Ülevaade aukohtu tegevusest 2022. aastal
2022 aastal esitati aukohtule kokku 166 kaebust, nendest 36 tulid üle 2021. aastast. Aukohus jõudis 24 istungi jooksul arutada 145 erinevat kaebust. Edastatud kaebustest 18 puhul toimub menetlusse võtmise otsustamine 2023. aastal, lisaks jätkub 2023. aastal ka kolme juba algatatud aukohtumenetluse arutamine.
Need 145 kaebust, mida aukohus arutas 2022. aastal, olid seotud 163 advokaadi tegevusega. Sealhulgas 30 advokaadi suhtes arutas aukohus aasta jooksul kahte või enamat kaebust, kusjuures ühe advokaadiga oli seotud lausa 9 erinevat kaebust ja kolme advokaadi suhtes arutati 5 erinevat kaebust.
Kaebustest, mida aukohus 2022. aastal arutas, oli 108 esitatud eraisikute poolt, 11 oli erinevate kohtute pöördumised, 2 kaebust esitas prokuratuur ning 4 kaebust oli esitatud muu avalikõigusliku juriidilise organi poolt (Tallinna Vangla, kohtutäitur, Patendivolinike Koda, Transpordiamet). Lisaks arutas aukohus 3 kaebust, mis olid esitatud teise advokaadi poolt ning 17 kaebust, mida arutati advokatuuri enda algatusel (kas juhatuse poolt suunatuna või aukohtu omal algatusel). Arutatud kaebustest 42 olid seotud riigi õigusabi asjadega ning 2 kaebust pankrotihalduri tegevusega.
Aukohus algatas 2022. a aukohtumenetluse 36 korral ning arutas 14 eelmisel aastal menetlusse võetud kaebust. Aukohus määras aasta jooksul 6 distsiplinaarkaristust, millest 3 oli noomitus, 2 oli rahatrahv ning 1 korra karistati kõige karmima võimaliku karistusega ehk advokatuurist välja heitmisega. Aukohtumenetlus lõpetati 29 korral advokaati karistamata, kuid nendest 18 korral juhiti siiski advokaadi tähelepanu vajadusele olla edaspidi kutse-eetika nõuete järgimisel hoolsam. Üks menetlus lõppes pooltevahelise kompromissiga, 5 menetlust lõppes seoses sellega, et advokaat oli aukohtumenetluse kestel advokatuurist välja arvatud või heidetud. Asjade õigeks lahendamiseks peatas aukohus 3 algatatud menetlust ja 3 aukohtumenetlust jätkub 2023. aastal
Aukohus otsustas 75 korral menetlust mitte algatada, kuid nendest 5-l korral juhtis aukohus advokaadi tähelepanu tema tegevuses esinenud minetustele ning kutsus advokaati üles kutse-eetika nõuete hoolsamale järgimisele. Aukohus jättis 21 kaebust läbi vaatamata. Kaebuste läbi vaatamata jätmise põhjuseks oli enamasti kaebuses esinenud puudus (nt võõrkeelne kaebus, kaebusel puudus allkiri), mida ei kõrvaldatud selleks antud tähtaja jooksul või asjaolu, et kaebus oli esitatud tähtaega ületades. 5 juhul jättis aukohus kaebuse läbi vaatamata aga põhjusel, et aukohtul puudub asja lahendamiseks pädevus, sest kaebus oli esitatud isiku peale, kes oli advokatuurist välja arvatud või välja heidetud. Ühel juhul võttis kaebaja kaebuse enne aukohtus menetlusse võtmise otsustamist tagasi.
Kuigi 2022. aastal määrati distsiplinaarkaristusi vähem kui eelnevatel aasatel, pidas aukohus ühel korral vajalikuks rakendada advokaadi suhtes kõige karmimat karistust – advokatuurist välja heitmist. Viimati määras aukohus nii karmi karistuse 10 aastat tagasi ehk 2012. aastal. Väiksemate rikkumiste puhul, mis aukohtu hinnangul distsiplinaarkaristust ei vääri, piirdub aukohus advokaadi tähelepanu juhtimisega tema tegevuses esinevatele probleemkohtadele. 2022. aastal oli selliseid olukordi kokku 22.
Peamised põhjused aukohtu poole pöördumisel on igal aastal sarnased - rahulolematus õigusteenuse kvaliteediga (kliendiülesande täitmata jätmine või selle ebapiisav täitmine, asjatundmatu õigusabi osutamine jne), arvamus, et advokaat on olnud lugupidamatu kohtu, kliendi või vastaspoole suhtes või erinevad kommunikatsiooniprobleemid (sh kliendi kõnedele ja e-kirjadele vastamata jätmine, RÕA asjades määratud esindajaga ühenduse mittesaamine jms). Ette heidetakse ka huvide konfliktis tegutsemist, advokaadi kutse ja advokatuuri maine kahjustamist. Aukohtu poole pöörduti korduvalt etteheidetega vastaspoole advokaadi suhtes, kuid enamasti olid need etteheited tingitud pingetest kaebaja ja advokaadi kliendi vahel.
Ülevaade 2022 aasta aukohtu lahenditest
06.01.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette kohtunikuga koostöös tegutsemist, kaebaja ja tema lähikondsete pöördumistele vastamata jätmist, kassatsioonikaebuse esitamist ilma kaebajaga kooskõlastamata ning kaebaja hinnangul kliendi asja materjalide hulka kuuluva kirjavahetuse üle andmata jätmist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg-te 21 ja 4 ja § 16 lg 1 võimalike rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse.
Eetikakoodeksi § 14 lg 21 järgi peab advokaat kliendile selgitama, missugused on võimalused ja eeldused kliendi poolt soovitava lahenduse saavutamiseks. Menetluse alustamise otsustab klient. Lõike 4 kohaselt peab advokaat klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles.
Eetikakoodeksi § 16 lg 1 sätestab, et kliendi asja materjalid koosnevad kliendi poolt antud ülesande täitmise käigus advokaadile üleantud dokumentidest, kirjavahetusest ja advokaadi poolt kliendi ülesandel koostatud õigusdokumentidest. Advokaat on kohustatud hoidma kliendi asja materjale iga kliendi kohta eraldi ja tagama nende säilimise ja konfidentsiaalsuse.
Advokatuuriseaduse § 12 p 18 alusel ning mh eetikakoodeksi §-ist 16 juhindudes Eesti Advokatuuri juhatuse 17.11.2009. a otsusega kinnitatud kliendi materjalide hoidmise juhendi § 1 lg 1 järgi reguleerib see kliendi antud ülesande täitmise käigus advokaadile üle antud mis tahes teabekandjatel olevate kliendi andmete ja andmekandjate (kliendi andmed), sealhulgas dokumentide, ülesande täitmisega seotud kirjavahetuse ja kliendi ülesandel advokaadi koostatud õigusdokumentide jms hoidmist ja säilitamist. Juhendi § 3 lg 1 ja 2 järgi kuuluvad advokaadi poolt säilitamisele kliendi andmed, mille klient on ülesande täitmise käigus advokaadile üle andnud või mille advokaat on õigusteenuse osutamise käigus loonud, kuigi säilitamisele kuuluvate kliendi andmete täpse koosseisu otsustab advokaat lähtuvalt kliendi ülesande ja kliendi andmete iseloomust, pidades silmas kohustust kliendi nõudmisel väljastada kliendile ülesande täitmise ajal või pärast ülesande täitmist või kliendilepingu lõpetamisel või kliendi nõudel ülesande täitmise lõpetamisel originaaldokumendid ja muud õigusteenuse osutamisega seotud kliendi andmed.
Esmalt hindas aukohus kaebaja etteheidet, mille kohaselt tegutses advokaat kaebaja huvide vastaselt koostöös asja arutanud kohtunikuga. Selle väite raames heitis kaebaja advokaadile ette ka kaebajaga suhtlemise lõpetamist, mis väljendus selles, et kohtuistungil osales advokaadi asemel asenduskaitsja ning advokaat ei vastanud kaebaja või tema lähedaste pöördumistele.
Kaebaja seisukoht, et advokaat tegutses tema huvide vastaselt, tugineb asjaolul, et advokaat ei edastanud kaebajale ekirja, mille kohtunik advokaadile saatis pärast seda, kui advokaat oli RISis vastu võtnud tellimuse kaebaja esindamiseks riigi õigusabi korras. Advokaat selgitas, et tegemist oli kirjaga, milles kohtunik väljendas muret advokaadi vene keele oskuse ja töökoormuse osas, kuna RÕA tellimuses oli rõhutatud, et kaitsja peab oskama vene keelt, ja kohtunikule oli teada advokaadi osalemine kaitsjana mitmes teises mahukas kriminaalasjas. Kirjas rõhutas kohtunik ka seda, et ta ei aktsepteeri menetluse venitamist. Advokaat ei saanud koopiat kohtuniku kirjast kaebajale saata, kuna kiri ei ole säilinud. Advokaat kinnitas, et kohtunik taasesitas enda esialgse kirja sisu 21.09.2021 kaebaja uuele esindajale saadetud e-kirjas. Nimetatud ekiri on kaebaja poolt aukohtule esitatud ning sellest nähtub, et kohtuniku mure oli seotud küsimusega, kas kohtul õnnestub leida kõigile kaitsjatele sobilik kohtuistungi aeg olukorras, kus advokaat osaleb juba mitmes mahukas protsessis ja ka teise süüaluse kaitsjaks on advokaat, kellega sobiva aja kooskõlastamine on keeruline.
Aukohus peab advokaadi eelnevaid selgitusi põhistatuks. Tõendatud ei ole kaebaja väide, et kohtuniku esialgses kirjas oli muuhulgas öeldud, et kui kaebaja soovib saada õigeksmõistvat otsust, peab kaebaja apellatsioonikohtus oma avalduse tagasi võtma. Aukohtu hinnangul ei nähtu kohtuniku 21.09.2021 kirjast ka seda, et advokaat üritaks tahtlikult varjata tõendeid selle kohta, et kohtunik oleks kaebajale survet avaldanud või kaebajasse eelarvamusega suhtunud.
Eelnevast tulenevalt ei ole antud asjas tõendatud, et advokaat tegutses kaebaja huvide vastaselt koostöös kohtunikuga ning oleks seeläbi rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg-t 1. AdvS § 15 lg 1 alusel ei ole aukohtu pädevuses anda hinnangut kaebaja etteheidetele seoses kohtuniku tegevusega, mistõttu jätab aukohus need etteheited tähelepanuta.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi käitumises ka eetikakoodeksi § 16 lg 1 rikkumist seoses sellega, et kohtuniku 26.04.2021 e-kiri ei ole säilinud. Eesti Advokatuuri juhatuse poolt kinnitatud kliendi materjali hoidmise juhendi § 3 lg 2 kohaselt otsustab advokaat säilitamisele kuuluvate kliendi andmete täpse koosseisu lähtuvalt kliendi ülesande ja kliendi andmete iseloomust, silmas pidades kohustust kliendi nõudmisel väljastada kliendile ülesande täitmise ajal, pärast ülesande täitmist, kliendilepingu lõpetamisel või kliendi nõudel ülesande täitmise lõpetamisel originaaldokumendid ja muud õigusteenuse osutamisega seotud kliendi andmed.
Advokaat selgitas ärakuulamisel, et analüüsis, kas kohtuniku kiri kuulub kliendi asja materjalide hulka ja asus seisukohale, et ei kuulu. Kiri sisaldas konkreetseid küsimusi seoses advokaadi oskuste ja võimekusega ega olnud seotud advokaadi kliendiga, mistõttu see kliendi kaitsmist ei mõjutanud. Sellest tulenevalt ei ole kirja säilitamisele kohaldatud kliendimaterjali säilitamise regulatsiooni.
Siiski peab aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et kohtuasjaga seotud kirjavahetust, sh kirjavahetust kohtuga, isegi kui see on suunatud advokaadi võimekuse küsimusele, on mõistlik vaidluste vältimiseks säilitada isegi siis kui see ei ole advokaadi hinnangul osa säilitamisele kuuluvast kliendimaterjalidest. Kindlasti peaks advokaadid aukohtu hinnangul kasutama sellist digitaalset e-kirja teenust ja sellises mahus, mis ei tingi vajadust jäädavalt kustutada kohtuga peetud kirjavahetust.
Advokaat ei ole aukohtu hinnangul rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-s 4 sätestatud kohustust vastata kliendi pöördumistele asjakohaselt ja õigeaegselt. Nii AdvS § 45 kui ka eetikakoodeksi § 5 sätestavad advokaadile kutsesaladuse hoidmise kohustuse. Seetõttu puudus advokaadil õigus ja kohustus edastada kaebaja lähikondlastele mistahes selgitusi või dokumente seoses kaebaja kriminaalmenetlusega kuni oli tuvastatud lähikondse õigus kaebaja nimel sellist infot vastu võtta. Asja materjalidest nähtub, et advokaat vastas kaebaja lähikondse pöördumisele pärast seda, kui pöördumisele oli lisatud notariaalne volikiri lähikondse õiguste kohta. Puuduvad tõendid, et advokaat oleks kaebajaga kontakti tahtlikult vältinud. Kontakti vältimist ei tõenda mh ka asjaolu, et advokaadi asemel osales 31.05.2021 toimunud kohtuistungil asenduskaitsja. Aukohtule ei ole esitatud tõendeid ega etteheiteid, mille kohaselt oleks advokaat rikkunud asenduskaitsja määramisega seotud regulatsiooni. Seejuures on kaebaja ka ise kinnitanud, et asenduskaitsja määramise ajal ei olnud tal selles osas vastuväiteid.
Aukohus ei pea vajalikuks käesolevas asjas nõuda välja kriminaalasjas nr 1-18-7086 Tallinna Ringkonnakohtus 31.05.2021 peetud kohtuistungi videosalvestist ega kaebaja ja advokaadi vahel 11.05.2021 Tallinna Vanglas toimunud kohtumise videot, kuna need ei saa tõendada menetleva asja olulise tähendusega asjaolusid (st kohtuniku poolt 26.04.2021 advokaadile saadetud e-kirja sisu või asjaolu, et advokaat tegutseb koostöös kohtunikuga). Istungil osales advokaadi asemele asenduskaitsja ning aukohtumenetluses ei oma tähtsust kohtuniku väidetav närviline ja sobimatu käitumine viidatud istungil. Lisaks on aukohtule esitatud 31.05.2021 istungi kirjalik protokoll ning sealt ei nähtu, et istungil oleks arutatud kohtuniku poolt kaebaja esindajale saadetud e-kirja sisu. Ka Tallinna Vangla videosalvestis ei saa tõendada kohtuniku kirja sisu või asjaolu, et advokaat tegutseb koostöös kohtunikuga.
Kaebaja teine põhiline etteheide oli, et advokaat esitas Riigikohtusse kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu otsuse suhtes ilma, et oleks selle kaebajaga kooskõlastanud. Eetikakoodeksi § 14 lg 21 alusel peab advokaat selgitama kliendile tema poolt soovitud lahenduse saavutamise võimalusi ja eeldusi, misjärel on kliendil õigus otsustada menetluse alustamise üle. Samas sätestab eetikakoodeksi § 8 lg 2 kolmas lause, et advokaat arvestab kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi, kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega. Käesolevas asjas selgitas advokaat, et ta ei esitanud kassatsioonkaebust kaebajaga kooskõlastamata. Kaebaja oli korduvalt alates hetkest, kui advokaat kaebaja kaitsjaks asus, väljendanud soovi esitada vajadusel (st kaebaja suhtes negatiivse otsuse korral) kaebus Riigikohtusse ja ka Euroopa Inimõiguste kohtusse. Advokaadil puudus vajadus kassatsioonkaebuse kirjutamisel selle täpne sisu veelkord kaebajaga kooskõlastada, kuna Riigikohtusse ei saa esitada mistahes uusi tõendeid ning esitatud kassatsioonkaebus oli seotud üksnes materiaalõiguse põhimõttelise tõlgendamise küsimusega. Kaebaja oli teadlik, et kaebus esitatakse ning advokaat oli talle selgitatud, et kaebuse Riigikohtusse esitamiseks ei ole vaja advokaadil kaebajaga midagi kohtumise käigus läbi arutada. Kaebaja soovi kassatsioonkaebus Riigikohtule esitada tõendab ka asjaolu, et kaebaja esitas 20.07.2021 iseseisvalt uuesti taotluse riigi õigusabi saamiseks eesmärgil esitada ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebus. Seega peab aukohus põhistatuks advokaadi väiteid, et talle oli teada kaebaja soov kassatsioon esitada. Lisaks oli kassatsioonkaebuse esitamine advokaadi hinnangul kaebaja huvides. Riigikohtu 17.02.2010 lahendis nr 3-1-1-9-10 on riigikohus selgitanud, et kassatsiooniõiguse kasutamine süüdistatava huvides on reguleeritud KrMS § 344 lg 3 p-s 2 – sellisel juhul esitab kassatsiooni advokaadist kaitsja enda nimel, millest tulenevalt vastutab ta ka selle sisu ja seaduse nõuetele vastavuse eest. Sellest tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 14 lg 21 rikkumist.
Eeltoodule tuginedes lõpetab aukohus aukohtumenetluse vandeadvokaadi abi tegevuse suhtes.
06.01.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaatidele ette kaebaja vandeadvokaadist esindaja kirjadele vastamata jätmist ja saadetud nõudekirjade adressaadile ehk advokaatide kliendile edastamata jätmist, mille tulemusel on kaebaja hinnangul talle tekkinud märkimisväärne kahju. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 24 lg 1 võimaliku rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 24 lg 1 sätestab, et advokaadi suhted kolleegidega rajanevad vastastikkusel austusel ja usaldusel. Advokaat suhtub kolleegi heatahtlikult, ausalt, viisakalt ja korrektselt, on abivalmis ja koostööaldis. Nende nõuete täitmine ei tohi kahjustada kliendi huve.
Kaebaja heidab advokaatidele ette advokaatidele edastatud nõudekirjadele viivitamatult vastamata jätmist ning seda, et advokaadid ei teavitanud kaebaja lepingulist esindajat, et advokaatidel puudub esindusõigus nõudekirjade kättesaamisel. Kaebaja selgitab, et kuivõrd tegemist on suure ehitusvaidlusega ning nõudekirjadega oli esitatud tööde üleandmise-vastuvõtu aktid, aruanded ja tasumisele kuuluvad arved, siis suure tõenäosusega õiguslikud tagajärjed ei ole saabunud, kuna ei ole arusaadav, kas nõudekirjad on võimalik lugeda vastaspoolele kätte toimetatuks, või mitte. Kaebaja leiab, et advokaatide tegevus on kaebajale kaasa toonud kahju, mis väljendub selles, et kaebaja peab uuesti edastama nii nõudekirjad kui tööde üleandmise-vastuvõtu aktid ja kulutama sellele nii aega kui rahalisi ressursse. Lisaks leiab kaebaja, et advokaatide poolt nõudekirjade ignoreerimine võib viidata sellele, et advokaadid kasutavad tahtlikult nn venitamistaktikat.
Advokaadid kaebust ei tunnista. Advokaadid on nii oma kirjalikes selgitustes kui ka aukohtu istungil toimunud ärakuulamise käigus tunnistanud, et advokaadid jätsid teadlikult kaebaja nõudekirjadele vastamata ja nende kättesaamise kinnitamata. Samuti on advokaadid selgitanud, et neil puudusid kliendi poolt antud volitused kõnealuste nõudekirjade vastu võtmiseks. Advokaatide selgituste kohaselt on volituste puudumist kaebaja lepingulisele esindajale e-kirja teel selgitatud. Seda tõendab ka kaebaja poolt aukohtule esitatud e-kiri kaebaja lepingulisele esindajale, milles muuhulgas viitab advokaat, et kaebaja lepinguline esindaja peaks ühendust võtma mitte advokaatide, vaid advokaadi kliendiga.
Advokaadid on aukohtule selgitanud, et kaebaja nõudekirjadele vastamata jätmine ning nende kättesaamise kinnitamata jätmine on toimunud kooskõlas advokaatide kliendiga sõlmitud õigusteenuse osutamise lepinguga ning kaebaja ja advokaatide kliendi vahel sõlmitud lepinguga. Advokaadid on aukohtule esitanud oma selgituste tõendamiseks oma kliendiga sõlmitud õigusteenuse osutamise lepingu, milles on piiritletud advokaatide volitused. Samuti on tõendina aukohtule esitatud väljavõte advokaatide kliendi ja kaebaja vahel sõlmitud lepingust, milles on muuhulgas sätestatud, millistele e-posti aadressitele tuleb kõik lepingut puudutavad teated, kirjavahetus ja dokumendid esitada.
Aukohus, kuulanud ära pooled ja uurinud kogutud tõendeid, leiab, et kuigi advokaadid on eetikakoodeksi § 24 lg 1 sätestatut eiranud, jättes kaebaja lepingulisest esindajast vandeadvokaadi nõudekirjadele vastamata ja nende kättesaamise kinnitamata, on advokaadid aukohtule esitatud tõendite ja selgitustega tõendanud, et advokaadid on käitunud oma parima äranägemise järgi oma kliendiga sõlmitud õigusteenuse osutamise lepingus sätestatud volituste ja piirangute piires ning kliendi huvides. Advokaatide ärakuulamisel aukohtu poolt on advokaadid möönnud, et nad on aru saanud, et nad oleksid võinud oma piiratud volitusi kaebaja esindajale selgitada enne kahe kuu möödumist esimese nõudekirja edastamisest.
Aukohus leiab, et advokaadid käitusid kaebaja nõudekirjade ignoreerimisel ja kättesaamise kinnitamata jätmisel oma kliendiga sõlmitud õigusteenuse osutamise lepingus sätestatud volituste ja kehtestatud piirangute piires ning oma kliendi huvides järgides eetikakoodeksi § 8 lg 1 nõudeid Seetõttu leiab aukohus, et kaebaja oletus, et advokaadid kasutavad teadlikult nn venitamistaktikat, on ekslik. Sellegipoolest leiab aukohus, et oma piiratud volitusi oleks saanud advokaadid kaebaja lepingulisest esindajast kolleegile juba esimese nõudekirja kättesaamisel selgitada, millega oleks ära hoitud asjatu suhete pingestumine kolleegide vahel. Aukohus leiab, et mõningased minetused inimlikus suhtluses ei ole siiski käsitletav distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. Advokaadid on kinnitanud, et mõistavad, et selgem kommunikatsioon kolleegide vahel oleks hoidnud ära suhete pingestumise selliselt, et see vajas aukohtu sekkumist. Eeltoodust tulenevalt ei pea aukohus vajalikuks advokaate karistada ja piirdub üksnes tähelepanu juhtimisega, et eetikakoodeksi § 8 lg 1 täitmisel ei saa jätta tähelepanuta kollegiaalse suhtluse nõuete järgimist vastavalt eetikakoodeksi § 24 sätestatule. Aukohus rõhutab veel kord, et advokaat peab kolleegidesse suhtuma heatahtlikult, ausalt, viisakalt ja korrektselt ning peab olema abivalmis ja koostööaldis, kahjustamata kliendi huve.
20.01.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette kriminaaltoimiku tutvustamata jätmist, tunnistajate ülekuulamise taotluse esitamata jätmist, kaebaja esindamise jätkamise mittesoovimist ja menetluse tahtlikku venitamist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 8 lg 1 ja lg 2, § 14 lg 3 ja § 21 lg 2 ning KrMS § 2241 võimaliku rikkumistena.
Eetikakoodeksi § 4 lg 1 sätestab, et õigusteenust osutades juhindub advokaat seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest.
Eetikakoodeksi § 8 lg 1 sätestab, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Lõige 2 sätestab, et advokaat kasutab kliendi ülesande täitmisel neid seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta. Seejuures lähtub advokaat seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega, arvestab advokaat kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi. Kui klient on õigusteenuse lepingus piiranud advokaadi õigust teatud kaitsmis- või esindusviise või -vahendeid kasutada, on see piirang advokaadile kohustuslik.
Eetikakoodeksi § 14 lg 3 sätestab, et advokaat täidab kliendi ülesande mõistliku aja jooksul või õigusteenuse lepingus kokkulepitud tähtpäevaks ning hoidub kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest.
Eetikakoodeksi § 21 lg 2 kohaselt on advokaadil on keelatud tahtlikult viia kohut eksitusse, esitada kohtule teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet, esitada kohtule tõendeid, mis advokaadile teadvalt on võltsitud või muul moel tahtlikult takistada asja õiget ja kiiret läbivaatamist.
KrMS § 2241 kohaselt tutvustab kaitsja kahtlustatavale või süüdistatavale viimase soovil KrMS §-s 224 nimetatud materjale. Materjale, millest prokuratuur on keelanud koopiat teha, tutvustab kaitsja ainult oma ametiruumides või kinnipidamiskohas.
Aukohus tutvus asjas esitatud kirjaliku materjaliga ning kuulas advokaadi 20.01.2022 istungil suuliselt ära. Lisaks kaebaja ja advokaadi poolt esitatud materjalile, on Viru Maakohus advokatuurile edastanud ka 06.10.2021 kohtuistungi, kus kaebaja taotlus kaitsja vahetamiseks rahuldati, protokolli. Aukohtu hinnangul on kaebuse peamised etteheited, et advokaat ei tutvustanud kaebajale kriminaalasja toimikut ning ei taotlenud kaebaja poolt soovitud tunnistajate ärakuulamist.
Advokaat enda kirjalikes ja suulistes selgitustes möönis, et ta ei tutvustanud kaebajale toimikut, kuid kinnitas, et kaebaja väide, justkui oleks kaebaja avaldanud soovi toimikuga tutvumiseks, on vale. Advokaadi ütluste kohaselt küsis ta kaebajaga pärast riigi õigusabi tellimuse vastu võtmist esmakordselt kontakti saades, kas kaebaja soovib, et advokaat läheks vanglasse kriminaalasja toimikut tutvustama, kuid kaebaja seda ei soovinud. Kaebaja soovis üksnes tutvuda asja materjalide hulka kuuluva videosalvestisega, mida advokaadil sellel hetkel veel ei olnud. Advokaat asus videot prokuratuurist välja nõudma ning advokaadile tehti kättesaadavaks videosalvestise koopia CD, mis advokaadi ütluste kohaselt ei toiminud. Advokaat on enda väidete tõendamiseks eitanud prokuratuuriga 2021. aasta juunis ja juulis peetud ekirjavahetuse. Kuivõrd advokaadil ei olnud võimalik kaebajale videosalvestist enne kohtuistungit tutvustada, tegi advokaat, enda selgituste kohaselt, kaebajale ettepaneku taotleda videoga tutvumist kohtuistungil. Advokaadi väidete kohaselt kaebaja selleks ajaks enam videosalvestisega tutvuda ei soovinud ning teavitas alles siis ehk umbes nädal enne põhiistungit, et soovib taotleda tunnistajate ärakuulamist. Advokaat selgitas aukohtule, et proovis kaebajale selgitada, et tunnistajate ärakuulamist oleks tulnud taotleda eelistungil ja kohus ei pruugi taotlust rahuldada. See aga ei meeldinud kaebajale, mis advokaadi hinnangul oli ka põhjuseks, miks advokaadi tegevus enam kaebajale ei sobinud ja mis tingis advokaadi suhtes kohtule taandamisavalduse ning aukohtule kaebuse esitamise.
KrMS § 35 lg 2 teist lauses sätestatud süüdistatava õigust tutvuda kriminaaltoimikuga kaitsja vahendusel. KrMS § 2241 kohaselt tutvustab kaitsja kahtlustatavale või süüdistatavale viimase soovil kriminaalasja toimikut. Aukohtu hinnangul ei pane eelviidatud sätted advokaadile kohustust igal juhul süüalusele kogu kriminaalasja toimikut tutvustada, vaid sätestavad süüalusele õiguse toimikuga tutvuda, kui ta seda soovib ja soovi esindajale ka väljendab. Olukorras, kus süüalune väljendab soovi toimikuga tutvuda, on advokaat aga kohustatud tutvumist võimaldama. Kui advokaat jätab toimiku tutvustamata, on tegemist kriminaalmenetluse seadustikust kaitsjale tulenevate kohustuste rikkumisega, mis omakorda on ka advokaadi kutse-eetika rikkumine, sest advokaat on kohustatud oma tegevuses juhinduma seadusest (eetikakoodeksi § 4 lg 1).
Advokaat ei pidanud kaebajale tutvustama kriminaalasja materjale enne, kui kaebaja oli materjaliga tutvumise soovist advokaati teavitanud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta advokaadile sellist soovi väljendas ning advokaat ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kaebaja kinnitas advokaadile, et ei soovi toimikuga tutvuda. Kuivõrd pooltevaheline suhtlus toimus nende kinnitusel telefoni teel, ei ole osalistel võimalik enda väidete kohta tõendeid ka esitada. Aukohtu hinnangul jäävad käesolevas asjas, vaatamata asjas kogutud tõenditele, üles kahtlused selles osas, kas advokaat on enda kohustusi rikkunud või mitte. Kuigi kohus kõrvaldas advokaadi 06.10.2021 toimunud kohtuistungil menetlusest kaebaja taotlusel ning määras kaebajale uue esindaja riigi õigusabi korras, ei nähtu kohtuisutngi protokollist, et kohus oleks sisuliselt hinnanud või tuvastanud advokaadi tegevuses RÕS § 20 lg 31 sätestatud menetlusest kõrvaldamise aluse ehk advokaadi asjatundmatu või hooletu käitumise. Pigem nähtub protokollist, et kohus rahuldas taotluse põhjusel, et advokaat toetas kaebaja taotlust esindaja vahetamiseks ning prokurör ei olnud taotluse rahuldamisele vastu, kuigi märkis, et asjas tuleks hinnata, kas riigi õigusabi osutamine advokaadi poolt on olnud hoolikas.
Eelnevast tulenevalt esineb käesolevas asjas aukohtu hinnangul niinimetatud „sõnasõna vastu“ olukord, kus kaebaja väidab, et soovis toimikuga tutvuda, kuid advokaadi kinnitusel kaebaja seda ei soovinud, vaatamata sellele, et advokaat seda otse kaebajale pakkus. Aukohus on korduvalt oma varasemas praktikas asunud seisukohale, et kui vaatamata asjas kogutud tõenditele jäävad püsima kahtlused advokaadi süüdiolekus, mida ei ole võimalik kõrvaldada, tõlgendatakse need lähtuvalt süütuse presumptsioonist advokaadi kasuks.1 Sellest tulenevalt ei tuvasta aukohus, et advokaat oleks toime pannud distsiplinaarsüüteo.
Siiski peab aukohus vajalikuks juhtida tähelepanu, et advokaat peaks selliseid olukordi ja suhtluseid kliendiga, milles klient loobub mistahes õigusest, mingisugusel taasesitamist võimaldaval viisil fikseerima. Süüalusele toimiku tutvumise võimaldamine, kui süüalune seda soovib, on advokaadi kohustus, mistõttu peaks advokaat olukorras, kus klient toimikuga tutvumist üldse ei soovi, kaaluma, kuidas on tal võimalik endapoolset kohustuste täitmist vaidluse tekkimisel tõendada ning vajadusel võtma kliendilt näiteks kirjaliku kinnituse selle kohta, et ta enda õigust kasutada ei soovi.
Olukord, kus aukohtule esitatud tõendite ja aukohtu poolt tuvastatud asjaolude alusel ei ole võimalik kindlaks teha, kas advokaat on enda kohustusi rikkunud või mitte, on ka seoses kaebaja etteheitega, et advokaat ei esitanud kohtule taotlust kaebaja soovitud tunnistajate ärakuulamist. Advokaadist kaitsja kohustuseks on tegutseda üksnes kaitsealuse ehk kliendi huvides (eetikakoodeksi § 8 lg 1). Seejuures peab advokaat arvestama kaitsmisviisi ja vahendite valikul kliendi soovidega, kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega (eetikakoodeksi § 8 lg 2). Advokaat peab täita kliendi ülesanne mõistliku aja jooksul (eetikakoodeksi § 14 lg 3).
Käesolevas asjas on kaebaja viidanud, et soovis menetlusse kaasata tunnistajaid, kes aga ei ole saanud kohtukutseid. Aukohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millal kaebaja tunnistajate ülekuulamise soovist advokaadile teavitas. Advokaadi väidete kohaselt toimus see umbes nädal enne põhiistungit, mistõttu plaanis advokaat vastava taotluse esitada kohtuistungil. Seejuures selgitas advokaat kaebajale, et tunnistajate ärakuulamise taotlus oleks tulnud esitada eelmenetluses, mistõttu ei pruugi kohus taotlust rahuldada. Advokaadi hinnangul tingis just see selgitus kaebaja pahameele advokaadi suhtes.
Asja materjalidest nähtub üksnes, et kaebaja edastas 30.09.2021 kohtusse taotluse tunnistajate ärakuulamiseks koos kaitsja vahetamise taotlusega ning uuesti suuliselt 06.10.2021 istungil. Advokaat toetas tunnistajate ärakuulamise taotlust. Sellest tulenevalt ei ole käesolevas asjas esitatud tõendite põhjal võimalik kõrvaldada kahtlusi ka selles osas, kas advokaat on toime pannud eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja lg 2 rikkumise, mistõttu ei tuvasta aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Kuivõrd aukohtule esitatud materjali põhjal ei ole tuvastatav, millal kaebaja tunnistajate ärakuulamise taotlemise soovist advokaati teavitas, ei ole advokaadi käitumises tuvastatav ka eetikakoodeksi § 14 lg 3 rikkumine.
Kaebaja väited selle kohta, et advokaat ei soovinud kaebajat kohtuistungil (kohtumenetluses) esindada, või et advokaat venitas tahtlikult kaebaja asja arutamist, ei ole kaebuses sisustatud. Advokaat ei või loobuda endale kokkuleppel või määratud korras võetud ülesandest kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse kaitsmiseks (eetikakoodeksi § 19 lg 1), kuid käesolevas asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit ega põhjendust, et advokaat oleks seda teinud või loobumise soovi väljendanud. Kohtumenetluse tahtlik venitamine on samuti keelatud (eetikakoodeksi § 21 lg 2), kuid ka selles osas ei ole aukohtule esitatud mitte ühtegi tõendit või põhjendust, mille alusel saaks tuvastada, et advokaat oleks seda keeldu rikkunud.
Eelnevast tulenevalt lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuses distsiplinaarsüütegu tuvastamata ning piirdub üksnes otsuses toodud tähelepanu juhtimisega.
03.02.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette vahistatud kahtlustatavate A ja B (advokaadi klientide) suhtes prokuratuuri 14.02.2018 määrusega KrMS § 1431 lg 1 alusel kehtestatud lisapiiranguna sätestatud kokkusaamise, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise keelu ehk nö suhtlemiskeelu rikkumist ja seeläbi kutse-eetika reeglite rikkumist. Nimetatud etteheide on käsitletav KrMS § 215 lg 1 ja seeläbi eetikakoodeksi § 4 lg 1 võimaliku rikkumisena.
Aukohus uuris advokaadi suhtes tehtud etteheidet, kogus omal algatusel täiendavaid tõendeid ning tegi 10.01.2019 istungil asjas otsuse (allkirjastatud 10.02.2019). Riigikohtu otsusega haldusasjas nr 3-xx-xxx on aukohtu xx.xx.xxxx otsus tühistatud. Sellest tulenevalt otsustas aukohus 04.11.2021 määrusega asjas aukohtumenetlust jätkata. Käesolevaga teeb aukohus asjas uue otsuse, milles arvestab Riigikohtu otsuses sätestatuga.
Advokaat vaidleb tema suhtes esitatud etteheidetele vastu ning on muuhulgas asunud seisukohale, et aukohtul puudub õiguslik alus advokaadi suhtes algatatud aukohtumenetluses uut otsust teha, sest tegemist oleks topelmenetlusega ning lisaks on distsiplinaarsüütegu aegunud. Sellest tulenevalt hindab aukohus kõigepealt uue aukohtumenetluse jätkamise õiguspärasust (I), seejärel võtab seisukoha distsiplinaarsüüteo väidetava aegumise küsimuses (II) ja viimasena annab hinnangu sellele, kas advokaadi tegevuse vastab advokaadi kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuetele (III).
I
HMS § 43 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusakti teatavaks tegemisega. AdvS § 17 lg 5 kohaselt lahendab aukohus distsiplinaarsüüteoasja ja teeb põhjendatud otsuse kuue kuu jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates. Mõjuval põhjusel võib aukohus pikendada distsiplinaarsüüteoasja arutamise kestust kuni kolme kuu võrra. Käesolevas ajas on aukohus pikendanud distsiplinaarsüüteoasja arutamise kestvust. Aukohus teeb põhjendatud otsuse ka juhul, kui aukohus ei tuvasta distsiplinaarsüütegu (AdvS § 17 lg 5). Seega lõpeb aukohtumenetlus põhjendatud otsuse teatavaks tegemisega. Kuna Riigikohtu otsusega on aukohtu xx.xx.xxxx istungi otsus tühistatud, jätkub aukohtumenetlus ning aukohtul tuleb teha uus põhjendatud otsus.
Aukohus ei nõustu advokaadi väitega, et olukorras, kus aukohtumenetlust jätkatakse, on antud asjas tegemist topeltmenetlusega. Riigikohus on tõesti otsuse nr 3-17-378 punktis 22 märkinud et „ne bis in idem põhimõtte osaks olev topeltmenetlemise keeld ei luba isikut teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda on vastavalt seadusele juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud (põhiseaduse § 23 lg 3; EL põhiõiguste harta art 50; Euroopa inimõiguste konventsiooni 7. protokolli art 4). Sellest aga ei tulene ega järeldu keeldu aukohtumenetluse jätkamiseks.
Haldusakti tühistamisel loetakse, et haldusakt pole kunagi kehtinud. Haldusakti tühistamine toob kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise tagasiulatuvalt, täpsemalt – algusest peale (Riigikohtu 07.03.2003 määrus asjas nr 3-3-1-21-03, p 14). Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda (Riigikohtu 13.11.2014 otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 10). Seega olukorras, kus samas asjas varem tehtud aukohtu otsus on Riigikohtu otsusega tühistatud, on haldusakti kehtivus kõrvaldatud tagasiulatuvalt.
Tallinna Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-19-1002 p-s 18: „Kuna advokaadile distsiplinaarkaristuse määramise õigus on üksnes advokatuuri aukohtul (AdvS § 15 lg 1), ei saa kohus hakata aukohtu otsust ümber hindama ning määratud karistust muutma. Seetõttu tuleb aukohtu otsus tervikuna tühistada.“ Ka Riigikohtu otsuses ei antud hinnangut, kas advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo või mitte.
Eelnevast tulenevalt ei saa Riigikohtu otsust pidada aukohtumenetlust lõpetavaks otsuseks ning sellega ei ole mõistetud advokaati lõplikult süüdi või õigeks. Seetõttu ei esine käesolevas asjas topeltmenetlemise või topeltkaristamise olukorda.
Advokaat viitas ka Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-76-12, mille punktis 17 korrati Riigikohtu varasemat otsust, milles leiti, et „/../ ka distsiplinaarsüüteo menetluses tagab seadus karistusõigusele omase isiku kõrgendatud kaitstuse ja süütuse presumptsiooni. Eeltoodust tulenevalt laienevad distsiplinaarmenetlusele ka kõrgendatud nõuded tõendite kogumisel ja asjaolude väljaselgitamisel. Haldusorgan peab asjaolude välja-selgitamisel põhjendama, kuidas on tõendite alusel jõutud oluliste asjaolude, st süütegude toimepanemise tuvastamiseni ning miks ta eelistab üht tõendit teisele.“ Aukohus ei nõustu advokaadi järeldusega, et eelneva tõttu ei saa distsiplinaarmenetluses lähtuda üldisest haldusmenetluse loogikast.
Eelviidatud Riigikohtu lahendist tuleneb, et lähtudes süütuse presumptsioonist tuleb distsiplinaarmenetluses pöörata kõrgendatud tähelepanu süüteo toimepanemise tõendatusele. Sellest aga ei järeldu, et distsiplinaarmenetlusele peaks seetõttu haldus(kohtu)menetluse regulatsiooni asemel kohaldama karistusõiguse põhimõtteid. Haldusmenetluse seaduse kohaldumine aukohtumenetlusele ulatuses, mida advokatuuriseadus või kodukord ei reguleeri, on sätestatud AdvS § 17 lg-s 7.
Eelnevale tuginedes on aukohus seisukohal, et aukohtumenetluse jätkamine on õiguspärane.
II
Advokaadi teine vastuväide aukohtumenetluse jätkamisele on, et menetlus on aegunud ja seetõttu ei saa advokaadile karistust määrata. Advokaat viitas AdvS § 19 lg-le 6, mille kohaselt distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüütegu on aegunud. Advokaat tugineb asjaolule, et aukohus määras talle esimese karistuse juba 2019. aasta jaanuaris, millest on möödas 3 aastat.
Aukohus ei nõustu advokaadi seisukohaga. Advokaat jätab tähelepanuta, et AdvS § 19 lg 6 sätestab ka distsiplinaarsüüteo aegumise peatumise. Nimelt peatub distsiplinaarasja aegumine asja menetluse ajal aukohtus ja kohtus, sealhulgas kaebuse ning apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise tähtajal. Aukohtumenetlus käesolevas asjas oli peatunud ajal, millal toimus halduskohtumenetlus.
Eelnevast tulenevalt puudub käesolevas asjas alus aegumise kohaldamiseks.
III
Aukohtumenetluse aluseks on Harju Maakohtu 31.07.2018 kohtumäärus, milles kohus asus seisukohale, et on tõendatud, et advokaadibüroo läbiotsimisel leitud kirjade näol on tegemist advokaadi klientide ehk vahistatud kahtlustatavate, kelle suhtes kehtis prokuratuuri määrusega suhtlemiskeeld, kirjadega nende lähedastele (osalt ka vastustega neile kirjadele), mis olid advokaadile edastatud ja millega olid vahisatud kahtlustatavate lähedased saanud käia advokaadibüroos tutvumas. Tegemist on eetikakoodeksi § 4 lg 1, mille kohaselt juhindub advokaat õigusteenust osutades seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest, rikkumisega. Advokaat ei ole täitnud prokuratuuri 14.02.2018 määrust, millega seati kahtlustavatele suhtluskeeld. KrMS § 215 lg 1 esimene lause sätestab, et uurimisasutuse ja prokuratuuri määrused ja nõuded nende menetluses olevates kriminaalasjades on kohustuslikud kõigile ning neid täidetakse kogu Eesti Vabariigi territooriumil.
Advokaat on korduvalt väitnud, et ei ole klientidele seatud suhtlemiskeelu nõuet rikkunud. 17.08.2018 selgitustes tugines advokaat KrMS § 1431 lg-le 4, mille kohaselt ei laiene KrMS § 1431 lg 1 p-s 2 sätestatud piirang kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Advokaat leidis seega, et kahtlustatavatel oli õigus pidada advokaadiga kirjavahetust ja anda advokaadile üle anda kriminaalasja materjale ning seisukohti. Advokaat selgitas, et kaasa võeti temale kui advokaadile üle antud materjal, ja leidis, et advokatuur (aukohus) peaks esmalt võtma hinnangu, kas dokumendid võeti kaasa seaduslikult. Advokaat leidis, et kui advokaadibüroost ära võetud materjal ei ole kogutud seaduslikult ega ole seetõttu kohtukõlbulik, ei saa sellele tuginedes analüüsida, kas advokaat on rikkunud suhtlemispiirangut või mitte.
Seega enne, kui aukohus saab analüüsida, kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused, peab aukohus hindama, milliseid asjas kogutud tõendid on aukohtumenetluses lubatud. Aukohus võtab selle hindamisel arvesse Riigikohtu otsuses sedastatut.
AdvS § 17 lg 4 esimene lause sätestab, et aukohus on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Selle alusel pöördus aukohus 19.10.2018 prokuratuuri poole, et aukohtul võimaldataks tutvuda advokaadibüroost leitud ja Harju Maakohtu 31.07.2018 määruse aluseks olnud materjaliga. Riigiprokuratuur edastas aukohtule nii 26.06.2018 jälitustoimingute protokolli kui ka 05.07.2018 asitõendi vaatlusprotokolli, mille lisaks olid ka vaidlusaluste kirjade koopiad.
Aukohus selgitab, et käesolevas menetluses ei ole arvesse võetud 26.06.2018 jälitustoimingute protokolli ja selles sisalduvat informatsiooni. Vastavalt Riigikohtu otsuses selgitatule on riigikohtu praktika (nt Riigikohtu 30.04.2019 otsus asjas nr 3-16-2498 p 17) kohaselt jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil võimalik üksnes siis, kui selleks esineb ülekaalukas avalik huvi või sellest lähtuvalt on seaduses sätestatud selge õiguslik alus.
Samas, aukohus võib ja saab käesolevas asjas tugineda 05.07.2018 asitõendi vaatlusprotokollile ja selle lisadele. Riigikohus on selgitanud, et haldusorgan ei või tugineda tõendil, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile edastada. KrMS § 214 tohib süüteo kohtueelses menetluses andmeid avaldada ja kasutada haldusmenetluses juhul, kui selleks on prokuratuuri luba. Aukohtul on asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisade kasutamiseks aukohtumenetluses prokuratuuri luba, dokumendid on aukohtule väljastatud prokuratuuri poolt.
Riigikohus on eelviidatud otsuses selgitanud ka seda, et tõendi saab üldjuhul lugeda lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Kui tõend on tõendite kogumise nõuete ja korra rikkumise tõttu tunnistatud lubamatuks kriminaalmenetluses, on sama tõend lubamatu ka haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses. Käesoleval juhul kriminaalmenetluses advokaadibüroo läbiotsimisele hinnangut antud ei ole. Riigikohus leidis, et olukorras, kus kriminaalmenetluses pole kogutud tõendi kogumise õiguspärasust kontrollitud või seda pole võimalik teha, ei pea halduskohtumenetluses hindama kas kriminaalmenetluse toiming vastas täies mahus kriminaalmenetlusõigusele. Selleks, et tõend oleks lubatav HKMS § 62 lg 3 p 1 järgi, peab kontrollima, kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi. Riigikohus märkis, et vaidlusalusel juhul oli advokaat läbiotsimise juures ning läbiotsimise käigu kohta ta etteheiteid ei teinud. Advokaadibüroo läbiotsimisel olid kasutusel kriminaalmenetlusõigusest ja EIK-i praktikast tulenevad advokaadi kutsesaladuse kaitsemeetmed. Seetõttu ei toimunud läbiotsimine põhiõigusi rikkudes ja asjas võib aukohus tugineda läbiotsimisel saadud tõenditele.
Menetluse jätkamise otsustamise järgselt andis aukohus advokaadile võimaluse (a) esitada enda täiendavad kirjalikud selgitused ja tõendid ning (b) olla uuesti suuliselt ära kuulatud ka aukohtu istungil. Advokaat on ka 16.12.2021 kirjalikes selgitustes rõhutanud, et ei ole klientidele määratud suhtlemiskeeldu rikkunud ega kutse-eetika vastaselt käitunud. Samas advokaat ei vaielnud vastu, et advokaadibüroost kirjad leiti. Advokaat selgitas 03.02.2022 istungil suuliselt, et kirjad olid tema büroos, kuna kinnipeetaval on õigus enda kaitsjale saata mistahes kirjasid. Advokaat rääkis, et kirjad saadeti tema büroosse ning ta lihtsalt jättis need sinna ega teinud nendega midagi. Advokaat rõhutas, et ei mäleta enam neid kirjasid või nendega seotud asjaolusid. Samas aga mäletas advokaat täpselt ühte kirja, sh selle koostamise kuupäeva.
Aukohus ei nõustu, et vaidlusaluste kirjade puhul oli tegemist advokaadi ja tema kliendi vahel peetud õigusteenuse osutamisega seotud kirjadega. Advokaadi väide, et kliendid saatsid advokaadile küll kirjasid, kuid advokaat või tema advokaadibüroo töötajad nendega midagi ei teinud, ei ole usutav, sest advokaadibüroost leitud kirjade hulgas oli ka advokaadi klientide lähedaste vastuseid advokaadi klientidele. Lisaks ei pea aukohus usutavaks, et advokaadi kliendid jätkasid enda lähedastele kirjade kirjutamist ja advokaadibüroosse edastamist ilma, et oleks neile vastused saanud.
Aukohus tutvus aukohtumenetluse käigus advokaadibüroost leitud kirjadega ja jõudis veendumusele, et tegemist oli advokaadi klientide ja nende lähedaste vahel peetud isikliku kirjavahetusega. Aukohtu hinnangul ei ole kliendi ja tema lähedaste vahel peetud kirjavahetuse puhul tegemist õigusabiteenuse osutamisega seotud teabekandjatega AdvS § 43 lg-s 3 mõttes. Aukohus on, tutvudes vaidlusaluste kirjadega, seisukohal, et advokaat ja tema juhitud advokaadibüroo vahendasid neid kirjasid enda klientide lähedastele ajal, kui klientide suhtes kehtis suhtluskeeld. Harju Maakohtu 31.07.2018 määruses on selgitatud, et vaidlusaluste kirjade puhul on tegemist kirjavahetusega, mis on peetud advokaadi kliendi ja tema lähedaste (sh abikaasa, tütred, äripartnerid) vahel ning on ka advokaadi teise kliendi ja tema lähedase vaheline kirjavahetus.
Advokaadipoolset kirjade vahendamist tõendavad näiteks vaatlusprotokolli lisaks 1 ja lisaks 2 olevad kirjad. Aukohtu hinnangul on tegemist vastastikuste kirjadega, mis näitab, et advokaat on vahendanud kliendi ja tema lähikondse suhtlust. Aukohtu istungil küsiti selle kirja kohta advokaadilt. Advokaat selgitas, et kiri pealkirjaga xxxxx on ainuke, mida ta mäletab. Advokaat viitas, et see on 15. veebruarist ning see puudutas B-d, kes vahistati 13-ndal veebruaril, misjärel ta kirjutas enda naisele, et ta sõlmis advokaadiga lepingu. Advokaat väitis, et see kiri on kirjutatud siis, kui tema kliendil ei olnud veel suhtluskeeldu. Aukohtu hinnangul ei ole advokaadi väited kooskõlas aukohtule esitatud kirjaliku materjaliga. Mõlema advokaadi kliendi suhtes tegi prokuratuur suhtluskeelu kohaldamise kohta määruse 14.02.2018. Vastavalt KrMS § 1431 lg-le 3 saadetakse selline määrus vanglale või arestimajale viivitamata täitmiseks ja määruse koopia saadetakse kahtlustatavale või süüdistatavale. Vaatlusalune kiri on kirja kohaselt koostatud 15.02.2018 ehk päev pärast prokuratuuri määrust. Samuti ei ole tegemist lühikese kirjaga, milles klient oleks enda lähedast teavitanud, et tema esindajaks on vandeadvokaat C. Viidatud kiri sisaldab rohkem informatsiooni ning on tervelt 2 lehekülge pikk. Kahe lehekülje pikkune on ka see kiri, mis algab sõnadega „Kallis B!“
Samuti viitab vastastikusele kirjavahetusele advokaadi teise kliendi A kiri, mis on asitõendi vaatlusprotokolli lisa 9. Kiri viitab aukohut hinnangul, et advokaadi kliendi ning tema lähedase vahel toimus vastastikune suhtlus kirja teel. Ka asitõendi vaatlusprotokolli lisa 10 ja lisa 15 viitavad vastastikkusele suhtlusele.
Selgelt tõendab advokaadi kliendi ja kliendi lähikondsete vahelise vastastikkuse kirjavahetuse advokaadi vahendusel toimumist ka asitõendi vaatlusprotokolli lisaks nr 22 olev vene keelne kiri (ja selle tõlge). Kirja viimasel ehk neljanda lehekülje lõpus on selgelt kirjeldatud, et kirjade vahetamine toimub advokaadi vahendusel. Tekstis on (eesti keelde tõlgituna) selgitatud, et advokaat käis reedel informatsiooni saamas ning küsitud kirja adressaadilt, kas adressaat sai kirja esmaspäeval ja vastas reedel. Seejärel on selgitatud, et nii venib vastus peaaegu kaks nädalat ja küsitud, mis saab siis kui on midagi kiiret. Seejärel on palutud kohe tulla.
Aukohtu hinnangul lükkab mh eelviidatud kiri selgelt ümber advokaadi 03.02.2022 ärakuulamisel esitatud selgituse, et kirjad olid üksnes tema advokaadibüroosse saadetud, kuid tema nendega midagi ei teinud. Sellest kirjast nähtub, et advokaadi klient on kirjutanud kirja mitmel erineval päeval, sest kirjas on erinevates kohtades märgitud, mis päev on kirja järgmist osa kirjutades. Kirja viimane osa kirjutamise kuupäevaks on viidatud 03.04.18.
Eelnevad on üksnes üksikud näited advokaadibüroost leitud kirjadest, kuid aukohtu hinnangul tõendavad need selgelt, et advokaadi kliendi ning tema lähikondsete vahel toimus advokaadi vahendusel kirjavahetus ajal, mil advokaadi kliendi suhtes kehtis prokuratuuri määruse alusel KrMS § 1431 lg 1 alusel lisapiiranguna kehtestatud kokkusaamise, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise keeld. Sellest tulenevalt on tõendatud, et advokaat ei ole järginud prokuratuuri määrust ja seeläbi on rikkunud KrMS § 215 lg-s 1 sätestatud kohustust. See omakorda viitab eetikakoodeksi § 4 rikkumisele, sest advokaat ei ole enda tegevuses juhindunud seadusest.
Kokkuvõtvalt leiab aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 4 rikkumises. Sellest tulenevalt väärib advokaat karistust.
AdvS § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. AdvS § 19 lg 2 alusel on aukohtul võimalik määrata distsiplinaarkaristusena noomitus, rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine.
AdvS § 19 lg 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates muu hulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Aukohus arvestab karistuse suuruse määramisel rikkumise raskust, samuti vahendatud kirjade mahtu ja seda, et rikkumine oli korduv ning toimus pikema ajaperioodi (st mitmete kuude) vältel. Eeltoodust lähtudes peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi summas 2000 eurot.
10.02.2021
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kohus advokaadile ette mõjuva põhjuseta kohtuistungile ilmumata jätmist ja asjatundmatut käitumist seoses olukorra lahendamisega. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 20 lg 2 ja § 14 lg 2 võimalike rikkumistena.
Eetikakoodeksi § 20 lg 2 sätestab, et advokaat on kohustatud õigeaegselt teavitama kohut asja kokkuleppel lahendamisest, samuti asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise.
Eetikakoodeksi § 14 lg 2 advokaadi osutatud õigusteenus peab olema asjatundlik ning põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Asjatundliku õigusteenuse eelduseks on see, et advokaat täiendab pidevalt oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi. Advokaat ei või kasutada kliendi huvide kaitsmiseks seadusega vastuolus olevaid viise ja vahendeid.
Aukohus tutvus asjas esitatud kirjaliku materjaliga ning kuulas advokaadi 10.02.2022 istungil suuliselt ära. Aukohtule esitatud materjalist nähtub, et Viru Maakohtu kohtunik heidab enda pöördumises advokaadile ette kohtuistungile ilma mõjuva põhjuseta ilmumata jätmist. Lisaks jäi kohtule mulje, et advokaat on asjatundmatu, sest ei tunne menetlusnorme nii istungil osalemise kui ka asjaolude esiletoomisega seonduvalt.
Kohtu arvamus advokaadi asjatundmatuse osas tugines mitmel asjaolul. Esiteks sellel, et advokaat eeldas (alusetult), et kohus rahuldab tema kliendi (pankrotihalduri) poolt esitatud taotluse istungi edasilükkamiseks ega teinud ise mistahes pingutusi istungile kohale jõudmiseks pärast seda, kui oli selginud, et kohus taotlust siiski ei rahuldanud. Teiseks jäi kohtule advokaadi selgitustest mulje, et advokaat pidas istungi edasilükkamise mõjuvaks põhjuseks seda, et advokaat ei suuda ilma kliendi (pankrotihalduri) abita enda kliendi huve piisavalt kaitsta, vaatamata sellele, et advokaat oli vaidlusaluses asjas olnud hageja lepinguliseks esindajaks juba umbes 8 kuud.
Advokaat kinnitas nii kirjalikult kui ka suulisel ärakuulamisel, et võtab kohtu pöördumises toodud istungile ilmumata jätmise etteheite omaks. Advokaat märkis, et kohtu pöördumine on õigustatud ning ta tõesti jättis kohtuistungile minemata ja seeläbi eksis menetlusnormide vastu. Advokaat kinnitas, et mõistab rikkumist ja eeldas alusetult, et kohus rahuldab hageja taotluse istungi edasilükkamiseks. Ajaks, mil advokaat sai teada, et kohus ei rahulda istungi edasilükkamise taotlust, oli juba liiga hilja ning advokaat ei jõudnud Rakvere kohtumajas toimima pidanud kohtuistungile. Lisaks selgitas advokaat seoses kohtu etteheitega advokaadi asjatundmatuse osas, et ta liitus konkreetse tsiviilasja menetlusega alles menetluse kestel ning üksnes põhjusel, et pankrotitoimkonna liikmena palus ta pankrotihalduril vaidlusaluses tsiviilasjas lahendatavat vara tagasi võtmise hagi täiendada alternatiivse nõudega alusetu rikastumise sätete alusel. Haldur palus advokaadil ise koostada hagi täiendus, mis võeti menetlusse eraldi tsiviilasjana. Vaidlusaluses tsiviilasjas tuli advokaadile aga samuti istungi kutse ja ta oli ka selles tsiviilasjas toimikusse esindajana lisatud. Seetõttu kutsus pankrotihaldur advokaadi istungile kaasa. Selle tagajärjel tekkis olukord, kus advokaat on küll asjadega kursis, kuid mitte samal tasemel kui seda on pankrotihaldur ise, kellel advokaadi hinnangul on kõik antud asjas vajalikud nüansid peas.
Aukohtu hinnangul puudub asjas vaidlus selle üle, et advokaat on kohustusi rikkunud ja seeläbi distsiplinaarsüüteo toime pannud. Advokaat ei käitunud professionaalselt ja tema käitumises esines minetusi. Advokaat on rikkunud nii eetikakoodekis § 20 lg-t 2, sest jättis kohtuistungile mõjuva põhjuseta ilmumata, kui ka eetikakoodeksi § 14 lg-t 2, kuna ei ole tegutsenud vaidlusaluse tsiviilasja menetluses hoolikalt ja asjatundlikult. Advokaat ei tohi eeldada, et kohus rahuldab istungi edasi lükkamise taotluse, seda eriti olukorras, kus advokaadile ei ole teada, kas või milline taotlus üldse kohtule esitati. Seejuures nõustub aukohus kohtuga, et asjaoludest ei nähtu, et advokaat oleks üldse proovinud leida olukorrale lahendust, mille käigus oleks kohtuistung saanud siiski planeeritud päeval toimuda. Näiteks oleks advokaat saanud taotleda uuesti virtuaalistungi toimumist või siis paluda kohtul istungi algusaega veidi hilisemaks muuta, et advokaat oleks istungile jõudnud. Advokaat möönas ka ise, et istungi edasilükkamise taotlus (nii advokaadi kliendi poolt esitatud taotlus kui ka advokaadi poolt vahetult enne istungi algust esitatud taotlus) ei sisaldanud peamist põhjust, mida kohus oleks saanud lugeda mõjuvaks põhjuseks ja mille alusel oleks saanud istungi edasilükkamise taotluse rahuldada. Nimelt oli hageja haigestunud ning tal esinesid Covid-19 viirusnakkusele iseloomulikud sümptomid. Seejuures oli hageja vahetult enne haigestumist olnud advokaadiga lähikontaktne, sest isikud kohtusid tsiviilasja detailide arutamiseks pikalt ühes ruumis. Hageja (advokaadi klient) sai perearstilt saatekirja Covid-19 PCR testile alles 15.11.2021 ehk istungiga samal päeval ning istungi toimumise ajal esines põhjendatud kahtlus, et hageja võib olla haigestunud, millisel juhul ei oleks ka advokaat tohtinud kohtuistungil osaleda. Selle info sai kohus aga alles aukohtumenetluse ajal advokaadi poolt antud selgitustest, mis näitab, et advokaat ei tegutsenud asjas piisavalt asjatundlikult ega hoolsalt.
AdvS § 19 lg 1 sätestab, et advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates muu hulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust.
Käesolevas asjas on aukohus seisukohal, et advokaat vääriks tema tegevuses esinevate minetuste tõttu karistust, kuid aukohus arvestab kergendava asjaoluna seda, et advokaat mõistab enda rikkumist ja kahetseb seda. Samuti arvestab aukohus kergendava asjaoluna seda, et advokaat on rikkumise toimumise päeval (so 15.11.2021) enda käitumise pärast siiralt vabandanud nii kohtu kui ka teiste menetlusosaliste ees ja kinnitanud, et selline rikkumine enam ei kordu. Lisaks võtab aukohus kergendava asjaoluna arvesse advokaadi selgitusi asja ja esindamise olemuse kohta ning seda, et advokaadil ei ole varasemaid karistusi ja tegemist oli esimese kaebusega advokaadi tegevuse suhtes. Sellest tulenevalt ei määra aukohus advokaadile distsiplinaarkaristust, vaid piirdub üksnes tähelepanu juhtimisega, et advokaat on kohustatud tegema enda tööd tähelepanelikult ja asjatundlikult, lähtudes menetlusnormidest ja kutse-eetikast. Aukohus rõhutab, et professionaalselt käituv advokaat teeb kindlaks, kas ja milline taotlus kohtule istungi edasilükkamiseks esitati, vajadusel täpsustab seda taotlust (või teeb ise täiendava taotluse) lähtudes menetlusnormidest ning vajadusel suhtleb kohtuga esitatud taotluse osas ka telefoni teel selleks, et tagada info õigeaegne liikumine selliselt, et advokaat jõuaks vajadusel siiski ka kohtuistungile sõita. Kohtuga suheldes tuleb olla tähelepanelik ja täpne.
Eelnevast tulenevalt lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes.
10.02.2021
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab prokuratuur advokaadile ette kannatanu kohtuvälist mõjutamist ja kohtule teadlikult valeandmete esitamist ja seeläbi kohtu teadlikku eksitamist läbi kannatanu kirja pahatahtliku tõlgendamise. Prokuratuuri hinnangul on advokaat toime pannud eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 21 lg 2 ja § 22 lg 3 rikkumise.
Eetikakoodeksi § 9 lg 1 sätestab, et advokaat peab suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.
Eetikakoodeksi § 21 lg 2 sätestab, et advokaadil on keelatud tahtlikult viia kohut eksitusse, esitada kohtule teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet, esitada kohtule tõendeid, mis advokaadile teadvalt on võltsitud või muul moel tahtlikult takistada asja õiget ja kiiret läbivaatamist.
Eetikakoodeksi § 22 lg 3 sätestab, et advokaat ei tohi kohtuväliselt mõjutada tunnistajaid ning avaldada survet muudele menetlusosalistele, neid tahtlikult eksitada või kasutada oma protsessiõigusi pahatahtlikult.
Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud kirjaliku materjaliga ning kuulanud advokaadi 10.02.2022 istungil suuliselt ära, ei tuvastanud advokaadi tegevuses eelviidatud sätete rikkumist.
Aukohus hindas esmalt etteheidet, et advokaat on kaebajat mõjutanud. Aukohtu hinnangul ei ole see, tuginedes asjas esitatud materjalile ja advokaadi selgitustele, leidnud tõendamist. Aukohtu hinnangul nähtub asja materjalist, et suhtlemise inistatiiv tuli kannatanult. Aukohus peab advokaadi selgitusi selle kohta, et kannatanu pöördus tema poole, usutavaks. Aukohtu hinnangul on need kooskõlas asjas esitatud kirjalike tõenditega, sh kannatanule saadetud SMS-ide sisuga. Aukohtu hinnangul ei nähtu asjast, et advokaat oleks kannatanut mistahes viisil mõjutanud. Advokaat on selgitanud kannatanule, mida viimane saab teha, kui ta seda soovib. Seejuures on advokaat selgitanud edastatud SMS-is, et tema ei saa öelda kannatanule, mida ta tegema või ütlema peaks.
Advokaat selgitas nii suuliselt kui ka kirjalikult aukohtule, et prokurör esitas tema suhtes samad etteheited (so viited kohtu eksitamisele ja tunnistaja mõjutamisele) ka kriminaalasja menetlevale Pärnu Maakohtule juba 12.05.2021 toimunud kohtuistungil, kus arutati advokaadi kliendi suhtes kohaldatud tõkendi vahetamist ehk vahistamise asemel elektroonilise valve kohaldamist. Seega hindas ka asja lahendav kohus prokuratuuri etteheidet selle kohta, et advokaat on kohut eksitanud, kuid ei tuvastanud seda. Kohus hoopis nõustus advokaadiga ning rahuldas advokaadi taotluse kahtlustatava tõkendi vahetamiseks ehk elektroonilise valve kohaldamiseks. Advokaadi viidatud väiteid kinnitavad nii Pärnu Maakohtu 12.05.2021 istungi protokoll kui ka 12.05.2021 määrus advokaadi taotluse rahuldamise kohta. Seejuures nähtub 12.05.2021 protokollist, et viidatud istungil ei kahelnud ka prokurör, et kannatanu kiri, milles ta soovib kahtlustatava vastu tehtud kaebusest loobuda, on koostatud kannatanu enda poolt.
Lähtudes eelnevast ei ole aukohtule esitatud tõendeid, mis kinnitaks, et advokaat on kannatanut mõjutanud või survestanud. Seetõttu ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 22 lg 3 rikkumist.
Aukohus ei nõustu kaebuses toodud seisukohaga, et advokaat on asjas käitunud pahatahtlikult, kuna on tõlgendanud kannatanu kirja kui valeütluste andmise kinnitust. Aukohus ei nõustu ka seisukohaga, et advokaadi tõlgendus esitatud tõenditest on kohtu teadlik eksitamine. Advokaat on õigesti viidanud eetikakoodeksi § 8 lg-le 1, mis sätestab advokaadile kohustuse tegutseda üksnes kliendi huvides, kasutades vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega. Advokaat selgitas, et lähtus kliendi huvide kaitsmisel ja kannatanu kirja tõlgendamisel nii kannatanu poolt suuliselt talle edastatud informatsioonist ja ka enda kliendi tööandja (onu) poolt antud selgitustest kannatanu väidetavate soovide kohta. Aukohtul puudub alus kahelda advokaadi väidetes. Seetõttu ei tuvasta aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 21 lg 2 ega § 9 lg 1 rikkumist.
Eelnevale tuginedes lõpetab aukohus advokaadi suhtes algatatud aukohtumenetluse distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu
10.02.2021
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on advokaat jätnud kohtuistungile ilmumata kohut sellest eelnevalt teavitamata. Nimetatud etteheide on käsitletavad eetikakoodeksi § 20 lg 2 võimaliku rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 20 lg 2 kohaselt on advokaat kohustatud õigeaegselt teavitama kohut asja kokkuleppel lahendamisest, samuti asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise.
Aukohule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaat ei vaidle, et ta jättis kohtuistungile õigeaegselt ilmumata. Advokaat selgitas, et tegemist oli inimliku eksitusega, sest ta arvas ekslikult, et kohtuistung algab kell 10:00, kuid tegelikult algas istung kell 9:00. Advokaat selgitas, et ta oleks istungile jõudnud 9:30, kuid kahjuks kohtul ei olnud võimalik asja arutamise algusaega edasi lükata. Advokaat mõistis enda eksimust ning vabandas tekkinud olukorra pärast. Advokaat lubas edaspidi olla tähelepanelikum.
Aukohus arvestab advokaadi kahetsust ning on seisukohal, et kuna advokaat on enda eksimust mõistnud ja selle eest vabandanud, ei ole vajalik käesolevas asjas aukohtumenetluse algatamine. Aukohus piirdub üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega, et advokaat peab olema tähelepanelikum ja hoolikam kohtuistungi aegade ülesmärkimisel ja ülekontrollimisel.
07.04.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette advokaadibüroo juhatuse liikme, kes ei ole advokaat, volitamist kliendile õigusteenust osutama, juhatusele advokaadibüroo aadressimuudatusest teavitamata jätmist, juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja juriidilises isikus osaluse omamise kohta nõuetekohase teavituste esitamata jätmist ja juhatuse selgitusnõude täitmata jätmist. Nimetatud etteheited on käsitletav eetikakoodeksi § 4 lg 1, AdvS § 46 lg 2 p 3, § 55 lg 2, § 821 lg 2, Eesti Advokatuuri kodukorra § 23 p 3, „Õigusteenuse osutamise kord seoses kliendi huvides juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja osaluse omamisega“ § 6 ja § 10 võimalike rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 4 lg 1 kohaselt peab advokaat õigusteenust osutades juhinduma seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest.
AdvS § 46 lg 2 p 3 sätestab, et advokaat, kelle tegevuse järele valvatakse, on juhatuse nõudel kohustatud andma oma tegevuse kohta juhatusele või juhatuse määratud isikule seletusi.
AdvS § 55 lg 2 sätestab, et advokaadibüroo pidaja ei või volitada kliendile õigusteenust osutama advokaadibüroo töötajat, kes ei ole advokaat, ega anda ühisvolitust õigusteenuse osutamiseks advokaadile ja isikule, kes ei ole advokaat.
AdvS § 821 lg 2 sätestab, et advokaat peab advokatuuri juhatusele teatama juriidilise isiku või filiaali, mille juhtimises advokaat soovib osaleda. Advokaat peab advokatuuri juhatusele samuti teatama, kui ta lõpetab osalemise juriidilise isiku või filiaali juhtimises. Advokatuur peab advokaatide juhtimises osalemise kohta arvestust ning avaldab advokaadibüroode kaupa iga advokaadi kohta asjaomased andmed advokatuuri veebilehel.
Eesti Advokatuuri kodukord § 23 p 3 kohaselt on advokaadibüroo pidaja kohustatud juhatust viivitamata teavitama advokaadibüroo kontaktandmete muutmisest.
„Õigusteenuse osutamise kord seoses kliendi huvides juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja osaluse omamisega“ § 6 lg 1 sätestab, et advokaat peab viivitamatult pärast juriidilise isiku juhtorgani liikmeks saamist esitama selle kohta advokatuuri juhatusele teate käesoleva korra lisas 3 toodud vormis. Teates peab advokaat muuhulgas märkima, kas juriidilise isiku juhtorganisse kuulumine osalemine on osa õigusteenuse osutamisest või mitte. Sama sätte lõike 2 kohaselt peab advokaat advokatuuri juhatusele teatama, kui ta enam ei kuulu selle juriidilise isiku juhtorganisse.
„Õigusteenuse osutamise kord seoses kliendi huvides juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja osaluse omamisega“ § 10 lg 1 kohaselt peab advokaat viivitamatult pärast juriidilises isikus osaluse omandamist esitama selle kohta advokatuuri juhatusele teate käesoleva korra lisas 4 toodud vormis. Teates peab advokaat muuhulgas märkima, kas juriidilises isikus osaluse omamine on osa õigusteenuse osutamisest või mitte. Kui osaluse omamine on osa õigusteenuse osutamisest, siis tuleb teates märkida kui pikaks ajaperioodiks on kliendiga kokku lepitud osaluse omamises. Sama sätte lõike 2 kohaselt peab advokaat advokatuuri juhatusele teatama, kui ta võõrandab täielikult osaluse selles
juriidilises isikus. Lõike 3 kohaselt ei pea advokaat juhatust teavitama osaluse omandamisest ega võõrandamisest kui osalus on omandatud kutsetegevuse väliselt ning osaluseks on investeerimisfondi osakud, börsil vabalt kaubeldavad väärtpaberid või advokaadile kuulub vähem kui 10% selle juriidilise isiku osa- või aktsiakapitalist.
Aukohus, olles tutvunud asja materjalidega ning kuulanud advokaadi suuliselt ära, on seisukohal, et advokaat on osaliselt eelviidatud kohustusi rikkunud ja seeläbi toime pannud distsiplinaarsüüteo.
Aukohus hindas esmalt etteheidet, et advokaat advokaadibüroo pidajana on volitanud advokaadibüroo töötajat (juhatuse liiget), kes ei ole advokaat, osutama õigusteenust advokaadibüroo kliendile. Aukohtule esitatud materjalist nähtub, et juhatuse liige on 26.07.2021 edastanud advokaadibüroo nimel advokaadibüroo kliendi esindajana nõudekirja. Nõudekirja lõppu on märgitud, et ta on volitatud esindaja. Advokaat ei vaielnud enda kirjalikes selgitustes vastu sellele, et juhatuse liige esindas advokaadibüroo klienti nõude edastamisel. Advokaat selgitas, et juhatuse liige väljastas nõude advokaadibüroo nimel kliendi huvides, kuna klient soovis viivitamatut tegutsemist ning advokaat ise viibis Eestist eemal.
Eelnevast tulenevalt puudub asjas vaidlus, et advokaadibüroo nimel esindas klienti isik, kes ei ole advokatuuri liige. Advokaadibüroo juhatuse liige ei ole advokaat, mistõttu puudub tal õigus osutada advokaadibüroo kliendile õigusteenust. Advokaadibüroo kliendi nimel nõude koostamine ja esitamine on õigusteenuse osutamine AdvS § 40 lg 1 mõistes. Seega on leidnud tõendamist, et advokaat on rikkunud AdvS § 55 lg-s 2 sätestatud kohustust. Advokaat ei ole advokaadibüroo büroopidaja ülesannetes taganud, et advokaadibüroo töötaja täidaks advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi, vaid on volitanud advokaadibüroo juhatuse liiget, kes ei ole advokaat, esindama advokaadibüroo klienti.
Järgmisena hindas aukohus etteheidet, et advokaat ei ole täitnud juhatuse korraldusi ega kohustusi, mis on seotud advokaadi ja advokatuuri vahelise suhtega. AdvS § 20 lg 1 p 2 kohaselt nähakse seadusest tulenevalt advokatuuri kodukorras ette advokaadi õigused ja kohustuses suhetes advokatuuriga. Sellele vastavalt sätestab kodukorra § 22 advokaadi kohustused suhetes advokatuuriga ning § 23 advokaadibüroo pidaja kohustused suhetes advokatuuriga. Seega on kodukorra §s 23 sätestatud kohustuste täitmine advokaadibüroo pidaja kohustusi täitvale advokaadile kohustuslikud. Ka „Õigusteenuse osutamise kord seoses kliendi huvides juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja osaluse omamisega“ sätted on viidatud korra § 1 lg 1 kohaselt advokaadile täitmiseks kohustuslikud.
Asja materjalist nähtub, et advokaadibüroo kontaktaadress on muutunud juba 2019. aasta mais, kuid advokaat ei ole nõuetele vastavat teavitust advokatuuri juhatusele esitanud. Juhatuse järelevalve käigus juhiti advokaadibüroo pidaja tähelepanu korduvalt (so 12.08.2021, 09.09.2021 ja 10.09.2021) sellele, et juhatusele tuleb esitada teavitus advokaadibüroo tegutsemiskoha õige aadressi kohta, sh seda tuleb teha sõltumata sellest, mis põhjusel andmed muutunud on. Sellele vaatamata ei ole advokaat asja aukohtus sisulise läbivaatamise lõpetamise ajaks nõuetele vastavat teavitust esitanud. Advokaat ei ole andnud selgitusi, miks ta teavitust ei esita. Seega, on asjas on tuvastatud, et advokaat ei ole advokaadibüroo pidaja ülesandeid täitnud vastavalt kodukorrale, vaid on rikkunud (ja rikub jätkuvalt) kodukorra § 23 p-s 3 sätestatud kohustust. Aukohus juhib tähelepanu, et advokatuuri kodukorras sätestatud kohustused tuleb täita.
Advokaat ei ole selgitanud, miks ta on jätnud õigeaegselt täitmata „Õigusteenuse osutamise kord seoses kliendi huvides juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja osaluse omamisega“ §-st 6 ja §-st 10 tuleneva teavitamiskohustuse. Advokaadi kohustus teavitada, millise juriidilise isiku või filiaali juhtimises advokaat osaleb või enam ei osale, tuleneb lisaks advokatuuri juhatuse poolt kehtestatud kohustuslikule korrale ka AdvS § 821 lg 2 esimesest ja teisest lausest. Aukohtule esitatud materjalist nähtub, et advokatuur tuletas advokaadile eelviidatud teavitamiskohustust meelde korduvalt, sh esimest korda 12.08.2021. Advokaat esitas teavitused alles pärast seda, kui tema suhtes oli algatatud aukohtumenetlus. Seejuures olid ka aukohtumenetluse ajal, so 20.01.2022 esitatud andmed puudulikud. Advokaat teavitas kolme äriühingu osalusest, milles ta tegelikult osalust ei oma (st üks neist äriühingutest on äriregistrist kustutatud), samas jättis advokaat teavitamata viiest äriühingust, milles ta osalust omab. Samuti olid ebaõiged advokaadi teavitused juhtorganisse kuulumise osas. Advokaat teavitas kahest äriühingust, mille juhtorganisse ta tegelikult ei kuulu ning jättis teavitamata seitsmest äriühingust, mille juhtorganisse ta kuulub. Seetõttu selgitati advokaadile 21.01.2022 veel kord kehtivaid nõudeid ning paluti puudused kõrvaldada hiljemalt 31.01.2022. Advokaat esitas parandatud teavitused 31.01.2022.
Advokaat ei ole täitnud juhatuse korraldusi anda enda tegevuse suhtes selgitusi. Aukohtu istungil selgitas advokaat suuliselt, et ta ei ole midagi vastamata jätnud. Samas oli advokaat arvamusel, et tõenäoliselt on tema vastamise kiirus aeglasem, kui tänapäeva moodsas maailmas oodatakse. Seejärel uuris aukohus advokaadilt, kas ta on tuttav juhatuse 07.09.2021 istungi otsusega, millega advokaadile seati kohustused lõpetada viivitamata advokaadibüroo pidaja kohustuste rikkumine ning esitada hiljemalt 20.09.2021 selgitused juhatuse otsuses viidatud rikkumiste kohta. Advokaat märkis, et kui ta sellega ka tuttav on, siis seda enam ei mäleta ning möönis, et juhatuse poolt sätestatud kohustused on jätkuvalt nõuetekohaselt täitmata.
Asja materjalidest nähtub, et advokatuur palus advokaadil esitada kohustuste rikkumiste kohta selgitused kokku 6 korral ajavahemikus 12.08.2021 kuni 06.01.2022. Advokaat on jätnud advokatuuri kirjadele vastamata. Aukohtu hinnangul ei ole asjakohased advokaadi selgitused, et ta ei loe iga päeva enda e-postkasti saabunud kirjasid, mistõttu advokaat ei saanud vastata selgitustaotlustele tähtaegselt. Advokaat andis enda selgitused esimest korda 06.01.2022 toimunud aukohtu istungil suuliselt ning pärast seda kirjalikult 20.01.2022. Seega kulus advokaadil selgituskohustuse täitmiseks ligi 5 kuud, mis on ilmselgelt ebamõistlik aeg. Sellest tulenevalt on advokaat rikkunud AdvS § 46 lg 2 p-st 3 tulenevat kohustust anda oma tegevuse kohta juhatusele või juhatuse määratud isikule seletus.
Kokkuvõtvalt leiab aukohus, et advokaat on rikkunud advokatuuriseadusest ja advokatuuri kodukorrast tulenevaid kohustusi. Advokaat on rikkunud AdvS § 46 lg 2 p-s 3, AdvS § 55 lg-s 2 ja Eesti Advokatuuri kodukorra § 23 p-s 3 sätestatud kohustusi. Sellest tulenevalt ei ole advokaat ega juhindunud seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest kutse-eetika nõuetest, mistõttu on advokaat toime pannud ka eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumise. Kuna advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, väärib ta karistust.
AdvS § 19 lg 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates muu hulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Käesoleval juhul arvestab aukohus karistuse määramisel raskendava asjaoluna seda, et advokaadil on kehtiv distsiplinaarkaristus advokatuuri juhatuse korralduste eiramise ja advokatuuri ees kohustuste tähtaegselt täitmata jätmise eest. Samas arvestab aukohus karistuse määramisel kergendava asjaoluna seda, et advokaat on osa etteheidetud kohustustest advokatuuri ees täitnud aukohtumenetluse ajal. Sellest tulenevalt peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi summas 200 eurot.
Eesti Advokatuuri kodukorra § 59 lg 2 alusel maksab advokaat distsiplinaarkaristuse määramisel advokatuurile üldkogu poolt kehtestatud suuruses menetluskulude hüvitise. Eesti Advokatuuri korralisel üldkogu 09.03.2021 – 15.03.2021. a. otsusega otsustati eelnõu nr 6 osas kinnitada advokaadile distsiplinaarkaristuse määramisel aukohtu menetluskulude hüvitise suuruseks üks Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuutasu alammäär. Aukohtu otsuse tegemise ajal kehiva Vabariigi Valitsuse 09.12.2021 määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 alusel on kehtiv kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral 654 eurot. Eelnevast tulenevalt on advokaat käesoleva otsuse jõustumisel kohustatud Eesti Advokatuurile tasuma aukohtu menetluskulude hüvitise summas 654 eurot.
07.04.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette kohtuistungile ilma etteteatamata ilmumata jätmist. Nimetatud etteheide on käsitletavad eetikakoodeksi § 20 lg 2 võimaliku rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 20 lg 2 sätestab, et advokaat on kohustatud õigeaegselt teavitama kohut asja kokkuleppel lahendamisest, samuti asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise.
Aukohus tutvus asjas esitatud kirjaliku materjaliga ning kuulas advokaadi 07.04.2022 istungil suuliselt ära. Aukohule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaat ei vaidle, et ta jättis kohtuistungile ilmumata. Advokaat selgitas suuliselt, et tegemist oli inimliku eksitusega, kuna tal jäi istung tähelepanuta seoses teises kriminaalasjas, kus advokaat samuti kaitsja on, ootamatult ilmnenud asjaoludega. Nimelt viibis advokaat 19.01.2022 ehk vaidlusaluse kohtuistungi toimumise kuupäeval ajavahemikul 12.10 kuni 13.30 Tallinna Vanglas, kus tutvustas enda teisele kliendile kriminaalasja materjale, mistõttu ei olnud ta kohtunikule sellel ajal kättesaadav. Advokaat selgitas, et oli häiritud teise kriminaalasja materjali oodatult palju suuremast mahust, mistõttu jäi tal ekslikult tähelepanuta, et pidi 19.01.2022 kell 12.00 viibima kohtuistungil Harju Maakohtus. Advokaat selgitas, et viidatud teises kriminaalasjas tehti talle 14.01.2022 nähtavaks toimiku materjalid ning asjas oli planeeritud kokkuleppemenetluse läbirääkimised 25.01.2022. Advokaati teavitati, et talle nähtavaks tehtud toimikus on kaks köidet. Toimiku II köites olevate dokumentide loetelus oli viide kriminaalasjast kõrvaldatud materjalidele 2 lk ulatuses. Ilmnes aga, et üksnes kõrvaldatud dokumentide nimekiri oli 2 lk, kokku oli eemaldatud materjali 183 lk ulatuses. Seetõttu viibis advokaat 19.01.2022 Tallinna Vanglas, et enda kliendile toimikut tutvustada ja teada kokkuleppemenetluse läbirääkimisteks ette valmistada. Advokaat kinnitas, et saatis ka advokatuuri poole pöördunud Harju Maakohtu kohtunikule enda selgitused ja vabandused, mis võeti kohtuniku poolt vastu. Advokaat tunnistas, et istungile ilmumata jätmine oli tema eksitus ja kahetseb väga, et selline olukord juhtus.
AdvS § 19 lg 1 sätestab, et advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates muu hulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Aukohus, võttes arvesse advokaadi selgitusi ja asjaolu, et advokaat siiralt kahetseb enda eksimust, on seda mõistnud ja selle eest vabandanud, ei pea vajalikuks käesolevas asjas advokaadile distsiplinaarkaristuse määramist. Aukohus piirdub üksnes tähelepanu juhtimisega, et advokaat peab olema tähelepanelikum ja hoolikam kohtuistungi aegade ülesmärkimisel ja ülekontrollimisel.
Eelnevast tulenevalt lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes.
07.04.2022
Aukohus tuvastas, et Tallinna Vangla heidab enda pöördumises advokaadile ette eetikakoodeksi § 23 rikkumist, kuna advokaat on vanglaametnikuga suheldes kasutanud üleolevat suhtlemisstiili.
Eetikakoodeksi § 23 sätestab, et nõuded, mis kehtivad advokaadi suhtlemisel kohtuga, kehtivad ka advokaadi suhtlemisel vahekohtuga ning muude ametiasutuste ja isikutega. Eetikakoodeksi § 20 lg 1 esimese lause kohaselt on advokaat kohustatud kohtus käituma väärikalt, korrektselt ja kohtu suhtes lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid.
Tallinna Vangla pöördumise kohaselt avaldas advokaat eelpääslas töötavale ametnikule oma rahulolematust mitmete vangla tööprotsesside osas. Advokaat polnud rahul vanglas ootamisega, tehnikavahendite kooskõlastamise ja kriminaalasja numbri märkimisega nõudelehel, tuues välja, et tehnikavahendite kooskõlastamise protseduur takistab tal kiirelt kliendini jõuda ja väga paljud kriminaalasja numbrid on konfidentsiaalsed, mida ta ei tohiks ametnikule üldse avaldada. Vandeadvokaadi suhtlusstiil muutus vestluse edenedes järjest üleolevamaks.
Advokaat selgitas, et kuna ta on Tallinna Vanglas sage külaline ja tihti võtavad teda vastu samad vanglaametnikud, on nendevaheline suhtlus aastate jooksul (vähemalt advokaadi hinnangul) muutunud sõbralikuks ja vabamaks. Advokaadile tuli seetõttu Tallinna Vangla viidatud pöördumine üllatusena, kuna enda hinnangul on ta olnud alati viisakas ja ei ole kunagi teadlikult suhtunud vanglaametnikesse üleolevalt.
Advokaat kinnitas, et on korduvalt arutanud vanglaametnikega vangla töö korraldamisega seonduvaid küsimusi ja teinud konkreetseid ettepanekuid võimalike probleemkohtade korrigeerimise või mugavamaks muutmise eesmärgil. Advokaat kinnitas, et tema väited on olnud üksnes heatahtlik tähelepanujuhtimine ja tema jaoks on väga kurb lugeda, et keegi tundis end selle pärast halvasti. Advokaat on vahel teinud omapoolseid ettepanekuid nt selles, millises järjekorras milliseid asju võiksid ametnikud teha, et advokaadi ooteaeg pääsla vahekoridoris oleks võimalikult lühike. Advokaadi hinnangul on neid ettepanekuid ka arvesse võetud, mistõttu oli tema jaoks üllatuslik etteheide, et advokaat esitas enda ettepanekud ametnikule, mitte ei saatnud tagasisidet vangla üldmeilile. Kokkuvõtvalt märkis advokaat, et kuigi ta ei mäleta pöördumises viidatud konkreetse kuupäeva sündmusi, sest külastab Tallinna Vanglat mõnikord rohkem kui 10 korda kuus, on advokaadi hinnangul tema ja vanglaametnike vahel eranditult olnud sõbralikud ja teineteist siiralt austavad suhted. Sellele vaatamata kinnitas advokaat, et edastab endapoolsed vabandused vanglaametlikele järgmisel külastusel.
Aukohtule esitatud dokumentide alusel ei ole võimalik tuvastada, et advokaat oleks käitunud vanglaametnikuga üleolevalt või ebaviisakalt. Advokaat küll möönis, et ta on olnud vangla asjaajamise (sh ressursipuuduse) ja ooteaegade osas kriitiline, kuid advokaat ka kinnitas, et on teinud enda ettepanekuid üksnes heatahtlikul eesmärgil. Aukohtul puudub alus kahelda advokaadi kinnitustes. Sellest tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi käitumises distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Küll aga pea aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu sellele, et vangla töötajatega suhtes tuleb jääda neutraalseks ja lugupidavaks. Tuleks vältida olukordi ja vestluseid toonil, mis võib näida teisele poolele üleolev või etteheiteid tegev.
Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamiseks.
12.05.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette kaebaja nimel kohtusse seisukohtade esitamata jätmist, kohtumäärusele vastamata jätmist, kaebajale ülesande täitmise kohta valeinformatsiooni edastamist ning kaebaja huvide kahjustamist. Kaebuse täienduses heidab kaebaja advokaadile ette ka aukohtule valeandmete esitamist seoses väitega, et kaebajal on advokaadi ees võlgnevus. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1 ja § 14 lg-te 3 ja 4 võimalike rikkumistena.
Aukohtu menetluse käigus on ilmnenud, et advokaat võib olla rikkunud ka eetikakoodeksi § 21 lg-t 2 ja eetikakoodeksi § 4 lg-t 1, kuna ei ole järginud AdvS § 55 lg-s 4 ja § 24 lg-s 2 sätestatut.
Eetikakoodeksi § 4 lg 1 sätestab, et õigusteenust osutades juhindub advokaat seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest.
Eetikakoodeksi § 8 lg 1 sätestab, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse.
Eetikakoodeksi § 9 lg 1 sätestab, et advokaat peab suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.
Eetikakoodeksi § 14 lg 3 sätestab, et advokaat täidab kliendi ülesande mõistliku aja jooksul või õigusteenuse lepingus kokkulepitud tähtpäevaks ning hoidub kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest. Lõige 4 sätestab, et advokaat peab klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles.
Eetikakoodeksi § 21 lg 2 sätestab, et advokaadil on keelatud tahtlikult viia kohut eksitusse, esitada kohtule teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet, esitada kohtule tõendeid, mis advokaadile teadvalt on võltsitud või muul moel tahtlikult takistada asja õiget ja kiiret läbivaatamist.
AdvS § 55 lg 4 sätestab, et suulise lepingu sõlmimisest peab advokaat teatama advokaadibüroo pidajale. Suulist lepingut ei või sõlmida kliendi kaitseks kriminaalmenetluses või kliendi esindamiseks kohtus või muus ametiasutuses. Kirjaliku lepingu sõlmimisel kirjutavad lepingule alla advokaadibüroo pidaja, ülesande täitmiseks võtnud advokaat ja klient.
AdvS § 24 lg 2 sätestab, et vandeadvokaadi abi tegutseb patrooni juhtimisel.
Aukohus tutvus asjas esitatud kirjaliku materjaliga ning kuulas advokaadi 09.12.2021. istungil suuliselt ära. Kuna aukohtule said pärast advokaadi esmakordset ärakuulamist teatavaks vaidlusaluse juhtumiga seotud täiendavad asjaolud, mis viitasid võimalikule distsiplinaarsüüteole, uuendas aukohus asja menetlust ning küsis advokaadilt täiendavaid selgitusi ja kuulas ta suuliselt ära ka 14.04.2022 ja 12.05.2022 istungitel. Aukohus tuvastas, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo.
Esmalt hindas aukohus kaebaja etteheiteid, et advokaat ei ole kaebaja nimel vaidlusaluses tsiviilasjas esitanud ühtegi seisukohta ja valetab seisukoha esitamise kohta. Samuti heidab kaebaja ette, et advokaat jättis kohtu 17.03.2021 määrusele, millega kohus kohustas hagejat enda nõudeid täpsustada, vastamata. Aukohtule esitatud materjalist nähtub, et advokaat on 21.12.2020 esitanud kohtusse seisukoha kaebaja nimel. Seega on ebaõige väide, et advokaat ei ole esitanud ühtegi dokumenti. Küll aga tuvastas aukohus, et advokaat on jätnud õigeaegselt kohtusse esitamata nõude täpsustuse, mille esitamise tähtaeg oli vastavalt Harju Maakohtu 17.03.2021 määrusele 07.04.2021. Advokaat põhjendas nõude täpsustamata jätmist sellega, et kaebaja ei tasunud osutatud õigusabiteenuse eest. Lisaks selgitas advokaat, et tema ja kaebaja vahel oli kokkulepe, et kaebaja suhtleb alates 2020. aasta detsembrist kohtuga ise ning advokaat osaleb üksnes kohtuistungil. Aukohus märgib, et advokaadil on õigus keelduda õigusteenuse edasi osutamisest, kui klient on jätnud osutatud õigusabiteenuse eest tasumata (eetikakoodeksi § 17 lg 2). Samuti võib advokaadi esindusõigus tsiviilmenetluses olla piiratud, kui see piirang on kooskõlas TsMS §-s 223 sätestatuga. Advokaat peab sellistest asjaoludest aga kohut teavitama. Käesoleval juhul advokaat seda ei teinud, mistõttu pidi kohus TsMS § 226 lg 1 kohaselt eeldama advokaadi esindusõiguse olemasolu. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja teatas kohtule advokaadi esindusõiguse lõppemisest 30.06.2021, samas advokaat esitas veel 15.09.2021 hommikul kohtule taotluse kaebaja asja lahendamiseks määratud kohtuistungi edasilükkamiseks seoses advokaadi haigestumisega. Sellest tulenevalt leiab aukohus, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 21 lg-t 2, kuna on enda käitumisega kohut eksitanud ja takistanud asja õiget ja kiiret läbivaatamist.
Kuna advokaat ei teavitanud kohtule enda esindusõiguse lõppemisest õigeaegselt, oli kohtul õiguslik alus lugeda 17.03.2021 määrus kättetoimetatuks seeläbi, et advokaat võttis määruse vastu 19.03.2021. Harju Maakohtu 16.12.2021 otsusest nähtub, et kohus jättis seetõttu kaebaja kui hageja 21.07.2021 taotluse hagi muutmiseks läbi vaatamata TsMS § 331 lg 1 alusel. Advokaat kinnitas aukohtule suuliselt, et ei edastanud määrust kaebajale vastamiseks. Sellega rikkus advokaat eetikakoodeksi § 8 lg-t 1, § 14 lg-t 3 ja lg-t 4.
Täiendavalt tuvastas aukohus, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 4 lg-t 1, kuna ei järginud AdvS § 55 lg-s 4 sätestatud kliendilepingu sõlmimise vorminõudeid. Advokaat ei ole kaebajaga kirjalikku kliendilepingut sõlminud, vaid tegutses suulise lepingu alusel, mis ei ole kohtumenetluses esindamise korral lubatud. Lisaks rikkus advokaat AdvS § 24 lg-t 2. Nimelt oli advokaat ajal, millal ta kaebajale õigusteenust osutas, vandeadvokaadi abi. Aukohus tuvastas advokaadi ärakuulamisel, et advokaat ei ole teavitanud enda patrooni kaebajale õigusteenuse osutamisest ega tegutsenud patrooni juhtimisel.
Aukohtule esitatud materjali põhjal ei ole aga tuvastatav, et advokaat oleks kaebajale kinnitanud, et esitas kohtumäärusele vastuse, mistõttu ei leidnud tuvastamist, et advokaat oleks selles osas kaebajale valetanud. Samuti ei ole advokaat, aukohtu hinnangul, valetanud selle kohta, et kaebaja ei ole talle õigusteenuse eest tasunud. Seetõttu ei tuvastanud aukohus advokaadi käitumises eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumist.
Kokkuvõtvalt leiab aukohus, et advokaat on rikkunud kutse-eetika nõudeid ja sellega toime pannud distsiplinaarsüüteo, mistõttu väärib advokaat karistust. AdvS § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. AdvS § 19 lg 2 alusel on aukohtul võimalik määrata distsiplinaarkaristusena noomitus, rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine.
AdvS § 19 lg 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates muu hulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Käesoleval juhul arvestab aukohus karistuse määramisel kergendava asjaoluna, et advokaadil ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Sellest tulenevalt peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust.
Eesti Advokatuuri kodukorra § 59 lg 2 alusel maksab advokaat distsiplinaarkaristuse määramisel advokatuurile üldkogu poolt kehtestatud suuruses menetluskulude hüvitise. Eesti Advokatuuri korralisel üldkogu 09.03.2021 – 15.03.2021. a. otsusega otsustati eelnõu nr 6 osas kinnitada advokaadile distsiplinaarkaristuse määramisel aukohtu menetluskulude hüvitise suuruseks üks Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuutasu alammäär. Aukohtu otsuse tegemise ajal kehiva Vabariigi Valitsuse 09.12.2021 määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 alusel on kehtiv kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral 654 eurot. Eelnevast tulenevalt on advokaat käesoleva otsuse jõustumisel kohustatud Eesti Advokatuurile tasuma aukohtu menetluskulude hüvitise summas 654 eurot.
Lisaks peab aukohus vajalikuks teavitada advokaadi endist patrooni ja advokaadibüroo, mille kaudu advokaat tegutseb, büroopidajat aukohtumenetluse käigus tuvastatud rikkumistest.
02.06.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette RÕA tellimuse vastu võtmise järgselt kaebajaga ühenduse võtmata jätmist, seejärel kaebaja asjaga mittetegelemist ja kaebaja esindamisest loobumist ilma, et advokaat oleks sellest kaebajat teavitanud. Lisaks heidab kaebaja advokaadile ette kaebaja huvide vastast tegevusetust ja seeläbi kaebajale moraalse ja varalise kahju tekitamist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 8 lg 1, § 14 lg 3 ja lg 4, RÕS § 19 lg 1 ning Riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lg 2 võimaliku rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 4 lg 1 sätestab, et õigusteenust osutades juhindub advokaat seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest.
Eetikakoodeksi § 8 lg 1 sätestab, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse.
Eetikakoodeksi § 14 lg 3 sätestab, et advokaat täidab kliendi ülesande mõistliku aja jooksul või õigusteenuse lepingus kokkulepitud tähtpäevaks ning hoidub kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest. Lõige 4 sätestab, et advokaat peab klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles.
RÕS § 19 lg 1 sätestab, et kui advokaat on asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama, on ta kohustatud seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolusid riigi õigusabi saajale.
Riigi õigusabi osutamise juhend § 6 lg 2 sätestab, et pärast tellimuse vastuvõtmist peab advokaat kliendiga viivitamatult ühendust võtma ja selgitama riigi õigusabi osutamise tingimusi ja edasist õigusabi osutamise kulgu. Juhul, kui kliendiga ühenduse võtmine on raskendatud, peab advokaat tegema mõistlikke pingutusi ühenduse saamiseks esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui enne kliendi õigusi ja kohustusi mõjutavaid menetlustähtaegu või menetlustoiminguid. Vajadusel on advokaat kohustatud esitama taotlusi menetlustähtaegade pikendamiseks või menetlustoimingute edasilükkamiseks tagamaks kõige mõistlikult võimaliku tegemist kliendi õiguste kaitsmiseks. Juhul, kui kliendiga ühenduse võtmine on raskendatud, peab advokaat olema valmis selgitama nii kohtule kui advokatuuri juhatusele lisaks muudele ülesannete täitmisega seotud asjaoludele ka kliendiga ühenduse võtmiseks astutud samme.
Aukohus tutvus asjas esitatud kirjaliku materjaliga ning kuulas advokaadi 02.06.2022 istungil suuliselt ära. Advokaat selgitas, et võttis pärast tellimuse vastu võtmist kaebajaga ühendust ning leppis kokku pooltele sobiva kohtumise aja. Nimetatud kuupäeval advokaat ka riigi õigusabi saajaga (käesolevas asjas kaebaja) kohtus. Advokaat selgitas, et kohtumise käigus ilmnes, et kaebaja on pärandi juba vastu võtnud, millest tulenevalt ei saanud kaebaja enam pärandi vastuvõtmisest keelduda. Seetõttu selgitas advokaat kaebajale, et kui ta ei soovi korteri osa enam omada, vaid soovib korterile tehtavatest kulutustest pääseda, tuleks korter koos kaaspärijatega ära müüa. Advokaat selgitas kaebajale, et riigi õigusabi ei ole antud ostu-müügi lepingu sõlmimiseks või korteri müügiga tegelemiseks (so maaklerteenuse osutamiseks), mistõttu seda advokaat teha ei saa. Sellega luges advokaat riigi õigusabi osutatuks. Siiski jäi advokaat nõusse, et selgitab olukorda ka kaebaja kaaspärijale, kellega kaebajal isiklik lähedane suhe puudus, kui kaebaja edastab advokaadile isiku telefoninumbri. Advokaat märkis, et vastavat kontakti ei ole talle kunagi edastatud.
Eelnevast tulenevalt on aukohus seisukohal, et advokaat ei ole toime pannud distsiplinaarsüütegu, mis vääriks karistust AdvS § 19 lg 1 kohaselt. Aukohus nõustub advokaadiga, et advokaat ei olnud riigi õigusabi korras kohustatud kaebajale osutama maaklerteenust või nõustamist seoses ostu-müügi tehingu läbiviimisega. Poolte vahel puudub vaidlus sellest, et advokaat kohtus kaebajaga, seetõttu peab aukohus usutavaks, et advokaat eelviidatut kaebajale kohtumise käigus ka selgitas. Sellest tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi käitumises riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lg 2 ega RÕS §-i 19 lg 1 rikkumist ega seeläbi ka eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumist. Samuti ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-t 3 või 4, sest advokaat viis riigi õigusabi osutamise lõpuni mõistliku aja jooksul ja kuna õigusteenuse osutamine oli lõppenud, puudus tal hiljem kohustus või võimalus kaebajale täiendavat informatsiooni edastada.
Aukohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu, et kui kaebaja riigi õigusabi saajana ei edastanud oma venna telefoninumbrit advokaadile mõistliku aja jooksul, oleks advokaat mõistliku aja möödumisel pidanud kaebajaga ühendust võtma ning teavitama asja lõppemisest, esitama taotluse esitatud riigi õigusabi eest tasu saamiseks ja märkima vastuvõetud tellimuse riigi õigusabi infosüsteemis lõpetatuks. Vastupidist saab käesolevas asjas pidada advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra §-i 21 ja riigi õigusabi osutamise juhendi §i 13 lg 1 ja 2 rikkumiseks. Kuna advokaat nõustas kaebaja teda huvitanud küsimuses ära, ei tuvasta aukohus RÕS § 19 lg 1 rikkumist.
Aukohtu hinnangul ei ole advokaat tegevusetusega käitunud kaebaja huvide vastaselt, sest advokaadil puudus õigus riigi õigusabi korras korteri ostu-müügi tehinguga tegelemiseks. Seega ei esine advokaadi käitumises eetikakoodeksi § 8 lg 1 rikkumise tunnuseid.
Küll aga ilmnes aukohtu menetluse käigus, et kuigi advokaadi hinnangul on ta riigi õigusabi osutamise lõpuni viinud, ei ole ta seda RIS-is lõpetatuks märkinud. Aukohus juhib advokaadi tähelepanu, et vastavalt riigi õigusabi osutamise juhendi § 13 lg-le 1 tuleb riigi õigusabi saajat teavitada riigi õigusabi lõppemisest ning sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et pärast riigi õigusabi osutamise lõpetamist ja tasude taotlemist peab advokaat märkima vastuvõetud tellimuse riigi õigusabi infosüsteemis lõpetatuks. Seejuures sätestab RÕS § 22 lg 3 teine lause, et muu riigi õigusabi osutamise korral esitatakse taotlus kolme kuu jooksul pärast õigusabi osutamise lõpetamist.
Eelnevast tulenevalt lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuses distsiplinaarsüütegu tuvastamata ning piirdub üksnes otsuses toodule tähelepanu juhtimisega.
02.06.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette huvide konfliktis tegutsemist läbi selle, et advokaat asus kaebajaga kui enda kliendi vastaspoolega lähisuhtesse, seejuures nõustades kaebajat menetluslikes küsimustes. Lisaks heidab kaebaja advokaadile ette konfidentsiaalse info avalikustamist ja kaebaja alusetud laimamist kolmandatele isikutele, samuti konfidentsiaalse materjali (töövahendite) hooletut hoiustamist ja kolmandatele isikutele juurdepääsu võimaldamist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 5 lg 2, § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 13 lg 1 ja § 22 lg 3 võimaliku rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 5 lg 2 sätestab, et advokaat on kohustatud saladuses hoidma mistahes teavet, mida ta on seoses õigusabi osutamisega saanud ja samuti selle teabe allikat, välja arvatud juhul, kui seadusest tuleneb otsene kohustus teavet avaldada või kui kliendi poolt antud volitustest või ülesandest tuleneb kliendi nõusolek teabe avaldamiseks.
Eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse.
Eetikakoodeksi § 9 lg 1 sätestab, et advokaat peab suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.
Eetikakoodeksi § 13 lg 1 järgi ei tohi advokaat samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Advokaat ei või osutada kliendile õigusteenust juhul, kui esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet täita käesoleva koodeksi § 8 lg 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides (huvide konflikt), välja arvatud juhul, kui advokaat on sellisest asjaolust klienti teavitanud ja klient siiski soovib, et advokaat talle õigusteenust osutaks.
Eetikakoodeksi § 22 lg 3 kohaselt ei tohi advokaat kohtuväliselt mõjutada tunnistajaid ning avaldada survet muudele menetlusosalistele, neid tahtlikult eksitada või kasutada oma protsessiõigusi pahatahtlikult.
Kaebuse asjaoludest nähtub, et advokaat oli lähisuhtes enda kliendi vastaspoolega kohtumenetluse ajal. Aukohus, olles tutvunud kirjaliku materjaliga ja kuulanud advokaadi suuliselt ära, on seisukohal, et advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused.
Aukohtu hinnangul on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 9 lg-t 1 ja eetikakoodeksi § 8 lg-t 1, mille teine lause paneb advokaadile kohustuse kasutada kliendi huvides üksnes selliseid vahendeid ja viise, mis on kooskõlas seaduse ja kutse-eetikaga ning mille kasutamisega säilitab advokaat oma au ja väärikuse. Advokaat kirjeldas aukohtumenetluses, et ta ei ole kaebajaga, kes oli advokaadi kliendi vastaspool, suhtesse asumisel kahjustanud enda kliendi huve. Vastupidi – ta on tegutsenud lähtudes kliendi huvist, kuna sai seeläbi kasulikku informatsiooni, mida kasutas enda kliendi kasuks kaebaja vastu kohtumenetluses.
Aukohtu hinnangul nähtub advokaadi selgitustest kaebaja ärakasutamine, mida aukohus ei pea eetiliseks ega heade kommetega kooskõlas olevaks ega ka advokaadi au ja väärikust säilitavaks. Advokaadi poolt eelviidatud viisi kaudu enda kliendile kasuliku informatsiooni ja/või tõendite hankimist ei saa pidada väärikaks ega advokaadi kutse-eetikaga koosolevaks olevaks. Aukohus taunib sellisel viisil vastaspoole ärakasutamist. Seejuures peab advokaat käituma ausalt ja väärikalt nii enda kutsetegevuses kui ka kutsetegevuse väliselt (eetikakoodeksi § 9 lg 2). Advokaadi käitumine peab olema ja ka avalikkusele näima aus ja väärikas.
Kuna advokaat tõi just hirmu advokatuuri pöördumise ees põhjuseks, miks suhet viivitamatult polnud võimalik lõpetada, siis järelikult sai advokaat kohe aru sellest, et tema tegevus on vastuolus advokaadieetika ja /või heade kommetega. Alles pärast suhte lõpetamist teavitas advokaat selles oma patrooni, seejärel klienti ja prokuröri. Aukohtu hinnangul on teadvalt kutse-eetika rikkumise situatsioonis kliendi esindamise jätkamine ja vastaspoolega lähisuhtes olemine teadlik kutse-eetika rikkumine.
Aukohtu hinnangul on advokaat eelkirjeldatuga rikkunud ka eetikakoodeksi § 22 lgt 3. Aukohtu hinnangul eksitas advokaat nii kaebajat kui kohtumenetluse vastaspoolt kui ka enda klienti. Advokaat kirjeldas suulisel ärakuulamisel olukorda, milles ta pidi valima enda kliendi huvide ja kaebaja soovide vahel. Advokaadi selgitused viitavad, et advokaat võis tegutseda potentsiaalses huvide konfliktis. Vastavalt eetikakoodeksi § 13 lg 1 teisele lausele ei või advokaat osutada kliendile õigusteenust muuhulgas ka juhul, kui esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet tegutseda üksnes kliendi huvides, välja arvatud juhul, kui advokaat on sellisest asjaolust klienti teavitanud ja klient siiski soovib, et advokaat talle õigusteenust osutaks. Advokaat kinnitas, et ta ei teavitanud enda klienti koheselt. Samas advokaadi kirjeldatu viitab, et ta pidi valima kliendi huvide ja isiklikus suhtes tüli vältimise vahel. Sõltumata sellest, et advokaat väidetavalt tagas kliendi huvide kaitse ja tegutses enda kliendi huvides, oli ta enda käitumise tulemusel sattunud olukorda, mis võis kahjustada tema võimet tegutseda üksnes enda kliendi huvides ja ta ei olnud sellest klienti teavitanud. Advokaat oli sunnitud valima enda kliendi huvides tegutsemise ja advokaadiga suhtes olija usalduse petmise vahel, mis aukohtu hinnangul on asjaolu, mis võib mõjutada advokaadi võimet tegutseda üksnes kliendi huvides. Aukohus leiab, et advokaat on seeläbi tegutsenud viisil, mis ei ole kooskõlas eetikakoodeksi § 13 lg-ga 1. Seejuures ei vabane advokaat aukohtu hinnangul huvide konfliktis tegutsemisega kaasnevast vastutusest seeläbi, et advokaadi klient on pärast seda, kui advokaadile sai teatavaks tema suhtes aukohtule esitatud kaebus, andnud kinnituse, et tal ei ole vastuväiteid advokaadi tegevuse suhtes. Hilisem teavitamine ei muuda olematuks seda, et advokaat tegevuse ajal enda klienti ega ka advokaadibürood, mille kaudu ta tegutses, olukorrast ei teavitanud. Rikkumise esinemist kinnitab ka asjaolu, et pärast seda, kui advokaat oli lõppenud suhtest teavitanud enda patrooni, klienti ja prokuröri, advokaadi ja kliendi vaheline esindussuhe lõppes ning esindamise võttis üle advokaadi patroon.
Kaebaja heitis advokaadile ette ka tema juhendamist ja abistamist kohtule vastulausete koostamisel. Advokaat vaidles nendele väidetele vastu ning selgitas, et kaebaja osales menetlustes iseseisvalt juba enne seda, kui nad otse suhtlema asusid. Advokaadi hinnangul viitab see, et kaebajal olid vajalikud teadmised endal juba varem olemas ning ta ei saanud seda informatsiooni menetlusaluselt advokaadilt. Kuivõrd aukohtule ei ole esitatud tõendeid, millest saaks kahtluseta järeldada advokaadipoolset kaebaja nõustamist, ei tuvasta aukohus advokaadi käitumises viidatud rikkumist.
Samuti ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodeksi § 5 lg-t 1, mis sätestab advokaadi konfidentsiaalsuskohustuse. Aukohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid konfidentsiaalse informatsiooni avaldamist advokaadi poolt. Lisaks on advokaadi endine klient andnud kirjaliku kinnituse konfidentsiaalsuskohustusest vabastamise kohta.
Täiendavalt on kaebaja heitnud advokaadile ette ka tema laimamist. Advokaat on sellele vastu vaielnud ning viidanud, et ta ei ole esitanud kaebaja suhtes ebaõigeid faktiväiteid. Aukohus ei saa aukohtumenetluse raames tuvastada, kas üks või teine faktiväide on õige või vale (st tuvastada laimamise fakti). Sellele vaatamata on advokaat kohustatud tulenevalt eetikakoodeksi § 22 lg-st 1 käituma vastaspoole ja teiste menetlusosaliste suhtes väärikalt, viisakalt ja lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. Advokaat peab hoiduma menetlusosaliste isikuid halvustamast. Käesoleval juhul on advokaadile ette heidetud halvustavate väidete esitamist tulenevalt isiklikest pingetest ja pärast seda, kui advokaat oli lõpetanud esindamise vaidlusalustes menetlustes. Seetõttu ei tuvasta aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 22 lg 1 rikkumist, kuid juhib siiski advokaadi tähelepanu, et advokaat peab igas olukorras jääma väärikaks ja lugupidavaks, seda nii kutsetegevuses kui ka kutsetegevuse väliselt (eetikakoodeksi § 9).
Kokkuvõtvalt leiab aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 8 lg 1 teise lause, 9 lg 1, § 13 lg 1 ja § 22 lg 3 rikkumises. Sellest tulenevalt leiab aukohus, et advokaat väärib karistust.
Aukohus arvestab karistuse määramisel asjaolu, et advokaadil puuduvad varasemad karistused ja tegemist on advokaadi esmakordse rikkumisega. Eeltoodust lähtudes peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust.
Eesti Advokatuuri kodukorra § 59 lg 2 alusel maksab advokaat distsiplinaarkaristuse määramisel advokatuurile üldkogu poolt kehtestatud suuruses menetluskulude hüvitise. Eesti Advokatuuri korralisel üldkogu 09.03.2021 – 15.03.2021. a. otsusega otsustati eelnõu nr 6 osas kinnitada advokaadile distsiplinaarkaristuse määramisel aukohtu menetluskulude hüvitise suuruseks üks Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuutasu alammäär. Aukohtu otsuse tegemise ajal kehiva Vabariigi Valitsuse 09.12.2021 määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 alusel on kehtiv kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral 654 eurot. Eelnevast tulenevalt on advokaat käesoleva otsuse jõustumisel kohustatud Eesti Advokatuurile tasuma aukohtu menetluskulude hüvitise summas 654 eurot.
30.06.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on kohus taandanud advokaadi menetlusest, heites advokaadile ette asjatundmatust ja seeläbi kliendile täiendavate kulude tekitamist seoses sellega, et advokaat esitas määruskaebuseid, mille esitamist kehtiv TsMS ette ei näe. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 14 lg 2 ja lg 3 võimaliku rikkumistena.
Eetikakoodeksi § 14 lg 2 sätestab, et advokaadi osutatud õigusteenus peab olema asjatundlik ning põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Asjatundliku õigusteenuse eelduseks on see, et advokaat täiendab pidevalt oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi. Advokaat ei või kasutada kliendi huvide kaitsmiseks seadusega vastuolus olevaid viise ja vahendeid. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt täidab advokaat kliendi ülesande mõistliku aja jooksul või õigusteenuse lepingus kokkulepitud tähtpäevaks ning hoidub kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest.
Aukohus tutvus asjas esitatud kirjaliku materjaliga, sh vastaspoole vandeadvokaadist esindaja kui tunnistaja kirjalike selgitustega, ja kuulas advokaadi suuliselt ära. Advokaat selgitas aukohtule, miks ta kaebused esitas. Advokaat rõhutas, et tegutses lähtudes enda kliendi huvidest ning kliendiga kooskõlastatult ja tema soovidega arvestades. Advokaat selgitas, et ta esitas kohtumäärustele, millele tsiviilkohtumenetluse seadustik määruskaebuse esitamist ette ei näe, kaebused enda kliendi põhiõiguste kaitseks. Advokaat tugines PS §-le 15, mis sätestab: „Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kohus järgib põhiseadust ja tunnistab põhiseadusevastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus.“ Advokaat põhjendas, et esitas kaebused, kuna kliendi hinnangul ei olnud talle tagatud võrdne kohtupidamine ja kohtunik on asjas erapoolik.
Advokaadi selgituste kohaselt rikkus kohus võistleva menetluse võrdse kohtlemise põhimõtet, kui jättis konkreetses asjas rahuldamata advokaadi kliendi taotluse tunnistajate ärakuulamiseks. Advokaadi klient soovis tunnistaja ütlustega tõendada hagi aluseks olevat põhiväidet. Kohtu poolt tunnistaja ärakuulamise taotluse rahuldamata jätmine võttis isikult võimaluse tõendada pooltevahelist suulist kokkulepet ja seeläbi seadis kohus vastaspoole menetluslikult eelisseisu. Teiseks oli advokaat seisukohal, et kahe omavahel tugevas seoses oleva tsiviilasja liitmise taotluse rahuldamata jätmisel ei olnud tema kliendile tagatud võimalus saada oma õigustele võimalikult väikeste kuludega, kiire ja tõhus kohtulik kaitse, kuna menetluste lahus hoidmine tähendas tsiviilasjade menetlemisega seonduvate menetluskulude ja ajaressursi pea kahekordset suurenemist ning teoreetilist võimalust, et kohus annab erinevates tsiviilasjades kinnistu kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kokkuleppele erinevat tõlgendamist võimaldava tõendusliku hinnangu. Sellest tulenevalt oli advokaat seisukohal, et AdvS § 44 lgst 1 tulenevalt oli tema kohustuseks kliendi huvide kaitseks esitada kaebused tuginedes põhiõiguste kaitsele.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi kutsetegevuses asjatundmatust, kuigi kohus on advokaadi kahest omavahel seotud tsiviilmenetlusest TsMS § 45 lg 2 alusel asjatundmatuse tõttu kõrvaldanud. Advokaadi kirjalikud ja suulised selgitused viitavad, et tal on piisavad alusteadmised menetlusõigustest ning ta on kursis kehtiva õiguse ja kohtupraktikaga. Aukohtule teadaoleva materjali põhjal saab asuda seisukohale, et advokaat esitas mittekaevatavatele kohtumäärustele kaebused lähtudes ennekõike kliendi huvidest, mitte aga teadmatusest, et selliste kaebuste esitamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustik alust ette ei näe. Seetõttu ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 14 lg 2 rikkumist.
Samuti leiab aukohus, et advokaat ei rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-s 3 sätestatud kohustust hoiduda kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest. Advokaadi selgituste kohaselt esitas tema klient tungiva soovi kaebuste esitamiseks ning oli seejuures kursis kaebuste perspektiividest ja nendega kaasnevatest võimalikest kohustustest, sh täiendavatest kuludest. Vaidlusalustes menetlustes vastaspoolt esindava vandeadvokaadi ütluste kohaselt on põhiõiguste kaitsele tuginemine viidatud tsiviilmenetlustes jätkunud ka pärast senise esindaja kõrvaldamist. Aukohtu hinnangul tõendab see advokaadi väiteid, et tema tegevus oli kooskõlas kliendi soovide ja huvidega.
Vastavalt AdvS § 19 lg-le 1 võib aukohus määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest. Tuginedes eelnevale on aukohus seisukohal, et käesolevas asjas ei ole advokaadi tegevuses tuvastatav selline rikkumine, mis tooks kaasa vajaduse advokaadile distsiplinaarkaristus määrata.
Aukohus nõustub, et iga kord ei saa seadus ette näha kõiki menetluses ettetulevaid olukordi, mistõttu võib advokaadil tekkida vajadus esitada kliendi huvide kaitseks kohtule taotluseid või kaebuseid, mida menetlusele kohaldatav kehtiv menetlusseadustik ette ei näe. Siiski juhib aukohus tähelepanu, et advokaat peab selliste määruskaebuste esitamist väga põhjalikult kaaluma. Kindlasti ei tohi selliste kaebuste esitamine olla tavatoiming, mida kergekäeliselt kasutatakse olukorras, kus kohtumääruses toodud seisukoht ei ole meelepärane kliendile (või esindavale advokaadile). Advokaat peab jääma seadusega lubatu piiridesse ja järgima kutse-eetika nõudeid, sh vältima menetluse tahtlikku venitamist. Samuti peab advokaat põhjalikult hindama, kas põhiõiguste kaitse küsimusele tuginemine on konkreetses olukorras perspektiivne ning selgitama nõude perspektiivi ja võimalikke ohte enda kliendile. Advokaat peab õigusteenuse osutamisel säilitama sõltumatuse (eetikakoodeksi § 4), mis teatud tingimustel tähendab sõltumatust ka enda kliendist, kui kliendi soovid ei ole kooskõlas kliendi tegelike huvidega.
30.06.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaadile heidetakse ette kohtuistungile ilmumata jätmist ilma kohut sellest teavitamata, kohtu telefonikõne ignoreerimist ja kohtule oma istungile ilmumata jätmise kohta selgituste esitamata jätmist. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 20 lg-te 1 ja 2 rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 20 lg 1 sätestab, et advokaat on kohustatud kohtus käituma väärikalt, korrektselt ja kohtu suhtes lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. Advokaat peab hoiduma kohtu tegevuse ja kohtulahendi ebakohasest kriitikast. Advokaat ei arvusta kohtu tegevust ega seadusjõus olevat kohtulahendit meedias ega avalikkuse ees. Arvustamiseks ei loeta arvamuse avaldamist jõustunud kohtulahendis sisalduvate õigusteoreetiliste seisukohtade ja õiguslikku laadi põhjenduste kohta. Lõike 2 kohaselt on advokaat on kohustatud õigeaegselt teavitama kohut asja kokkuleppel lahendamisest, samuti asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise.
Aukohus tutvus kohtu pöördumise, advokaadi kirjalike selgituste ning Viru Maakohtu määrusega, millega alusel advokaat riigi õigusabi osutama asus. Kohus heidab advokaadile ette kohtuistungile mõjuva põhjuseta ilmumata jätmist, kuid advokaadi hinnangul ei olnud kohus teda kohtuistungile nõuetekohaselt kutsunud ja see oli mõjuv põhjus istungile ilmumata jätmiseks. Aukohus tuvastas, et vaidlusaluse istungi aeg oli märgitud riigi õigusabi andmise määrusesse, mistõttu pidi advokaadile olema kohtuistungi toimumise aeg teada riigi õigusabi tellimuse vastuvõtmisel. Advokaat asus enda täiendavates selgitustes seisukohale, et kohtuistungi toimumise aja märkimine riigi õigusabi andmise määruses ei ole kohtukutse KrMS § 163 mõttes. Advokaat eeldas, et maakohus järgib poole kohtusse kutsumisel KrMS-is sätestatud kohtumenetluse korda, mis on advokaadi jaoks iseenesestmõistetav. Advokaadi hinnangul eksis kohus, kui jättis kaitsja kohtusse kutsumata. Advokaat väljendas enda selgitustes arvamust, et kui ta oleks lähtunud maakohtu määrusest ja kutset saamata sõitnud kohtumajja, aga kohtuistungit ei oleks toimunud, siis maakohus temale ei oleks sellisel juhul rahuldanud tema tasutaotluse sõidu ja ajakulu osas tuginedes just vastuväitele, et kohtukutset ei ole saadetud.
Aukohus leiab, et kohus võib kohtumäärusega reguleerida kohtumenetluse käiku, sh kohtuistungi toimumise aega. Aukohtu hinnangul oleks advokaat pidanud pöörduma kohtu poole, kui tal tekkis kahtlus, kas kohtuistung siiski toimub kohtumääruses märgitud ajal, kuigi advokaadile kui kaitsjale ei olnud eraldi kutset saadetud. Aukohtu hinnangul ei saa pidada õigustatuks käitumist, kus advokaat ignoreeris kohtumääruses märgitut ning eeldas istungi mittetoimumist põhjusel, et advokaadini ei olnud jõudnud kohtukutse.
Riigi õigusabi osutamise juhendi (kinnitatud juhatuse 25.02.2014 otsusega) § 8 lg 2 sätestab, et riigi õigusabi korras õigusteenuse osutamisel tulenevad advokaadile volitused kliendi esindamiseks seadusest ja eelkõige õigusabi andmise määrusest, kuid ka riigi õigusabi saaja juhistest, mis jäävad õigusabi andmise määruse piiridesse. Sama juhendi § 3 lg 1 sätestab, et riigi õigusabi osutamisele kehtivad õigusabiteenuse sisu osas samad kvaliteedinõuded, mis õigusabiteenuse osutamisele lepingu alusel, järgida tuleb kohalduvaid õigusakte ja advokatuuri siseakte, arvestades riigi õigusabi seadusest tulenevaid erisusi. Eetikakoodeksi § 15 esimene lause kohaselt on advokaat kohustatud kliendilt saadud ülesande täitma hoolikalt ja täpselt vastavalt kliendiga sõlmitud õigusteenuse lepingule.
Vaidlusalusel juhul määrati riigi õigusabi süüdimõistetud kinnipeetavale tingimisi enne tähtaega vangistusest elektroonilise valvega vabastamise arutamiseks kohtuistungil. Seega pidi advokaadil tekkima vähemalt kahtlus, et kohtumääruses viidatud kuupäeval võib kohtuistung toimuda. Aukohtu hinnangul ei täitnud advokaat enda kohustus nõutud hoolsusega, kui jättis tekkinud kahtluse korral välja selgitamata kohtuistungi toimumise aja ning eeldas, et kohtumäärusesse märgitud aeg on ebaõige, kuna talle ei olnud eraldi kohtuistungi kutset saadetud.
Vaatamata eelnevale asub aukohus siiski seisukohale, et advokaadi rikkumine ei ole niivõrd raske, et advokaat vääriks distsiplinaarkaristust. Vastavalt AdvS § 19 lg 1 võib aukohus määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates muu hulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Aukohus arvestab käesoleval juhul, et advokaadil puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ning piirdub üksnes tähelepanu juhtimisega, et advokaat peab olema tähelepanelikum ja hoolikam kohtumääruses märgitu osas ning tekkinud arusaamatuse kõrvaldamiseks tegema ise aktiivseid samme, sh pöörduma vajadusel menetleja poole täiendava informatsiooni saamiseks.
30.06.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette asjatundmatust õigusteenuse osutamisel, kuna advokaat on süüteomenetlustes kaitsjana osaledes esitanud korduvalt taotlusi, mis ei ole kooskõlas kehtiva seadusega. Nimetatud etteheide on käsitletavad eetikakoodeksi § 14 lg 2 ja AdvS § 40 lg 2 võimaliku rikkumistena.
Eetikakoodeksi § 14 lg 2 sätestab, et advokaadi osutatud õigusteenus peab olema asjatundlik ning põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Asjatundliku õigusteenuse eelduseks on see, et advokaat täiendab pidevalt oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi. Advokaat ei või kasutada kliendi huvide kaitsmiseks seadusega vastuolus olevaid viise ja vahendeid.
AdvS
§ 40 lg 2 sätestab samuti, et õigusteenus peab olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Advokaat peab vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid.
Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud kirjaliku materjaliga, leidis, et vajalik on asjaolude täiendav uurimine ja selgitamine, mistõttu algatati aukohtumenetlus vandeadvokaadi tegevuse suhtes. Lisaks olid aukohtu hinnangul esitatud etteheited advokaadi asjatundmatuse osas väga tõsised, sest kohtu ja prokuratuuri poolt toodud näited puudutasid mitut erinevat menetlust. Aukohtu hinnangul võis see näidata probleemi suuremat ulatust. Seetõttu tekkis kahtlus, et advokaadi poolt osutatav õigusabi tase ei vasta üldistele õigusteenuse osutamise nõuetele ega ole kooskõlas seadusega, sh tekkis kahtlus, et advokaat ei tunne kehtivat seadusandlust. Aukohtule esitatud esialgsest materjalist ilmnes, et advokaadile heidetakse ette selliste taotluste esitamist, mille esitamiseks puudub materiaalõiguslik norm ehk mille esitamine ei ole kooskõlas kehtiva seadusega. Samuti heidetakse advokaadile ette menetlusdokumentide esitamist valele menetlejale. Lähtudes eelnevast esinesid aukohtu hinnangul asjaolud, mis tingisid vajaduse peatada AdvS § 17 lg 6 alusel advokaadi kutsetegevus aukohutumenetluse ajaks.
Aukohus, olles kuulanud advokaadi suuliselt ära 30.06.2022 istungil, ei tuvastanud advokaadi tegevuses siiski selliseid rikkumisi, mille tõttu advokaat vääriks distsiplinaarkorras karistamist.
Advokaat tõi suulisel ärakuulamisel aukohtu menetluse aluseks olnud näidete kohta täiendavad selgitused. Advokaat jäi selle juurde, et kõik taotlused on esitatud kooskõlas kehtiva seadusandlusega ja lähtudes just konkreetse kliendi huvidest. Näiteks selgitas advokaat, et enne prokuröri poolt rikkumise näitena toodud määruskaebuse esitamist tutvus ta Riigikohtu seisukohtadega vaimse häirega isiku vahistamise korra osas. Advokaat ei nõustunud prokuratuuri poolt väljendatud seisukohaga, et määruskaebuses jäid vaidlustamata asjaolud, mida kaitsja oleks igal juhul pidanud vaidlustama. Määruskaebus sai esitatud, kuna kaitsja ei olnud nõus kohtu seisukohaga, et süüaluse vaimne seisund on normaalne ning isik üksnes stimuleerib häiret. Seetõttu taotles advokaat süüaluse suhtes ekspertiisi, lähtudes Riigikohtu varasemast seisukohast, milles kolleegium oli tõdenud, et seadus ei reguleeri lähemalt, millises menetlusetapis, kuidas ja kelle algatusel toimub üleminek psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele.
AdvS § 19 lg 1 sätestab, et advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse. Aukohus märgib, et kuigi kohtu ja prokuratuuri poolt advokatuurile edastatud näited on tõsised, selgitas advokaat suulisel ärakuulamisel adekvaatselt, miks ta ühe või teise lähenemisviisi valis ja miks see oli kliendi huvides. Seetõttu tuleb aukohtu hinnangul asuda seisukohale, et advokaat ei ole rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-t 2 ega AdvS § 40 lg-t 2 ulatuses, mis väärib distsiplinaarkaristust.
Eelnevast tulenevalt ei pea aukohus vajalikuks advokaati karistada, vaid piirdub üksnes tähelepanu juhtimisega. Eetikakoodeksi § 12 lg 4 sätestab, et advokaat ei võta ülesannet vastu, kui tema töökoormus seda ei võimalda, samuti siis, kui advokaadi kutseoskused ja -teadmised selles valdkonnas ei võimalda kliendi huve parimal võimalikul viisil kaitsta. Aukohus on seisukohal, et advokaat, kelle suhtes aukohtumenetlus on algatatud, ei peaks tegelema alaealiste süüteoasjadega, kuna need võivad vajada advokaadilt spetsiifilisemaid isikuomadusi ja kutseoskuseid selleks, et saavutada kliendi huvidest lähtuv koostöö. Seda eriti juhul kui kaitsealusel on psüühikahäire. Advokaat peab edaspidi valima tööülesandeid, arvestades enda võimeid, samuti enda kõrget iga ja tervislikku seisundit. Advokaat peab enne ülesande vastuvõtmist väga kriitiliselt kaaluma enda võimekust täita võetavat ülesannet adekvaatselt ja advokaadile kohaselt, seejuures hindama enda olemasolevat töökoormust.
Tuginedes eelnevale lõpetab aukohus advokaadi suhtes algatatud aukohtumenetluse ja taastab advokaadi kutsetegevuse, mis oli AdvS § 17 lg 6 alusel peatatud aukohtumenetluse ajaks.
01.09.2022
Harju Maakohtu kohtuniku esitas 23.05.2022 kaebuse vandeadvokaadi tegevuse peale seoses advokaadipoolsete kohustuste rikkumisega. Kohtu pöördumisest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette tsiviilkohtumenetluse seadusest tulenevate kohustuste korduvat rikkumist (kohtu korralduste täitmata jätmist, määratud trahvide tasumata jätmist). Lisaks heidab kohus advokaadile ette kohtu suhtes lugupidamatust ja kohtu usalduse kuritarvitamist seoses sellega, et kohus lähtus likvideerija määramisel asjaolust, et tegemist on vandeadvokaadiga, kes peaks oma ametist tulenevalt olema vajaliku pädevuse, oskuste ja kogemusega ning seetõttu võimeline likvideerimist vajalikul tasemel korraldama. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 9 lg 1, § 20 lg 1 ja § 21 lg 2 võimaliku rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 4 lg 1 kohaselt peab advokaat õigusteenust osutades juhinduma seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest.
Eetikakoodeksi § 9 lg 1 sätestab, et advokaat peab suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.
Eetikakoodeksi § 20 lg 1 sätestab, et advokaat on kohustatud kohtus käituma väärikalt, korrektselt ja kohtu suhtes lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. Advokaat peab hoiduma kohtu tegevuse ja kohtulahendi ebakohasest kriitikast. Advokaat ei arvusta kohtu tegevust ega seadusjõus olevat kohtulahendit meedias ega avalikkuse ees. Arvustamiseks ei loeta arvamuse avaldamist jõustunud kohtulahendis sisalduvate õigusteoreetiliste seisukohtade ja õiguslikku laadi põhjenduste kohta.
Eetikakoodeksi § 21 lg 2 sätestab, et advokaadil on keelatud tahtlikult viia kohut eksitusse, esitada kohtule teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet, esitada kohtule tõendeid, mis advokaadile teadvalt on võltsitud või muul moel tahtlikult takistada asja õiget ja kiiret läbivaatamist.
Aukohus, olles tutvunud asja materjalidega ning kuulanud advokaadi suuliselt ära, on seisukohal, et advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Lisaks kohtu pöördumises toodud etteheidetele ilmnes advokaadi suulisel ärakuulamisel, et advokaat on rikkunud ka eetikakoodeksi § 14 lg-t 2, tegutsedes likvideerimise läbiviimisel asjatundmatult. Lisaks kohtu suhtes lugupidamatu käitumisele on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 9 lg-t 1, kuna advokaadi tegevus likvideerimismenetluses on olnud selgelt lohakas ja kohtu põhjendatud nõudmisi eirav ning sellest tulenevalt on tegemist ka advokaadi kutset kahjustava käitumisega.
Eetikakoodeks § 14 lg 2 sätestab, et advokaadi osutatud õigusteenus peab olema asjatundlik ning põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Asjatundliku õigusteenuse eelduseks on see, et advokaat täiendab pidevalt oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi. Advokaat ei või kasutada kliendi huvide kaitsmiseks seadusega vastuolus olevaid viise ja vahendeid.
Advokaadil paluti suulisel ärakuulamisel selgitada, miks kohtu määratud ülesanne on täitmata ja miks ta ei ole reageerinud kohtu pöördumistele ning ka kohtumäärustele, millega teda trahviti ning ka aukohtu palvetele esitada asjas sisuline vastus kirjalikult.
Advokaat ei vaielnud, et kohtu korraldused on õigeaegselt täitmata ning need ei ole täidetud ka aukohtumenetluse ajal, kuid väitis, et aukohtu istungi ajaks ta viib menetluse lõpule, so. esitab kohtule vajalikud dokumendid. Advokaat põhjendas esialgu oma kohustuste täitmata jätmist enda tervisliku seisundiga, mis takistas keskendumist, kuid märkis seejärel, et tegelikult ei ole tal enda õigustuseks ühtegi mõjuvat põhjust. Advokaat kinnitas, et kohtu poolt määratud trahvid on jätkuvalt maksmata. Kui aukohus kohustas advokaati esitama tõendid selle kohta, et kohtu korraldused on täidetud ja kohtule esitatud, täpsustas advokaat, et tegemist oli likvideerimismenetlusega ning ta on üksnes kinnistutele hindamise tellinud, need ära müünud ja nüüd esitanud äriühingu likvideerimisavalduse äriregistrile. Täpsustatud selgitustest ilmnes, et advokaat ei ole jätkuvalt kohtu korraldusi täitnud, kuna ei ole koostanud ega esitanud kohtumäärustes nõutud likvideerimisaruannet ega ole andud kohtule teada, et likvideerimisega seoses on tegevused lõpule viidud. Advokaadi hinnangul pole kohtu teavitamine vajalik, kuna äriregister ise kustutab ettevõtte registrist, mis lõpetab ka kohtumenetluse. Aukohus selgitas advokaadile, et tema seisukoht on ekslik ja et tal on kohustus kohut teavitada likvideerimismenetluse käigust ning esitama kohtule dokumendid, mida kohtumäärustega on temalt nõutud. Aukohus andis advokaadile tähtaja dokumentide kohtule esitamiseks ning palus peale vastava toimingu tegemist sellekohased tõendid edastada ka aukohtule, mida advokaat lubas teha. Aukohtu küsimusele, miks ta ignoreeris aukohtu nõudeid selgitustaotlusele vastamata jätmisega, advokaat mingeid selgitusi ei esitanud.
Eelnevast tulenevalt ei ole asjas vaidlust selles, et advokaat on võetud ülesannet likvideerijana täitnud erakordselt lohakalt, jättes täitmata kohtu korraldused. Teda ei ole suutnud distsiplineerida isegi kohtu poolt korduvalt määratud rahatrahvid, millised summad on advokaadi poolt endiselt tasumata. TsMS § 4772 lg 1 sätestab, et kui kohus on nimetanud hagita menetluses eestkostja, hooldaja, likvideerija või muu sellise isiku, teostab kohus nende isikute üle ka järelevalvet, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib selleks muu hulgas anda isikule ülesannete täitmise korraldusi ja nõuda temalt aruannet ülesannete täitmise kohta. Pärast ülesannete täitmist tuleb kohtule esitada selle kohta aruanne, kui kohus ei määra teisiti.
Aukohus on seisukohal, et asjas on vaieldamatult leidnud tõendamist, et advokaadi tegevus äriühingu likvideerimisel on olnud erakordselt lohakas ja kohtu seaduslike korralduste suhtes ignorantne. Kohus on advokaati korduvalt, so 2020. a septembri kohtumääruses, 2021. a oktoobri kohtunõudes, 2021. a detsembri kohtumääruses ja 2022. a veebruari kohtumääruses kohustanud esitama likvideerimisaruannet. Lisaks tuleneb aruande esitamise kohustus ka eelviidatud TsMS § 4772 lg-st 1. Samuti ei ole advokaat tasunud kohtu poolt TsMS § 46 lg 1 alusel määratud rahatrahve, mis on muutunud sissenõutavaks. Advokaat on kohustatud menetluses temal lasuvate kohustustega kursis olema ning neid järgima. Käesoleval juhul advokaat seda teinud ei ole. Selline käitumine advokaadi poolt kahjustab advokaadi kutset ja heidab varju Eesti Advokatuurile tervikuna.
Aukohus leiab, et lisaks kohustuste ignoreerimisele on advokaat käitunud likvideerija ülesannetes asjatundmatult. Suulisel ärakuulamisel tuli advokaadile üllatusena, et kohtumäärusega algatatud likvideerimismenetluses tuleb tehtud toimingutest teavitada ka asja menetlevat kohut ning et kohtumenetlus ei lõpe kirjeldatud olukorras automaatselt pärast äriregistri poolt kustutamiskande tegemist. Aukohus selgitas advokaadile, et äriregistrile dokumentide esitamine ei ole sama, mis kohtule vastamine ja kohtu poolt esitatud korraldused on advokaadile täitmiseks kohustuslikud. Likvideerimisaruanne tuleb esitada sõltumata sellest, et advokaat on likvideerimise lõpetamiseks kustutamisavalduse esitanud. Eelviidatu tõendab, et advokaadi osutatud õigusteenus ei ole olnud asjatundlik ega tehioludele, tõenditele, õigusaktidele ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel tuginev, mistõttu on advokaadi käitumine vastuolus eetikakoodeksi § 14 lg-ga 2.
Märkimisväärne on, et aruande esitamise kohustust on selgitatud advokaadile korduvalt ka kohtu poolt, millega kohus on näidanud advokaadi suhtes üles harvanähtavat kannatlikkust, üritades kohtu käsutuses olevate seaduslike vahenditega suunata advokaati oma ülesannete täitmisele. Paraku advokaadi ükskõikne suhtumine nii võetud ülesande täitmisesse kui ka kohtu korraldustesse advokaadile kasvatuslikku mõju ei avaldanud. Näiteks Harju Maakohtu määruses, millega vaidlusaluses tsiviilasjas likvideerimismenetluse algatati, on selgitanud, et likvideerijal tuleb teatada kohtule kirjalikult likvideerimismenetluse lõpetamisest. Juhul kui likvideerimist ei ole lõpetatud hiljemalt ühe aasta jooksul, tuleb likvideerijal teatada kohtule põhjused, miks likvideerimist ei ole lõpule viidud. Kohus hoiatas viidatud määruses, et kohtu korralduste täitmata jätmisel on kohtul õigus likvideerijat trahvida. Seejärel tuletas kohus 2020. aasta oktoobri kohtunõudes advokaadile meelde aruande esitamise kohustust, määrates esitamiseks uue tähtaja 21 päeva. Ka nii 2021. a detsembri kui ka 2022.a veebruari kohtumäärustes on selgitatud, et kohtu korraldus likvideerimisaruanne esitada kuulub täitmisele sõltumata sellest, et kohus on advokaati korralduse täitmata jätmise eest trahvinud. Kuna kohtu poolt kohaldatud mõjutusvahendid advokaadile kasvatuslikku mõju ei avaldanud, oli kohus sunnitud pöörduma aukohtu poole.
Aukohtu hinnangul ei ole usutav, et vandeadvokaat, kes on advokatuuri liige alates 1996.aastast, kellel on nõuetele vastav haridustase ning kes on vandeadvokaadi kutsenimetuse saamiseks sooritanud vastavad eksamid, saab olla niivõrd asjatundmatu, et ta ei suuda mõista kohtu korduvaid kirjalikke korraldusi. Aukohtu hinnangul viitab kohtumääruste korduv ignoreerimine nii aruande esitamise kohustuse kui ka trahvi maksmise kohustuse täitmata jätmisel sellele, et advokaat ignoreerib tahtlikult endale võetud kohustusi. Juhul kui advokaat oleks pidanud likvideerijana protsessist osalemist tema teadmistele ja oskustele mittevastavaks, oleks advokaadil olnud võimalus sellest ülesandest keelduda.
Käesoleval juhul on aukohtu hinnangul advokaadi käitumise näol tegemist äärmise lugupidamatusega kohtu suhtes, mis mõjub negatiivselt Eesti Advokatuuri mainele. Eetikakoodeksi § 20 lg 2 sätestab advokaadile kohustuse käituda väärikalt, korrektselt ja kohtu suhtes lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. Käesoleval juhul ei ole advokaat seda teinud ja seetõttu on ta rikkunud eetikakoodeksi § 20 lg-t 2. Arvestades sellise käitumise jätkumist pikema aja jooksul, siis on advokaadi rikkumine hinnatav eriti raske rikkumisena, milline väärib igal juhul karistamist.
Ka eetikakoodeksi § 9 lg 1 sätestab ausalt ja väärikalt käitumise kohustuse, seda suhtlemisel nii klientide, kohtu, kolleegide kui ka avalikkusega. Keelatud on käituda advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavalt. Nagu eelnevalt märgitud, on aukohtu hinnangul advokaat käesoleval juhul seda kohustust rikkunud. Kohtu pöördumisest nähtub, et kohus lähtus advokaadile likvideerija kohustuste andmisel asjaolust, et tegemist on vandeadvokaadiga, mistõttu oli kohtul tema suhtes suurem usaldus lähtuvalt isiku kutsetegevusest. Kohtu usalduse kuritarvitamisega on advokaat käitunud advokaadi kutset oluliselt kahjustavalt.
Lisaks on advokaat käitunud lugupidamatult ka aukohtu suhtes, jättes aukohtu pöördumised tähelepanuta ning kokkuvõttes täites aukohtu poolt määratud kohustusi äärmiselt vastutustundetult ja üksnes alles pärast seda, kui kohustusi advokaadile korduvalt meelde tuletati. Advokatuuri kuulumine on advokaadi vaba valik ning liikmeks astumisel on advokaat allutanud ennast advokatuuri kollektiivsetele reeglitele, sh advokatuuris kehtivatele eetilistele tõekspidamistele, millised on koondatud eetikakoodeksisse. Aukohus leiab, et käesoleval juhul näitab advokaadi käitumine, et tal puudub mistahes austus advokatuuris kehtivate reeglite ja kohustuste suhtes ning ta ei pea nende järgimist oluliseks.
Kokkuvõtlikult leiab aukohus, et advokaat ei ole lähtunud enda tegevuses seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest. Aukohus on tuvastanud, et advokaat on pannud toime distsiplinaarsüüteo, olles rikkunud nii eetikakoodeksi § 4 lg-t 1, § 9 lg-t 1, § 14 lg-t 2 kui ka § 20 lg-lt 1. Arvestades rikkumise jätkuvat iseloomu, kohtu poolt advokaadile tegevusetuse eest määratud rahatrahve, mis paraku oma eesmärki siiski ei täitnud just advokaadi ükskõikse suhtumise tõttu, siis väärib advokaat ranget karistust. Advokaadi ignorantne suhtumine oma ülesannete täitmisesse takistas kohtul asja kiiret lahendamist. Vaieldamatult tõi selline käitumine kaasa asja lahendamisega venitamise nii, et kohus ei ole saanud teha kohtulahendit. Aukohtu hinnangul on asja viibimine olnud tingitud advokaadi lugupidamatusest ja erakordsest ükskõiksusest endale võetud kohustuste täitmise suhtes, mitte aga tahtlusest konkreetset likvideerimismenetlust venitada (so saavutada tahtlikult olukord, kus vaidlusaluse tsiviilasja menetlus venib). Aukohus ei ole tuvastanud, et advokaadil oleks asjas isiklikke huvisid, mille tõttu ta võiks olla huvitatud asja venitamisest. Sellele viitab ka asjaolu, et täiendava likvideerimise eesmärgiks oli ennekõike võõrandada äriühingule kuulunud kinnisasjad, mida kohtu pöördumise kohaselt tehti likvideerija poolt vahetult pärast täiendava likvideerimise määramist. Eelnevast tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumist.
Kuna advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, tema rikkumine on olnud jätkuv ja raske, siis väärib ta karistust. AdvS § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. AdvS § 19 lg 2 alusel on aukohtul võimalik määrata distsiplinaarkaristusena noomitus, rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine. AdvS § 19 lg 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates muu hulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, sh. advokaadi varasemat karistatust distsiplinaarsüüteo eest.
Käesoleval juhul arvestab aukohus karistuse määramisel raskendava asjaoluna advokaadi kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on seotud advokatuuriseadusest ja advokatuuri kodukorrast tulenevate kohustuste korduva rikkumisega, sealhulgas advokatuuri korralduste õigeaegselt täitmata jätmisega. Viidatud karistus on advokaadile määratud aukohtu 2022. aasta aprilli istungi otsusega, kus tunnistati advokaat süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisneb eetikakoodeksi § 4 lg-s 1, AdvS § 55 lg-s 2, AdvS § 46 lg 2 p-s 3 ja Eesti Advokatuuri kodukorra § 23 p-s 3 sätestatud kohustuste rikkumises ja määrati advokaadile karistuseks rahatrahv. Aukohus on seisukohal, et määratud karistusest ei ole advokaat teinud mingeid järeldusi. Juhul kui advokaat oleks määratud karistusest teinud mingeid positiivseid järeldusi oma käitumise korrigeerimisel, oleks ta suhtunud ka käesoleva asja aluseks oleva likvideerimismenetluses toimepandud minetustesse teisiti, so. oleks asunud täitma kohtumäärustega talle pandud kohustusi.
Aukohtu hinnangul nähtub advokaadi käitumisest järjepidev kohustuste täitmata jätmine, tavapäratu ükskõiksus võetud kohustuste täitmisse ning ka kohtumäärustesse ja jäme lugupidamatus kehtivate reeglite suhtes. Advokaat ei ole, vaatamata talle määratud karistusele, enda käitumist korrigeerinud. Menetledes eelmist distsiplinaarsüüteo asja advokaadi suhtes põrkus aukohus suhtluses advokaadiga samade probleemidega – infovahetus advokaadiga oli raskendatud, advokaat eiras aukohtu pöördumisi jms. Lisaks võtab aukohus karistuse liigi valikul arvesse ka asjaolu, et advokaat ei ole täitnud kohtumäärusi ning kohtu poolt määratud rahatrahvid on jätkuvalt tasumata ja samuti on täitmata aukohtu otsusega advokaadile määratud rahatrahv. Distsiplinaarkaristuse eesmärk on suunata karistuse adressaati edaspidi kohustusi nõuetekohaselt täitma. Määratav karistus peab olema selleks piisavalt motiveeriv. Oma käitumisega on advokaat tõestanud, et näiteks aukohtu poolt määratud rahatrahv ega ka kohtumäärusega määratud rahatrahvid ei ole tema suhtes olnud motiveerivad ega ole ka suutnud muuta advokaadi suhtumist oma käitumisse. Asjaolust, et advokaat ei ole täitnud talle määratud rahatrahve, ilmneb, et rahatrahvi puhul ei ole käesoleval juhul tegemist karistuse liigiga, mis suudaks mõjutada advokaati edaspidi distsiplinaarsüütegusid mitte toime panema. Advokaadi järjepidev ükskõiksus viitab tema soovimatusele järgida advokaadikutsega seotud reegleid. Aukohus leiab, et advokaadi käitumine annab tunnistust sellest, et ta on kaotanud huvi advokaadi kutse vastu. Samuti leiab aukohus, et sellise suhtumisega nagu advokaat on üles näidanud nii kohtumenetluses kui ka aukohtumenetluses, ei oma ükski aukohtu käsutuses olevast karistusest advokaadi suhtes kasvatuslikku mõju. Rikkumise jätkumine pika aja vältel, kohtu seaduslike korralduste eiramine ja advokaadi ükskõikne suhtumine on viinud aukohtu veendumusele, et käesoleval juhul tuleb advokaadi suhtes rakendada kõige karmimat karistust. Eelnevast tulenevalt peab aukohus menetleva asja olemusele ja tuvastatud distsiplinaarsüüteole vastavaks karistuseks advokatuurist väljaheitmist (AdvS § 19 lg 2 p 4).
Eesti Advokatuuri kodukorra § 59 lg 2 alusel maksab advokaat distsiplinaarkaristuse määramisel advokatuurile üldkogu poolt kehtestatud suuruses menetluskulude hüvitise. Eesti Advokatuuri korralisel üldkogu 09.03.2021 – 15.03.2021. a. otsusega otsustati eelnõu nr 6 osas kinnitada advokaadile distsiplinaarkaristuse määramisel aukohtu menetluskulude hüvitise suuruseks üks Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuutasu alammäär. Aukohtu otsuse tegemise ajal kehiva Vabariigi Valitsuse 09.12.2021 määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 alusel on kehtiv kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral 654 eurot. Eelnevast tulenevalt on advokaat käesoleva otsuse jõustumisel kohustatud Eesti Advokatuurile tasuma aukohtu menetluskulude hüvitise summas 654 eurot.
01.09.2022
Kohus taandas advokaadi ja heidab advokaadile ette menetlusseisundi kuritarvitamist, mis väljendus selles, et advokaat võttis kaitsealuselt vastu kirju ja toimetas need arestimajast välja sisekorraeeskirja rikkudes, samuti seeläbi, et vahendas kaitsealuse suhtlust kolmandate isikutega olukorras, kus prokuratuuri määrusega oli kaitsealusele kehtestatud suhtlemispiirang. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakookdesi § 4 lg 1 võimaliku rikkumisena koosmõjus KrMS § 55 lg-ga 2 ja KrMS § 1431 lg-ga 1 ning eetikakoodeksi § 22 lg 3 võimaliku rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 4 lg 1 sätestab, et õigusteenust osutades juhindub advokaat seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest.
Eetikakoodeksi § 22 lg 3 sätestab, et advokaat ei tohi kohtuväliselt mõjutada tunnistajaid ning avaldada survet muudele menetlusosalistele, neid tahtlikult eksitada või kasutada oma protsessiõigusi pahatahtlikult.
KrMS § 55 lg 2 sätestab, et kohus taandab kaitsja, kui KrMS §-des 56 ja 57 sätestatud taandamismenetluses ilmneb, et ta on kuritarvitanud oma menetlusseisundit, suheldes kahtlustatavana kinnipeetud või vahistatud kaitsealusega viisil, mis võib soodustada uue kuriteo toimepanemist või kinnipidamiskoha sisekorra rikkumist.
Aukohus tutvus asjas esitatud materjaliga, sh advokaadi selgitustega ja Pärnu Maakohtu 14.06.2022 istungi, mille käigus arutati advokaadi taandamist, protokolliga. Aukohtu hinnangul ei ole käesolevas aukohtumenetluses üheselt leidnud tõendamist, et advokaat oleks talle etteheidetavad teod toime pannud ehk vahendanud kliendi ja kolmandate isikute vahelist kirjalikku suhtlust ajal, kui see oli tema kliendile prokuratuuri määrusega keelatud.
Asja materjalidest nähtub, et kohus tugines prokuratuuri taandamistaotluse rahuldamisel prokuratuuri viidatud asjaoludele, mis omakorda tuginesid videosalvestistelt tõlgendatud kehakeelele ja prokuröri ettekandele advokaadi kliendi väidetavatest ütlustest. Kohtumäärusest ei nähtu, et prokuratuur või kohus oleks advokaadile etteheidetava tegevuse tuvastanud üheselt tõlgendatavate tõendite alusel. Näiteks ei ole prokuratuurile ega kohtule tegelikult teada nende kirjade sisu, mida advokaat väidetavalt vahendas enda kliendi ja kolmandate isikute vahel. Kohtumääruse kohaselt tugineb prokuratuur advokaadi väidetava rikkumise tõendamisel prokuröri ettekandele selle kohta, mida advokaadi klient on ütlustes öelnud. Advokaat talle esitatud etteheidetega ei nõustu. Advokaadi selgituste kohaselt sisaldasid paberid, mida ta kliendile arestimajas kohtudes lugeda andis, tema pakutud kaitsetaktika olulisemate nüansside vene keelset kokkuvõtet, et aidata kliendil paremini mõista kriminaalmenetluse võimalikke ohte (nt kahtlustuses etteheidetud karistusseaduse paragrahvi lõike 1 ja lõike 2 erinevust). Seejuures pidi advokaat paberi ka uuesti tagasi võtma, et kaitsta kutsesaladuse alla kuuluvat (so kaitsetaktikat puudutavat) informatsiooni. Advokaat märkis muuhulgas, et tema ei ole saanud taandamise aluseks olnud prokuröri ettekandega tutvuda ning talle ei ole teada, mida klient prokurörile täpselt ütles, sest asjaoludest nähtuvalt on tema kliendi suhtes viidud läbi täiendav sisuline ärakuulamine 02.06.2022, millest advokaati pole teavitatud ja kus ta pole osalenud.
Aukohtu hinnangul nähtub esitatud materjalist, et kohus on kõiki kahtlusi tõlgendanud advokaadi kahjuks. Kohtumääruse kohaselt ei ole advokaadi ja tema kliendi selgitused usaldusväärsed (st on vastuolus elementaarse loogikaga), samas puudub kohtul alus kahelda prokuröri kokkuvõttes, mistõttu luges kohus kirjade vahendamise tõendatuks. Aukohtule tunduvad advokaadi selgitused usutavad. Aukohus võtab arvesse, et 14.06.2022 kohtuistungi protokollist nähtuvad advokaadi kaitsealuse suulised kinnitused, et tegemist ei olnud mustlaskeelsete kirjadega, vaid need olid vene keelsed ja koostatud advokaadi poolt. Kaitsealune toob esile, et politsei on teda korduvalt hirmutanud ja proovinud saada kinnitust, et kaitsealune on süüteo toime pannud grupis teiste isikutega.
Aukohtu hinnangul ei ole ka käesolevas menetluses ilmnenud tõendeid, mis kinnitaksid advokaadipoolset kohustuste rikkumist. Aukohus on korduvalt oma varasemas praktikas asunud seisukohale, et kui vaatamata asjas kogutud tõenditele jäävad püsima kahtlused advokaadi süüdiolekus, mida ei ole võimalik kõrvaldada, tõlgendatakse need lähtuvalt süütuse presumptsioonist advokaadi kasuks.2 Sellest tulenevalt ei tuvasta aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumist, kuna aukohtu hinnangul ei ole üheselt tõendatud, et advokaat on enda menetlusseisundit kuritarvitanud. Eelneva tõttu puudub aukohtul alus advokaati AdvS § 19 lg 1 alusel distsiplinaarkorras karistamiseks. Siiski ei saa jätta tähelepanuta, et videosalvestistelt on näha, et mingisuguste kirjade tutvustamine kaitsealusele toimus. Samuti puudub vaidlus selles, et advokaat on vahetult pärast kaitsealusega kohtumist suhelnud kaitsealuse lähedastega. Sellest tulenevalt peab aukohus vajalikuks rõhutada ja juhtida advokaadi tähelepanu, et oma kaitsetegevuse läbiviimisel, eriti kaitsealusega, kellele on seatud suhtlemispiirang, tuleb käituda viisil, millest ei saa tekkida kahtlust, kas advokaat vahendab kaitsealuse suhtlust, mille pidamine on kaitsealusele keelatud.
Eelnevast tulenevalt lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuses distsiplinaarsüütegu tuvastamata ning piirdub üksnes otsuses toodud tähelepanu juhtimisega.
08.09.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaat võib olla käitunud kannatanu suhtes ebaviisakalt ja vääritult. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 22 lg 1 rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 9 lg 1 sätestab, et advokaat peab suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.
Eetikakoodeksi § 22 lg 1 kohaselt on advokaat kohustatud vastaspoole ja teiste menetlusosaliste suhtes käituma väärikalt, viisakalt ja lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. Advokaat hoidub menetlusosaliste isikuid halvustamast.
Aukohus tutvus asjas kogutud materjaliga ja kuulas advokaadi suuliselt ära. Advokaadi selgituste kohaselt ta tõesti küsis kannatanult ebamugavaid küsimusi, kuid need ei olnud sõnastatud ajakirjanduses väljendatud viisil. Advokaadi hinnangul tuleb arvestada, et vaidlusaluste ebamugavate küsimuste esitamine oli tema kliendi huvides ja osa kaitsetaktikast. Kriminaalmenetluse ülekuulamistaktika kohaselt tuleb arvestada, et mida suurem on küsimuste detailsus, seda suurema tõenäosusega ilmnevad vastuolud ja hiljem saab seetõttu paremini hinnata vastuste ühetaolisust. Advokaat rõhutas, et ei ole kuidagi proovinud kannatanut alavääristada või halvustada. Advokaat on enda väidete kinnitamiseks esitanud aukohtule nii selle kohtuistungi protokolli, kus kannatanu ristküsitlemist on kajastatud, kui ka kõnealust kriminaalasja arutanud kohtuniku seisukoha advokaadi käitumisele.
Aukohus nõustub, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele (eetikakoodeksi § 8 lg 1). Aukohtu hinnangul puudub asjas kogutus materjali põhjal alus asuda seisukohal, et advokaat on kliendi huvide kaitsel väljunud kutse-eetikaga lubatu piiridest. Aukohus leiab esitatud materjali põhjal, et ajakirjanduses avaldatud artiklis kajastatu on osutunud ajakirjanduslikuks liialduseks.
Eelnevast tulenevalt ei ole advokaat rikkunud kutse-eetika nõudeid, mistõttu tuleb advokaadi tegevuse suhtes algatatud aukohtumenetlus lõpetada.
08.09.2022
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kaebaja heidab advokaadile ette pöördumiste ignoreerimist ja menetluse kohta ebaõige info andmist. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 14 lg 4 võimaliku rikkumisena. Lisaks ilmneb kaebusest ka advokatuuri kodukorra § 25 lg 1 p 1 võimalik rikkumine, kuna advokaat ei ole advokaadibüroo pidaja ülesandeid täites taganud, et advokaadibüroo töötajad täidavad advokaadi kutsetegevuse ja kutse-eetika nõudeid.
Eetikakoodeksi § 14 lg 4 sätestab, et advokaat peab klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles.
Eesti Advokatuuri kodukorra § 25 p 1 sätestab, et advokaadibüroo pidaja on suhetes advokatuuriga kohustatud teostama järelevalvet advokaadibüroos tegutsevate advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle, samuti tagama, et nimetatud nõudeid täidavad advokaadibüroo muud töötajad.
