa otsingumootoriga, mis kompleksselt teeb isiku taustaotsingu kõikides vajalikes andmebaasides, sh tuues välja kõik isikuga seotud ja geograafilised jm riskid, samuti otsiks välja vastavate riikide äriregistritest vajalikud andmed otsitava isiku kohta). Vaatamata suulistele lubadustele, ei ole riik teinud selles osas erilisi edusamme, küll aga on lükatud vastutus seaduse kohaldajatele.

Kolmandaks, kindlasti on vajalik sätestada konkreetne rahaline alampiir, millest väiksemamahuliste tehingute puhul ei tule üldse seadust kohaldada muul juhul, kui üksnes kahtluse tekkimise korral. Majanduslikult on mõttetu tuvastada isikut näost näkku ja läbi viia taustakontrolli protseduuri, kui tegelikult vajab isik üksnes väga väikese ja tähtsusetu tehingu tegemist, nõustamist või abi. Ka teiselt poolt vaadatuna, kui isikul on vaja tehingu tegemiseks esitada virnade viisi dokumente, tõestada oma isikusamasust ja muud tausta, et saada tehtud lihtne tehing või saada odav teenus, siis ta loobub sellest. Näiteks võib tuua väga tõsised takistused, mis on tekkinud välismaiste asutajate poolt aktsiaseltsi asutamisega kaasneva EVK konto avamisel läbi mõne panga. Ebaselgus, milliseid dokumente peab esitama ja hankima, toob asja venimise nädalateks. Seega on mõistlikum asutada äriühing mõnes teises Euroopa Liidu riigis, kus ei ole taolisi probleeme, nagu on tekkinud ja süvenemas Eestis.

Kehtiv RTRTS takistab isikutel tehingu tegemist ja teenuse ostmist ning sisuliselt piirab nende isikute kui ka kohustatud subjektide õigusi ja vabadusi ebamõistlikul moel. Seaduseelnõu autorid ega ka riik laiemalt ei ole teostanud ühtegi teadaolevat adekvaatset analüüsi, millise koormuse toob RTRTS nõuete punktuaalne täitmine kaasa kohustatud subjektidele ja nende klientidele, kes peavad igaks juhuks nõudma, esitama ja koguma hulgaliselt andmeid ja dokumente, ning kas vastav koormus on eesmärgipärane, proportsionaalne ja vajalik RTRTS eesmärke silmas pidades.

Halduskohtumenetluse seadustiku § 73 lõike 5 sõnastusest

Eesti Advokatuuri poole pöörduti seoses 1. jaanuaril 2012. aasta jõustuvate halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) muudatustega. Nimelt olid advokaadid mures HkMS § 73 lõike 5 sõnastuse pärast, mis võimaldab advokaadile menetlusdokumente igal ajal kätte toimetada automaatse kättesaamis- ja saatmiskinnitusega. Kuivõrd juhatus nõustus, et vastav säte võib oluliselt kahjustada advokaatide huve halduskohtumenetluses, juhiti Justiitsministeeriumi tähelepanu vastavale probleemile ja edastati Eesti Advokatuurile esitatud analüüs sätte põhiseadusele vastavuse küsimuses.

Nimetatud seaduse § 73 lõige 5 sätestab järgmist:
§ 73. Elektrooniline kättetoimetamine
(5) Advokaadile ja haldusorganile ning saaja nõusolekul ka muule isikule võib menetlusdokumendi kätte toimetada elektrooniliselt ka automaatse kättesaamis- või saatmiskinnitusega.

Seega 01.01.2012 jõustuva HkMS-ga, mille § 73 lõikega 5 muudeti kohtu poolt advokaadile menetlusdokumendi elektroonsel kättetoimetamisel selle kättesaaduks lugemise korda viisil, et kättesaaduks võib lugeda ka dokumendi, mille kohta saaja ei ole kohtule eraldi kättesaamiskinnitust saatnud, vaid kohtule on saabunud automaatne kättesaamis- või saatmiskinnitus dokumendi jõudmisest saaja postkasti.

Analüüsi tulemusena leiti, et seadusandja on andnud õigusjõu seaduse sättele, mille kooskõla põhiseadusega on tugevasti kaheldav. Olukorras, kus kohtumenetluses koheldakse erinevalt volitatud esindajaid menetlusdokumentide elektroonsel kättetoimetamisel, rikutakse 1) PS § 24 lõikest 2 koosmõjus PS § 15 lõikest 1 tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele, õigust viibida oma kohtuasja juures ning aktiivselt selles osaleda; 2) PS §-st 31 koosmõjus PS § 29 lõikest tulenevat ettevõtlusvabadust ja vabadust valida tegevusala ning 3) PS § 15 lõikest 1 koosmõjus PS § 12 lg 1 esimesest lausest tulenevat poolte protsessuaalse võrdsuse põhimõtet.
Eeltoodust lähtuvalt paluti teha Riigikogule ettepanek 27.01.2011 vastuvõetud ja Vabariigi Presidendi poolt 14.02.2011 väljakuulutatud Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 73 lõike 5 kooskõlla viimiseks Põhiseadusega pöördumises toodud põhjustel.

Justiitsministri määrus „Advokaadi kinnitamistoimingud“ eelnõu kohta

Eesti Advokatuurile saadeti arvamuse avaldamiseks justiitsministri määruse „Advokaatide kinnitamistoimingud“ eelnõu.

Kuigi praktikas ei esine advokaatide poolt kinnitusmärgete andmist väga tihti (näiteks 2010. aastal kinnitati ärakirju 368 korral ning allkirju 38 korral), võiks ka advokaatidel, sarnaselt teistele kinnitamispädevust omavatele isikutele, olla ärakirjade digitaalse kinnitamise võimalus. Eeltoodust tulenevalt toetas advokatuur digitaalse kinnitusmärke regulatsiooni lisamist määrusesse, mis annab advokaadile võimaluse kinnitada ärakirja digitaalselt.

Eesti Advokatuuri hinnangul ei ole kinnitamistoimingute raamatute elektroonilise vormi nõue põhjendatud, kuna kinnitamistoimingute raamatu elektroonilise pidamise korral tuleb kord aastas teha raamatu andmebaasi kannetest väljatrükk. Eelnõu §-i 8 lg 2 võiks muuta selliselt, et lubatud oleks kinnitamistoimingute raamatu nii elektrooniline kui paberkandjal pidamine ja vastava sätte võiks sõnastada näiteks järgmiselt: „Kinnitamistoimingute raamatut peetakse paberkandjal või elektrooniliselt.“.

Pitseri- ja allkirjanäidise esitamise korra osas leidsime, et seni kehtinud määruse alusel Justiitsministeeriumile esitatud näidised peaks Notarite Kojale üle anda Justiitsministeerium, mitte ei tuleks nõuda, et advokaadid peavad kogu varem läbitud protseduuri kordama. Selguse mõttes võiks määrusesse lisada vastava üleminekusätte.

Senises praktikas ei ole reljeefpitsat olnud mitte igal advokaadil eraldi, vaid advokaadibürool on olnud reljeefpitsat ja igal advokaadil personaalne värvipitsat. Eeltoodu võiks olla määruses sõnaselgelt välja toodud. Nimetatut reguleerib näiteks advokatuuri juhend kinnitamistoimingute tegemiseks, mille § 2 lõiked 1 ja 2 võiks olla eeskujuks vastava regulatsiooni väljatöötamisel.

Kuivõrd advokaadi kinnitamistoiminguid ei tule praktikas tihti ette, siis ei ole otstarbekas kasutada igal advokaadil lisaks nimelisele värvipitsatile ka eraldi nimelist reljeefpitsatit. Eelnõu eesmärgiks on küll ühtlustada kinnitamistoiminguid reguleerivad õigusakte, kuid seejuures tuleb arvesse võtta kutsetega seotud erisusi. Näiteks erinevalt notaritest teevad advokaadid märkimisväärselt vähem kinnitamistoiminguid ja seetõttu ei ole advokaatide puhul põhjendatud lisaks nimelisele värvipitsatile ka nimelise reljeefpitsati omamine. Senises praktikas on advokaadid kasutanud lisaks advokaadi nimelisele värvi või reljeefpitsatile advokaadibüroo nimelist reljeefpitsatit. Siiani ei ole sellega praktikas probleeme ilmnenud ja seetõttu jääb Eesti Advokatuurile arusaamatuks miks peab kehtivat korda muutma. Eesti Advokatuuri hinnangul ei ole põhjendatud hästi toimiva praktika muutmine, ka õiguskindlus on väärtus, mida tuleb seaduse ja määruste muutmisel arvesse võtta.

Eesti Advokatuuri ettepanekud võlgnike maksedistsipliini parandamiseks

Justiitsministeerium on algatanud arutelu oma kohustusi mittetäitvate isikute suhtes rakendatavate tõhusamate meetmete leidmiseks ja ellurakendamiseks. Eesti Advokatuuril olid eeltooduga seoses alljärgnevad ettepanekud.

Eesti Advokatuuri hinnangul on võitluses kohustusi mittetäitvate isikutega oluline kohtumenetluse kiirus ja sundtäidetava lahendi saamiseks ei tohiks kuluda ebamõistlikult pikk aeg. Vajadus osaleda isegi vaidlustamata võlgade sissenõudmiseks aeganõudvas, tülikas ja kulukas kohtumenetluses tõstab paratamatult kohtusse pöördumiste ja võlgade sissenõudmiste osas nö käegalöömiste arvu, mis omakorda suurendab paratamatult pahatahtlike võlgnike kindlustunnet. Samas peab Eesti Advokatuur äärmiselt oluliseks, et kohtumenetluste kestuse lühendamine ei kahjustaks kohtumenetluse kvaliteeti.

Lisaks menetlusaja mõistlikumaks muutmisele aitab võlgnike maksedistsipliini parandamisele kaasa tõhus täitemenetlus, mis parandab võlausaldajate kaitset. Õigusraamistik, mis ei taga täitedokumendi olemasolul võla kiiret sissenõudmist, võib põhjustada pahatahtlikes võlgnikes karistamatuse tunde ja seega ajendada neid makseid omakasu eesmärgil teadlikult sooritamata jätma.

Sotsiaalselt tundlike nõuete puhul peaks riik, sarnaselt elatisabi seadusele, omandama nõude ja hoolitsema ise võla sissenõudmise eest. Isikutel võiks olla õigus taotleda riigilt abi tingimusel, et ta algatab võla sissenõudmiseks kohtumenetluse isiku vastu, kes kohustust ei täida. Riigi poolt makstav abi on vaadeldav osana võlast, mida makstakse võla maksmiseks kohustatud isiku eest. Võla katteks makstud raha nõuab riik hiljem võlgnikult sisse. Seega ei ole tegemist toetusega, vaid võlanõude üleminekuga riigile. See oleks igati põhjendatud ka seetõttu, et isikul võivad puududa andmed võlgniku kohta, kuid riigil on võimalik seda hõlpsamalt hankida tõhustades erinevate institutsioonide omavahelist koostööd ja seda eeskätt just omavahelise operatiivse andmevahetuse osas, et asjaomased asutused saaksid koheselt kasutusele võtta vajalikud meetmed kohustuste täitmisest kõrvalehoidmise vältimiseks.

Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (nö inimkaubandust puudutavad küsimused)

Justiitsministeeriumist saadeti arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega kavandatakse muuta orjastamise koosseisu sõnastust ning täiendatakse karistusseadustikku uue koosseisuga, mis puudutab alaealiste suhtes toime pandud inimkaubandust.

Advokatuur pidas vajalikuks märkida, et eelnõu §-des 133 ja 1331 on kuriteo koosseisus objektiivse tunnusena märgitud muuhulgas „muu tegevus“. Nimelt, KarS § 133 lg 1 muudatuste kohaselt on kuriteo tunnused sõnastatud järgmiselt:
a) inimese värbamine, vedu, üleandmine, majutamine, vastuvõtmine või muu tegevus;
b) kui see on toimepandud vägivalla, pettuse või vabaduse võtmisega, ära kasutades isiku sõltuvat seisundit või haavatavust või teist isikut kontrolliva isiku nõusoleku saavutamiseks on tehtud makse või muu soodustus või on see vastu võetud ning
c) kui selle tagajärjel võib isik sattuda olukorda, kus ta on sunnitud teise isiku kasuks töötama, teenust osutama, prostitutsiooniga tegelema või laskma ennast muul viisil seksuaalselt ära kasutada, laskma endalt eemaldada elund või kude või täitma muud kohustust;
d) samuti isiku punktis c nimetatud olukorras hoidmine.

Inimkaubanduse toimepanemine alaealise suhtes on sätestatud eraldi KarS § 1331 lg 1, mille kohaselt on kuriteo tunnused sõnastatud järgmiselt:
a) noorema kui kaheksateistaastase isiku värbamise, veo, üleandmise, varjamise, majutamise, vastuvõtmise või muu tegevuse eest,
b) kui selle teo tagajärjel võib noorem kui kaheksateistaastane isik sattuda olukorda, kus ta on sunnitud teise isiku kasuks töötama, osutama teenust, tegelema prostitutsiooniga või laskma ennast muul viisil seksuaalselt ära kasutada, laskma endalt eemaldada elund või kude või täitma muud kohustust,
c) samuti noorema kui kaheksateistaastase isiku sellises olukorras hoidmine.

Jääb arusaamtuks, mida on eelnõu §-des 133 ja 1331 „muu tegevuse“ all silmas peetud, kusjuures sellekohased selgitused puuduvad ka eelnõu seletuskirjas. Advokatuur peab vajalikuks siinkohal märkida, et ei inimkaubanduse lisaprotokoll ega direktiiv sätesta objektiivse tunnusena „muud tegevust“. Inimkaubanduse lisaprotokolli artikli 3 kohaselt on inimkaubanduse tunnuseks ekspluateerimise eesmärgil isiku värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine. Inimkaubanduse direktiivis on seda loetelu täpsustatud ning sätestatud järgnevalt – ekspluateerimise eesmärgil isiku värbamine, transportimine, üleviimine, majutamine ja sellele järgnev vastuvõtmine, sealhulgas kõnealuse isiku üle teostatava kontrolli vahetumine või üleandmine.

Advokatuuri hinnangul ei ole „muu tegevus“, kui määratlemata õigusmõiste kasutamine, kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Õigusselguse põhimõte tuleneb teatavasti Eesti Vabariigi põhiseaduse § 13 lõikes 2 sätestatud riigivõimu omavoli keelust. Selle kohaselt peab seadus võimaldama inimesel avaliku võimu tegevust teatava tõenäosusega ette näha. Õigusselguse põhimõtet on seotud ka PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega. Advokatuur nendib, et teatud juhtudel on määratlemata õigusmõistete kasutamine põhjendatud kuna tegeliku elu situatsioonide rohkust ei ole lihtsalt võimalik kasuistlikult kirjeldada. Samas tuleb olla ettevaatlik määratlemata õigusmõistete kasutamisega karistusõiguse valdkonnas. Rahvusvahelises praktikas ei ole peetud põhjendatuks kasutada muu tegevuse mõistet ja advokatuuri hinnangul ei ole selle kasutuselevõtt põhjendatud ka Eestis.

01.09.2011. a jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku § 43 lg 2 p 4

27.01.2011. a vastu võetud ja 01.09.2011. a jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku § 43 lg 2 p 4 sätestab, et kaitsja määrab uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu taotlusel Eesti Advokatuur, kui kaitsja ei saa ilmuda kohtuistungile üldmenetluse asjas, milles ta on võtnud kaitsekohustuse, ja ta ei ole endale nimetanud asenduskaitsjat. Seega, nimetatud sättest tulenevalt peab Eesti Advokatuur alates 01.09.2011. a sekkuma kas isiku ja kokkuleppelise või isiku ja määratud kaitsja vahelisse suhtesse ja määrama isikule uue kaitsja, kuigi isikul ja kaitsjal on tõenäoliselt valminud kohtumenetluse ajaks koostöös kaitseplaan ja tekkinud usalduslik suhe. Uus kaitsja ei ole seevastu kriminaalasja asjaoludega kursis, kuid peab samas koheselt asuma isikut kohtumenetluses kaitsma. Nii hetkel kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kui ka pärast 01.09.2011. a jõustuvaid muudatusi on kaitsjal kriminaaltoimikuga tutvumiseks ette nähtud äärmiselt lühike aeg. Kui esialgu määratud kaitsja on kriminaaltoimikuga määratud ajal tutvunud, siis kaitsja väljavahetamise korral puudub uuel kaitsjal ajaliselt võimalus vajalikul määral materjalidega tutvuda ja kohtuistungiks ette valmistada. See ei ole kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p b sätestatuga, mille kohaselt kahtlustataval/süüdistataval on õigus saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneva põhimõttega, et süüdistataval on õigus õigusabile, mis on praktiline ja efektiivne, mitte teoreetiline ja illusoorne. KrMS § 43 lg 2 p 4 jõustumisel ja rakendamisel tekib olukord, kus süüdistatav ei ole paremas positsioonis võrreldes sellega, kui tal ei oleks kaitsjat üldse.

KrMS § 43 lg 2 p 4 ei võta arvesse, mis põhjustel kaitsja kohtusse ilmuda ei saa ja miks kaitsja ei ole määranud asendajat. Eesti Advokatuuri hinnangul ei ole taoline lähenemine õige ja uue advokaadi määramine on põhjendatud vaid juhul, kui seda nõuavad kohtualuse isiku huvid. Näiteks ei saa olla põhjendatud esialgse kaitsja menetlusest kõrvalejätmine, kui advokaadil ei ole võimalik kohtuistungile ilmuda haiguse, teise, varem määratud kohtuistungi vm mõjuva asjaolu tõttu, millest advokaat on kohut nõuetekohaselt teavitanud. Sätte rakendamisel võib tekkida olukord, kus advokaat ei saa mõjuval põhjusel kohtuistungil osaleda, kuid kuna ta tegutseb advokaadibüroos ainukese advokaadina, kaotab ta võimaluse sama isiku kaitsmist menetluse hilisemas etapis jätkata, sest isikule on määratud uus kaitsja. Neil advokaatidel, kes tegutsevad üksi või väikeses advokaadibüroos, on asenduskaitsja määramine ilmselgelt raskendatud.

Advokaadist kaitsja peab kriminaalmenetluses tegutsedes arvestama nii kriminaalmenetluse seadustikus kui ka advokatuuriseaduses sätestatuga. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksist tulenevalt ei või advokaat võtta kliendi poolt pakutud ülesannet vastu, kui tema töökoormus seda ei võimalda, samuti siis, kui advokaadi kutseoskused- ja teadmised selles valdkonnas ei võimalda kliendi huve parimal võimalikul viisil kaitsta. Kui advokaat rikub eetikakoodeksis sätestatut ja kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused, algatatakse advokaadi suhtes aukohtumenetlus. Seega on juba kehtivas õiguskorras olemas meetmed, millega tagada advokaatide kohtuistungitel osalemine ja uue ebamõistliku sätte rakendamine ei ole põhjendatud ning õigusriigile kohane.

Kuivõrd vastav säte ei ole vajalik soovitud eesmärgi saavutamiseks, pidas Eesti Advokatuur vajalikuks juhtida tähelepanu nimetatud probleemile ja alljärgnevalt on välja toodud märkused sätte põhiseadusele vastavuse küsimuses.

Eesti Vabariigi põhiseadus kahtlustatava ja süüdistatava kaitseõigust otsesõnu põhiõigusena ei nimeta, kuid PS §-st 151 tuleneb riigi kohustus sätestada seaduses esinduse ja kaitse korraldus kohtumenetluses. PS § 21 lg 1 lause 2 kohaselt tuleb kuriteos kahtlustatavale anda viivitamatult võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga.

EIÕK artikkel 6 sätestab üldised õiglase kohtupidamise põhimõtted ja EIÕK art 6 lg 3 p c kohaselt peab kuriteos süüdistataval olema õigus kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval ei ole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks. EIÕK on Riigikogu ratifitseeritud välisleping ja selle prioriteetsust Eesti seaduste ning muude õigusaktide suhtes on tunnustanud Riigikohus. Seega, tulenevalt EIÕK siduvusest Eesti õiguskorras tuleb ka süüdistatava kaitseõigust käsitleda põhiõigusena.

Riigikohus on märkinud, et PS § 21 lg-s 1, EÕIK art 6 lg 3 p-s c ning menetlusseadustikus sätestatu kohaselt kehtib Eesti kriminaalmenetluses kaitseõiguse tagamise põhimõte, mis on suunatud eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest vastutavatele ametiisikutele: uurijale, prokurörile ja kohtule ning advokatuuriseaduse (edaspidi AdvS) § 3 punktist 5 tulenevalt ka Eesti Advokatuurile. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et riik peab süüdistatavale tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne ning mitte lihtsalt teoreetiline ja illusoorne .

Mõistet „kaitseõigus“ kasutatakse kahes tähenduses. Laiemas tähenduses hõlmab kaitseõigus isiku õigust kaitsjale, aga ka muid õigusi, näiteks kahtlustatava/süüdistatava õigust küsitleda teda süüstavaid ütluseid andnud tunnistajat jne. Riigikohus on kaitseõigust laiemas mõttes defineerinud järgmiselt: „Kaitseõigus on menetlusõiguse üks põhilisi õigusriiklikke põhimõtteid ning annab isikule õiguse kaitsta end talle esitatud süüdistuse vastu seaduses ettenähtud vahenditega.“ Kitsamas tähenduses hõlmab kaitseõigus aga isiku õigust kaitsjale.

Seaduses sätestatud juhtudel on kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest kohustuslik ning kaitsja võib olla seejuures lepinguline või määratud. Nagu eelnevalt märgitud, lepingulise kaitsja valimise õigus on isiku põhiõigus. Määratud kaitsja korral võib isik valida kaitsja, kui kaitsja on nõus kaitseülesande täitmiseks võtma, muul juhul ei ole isikul õigust valida määratud kaitsjat.

01.09.2011. a jõustuv KrMS § 43 lg 2 p 4 sätestab, et kaitsja määrab uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu taotlusel Eesti Advokatuur, kui kaitsja ei saa ilmuda kohtuistungile üldmenetluse asjas, milles ta on võtnud kaitsekohustuse, ja ta ei ole endale nimetanud asenduskaitsjat. Seega on piiratud isiku õigust valida kriminaalmenetluses endale konkreetne kaitsja ja olla kaitstud kogu menetluse kestel sama advokaadi poolt. Seeläbi on tuvastatud PS § 15, § 21 lg 1 ja EÕIK art 6 lg 3 p c koostoimest tulenev kaitseõiguse riive nii kitsamas kui laiemas tähenduses. Kitsamas selles mõttes, et isikult on võetud võimalus olla kaitstud enda valitud kaitsja poolt ja laiemas selles tähenduses, et isikult on võetud võimalus kaitsta end talle esitatud süüdistuse vastu seaduses ettenähtud vahenditega.

Tulenevalt PS §-st 11 võib õigusi ja kohustusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning sealjuures peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (proportsionaalsuse põhimõte). KrMS § 43 lg 2 p 4 sisalduva kaitseõiguse riive materiaalse õiguspärasuse tuvastamisel tuleb hinnata selle põhiõiguse riive legitiimset eesmärki ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimist.

Kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu seletuskirja kohaselt on sätte eesmärk anda sõnaselgelt kohtu käsutusse täiendav meede, mille abil minimeerida kohtuistungite venimist. Seletuskirjas on märgitud, et kuigi ka kehtiv KrMS § 43 lõike 2 punkt 3 annab võimaluse määrata kaitseülesandeid mittetäitva kaitsja asemele uus kaitsja, on praktikas kõheldud, kas see kehtib ka kohtuistungi kontekstis. Muudatuse tulemusel mitmetimõistetavus kõrvaldatakse. Seletuskirja kohaselt kinnitab muudatuse vajalikkust muuhulgas ka Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna poolt 2010. a suvel läbiviidud lühianalüüs võistlevas menetluses vahialusega kohtuistungite edasilükkamise põhjustest, millest ilmneb, et kaitsja ilmumatajäämine omas nende põhjuste hulgas märkimisväärset kaalu.

Seega on sätte eesmärk takistada kohtumenetluste venimist ja piirangu kehtestamisega tagada kohtusüsteemi efektiivne toimimine. Kohtusüsteemi efektiivsuse tagamine on põhiseaduses väljenduv põhiseaduslik õigusväärtus, mis suudab tagada kohtupidamise mõistliku aja jooksul ning seeläbi ausa kohtupidamise ja isikute õiguste parema kaitse. Kohtute menetluslik tõhusus on oluline nii kohtusüsteemi funktsioneerimiseks tervikuna (kohtute üldise töökoormuse seisukohalt) kui ka igale kohtuasjale mõistliku aja jooksul lahendi tagamiseks (kohtuasja menetlemise pikkus, väljendatud õiguses oma kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul EIÕK art 6 lg-s 1). Seega on kaitsja menetlusest kõrvalejätmiseks ja sellega kaasnevaks kaitseõiguse riiveks olemas legitiimne eesmärk.

Uue kaitsja kaasamine menetlusse juhul, mil esialgne kaitsja ei saa ilmuda kohtuistungile üldmenetluse asjas, milles ta on võtnud kaitsekohustuse, ja ta ei ole endale nimetanud asenduskaitsjat, kiirendab vaieldamatult kohtumenetlust. Seega puudub kahtlus, et tegemist on sobiliku vahendiga taotletava legitiimse eesmärgi saavutamiseks.

Samas ei ole käesolev meede Eesti Advokatuuri hinnangul vajalik, kuna leidub alternatiive, mis võimaldavad saavutada nimetatud eesmärki põhiõigusi vähem või üldse mitte piiraval viisil. Kuivõrd seletuskirjas on toodud, et Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna poolt 2010. a suvel läbiviidud lühianalüüsist võistlevas menetluses vahialusega kohtuistungite edasilükkamise põhjustest ilmnes, et kaitsja ilmumatajäämine omas nende põhjuste hulgas märkimisväärset kaalu, siis jääb arusaamatuks, miks kohtud ei ole teavitanud Eesti Advokatuuri advokaatide kohtuistungile mitteilmumisest. KrMS § 270 lg tuleneb, et kui kaitsja jääb kohtuistungile ilmumata, lükatakse kohtulik arutamine edasi. Advokaadist kaitsja ilmumata jäämisest teatakse advokatuuri juhatusele. Kohtud on advokatuuri teavitanud näiteks käesoleva aasta 7 kuu jooksul vaid kahel korral. Seega tekib küsimus, kas seletuskirjas toodud väide ei vasta tõele või jätavad kohtud oma seadusest tuleneva kohustuse täitmata. Neil juhtudel, mil Eesti Advokatuuri on advokaadi ilmumata jätmisest teavitatud, on asja arutatud juhatuse istungil ja vajadusel saadetud asi arutamiseks aukohtule. Eesti Advokatuuri hinnangul distsiplineerib see advokaate määratud kohtuistungitele ilmuma. Seega aitaks eesmärgi saavutamisele oluliselt kaasa ka hetkel kehtivate normide nõuetekohane rakendamine kohtute poolt ja vajalik ei oleks taolise uue normi rakendamine, mis riivab oluliselt isikute kaitseõigust.

Samuti mõjutaks oluliselt kohtumenetluse kestust kohtusüsteemi kasutuses oleva tööjõu ressurssi suurendamine. Ka Riigikohtu esimees on alles 16.06.2011 antud ülevaates kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta nentinud, et Eesti kohtusüsteem töötab hetkel tema kasutuses olevat tööjõu ressurssi arvestades oma võimete piiril. Ilmselgelt toob tööjõu ressursi suurendamine kaasa riigile täiendavaid kulutusi, kuid Eesti Advokatuuri hinnangul ei tohiks kohtumenetluste kestuse lühendamise ja kulutuste tagasihoidmise hinnaks olla kohtumenetluse kvaliteedi langus. Kohtuasi võib olla keerukas ja menetlus võib võtta rohkem aega erinevatel põhjustel, kuid selle efektiivse korraldamise eest vastutab kokkuvõttes riik. Riik peab täitma oma kohustused ja tagama efektiivse õigusemõistmise sõltumata kuludest, s.o organiseerima oma õigussüsteemi selliselt, et see vastaks EIÕK 6 artikli nõudmistele (vt näiteks Zimmermann ja Steiner v Šveits). Teisisõnu - riik võib osutuda süüdlaseks ka sel põhjusel, kui ta ei ole olnud suuteline eraldama piisavalt jõude ja vahendeid õigusmõistmissüsteemi efektiivseks ja kiireks toimimiseks. Riigi eneseõigustus suurtest asjade arvust ja kohtute ülekoormatusest ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu silmis argument. Ülekoormus ei teki üleöö ning riigil tuleb vastavalt kas suurendada kohtunike arvu, revideerida ja korrastada menetlusnorme, lihtsustada ja kaasajastada asjaajamise korda, korrigeerida oma halduspraktikat jne. Samas Eesti Advokatuur nõustub Riigikohtu esimehe tõdemusega, et tarvis on süsteemseid struktuurilisi muudatusi ning vaid menetlusseadustike muutmine või kohtunike arvu suurendamine soovitud tulemust ei anna.

Lisaks eeltoodule aitab soovitud eesmärgi saavutamisele kaasa kohtuistungi aegade mõistlik kokkuleppimine. Advokaatide tihedast töögraafikust tulenev kohtuistungitele ilmumata jätmine ei saa olla põhjuseks kohtuasjade venimisel ning sellest tulenevalt ei tohi jääda kaitsealuste huvid kaitseta. Samas peab kohus kohtuistungi aegade määramisel arvesse võtma advokaatide mõistlikke avaldusi kohtuistungi aegade mittesobimise kohta ja määrama võimalusel istung kõigile osapooltele sobivale ajale. Eesti Advokatuurile teadaolevalt määravad kohtunikud kohtuistungeid aegadele, mil advokaadil juba on ees kas mõni kohtuistung või näiteks eelnevalt planeeritud koolitus vmt. Kahtlemata peavad osapooled kohtuistungi aegade kokkuleppimisel arvestama KrMS § 151 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt arutab kohus kohtuasja ühtse tervikuna ning tagab võimalikult kiire lahendini jõudmise, samas on paratamatu, et kohtuistungi aeg peab sobima nii kohtunikule, prokurörile kui ka advokaadile. Kuivõrd kõigi osapoolte graafikud ei ühti, tekib praktikas olukordi, kus näiteks ühest osapoolest tulenevalt tuleb esialgu pakutud istungi aega muuta. See tuleneb asjaolust, et üldjuhul ei ole keegi osapooltest seotud vaid ühe kohtuasjaga ning uute istungiaegade määramisel tuleb paratamatult arvestada varem määratud istungiaegadega. Osapooled peaksid igal taolisel juhul suhtuma olukorda mõistlikult ja heatahtlikult. Kui kohtuistungi ajad kooskõlastataks mõistlikult kõigi osapoolte vahel ja istungid määrataks aegadele, mis sobivad kõigile osapooltele, tekiks ka vähem olukordi, mil advokaadid peavad objektiivsetest asjaoludest tulenevalt kohtuistungile ilmumata jätma.

Kokkuvõtteks leiab Eesti Advokatuur, et kaitseõiguse piiramine eelmainitud eesmärgi saavutamiseks ei ole vajalik.

Lisaks sellele, et Eesti Advokatuuri hinnangul ei ole KrMS § 43 lg 2 p 4 näol tegemist vajaliku meetmega soovitud eemärgi saavutamiseks, on nimetatud meede vastuolus riigi õigusabi jätkuvuse põhimõttega.

Riigi õigusabi seaduse §-s 17 on sätestatud riigi õigusabi jätkuvuse põhimõte, mida on rõhutatud ka Euroopa Liidu Nõukogu 27.01.2003 direktiivis 2003/8/EC. Riigi õigusabi jätkuvuse põhimõttest tulenevalt säilib riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile asja ülekandumisel mõneks teiseks riigi õigusabi liigiks ning varasemalt määratud advokaat jätkab isikule riigi õigusabi osutamist. RÕS § 19 on üldpõhimõttena ette nähtud, et riigi õigusabi osutajaks määratud advokaat ei või keelduda isikule riigi õigusabi osutamisest ega lõpetada isikule õigusteenuse osutamist enne asja lõplikku lahendamist. Selles väljendubki RÕS §-s 17 sisalduva riigi õigusabi jätkuvuse printsiibi teine pool. Seega, kui kohtumenetluse kestel toimub advokaadi väljavahetamine, siis ei ole järgitud riigi õigusabi jätkuvuse põhimõtet.

Kriminaalmenetluse puhul seisavad riigi ees vastanduvad huvid, mida tuleb mõistlikult tasakaalustada – ühelt poolt huvi kuritegude väljaselgitamiseks ja süüdlase karistamiseks ning teiselt poolt menetlusaluse isiku huvi vältida tema põhiõiguste põhjendamatut või ebaproportsionaalset riivet ja tagada seaduslik ja õiglane menetlus. Kriminaalmenetluse reeglitel on kaks ülesannet: viia õige tulemuse saavutamiseni ning tagada õiglane menetluskäik. Neid kaht ülesannet tuleb täita samaaegselt ning ühte ei saa eelistada teisele. Kohtute tegevus peab olema kooskõlas ülaltoodud põhimõtetega ning menetluse eesmärgi saavutamiseks ebamõistlike meetmete rakendamine ei ole põhjendatud ning õigusriigile kohane. Kui riigi õigusabi saaja kaitsmisega tegelevad erinevad kaitsjad, on ilmselgelt raskendatud riigi õigusabi saaja usalduslik suhe kaitsjaga ja kaitseõiguse tagamise põhimõte muutub vaid näilikuks.

01.09.2011. a jõustuva KrMS § 43 lg 2 p 4 sätestatud kaitsjate vahetamine toob kaasa riigieelarveliste vahendite ebamõistliku kasutamise. Esialgu määratud advokaat on viinud end kurssi süüdistuse asjaoludega, töötanud koostöös riigi õigusabi saajaga välja kaitseplaani ja seadusest tulenevalt on advokaat õigustatud saama selle eest ka tasu. Uue advokaadi määramisel tuleb maksta ka uuele advokaadile vastavate toimingute eest. Seega toimub ühe töö eest topelttasustamine, mida kindlasti ei saa aktsepteerida.

Kokkuvõtteks leiab Eesti Advokatuur, et seadusandja on andnud õigusjõu seaduse sättele, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega. Eeltoodust lähtuvalt palub Eesti Advokatuur teha Riigikogule ettepanek 27.01.2011. a vastu võetud ja 01.09.2011. a jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku § 43 lg 2 p 4 kooskõlla viimiseks põhiseadusega pöördumises toodud põhjustel.

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi eelnõu, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja õigust teatada kinnipidamisest

Eesti Advokatuur avaldas toetust Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi eelnõu vastuvõtmisele, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja õigust teatada kinnipidamisest ning mille eesmärk on parandada kahtlustatava või süüdistatava õigusi. Eelnõu vastuvõtmine on vajalik tagamaks ühtsed miinimumnõuded ja suurendamaks vastastikust usaldust õigusasutuste vahel ja seeläbi hõlbustada vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamist.

Hetkel on Euroopa tasandil üksikisikute põhiõiguste tagamises kriminaalmenetluses veel arenguruumi. Kuigi liikmesriigid on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti osalised, ei tekita see iseenesest piisavat usaldust teise liikmesriigi kriminaalkohtusüsteemi vastu. Seetõttu on eelnõu näol tegu olulise vahendiga ja tuleb toetada eelnõu vastuvõtmist, et tagada vähemalt eelnõus ettenähtud tasemel isikute põhiõigusi. Kuivõrd 30. novembril 2009 justiits- ja siseküsimuste nõukogu poolt vastu võetud teekaart on koostatud tervikuna, siis selle mõju avaldub täiel määral alles pärast selle kõikide osade rakendamist. Käesoleva eelnõu vastuvõtmine on seejuures oluline samm edasi, kuid jätkama peab ka ühtsete meetme väljatöötamisega seoses õigusega saada tasuta õigusabi.

Kuna eelnõu analüüsimiseks oli advokatuuril aega kõigest 6 tööpäeva, siis esmalt analüüsis advokatuur eelnõu vastuvõtmise vajalikkust üldiselt ja nagu eelnevalt rõhutatud, jõudis järeldusele, et eelnõu vastuvõtmine on kaitseõiguse tagamise seisukohast vaadatuna äärmiselt oluline. Tulevalt ajalisest piiratusest ei olnud võimalik eelnõu kõiki artikleid põhjalikult analüüsida, kuid esialgse analüüsi tulemusena tegi advokatuur ka konkreetseid ettepanekuid kaitseõiguse veelgi tõhusamaks tagamiseks, rõhutades seejuures, et eelnõu ka esitatud kujul on pikk samm edasi tagamaks isikute põhiõigusi.

Advokatuuri hinnangul on artiklis 8, millega lubatakse liikmesriikidel teha õigusest kaitsjale erandeid, sätestatud eeldus erandite tegemiseks sõnastatud ebamääraselt ja ei ole piiritletud kindla advokaadiga, kellele erand kohaldub. Praeguses sõnastuses kohaldub erand advokaatidele üldiselt.

Artikli 9 (1) punktis a sätestatud eeldus, mille kohaselt peab loobumise korral isik olema eelnevalt saanud õigusalast nõu või teda peab olema muul viisil täielikult informeeritud tema loobumise tagajärgedest, ei pruugi ilma eelneva õigusnõustamiseta tähendada, et sellest õigusest peetakse praktikas kinni, eriti uurimisasutustes.

Artiklis 11 (4) sätestatud piirang kaitsja tegevuse ulatuse osas ei ole advokatuuri hinnangul õigustatud. Artikkel 11 lõikes 3 sätestatud nn topeltkaitse põhimõte on oluline samm edasi Euroopa vahistamismäärusega seotud menetlustes ja advokatuur on seisukohal, et vahistamismääruse andnud riigis tegutsevale kaitsjale piirangute seadmine ei ole vajalik, kuivõrd kumbki kaitsja peab oma kutsetegevuse nõuetest tulenevalt nagunii rakendama vaid selliseid vahendeid ja viise oma kaitsealuse huvide kaitseks, mis on nende pädevuses ning ühtlasi vajalikud ja kohased. Seega on ka topeltkaitse rakendamisel igas liikmesriigis kehtivate kutsetegevuse üldiste nõuetega tagatud, et kumbki kaitsja täidab menetluses omi funktsioone ning üksteise tegevusi ei dubleerita.

Eesti Advokatuur kutsus Justiitsministeeriumi ja Vabariigi Valitsust üles toetama kõnealuse direktiivi edasist menetlemist ja vastuvõtmist ning lähtuma eelnõu menetluse käigus muudatus- ja parandusettepanekute üle otsustamisel sellest, et need teeniksid eelkõige kaitseõiguse parema tagamise huvi. Ilma isiku õiguseta kvaliteetsele ja tõhusale kaitsja abile kriminaalmenetluses ei ole võimalik rääkida õiglasest kohtupidamisest. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades, mis on Euroopa Liidus rajatud vastastikuse usalduse põhimõttele, saab advokatuuri hinnangul sisuliselt toimida vaid siis, kui Euroopa Liidu instrumentidega on kehtestatud ka miinimumnõuded kaitseõiguse tasemele. Siiani ei ole Euroopa Komisjoni vastavasisulised ettepanekud kahjuks liikmesriikide toetust leidnud, kuid me loodame, et selle direktiivi menetlus viiakse edukalt lõpuni ning see ei jää viimaseks seadusandlikuks algatuseks antud valdkonnas.

Korruptsioonivastase seaduse eelnõu

Korruptsioonivastase seaduse eelnõu § 12 lõikes 1 esitatakse ametiisikud, kellele laieneb deklaratsiooni esitamise kohustus. Tulenevalt eelnõu § 12 lõike 1 punktist 2 on deklareerimiskohustus teiste seas ka avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgani, välja arvatud üldkogu, liikmel. Seega laieneb korruptsioonivastase seaduse eelnõu kohaselt deklareerimiskohustus ka Eesti Advokatuuri juhatuse liikmetele.

Advokatuurile jääb arusaamatuks, milline on advokatuuri juhatuse liikme võimalik korruptsioonirisk. Advokatuuri hinnangul puudub kutseorganisatsiooni aspektist lähtuvalt advokatuuri juhatuse liikmetel korruptsioonirisk ja sellest tulenevalt vajadus deklaratsiooni esitamiseks. Advokatuur tegi ettepaneku muuta eelnõu § 12 lõike 1 punkti 2 selliselt, et deklaratsiooni esitama kohustatud isikute ringist oleksid välistatud kutseorganisatsioonid. Advokatuuri arvates ei ole põhjendatud deklaratsiooni esitamiseks kohustatud isikute ringi valimatu laiendamine.

Korruptsioonivastase seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et Euroopa Nõukogu korruptsioonivastane ühendus GRECO on juba 2003. aastal soovitanud Eestil MHD süsteemi üle vaadata (Second Evaluation Round. Evaluation Report on Estonia 2004; http:/greco.coe.int). Kehtiva MHD-de süsteemi peamised probleemid on andmete formaalsus, esitajate rohkus ja sellega kaasnev halduskoormus ja ebatõhus järelevalve ning MHD esitamise protseduuri keerulisus. Seega on deklaratsiooni esitamiseks kohustatud isikute ringi valimatu laiendamine vastuolus seletuskirjas tooduga. Esitajate rohkus põhjustab halduskoormuse tõusu ja põhjustab seeläbi ebatõhusat järelevalvet. Lisaks eeltoodule on selline sekkumine kutseorganisatsiooni juhtorganite liikmete majandushuvidesse ja nende piiramatu avalikustamine ebaproportsionaalne.

Ka Vabariigi Valitsuse poolt 03.04.2008 korraldusega nr 164 heaks kiidetud strateegia „Korruptsioonivastane strateegia aastateks 2008-2012“ kohaselt on võrreldes praeguse korraga vaja kehtestada uus majanduslike huvide deklareerimise kord. Vastuvõetav eelnõu peab vähendama nende ametiisikute arvu, kellel deklaratsiooni esitamine on seadusest tulenevalt kohustuslik (kõrgemad ja vastutusrikkamatel positsioonidel olevad ametiisikud) ning kelle deklaratsioonid on avalikud.