2013

ÜLEVAADE EESTI ADVOKATUURI AUKOHTU TEGEVUSEST 2013. AASTAL

Aukohtu esimeheks oli 2013. a Andres Aavik ja liikmeteks vandeadvokaadid Liina Linsi, Priit Manavald, Leino Biin, õigusteadlane Raul Narits ning kohtunikud Indrek Parrest ja Imbi Sidok-Toomsalu. Asendusliikmeteks olid vandeadvokaadid Raivo Laus, Tõnis Tamme, Leon Glikman ja kohtunik Anu Tammeniit.

2013. a toimus 26 aukohtu istungit. Kokku arutati aukohtumenetluses 132 kaebust 118 advokaadi (80 erineva advokaadi) ja 3 advokaadibüroo tegevuse peale. Võrdluseks, et 2012. aastal arutas aukohus kokku 65 kaebust, 2011. aastal kokku 71 kaebust ja 2010. aastal 69 kaebust. Eeltoodud arvudest nähtub, et kaebuste arv on võrreldes eelmiste aastatega tõusnud. Eelkõige on see tingitud 30.04.2013. a juhatuse otsusest muuta advokatuuri töökorraldust kaebuste menetlemisel. Selle otsuse kohaselt juhatus ei vaata enam läbi isikute kaebusi, vaid edastab need kohe aukohtule aukohtumenetluse algatamise otsustamiseks. Arvestades, et 2012. aastal vaatas juhatus läbi 87 kaebust ja aukohus 65 kaebust, millest juhatus oli teinud ettepaneku aukohtumenetluse algatamiseks 32 korral, siis võib öelda, et ka vaatamata töökorralduslikule muudatusele on siiski kaebuste üldarv tõusnud.

Juhatus tegi aukohtule aruandlusperioodil ettepaneku aukohtumenetluse algatamiseks 12 korral, erinevad kohtud/kohtunikud 13 korral, vanglad 2 korral, Justiitsministeerium 2 korral, Politsei- ja Piirivalveamet 1 korral.

Aukohus algatas 2013. a aukohtumenetluse 31 korral, millest 5 korral tuvastati advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo koosseis ning kohaldati advokaadi suhtes karistust. Neljal korral karistati advokaati noomitusega ja ühel korral rahatrahviga.

Ühel korral lõppes aukohtumenetlus poolte vahel kompromissi sõlmimisega, kolmel juhul oli kaebus esitatud AdvS § 16 lg 1 sätestatud tähtaega rikkudes. Ülejäänud juhtudel on aukohus menetluse lõpetanud ilma distsiplinaarkaristust määramata, kui nendest 18 korral pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu kutse-eetika nõuete hoolsamale järgimisele.

64 korral otsustas aukohus aukohtumenetlust mitte algatada, nendest 6 korral pidas aukohus siiski vajalikuks advokaadi tähelepanu juhtida tema tegevuses esinevatele pisiminetustele.

Kuuel korral vaidlustati aukohtu otsused halduskohtus, kolmes asjas on kohtumenetlused veel pooleli. Kahel juhul jäeti kaebus rahuldamata ning ühel juhul lõpetati menetlus, kuivõrd aukohus taastas ise aukohtumenetluse.

Peamised etteheited advokaadi tegevusele on järgnevad: rahuolematus kohtuotsusega, mida seostatakse ebarahuldava kaitsjatöö või esindusega, rahuolematus õigusteenuse kvaliteediga (kliendiülesande täitmata jätmine või selle ebapiisav täitmine, asjatundmatu õigusabi osutamine, kliendi huvides apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamata jätmine jne), lugupidamatu suhtumine kohtu või kliendi suhtes, erinevad kommunikatsiooniprobleemid, huvide konfliktis tegutsemine, advokaadi tasuvaidlused.

Lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt tehtud otsustest.

I

Peamine asjaolu, miks kohus kõrvaldas vandeadvokaat A riigi õigusabi osutamisest, seisnes selles, et kohtu hinnangul ei olnud riigi õigusabi saaja ja vandeadvokaat saavutanud täit töist kontakti ja usaldust, mis on aluseks edukale koostööle kohtumenetluses. Samuti leidis kohus, et vandeadvokaat on näidanud ennast isiku huvide kaitsmisel hooletuna.

Aukohtule esitatud materjalidest nähtus, et riigi õigusabi saaja heitis advokaadile ette peamiselt seda, et ta edastas riigi õigusabi saajale vastuhagi projekti alles vahetult enne kohtuistungit, mistõttu ei olnud isikul piisavalt aega, et sellega tutvuda. Samuti jättis advokaat teda informeerimata riigilõivu tasumise kohustusest. Kolmandaks taotles advokaat üksnes kahe tunnistaja ülekuulamist isiku poolt soovitud nelja asemel. Kokkuvõttes ei toetanud riigi õigusabi saaja advokaadi poolt koostatud ja esitatud vastuhagi. Vandeadvokaat selgitas, et kõik vastuhagiga seonduv oli kliendiga eelnevalt läbi räägitud. Advokaat järeldas, et kuivõrd klient ei võtnud advokaadiga enne kohtuistungit ühendust ega andnud tagasidet vastuhagi osas, siis sõlmitakse istungil kompromiss. Advokaat oli väga üllatunud, kui klient tema suhtes umbusaldust avaldas.

Aukohus möönis, et poolte vahel esinesid kommunikatsiooniprobleemid. Kuivõrd puudusid võimalused välja selgitamaks, milline oli riigi õigusabi saaja ja advokaadi vaheline kokkulepe vastuhagi esitamise ja sellega seonduvate asjaolude osas, siis ei olnud võimalik üheselt välja selgitada, kelle tegevuse tulemusel käsitletav olukord tekkis. Ühest küljest oleks advokaat võinud olla aktiivsem riigi õigusabi saaja tahte väljaselgitamisel, kui see oli jäänud ebaselgeks, kuid samamoodi olid ka riigi õigusabi saajal olemas kõik võimalused advokaadiga ühenduse võtmiseks. Asjaolu, et riigi õigusabi saaja ei võtnud enne kohtuistungit advokaadiga ühendust ning avaldas seejärel kohtuistungil tema suhtes umbusaldust, näitas, et riigi õigusabi saaja ei olnud ka enda poolt astunud samme tõhusa koostöö saavutamiseks. Aukohus leidis, et isik oleks pidanud ka ise näitama üles mõistlikku huvi oma õiguste kaitsmisel. Seetõttu ei leidnud aukohus, et konfliktne olukord oleks tekkinud üksnes advokaadi tegevuse tõttu või et oleks leidnud üheselt kinnitamist, et advokaat oli riigi õigusabi osutamisel hooletu. Lisaks soovis aukohus välja tuua, et asjaolu, et vandeadvokaadi poolt esitatud arvamus ei ühtinud täielikult esindatava omaga, ei tähenda tingimata seda, et esindaja tegevus ei oleks olnud esindatava parimates huvides ning tema õiguste kaitseks. Aukohus konstateeris, et poolte vahel oli esinenud kommunikatsiooniprobleem, kuid ei leidnud, et advokaadi tegevuses esinesid distsiplinaarsüüteo tunnused ning lõpetas seega aukohtumenetluse.

 

II

Vandeadvokaadile süüks arvatav tegu seisnes selles, et ta jättis kohtunõude määratud tähtajaks täitmata. Aukohus tuvastas, et advokaat ei esitanud nõutud dokumenti kohtu poolt määratud tähtajaks ega esitanud seda ka nõutavas vormis hiljem. Advokaat põhjendas oma tegevust sellega, et tal ei õnnestunud esindatava seisukohta tähtajaks välja selgitada ning ta ei pidanud õigeks ilma selleta seisukohta esitada. Advokaat leidis, et arvestades TsMS § 2 eesmärki, oli õigem sellises olukorras selgitada kõigepealt esindatava seisukoht välja kohtuistungil ja esitada seejärel ka seisukoht istungil. Aukohus leidis, et advokaat oli kohustatud tegutsema ranges kooskõlas seadusega ning protsessuaalsed dokumendid tuleb esitada ettenähtud viisil ja tähtajaks. Kui esinesid advokaadist mittesõltuvad asjaolud, mis takistasid dokumendi tähtajalist esitamist, tulnuks kohtunikku sellest õigeaegselt informeerida. Aukohus taunis advokaadi tegevust dokumendi õigeaegse esitamata jätmise eest ja juhtis advokaadi tähelepanu eetikakoodeksi § 20 lõikele 1, mis kohustab advokaati olema suhtlemisel kohtuga väärikas, korrektne ja lugupidav nii kõnes, kirjas kui ka teos.

Arvestades advokaadi selgitusi juhtunu osas ning seda, et advokaat avaldas kahetsust dokumendi õigeaegse esitamata jätmise osas, pidas aukohus usaldusväärseks advokaadi selgitusi, mille kohaselt ei olnud ta kohtunõuet sihilikult eiranud või suhtunud riigi õigusabi osutamisse hooletult. Arvestades ka asjaolu, et advokaati ei ole varasemalt distsiplinaarkorras karistatud, pidas aukohus võimalikuks piirduda advokaadi tähelepanu juhtimisega.

 

III

Vandeadvokaadile süüks arvatav tegu seisneb selles, et ta esitas kassatsiooniteate tähtaega rikkudes, mistõttu ei võetud ka kassatsioonkaebust menetlusse. Advokaat aukohtu istungil osaleda ei soovinud ning avaldas siirast kahetsust, et selline minetus aset leidis.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 45 lg 5 kohaselt on määratud kaitsja kohustatud kriminaalmenetluses osalema kuni kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni. KrMS § 47 lg 2 ja advokaadi kutse-eetika normid kohustavad advokaati kasutama kaitsealuse õiguste ja huvide kaitseks kõiki vahendeid ja viise, et isiku huvid oleksid parimal moel kaitstud (Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja lg 2). Sellest tulenevalt peab advokaat olema äärmiselt hoolas ka kõikide menetluslike tähtaegade järgimise suhtes, vastasel juhul võivad kaitsealuse huvid saada kahjustada. Aukohus selgitas välja, et antud juhtumil hilines advokaat kassatsiooniteate esitamisega, mille tulemusel jäid kaitsealuse huvid tagamata. Aukohus konstateeris, et isik ei saanud advokaadi tegevuse tõttu realiseerida oma kaebeõigust, mis on käsitletav isiku õiguste kaitseta jätmisena. Kuna kriminaalmenetluses on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsjal ning kaitsealune seda ise teha ei saa, on väga oluline, et advokaat teeks endast kõik oleneva, et selliseid eksimusi ei esineks. Seetõttu peab aukohus sellist eksimust tõsiseks minetuseks kaitsja tegevuses. Samas aukohus möönis, antud juhul oli tegemist inimliku eksimuse, mitte pahatahtliku tegevusega. Seda kinnitas advokaadi enda suhtumine juhtunusse – advokaat tunnistas koheselt oma viga ning astus samme selle heastamiseks. Ka aukohtule avaldas advokaat korduvalt siirast kahetsust.

Aukohus leidis, et vandeadvokaat rikkus oma tegevusega KrMS § 45 lg 5 ja § 47 lg 2 ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja lg 2 ning pani seega toime distsiplinaarsüüteo. Aukohus võttis otsuse tegemisel arvesse, et vandeadvokaati ei olnud varasemalt distsiplinaarkorras karistatud ning asjaolu, et ta oli avaldanud juhtunu osas siirast kahetsust. Aukohus otsustas neid asjaolusid arvestades määrata advokaadile karistuseks advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 1 alusel noomituse.

 

IV

Advokaadile  süüks arvatav tegu seisnes selles, et:

- tema poolt esitatud määruskaebused nn vahistamisasjades olid peaaegu identsed, millest võis järeldada, et advokaat oli koostanud määruskaebuse „põhja“, milles muutis vaid faktilisi asjaolusid, mis omakorda seadis kahtluse alla selle, kas advokaat oli kaitsjana tegutsedes juhindunud oma tegevuses KrMS § 47 lg-st 2 § ja eetikakoodeksi §-dest 8 ja14 lg-st 2;

- advokaat oli esitanud põhjendamatuid kaitsjatasu taotluseid, mis võis olla käsitletav riigi õigusabi jaoks eraldatud rahaliste vahendite pahatahtliku kasutamise või isegi menetluskelmusena;

- advokaat ei olnud suhtlemisel kohtuga järginud eetikakoodeksi §-e 9 ja 20 lg 1, mis kohustavad advokaati suhtlemisel kohtuga olema aus, väärikas ja lugupidav.

- advokaadi poolt kriminaalasjas esitatud apellatsioonkaebus ei vastanud seaduses sätestatud nõuetele.

Aukohus tutvus nimetatud määruskaebustega ning möönis, et määruskaebused olid võrdlemisi sarnased. Samas ei leidnud aukohus, et sellest järelduks tingimata asjaolu, et advokaat ei olnud määruskaebuse koostamisel süüvinud konkreetse asja sisusse või kaitsetööd seaduses nõutaval viisil teostanud. Nagu ka kohtunik ise oma pöördumises leidis, võis nn vahistamisasjades olla kaitse teostamine väga keeruline. Ka aukohus jagas seda seisukohta ning esitas alljärgnevalt põhjendused.

KrMS § 386 on sätestatud määruskaebusele esitatavad nõuded. Lisaks faktilistele asjaoludele tuleb määruskaebuses välja tuua see, millises osas määrust vaidlustatakse, taotluse sisu ja põhjendused. Kuna käsitletaval juhul oli tegemist nn vahistamismääruste peale esitatud määruskaebustega, siis sisuliselt oli kaitsjal võimalik vaidlustada määrust üksnes selles osas, millega kohaldati kaitsealuse suhtes tõkendina vahistamist ning taotleda selle tühistamist. Vahistamise kohaldamise alused on sätestatud KrMS § 130 lg 2. KrMS § 130 lg 2 kohaselt võib isiku suhtes kohaldada tõkendina vahistamist siis, kui kahtlustatav või süüdistatav võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Seega oli kaitsjal tõepoolest sisuliselt kaks asjaolu, millest ta taotluse põhjendamisel lähtuda sai. Aukohtu hinnangul tuli sellega advokaadi tegevuse hindamisel ka arvestada.

Kohtu poolt lisatud määruskaebustest nähtus, et valdavalt põhjendatakse vahistamise kohaldamist seoses asjaoluga, et vastasel juhul võib isik jätkuvalt kuritegusid toime panna. Aukohus tõdes, et sellises olukorras, kus kaitsealune on ka varasemalt korduvalt karistatud, teda kahtlustatakse uuesti raskeliigilise kuriteo toimepanemises ning ta on selle toime pannud tingimusliku karistuse kandmise ajal, võib olla keeruline kohtule veenvalt põhjendada, miks kaitsealune sellel korral uusi kuritegusid toime ei pane. Samas oli kaitsja kohustatud tegutsema oma kaitsealuse huvides ja olukorras, kus kaitsealune soovib vahistamise määrust vaidlustada, oli kaitsja kohustatud seda tegema seaduses ettenähtud viise ja võimalusi kasutades. Tulles tagasi käsitletavate määruskaebuste juurde, siis aukohus ei näinud midagi taunimisväärset selles, et määruskaebused olid oma ülesehituselt sarnased, st esmalt olid ära toodud kõik asjakohased faktilised asjaolud, seejärel taotlus ning selle põhjendused. Põhjendused olid määruskaebustes tõepoolest sarnased ja võrdlemisi napid, kuid aukohus leidis, et ilmselt oli see tingitud asjaolust, et kaitsjal ei olnud täiendavaid asjakohaseid argumente lisada. Samas nähtus, et kus võimalik, oli advokaat oma kaitsealuse huvides toonud välja ka täiendavaid argumente. Aukohus pidas advokaadi selgitusi nende asjaolude kohta eluliselt veenvateks. Seega oli aukohus pigem seisukohal, et tegemist ei olnud advokaadi pahatahtliku või hoolimatu tegevusega ja möönis, et määruskaebuste napisõnalisus oli ilmselt tingitud asjaolust, et advokaadil ei olnud selles olukorras võimalik muid asjakohaseid argumente oma kaitsealuse huvides välja tuua. Samas jagas aukohus kohtuniku seisukohta, et määruskaebuste esitamine ei tohiks muutuda eeltäidetud blankettide esitamiseks, vaid advokaat peab oma kutsetegevusse suhtuma äärmise hoolsuse ja kohusetundlikkusega.

Aukohtu hinnangul ei olnud võimalik esitatud materjalide pinnal teha järeldust, et advokaat oli oma tegevusega pannud toime distsiplinaarsüüteo seoses määruskaebuste ebakorrektse esitamisega, kuid soovis sellest olenemata pöörata advokaadi tähelepanu eetikakoodeksi § 8 lg 2, mille kohaselt peab advokaat kliendi ülesande täitmisel kasutama neid seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, mis võimaldavad kliendi huve parimal moel kaitsta. Seejuures lähtub advokaat seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Seega peab advokaat kaitsealuse huvides taotluse või kaebuste koostamisel kasutama oma teadmisi ja kutsealaseid oskuseid parimal võimalikul viisil, seal hulgas põhjalikult oma taotluseid põhjendama, et tagada efektiivne kaitseõigus.

Teiseks juhtis kohtunik tähelepanu kaitsjatasu taotlustele, mille advokaat oli lisanud igaühele neist osundatud määruskaebustest. Nimelt kinnitas kaitsja neis taotlustes eranditult, et sellise menetlusliku dokumendi koostamisele kulus tal igal korral 2 pooltundi. Kohtuniku hinnangul võis seda ajakulu vaadelda kahest aspektist – kas advokaadil kulus tõepoolest selle koostamisele 2 pooltundi, mis viitab advokaadi äärmuslikult aeglasele toimimisele, või teine võimalus – osundatud taotlustes esitatakse sisuliselt valeandmeid ning tegemist on ilmselge riigi õigusabi osutamise jaoks eraldatud rahaliste vahendite kuritarvitamisega, mida kohtunik peab samuti täielikult lubamatuks (täiendavalt võib ehk spekuleerida, kas pole karistusõiguslikult tegemist nn menetluskelmusega).

Aukohus juhtis tähelepanu riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7, mille kohaselt kontrollib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Käesolevas lõikes sätestatu kindlaksmääramiseks võib kohus, uurimisasutus või prokuratuur nõuda advokaadilt lisaselgitusi või –dokumente.

Sellest tulenevalt on kohtu pädevuses kontrollida tasu taotluse põhjendatust ning olukorras, kus kohus peab seda põhjendamatuks, on kohtul võimalik tasu vähendada. Aukohtule ei esitatud kohtumäärust kaitsja tasu vähendamise kohta, milles oleks tuvastatud advokaadi pahauskne tegevus riigi õigusabi rahaliste vahendite kasutamisel. Tekkinud oli olukord, kus kohtunik oli oma pöördumises pidanud tasu taotluseid põhjendamatuteks, samas advokaadi selgituste kohaselt nendes asjades, kus kohtunik oli olnud kohtukoosseisus, oli kohus advokaadile tasu taotletud suuruses välja mõistnud. Aukohus leidis, et olukorras, kus kohtunik ei pidanud tasu taotlust põhjendatuks, oleks kohtunik võinud tasuküsimuse lahendada kohtumääruses.

Loomulikult on advokaat kohustatud tasutaotluste esitamisel lähtuma vastavast õiguslikust regulatsioonist ning kohtule tuleb esitada tõele vastavaid andmeid. Igasugune pahauskne tegevus, seal hulgas teadvalt alusetute tasutaotluste esitamine, ei ole kooskõlas advokaadi kutse-eetikaga ning on täiesti lubamatu.  Antud juhul ei leidnud aga kinnitamist, et advokaat oleks selliselt tegutsenud.

Kohtunik pööras oma avalduses tähelepanu kriminaalasjas esitatud tasutaotlusele, milles advokaat pidas vajalikuks jagada kohtuga teavet enda kohvi- ja puhkepauside, aga samuti väidetavate loominguliste pauside kohta. Kohtunik pidas seda äärmiselt ebaõnnestunud ning ka advokaadile kohtuga suhtlemisel lubamatuks katseks väljenduda iroonilises/sarkastilises võtmes ja seda iseäranis olukorras, kus kohtu roll ja tegevus ei seisnenud mitte milleski muus kui kaitsjate tähelepanu pööramises seaduse selgesõnalisele regulatsioonile ning osundades, et seda tuleb täita kõigil. Kohtunik leidis, et advokaadi kirjeldatud käitumine on advokatuuri liikmele täiesti kohatu.

Aukohus, olles tutvunud käsitletava tasutaotlusega, nõustus kohtuniku seisukohaga, et sellises võtmes tasutaotluse esitamine ei ole advokaadile kohane. Aukohus leidis, et advokaat oli tasu taotlusesse märkinud informatsiooni, mis ilmselgelt ei olnud vajalik ning mida võis tõepoolest pidada irooniliseks tooniks. Advokaat peab suhtlemisel kohtuga olema väärikas ja lugupidav (eetikakoodeks § 9 ja § 20 lg 1), kuid advokaadi tegevus ei olnud nende põhimõtetega kooskõlas, mistõttu pidas aukohus advokaadi tegevust äärmiseks taunimisväärseks. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu sellele, et ta oli advokaadina kohustatud esitama menetlusdokumente korrektselt, suhtlema kohtuga lugupidavalt ja hoiduma advokatuuri mainet kahjustavast tegevusest.

Kohtunik juhtis oma pöördumises tähelepanu kriminaalasjas esitatud apellatsioonkaebusele. Kohtunik tõi välja, et kuigi apellatsioon oli kolmel A4 formaadis paberil, siis advokaadi sisulise kaitsetegevuse moodustas sellest 18 rida teksti. Apellatsioonile lisatud taotluse kohaselt kulutas advokaat vaatluse all oleva dokumendi koostamisele maksimaalselt seaduse kohaselt kompenseerimisele kuuluva aja, s.o 12 pooltundi. Kohtunik palus advokatuuri organil anda selle kohta oma hinnang.

Aukohtu hinnangul ei saa apellatsioonkaebuse sisu ja põhjalikkust alati hinnata kaebuse teksti pikkusega. Aukohus leidis, et see oleneb advokaadi eneseväljenduslaadist ja stiilist. Oluline on, et kaebus vastaks seadusele, selles oleks ära toodud asjas oluline ning et see oleks motiveeritud. Samuti tuleb apellatsioonkaebuses võtta arvesse kaitsealuse soove. Aukohus pidas tavapäraseks ka seda, et apellatsioonkaebuses tuuakse välja esimese astme kohtu seisukohad olulistes asjaoludes ja seotakse need advokaadi enda argumentidega.

Kutse-eetika reeglite kohaselt peab advokaadi osutatud õigusteenus olema asjatundlik ning põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. KrMS § kohaselt § 47 lg 2 kohaselt on kaitsja kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid ja -viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud, ning andma talle muud kriminaalasjas vajalikku õigusabi. Neid põhimõtteid järgides peab advokaat koostama ka apellatsioonkaebuse. Aukohtul ei tekkinud esitatud materjalide pinnalt kahtlusi, et advokaadi poolt esitatud kaebus ei vastanud eeltoodud põhimõtetele.

Kokkuvõtvalt leidis aukohus, et advokaadi tegevuses esinesid minetused, mis puudutasid kohtuga suhtlemist ja menetlusdokumentide korrektset vormistamist. Aukohtu hinnangul ei olnud advokaadi tegevus kooskõlas eetikakoodeksi §-dega 9 ja 20 lg 1. Kuivõrd advokaat oli avaldanud kahel korral siirast kahetsust ning lubanud oma tegevuse viia kooskõlla kutse-eetika normidega, samuti asjaolu, et advokaati ei ole varasemalt distsiplinaarkorras karistatud, siis ei pidanud aukohus vajalikuks advokaadi distsiplinaarkorras karistamist, vaid piirdus advokaadi tegevuse taunimisega.

 

V

Vandeadvokaadile etteheidetav tegu seisnes riigi õigusabi osutamata jätmises (RÕS § 19 lg 1 rikkumine). Aukohus selgitas välja, et advokaat võttis vastu tsiviilasjas taotluse kaebajale riigi õigusabi osutamiseks. Aukohus pöördus maakohtu poole, et välja selgitada, milliseid toiminguid kõnesoleva asja raames tehti. Maakohtu vastuse kohaselt ei olnud riigi õigusabi saaja ega tema esindaja riigi õigusabi korras esitanud kohtule hagiavaldust. Seega tsiviilasja lahendamise raames määratud riigi õigusabi kohtuinfosüsteemi andmetel ei realiseerunud.

Aukohtul tekkisid seoses kaebusega mõned täiendavad küsimused, mistõttu pöördus aukohus kaebaja poole täiendava selgituse saamiseks. Aukohus palus kaebajal selgitada, millised toimingud advokaat tema hinnangul tegemata jättis. Samuti palus aukohus kaebajal selgitada, kas ülaltoodud riigi õigusabi asi oli kaebaja ja advokaadi vaheline ainukene suhe või oli kaebajal advokaadiga ka mõnes teises asjas lepinguline suhe. Kõnesolevale järelepärimisele kaebaja ei vastanud.

Aukohus selgitas välja, et tsiviilasja raames ei esitanud vandeadvokaat tasutaotlust ning tasu selle asja raames välja ei makstud. Vandeadvokaat kinnitas aukohtu istungil suuliselt oma kirjalikus selgituses öeldut.

Aukohtu hinnangul ei leidnud väited kassatsioonkaebuse esitamata jätmise ega alusetult riigi õigusabi tasu saamise kohta kinnitamist. Aukohtule esitatud materjalidest nähtus, et tsiviilasjas, milles vandeadvokaat isiku esindajaks määrati, ei esitatud kohtule ühtegi avaldust. Seega ei olnud asi kassatsioonkaebuse esitamise etapis olnud ning advokaadil ei saanud ka sellest tulenevalt kassatsioonkaebuse esitamise kohustust olla. Puudusid andmed, et advokaadil oleks olnud kaebajaga mõnes muus asjas kokkulepe kassatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks. Kaebajale anti võimalus neid asjaolusid täpsustada ja selgitada, kuid kaebaja aukohtu pöördumisele ei vastanud. Väited, mis puudutasid isikule riigi õigusabi tasu maksmist, osutusid alusetuteks. Väited lubaduste kohta korraldada kaebaja ja Riigikogu liikme vahel kohtumine, osutusid paljasõnalisteks. Väited suhtlemise vältimise kohta ei leidnud küll otseselt kinnitamist, kuid aukohus möönis, et asjaolu, et riigi õigusabi tellimus tsiviilasjas oli täitmata, viitas kaebaja ja advokaadi vahelisele puudulikule suhtlemisele.

Aukohus on seisukohal, et advokaat võttis riigi õigusabi tellimuse küll vastu, kuid õigusabi osutama ei hakanud. Seda väidet ei lükanud ka advokaat ümber. Advokaat selgitas, et kaebaja avaldas talle, et oli kõikide oma küsimustega pöördunud teiste juristide poole. Aukohus möönis, et advokaat tegi sellest ilmselt järelduse, et kaebaja ei soovinud tema teenuseid ning seega ei asunud ta ka riigi õigusabi osutama. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu sellele, et kui advokaat on võtnud riigi õigusabi tellimuse täitmiseks, siis tuleb tal asuda seda osutama või kui selgub, et riigi õigusabi osutaja ei soovi tema teenuseid, tuleb tal riigi õigusabi osutamine korrektselt lõpetada. See tähendab, et advokaat oleks pidanud võtma riigi õigusabi saajalt selle kohta kirjaliku kinnituse. Vastasel juhul on advokaadil jätkuvalt kohustus riigi õigusabi osutada, kui isik peaks selleks soovi avaldama. Aukohus juhtis tähelepanu ka RÕS § 19 lõikele 1, mille kohaselt siis, kui advokaat on asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama, on ta kohustatud seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolusid riigi õigusabi saajale. Seega on advokaadi kohustus riigi õigusabi tellimuse vastuvõtmisel asuda viivitamatult õigusabi osutama ning ta on kohustatud seda tegema kuni asjas lõpliku lahendini. Kui ilmneb, et riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, peab advokaat kirjalikult neid asjaolusid riigi õigusabi saajale selgitama. Advokaat ei avaldanud kordagi, et tegemist oleks olnud perspektiivitu asjaga või et ta oleks asja perspektiivitust riigi õigusabi saajale kirjalikult selgitanud. Samas leidis aukohus, et asjaolu, et isikule määrati riigi õigusabi üle kahe aasta tagasi ning isik pöördus alles nüüd kaebusega advokatuuri poole, kinnitas pigem advokaadi selgitusi, et kaebaja ei soovinud tema teenuseid. Kuivõrd advokaat määrati isikule riigi õigusabi osutajaks vaid eelnimetatud tsiviilasjas, siis puudus advokaadil kohustus ja ka volitus kaebajale muudes asjades õigusabi osutada.

Aukohus leidis, et advokaadile võis ette heita antud juhul seda, et ta ei lõpetanud riigi õigusabi osutamist nõutaval viisil ära. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu sellele, et oma tööülesandeid täites peab olema hoolas ja korrektne. Samas ei pidanud aukohus advokaadi minetust selliseks, mis annaks alust advokaadi karistamiseks distsiplinaarkorras.

 

VI

Vandeadvokaadile süüks arvatav tegu seisnes selles, et ta ei täitnud pikema aja vältel võetud kaitsekohustusi, oli jätnud korduvalt ilmumata kohtuistungitele ning olnud menetlejatele ja advokatuurile pikema aja vältel kättesaamatu. Aukohtu istungil selgitas vandeadvokaat, et oli haige, millest tingituna ei olnud tal võimalik istungitel osaleda ega kohtunikke ka oma mitteilmumisest informeerida. Samadel asjaoludel ei olnud advokaadil võimalik vastata menetlejate ja advokatuuri pöördumistele. Aukohus palus vandeadvokaadil esitada eelneva kinnituseks haigusleht. Advokaat esitas patsiendi nõudmisel väljastatud tõendi. Tõendis oli märgitud, et patsiendi sõnade kohaselt sai ta löögi, mille tõttu oli traumeeritud pea ja nina piirkond, patsient tundis tugevat peavalu. Patsienti konsulteeris telefoni teel traumatoloog, sest ei saanud kodust lahkuda tervisliku seisundi tõttu. Advokaadil püsisid peavalud ja hooti pearinglus. Aukohus ei pidanud esitatud tõendit asjakohaseks. Nimelt ei kinnitanud esitatud tõend, et advokaat oleks olnud kõnesoleval perioodil haiguslehel ja töövõimetu. Aukohtu pärimise peale, miks advokaat ei avanud haiguslehte, kui ta tõepoolest oli töövõimetu, selgitas advokaat, et ei pidanud seda vajalikuks. Aukohus konstateeris, et seega puudusid tõendid kinnitamaks advokaadi selgitusi töövõimetuse osas seoses tervisliku seisundiga.

Aukohus leidis, et isegi, kui advokaat oli töövõimetu, oleks ta pidanud oma seisundist viivitamatult teavitama kohtuid, menetlejaid, kaitsealuseid ja advokatuuri ning vajadusel määrama enda asemele asenduskaitsja(d). Aukohus ei pidanud eluliselt veenvateks vandeadvokaadi selgitusi, et erinevatel põhjustel ei töötanud tal ei mobiiltelefon ega sülearvuti, mistõttu ei olnud advokaadil võimalik oma seisundist vajalikke adressaate teavitada. Aukohus leidis, et kui advokaadil tõepoolest ei olnud võimalik sidevahendeid kasutada ning kodust lahkuda, oleks advokaat pidanud sellest olenemata leidma võimaluse kujunenud olukorra lahendamiseks. Advokaat peab oma töö korraldama selliselt, et tema töövõimetuse korral ei jääks tema kaitsealused kaitseta ning et ka kohtute, menetlejate töö ei oleks takistatud seoses sellega, et advokaadiga ei ole võimalik enam kui kuu aja vältel ühendust saada. Aukohtule ei esitatud ühtegi asjaolu, mis advokaadi tegevust põhjendaks. Seega leidis aukohus, et advokaat oli ilma mõjuva põhjuseta jätnud täitmata kaitsekohustused ning suhtunud kohtutesse ja menetlejatesse lugupidamatult ning kahjustanud sellise tegevusega advokatuuri mainet tervikuna. Aukohus pidas sellist tegevust äärmiselt taunimisväärseks ja vandeadvokaadile lubamatuks.

Siinkohal pidas aukohus eriti kahetsusväärseks asjaolu, et aukohus oli vandeadvokaadi sarnastel asjaoludel varasema otsusega juba tunnistanud süüdi distsiplinaarsüüteos ning määranud vandeadvokaadile karistuseks trahvi summas 500.00 eurot. See, et advokaat ei olnud oma tegevuses korrektuure teinud, näitas seda, et advokaat ei olnud oma eksimusest aru saanud ega soovinud oma käitumist muuta.

Kohtuistungile mitteilmumise ja sellest kohtu mitte teavitamisega ning kohtu ja menetlejate korduvate pöördumiste järjepideva ignoreerimisega oli advokaat aukohtu hinnangul rikkunud järgnevaid kutse-eetika nõudeid. Eetikakoodeksi § 9, mis kohustab advokaati käituma suhtlemisel klientide ja kohtutega ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Eetikakoodeksi § 20 lõike 1 vastu, mis kohustab advokaate olema kohtu suhtes lugupidav nii kõnes, kirjas kui teos ja lõike 2 vastu, mille kohaselt on advokaat kohustatud õigeaegselt teavitama kohut asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise. Samuti eetikakoodeksi § 23, mille kohaselt kehtivad eelnevad nõuded ka advokaadi suhtlemisel ametiasutuste ja isikutega.

Aukohus selgitas välja, et advokatuur oli sunnitud kaitseõiguse tagamiseks määrama isikutele uued kaitsjad, sest advokaat ei ilmunud kohtuistungitele ning oli menetlejatele ja kohtutele kättesaamatu enam kui kuu aja vältel. Sellise tegevusega rikkus advokaat aukohtu hinnangul riigi õigusabi seaduse § 19 lõiget 1, mille kohaselt on advokaat kohustatud osutama õigusabi kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui ta on juba asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama;  kriminaalmenetluse seadustiku § 45 lõiget 5, mille kohaselt on määratud kaitsja kohustatud kriminaalmenetluses osalema kuni kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni ja ta võib omal algatusel keelduda kaitsekohustuse võtmisest või loobuda võetud kaitsekohustustest üksnes sama seadustiku § 46 lõikes 1 sätestatud alustel; § 44 lõiget 1, mille kohaselt ajavahemikuks, mil kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest on takistatud, võib kaitsja nimetada enda asemele kriminaalmenetlusse asenduskaitsja.

Nendel asjaoludel leidis aukohus, et advokaat oli suhtunud oma kaitseülesannetesse väga hooletult ja vääriks advokatuurist väljaheitmist. Aukohtu hinnangul puudusid mis tahes õigustavad asjaolud, mis advokaadi minetust kergendaksid. Samuti oli tähelepanuväärne, et advokaat oli sarnastel asjaoludel juba distsiplinaarsüüteos süüdi tunnistatud ning karistus oli kehtiv. Vastutust kergendava asjaoluna arvestas aukohus advokaadi puhtsüdamlikku kahetsust ja lubadust, et selline olukord enam ei kordu. Aukohus võttis otsuse tegemisel arvesse asjaolu, et advokaat avaldas aukohtu istungil, et tal on kaks ülalpeetavat, kellest üks on alaealine. Advokaat avaldas, et ta on ainuke sissetulekut teeniv pereliige ning töökaotuse korral satuksid peale tema ka tema alaealine laps ja abikaasa äärmiselt raskesse olukorda. Lisaks kinnitas advokaat, et on tarvitusele võtnud meetmed vältimaks analoogsete olukordade kordumist tulevikus, st lubanud olla kättesaadav ja kindlustada vajadusel asenduskaitsja osavõtt kohtuistungitel või menetlustoimingutel. Advokaadi kinnitusel oli ta võtnud tööle assistendi. Neid asjaolusid arvestades määras aukohus vandeadvokaadile karistuseks advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahvi summas 700.00 eurot. Aukohus pööras advokaadi tähelepanu sellele, et sarnaste rikkumiste kordumisel tulevikus ei pea aukohus võimalikuks advokaadipoolseid avaldusi oma perekonna majandusliku seisukorra kohta otsuse tegemisel arvesse võtta.

 

VII

Vandeadvokaadile etteheidetav tegu seisnes kohtunõude täitmata jätmises, s.o laste esindajana lastele eestkoste määramise kohta kirjaliku arvamuse esitamata jätmises kohtule. Riigi õigusabi seaduse § 18 lõike 2 kohaselt kohustub advokaat, kes on võtnud riigi õigusabi ülesande täitmiseks, asuma viivitamata riigi õigusabi osutama ja korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võimalik õigeaegselt osaleda menetlustoimingutel. Advokaat tunnistas aukohtu istungil oma eksimust ning selgitas, et ta unustas võetud riigi õigusabi ülesande ära. Advokaat selgitas, et ta võttis tellimuse küll vastu, kuid ei printinud võetud tellimust RISist koheselt välja ning hiljem unustas selle sootuks. Selletõttu ei esitanud advokaat kohtule arvamust ja ei suhelnud ka esindatavatega. Advokaat avaldas siirast kahetsust juhtunu osas ja lubas tulevikus olla hoolsam. Aukohus möönis, et advokaat ei ole endale võetud riigi õigusabi osutamise kohustust täitnud nõutava hoolsusega ning taunis selles osas advokaadi tegevust. Kuigi aukohus pidas advokaadi selgitusi inimliku eksimuse kohta usaldusväärseteks, pidas aukohus vajalikuks rõhutada, et advokaat on kohustatud pidama käsitletavate ja menetluses olevate asjade nimekirja, milline kohustus tuleneb advokatuuriseaduse § 44 lõikest 1 punktist 3. Seega kohustas aukohus advokaati korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võetud tööülesannetest ja vajalikest menetlustähtaegadest korrektne ülevaade ning tegema endast kõik olenev, et tulevikus analoogseid juhtumeid ei esineks. Kuivõrd advokaat avaldas siirast kahetsust ja tegemist on väga pikaaegse advokatuuri liikme ja vandeadvokaadiga, kellel puudusid varasemad rikkumised, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaadi karistamist distsiplinaarkorras. Aukohus leidis, et antud juhul oli võimalik piirduda advokaadi tähelepanu juhtimisega eeltoodud asjaoludele.

 

VIII

Advokaadile süüks arvatav tegu seisnes selles, et advokaat ei järginud advokatuuriseaduse § 41 lg 1 p 7 sätestatut, mille kohaselt on vandeadvokaat pädev pankrotihaldurina tegutsema siis, kui ta on koja liige. Nimelt jõustus 01.01.2010. a advokatuuriseaduse § 41 lg 1 p 7 sätestatud muudatus, mille kohaselt on vandeadvokaat pädev pankrotihaldurina tegutsema, kui ta on koja liige. KTS § 108 lg 2 kohaselt tuli avaldus koja liikmeks astumiseks esitada kahe kuu jooksul alates seaduse jõustumisest, seega hiljemalt 01.03.2010. a. Kui advokaat selle tähtaja jooksul koja liikmeks astumise avaldust ei esitanud, siis ei olnud tal enam õigust pankrotihaldurina tegutseda. KTS § 110 lg 2 kohaselt nendes asjades, kus advokaat oli määratud pankrothalduriks või ajutiseks halduriks peale seadusemuudatust, s.o 01.01.2010. a, pidi kohus advokaadi PankrS § 68 sätestatud korras vabastama. Seega oli aukohtu hinnangul advokaadil kohustus astuda koja liikmeks või kui ta seda ei teinud, kohustus teavitada kohut pankrotihaldurina tegutsemise õiguse puudumisest. Aukohus selgitas välja, et vandeadvokaat seaduses ettenähtud tähtaja jooksul koja liikmeks ei astunud, samuti ei teavitanud ta kohut sellest, et tal puudub õigus pankrotihaldurina tegutsemiseks. Tõsi, advokaat teavitas asjaomaseid kohtunikke 31.05.2010. a peale justiitsministri käskkirja väljastamist, millega võeti temalt ära pankrotihaldurina tegutsemise õigus, kuid aukohus leidis, et seadusest tulenevalt oleks kohut pidanud teavitama koheselt peale 01.03.2010. a tähtaja saabumist. Seega ei teavitanud vandeadvokaat aukohtu hinnangul kohut õigeaegselt.

Advokaat selgitas, et ta oli seadusemuudatusest teadlik, kuid oli seisukohal, et tema suhtes seadusemuudatus tagasiulatuvat jõudu ei oma ning seega ei mõjuta koja liikmeks astumine või mitte astumine tema õigust pankrotihaldurina tegutseda. Sellel põhjusel ei esitanud advokaat avaldust koja liikmeks astumiseks ega teavitanud sellest ka kohut. Muuhulgas leidis advokaat, et selline kohustus on põhiseadusevastane. Advokaat vaidlustas justiitsministri käskkirja halduskohtus.  Aukohus tutvus asjas tehtud kohtulahendiga. Sellest nähtus, et kohus jättis vandeadvokaadi kaebuse rahuldamata ja leidis, et keeld tegutseda alates 01.03.2013. a ilma koja liikmeks olemiseta pankrotihaldurina tulenes AdvS § 41 lg 1 p 7, PankrS § 57 lg 3, KTS § 108 lg 2 ja KTS § 110 lg 2 koosmõjust. Samuti asus kohus seisukohale, et kohustus koja liikmeks astuda ei ole põhiseadusevastane. Kohus tõi välja, et see piirab küll ettevõtlusvabadust, kuid riive on eesmärgipärane ja proportsionaalne. Pankrotihaldurina tegutsemist ei ole alust pidada õigusteenuse osutamise, s.o advokaadi igapäevatöö, olemuslikuks osaks. Seetõttu ei ole õigustatud ka advokaadi ootus, et advokatuuri liikmeks olemine on igal juhul piisav ka pankrotihaldurina tegutsemise korral. Asjaolu, et seadusandja on advokaatidele andnud pädevuse tegutseda pankrotihaldurina, ei tähenda, et  kutseühingusse kuulumise nõue oleks lubamatu. Ühtlasi tõi kohus välja, et advokaadi sisulist pädevust ei ole piiratud, loodud on vaid üks täiendav formaalne tingimus. Seejuures oli advokaatidele, kes koja liikmeks astuda ei soovinud, tagatud õigus viia lõpuni pankrotimenetlused, kus nad olid enne seadusemuudatust, s.o 01.01.2010. a, halduriks määratud. Aukohus nõustus kohtu seisukohaga ning leidis, et advokaadi käsitlus kehtivast seadusandlusest ei olnud õige. Aukohus taunis advokaadi tegevust kohtu õigeaegse teavitamata jätmise eest ning leidis, et selline tegevus oli vastuolus advokaadi kutse-eetika nende normidega, mis kohustavad advokaati suhtlemisel kohtuga olema lugupidav ja aus ning keelavad advokaadil tahtlikult kohut eksitusse viia ja esitada kohtule teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet (eetikakoodeksi § 21 lg 2; § 9 lg 1). Aukohtu hinnangul oli teadvalt õigusvastane tegutsemine taunimisväärne ning vastuolus advokatuuriseaduse § 23 lg 1 p 5, mille kohaselt on advokaat aus ja kõlbeline.

Aukohus konstateeris, et vandeadvokaadi tegevus ei olnud täiel määral kooskõlas seaduse ja kutse-eetika normidega. Samas omas aukohtu hinnangul tähtsust see, et advokaat oli tegutsenud ilmselt veendumusel, et 01.01.2010. a kehtima hakanud regulatsioon temale ei laiene või vastasel juhul on põhiseadusega vastuolus. Seda kinnitas ilmekalt ka fakt, et advokaat vaidlustas justiitsministri käskkirja, mille raames tõstatas ka võimaliku põhiseadusega vastuolu küsimuse. Kuigi kohus jõudis advokaadist erinevale seisukohale ning ka aukohus jagas kohtu seisukohta, siis kinnitas see seda, et advokaadi tegevus ei olnud sihilikult pahatahtlik. Teiseks arvestas aukohus otsuse tegemisel seda, et advokaat oli aukohtu otsuse tegemise hetkeks astunud koja liikmeks, esitades avalduse selleks 8 päeva hiljem kaebuse esitamisest aukohtule. Seega oli advokaat viinud oma tegevuse seadusega kooskõlla ning kaebuse aktuaalsus oli minetatud. Nendel põhjustel leidis aukohus, et aukohtumenetluse võis advokaadi suhtes lõpetada, piirdudes advokaadi tegevuse taunimisega, kuid ilma distsiplinaarkaristust määramata.

 

IX

Advokaadile etteheidetavad teod seisnesid järgnevas:

- advokaat ei olnued oma kaitsealusega nõutaval viisil suhelnud ja seega ei olnud ka kaitseülesandeid korrektselt täitnud;

- advokaat ei olnud kättesaadav ametiasutusele;

- oma käitumisega väljendas advokaat lugupidamatust menetlejatesse, häirides oluliselt oma tegevusega nende tööd.

Aukohtu hinnangul leidsid etteheited, mis puudutasid advokaadi puudulikku suhtlemist kaitsealuse ja saatkonnaga, aukohtumenetluses kinnitamist. Aukohus selgitas välja, et advokaat, olles saanud teada, et tema kaitsealune oli esitanud apellatsioonkaebuse, ei võtnud sellest hoolimata oma kaitsealusega ühendust. Advokaadi selgitused, mille kohaselt ei pidanud advokaat õigeks kaitsealusega ühendust võtta, kuivõrd kaebuses oli esitatud etteheiteid ka tema tegevusele, ei olnud aukohtu hinnangul asjakohased. Aukohtu hinnangul ei saanud antud juhul advokaadile küll ette heita seda, et ta ei koostanud apellatsioonkaebust, kuivõrd kaitsealune oli ise kirjalikult kinnitanud, et ta ei soovi seda ning oli huvitatud võimalikult kiirest riigist väljasaatmisest, kuid olukorras, kus oli ilmnenud, et kaitsealuse positsioon oli muutunud, ei saanud kaitsja kliendiga suhtlemisest kõrvale hoiduda. Vastupidi, advokaat oleks pidanud olema asjaolude väljaselgitamisel aktiivne. Asjaolu, et varasemalt oli kaitsealune andnud kirjaliku kinnituse edasikaebamisest loobumise kohta, ei tähendanud, et kui kaitsealuse positsioon muutus, ei oleks advokaat pidanud kaitseüleannete täitmist jätkama. Aukohus juhtis tähelepanu KrMS § 45 lg 5 ja RÕS § 19 lg 1, mille kohaselt on advokaat kohustatud kaitseülesandeid täitma kuni asjas lõpliku lahendi tegemiseni. Samuti eetikakoodeksi § 8 lg 2, mis kohustab advokaati tegema endast kõik oleneva, et kliendi huvid oleksid parimal moel kaitstud. Lisaks oli kaitsealune saatkonnale väitnud, et ta üritas enne kaebuse esitamist advokaadiga ühendust saada, kuid see ei õnnestunud. Kuna advokaat seda eitas ning puudusid kirjalikud dokumendid ühe või teise osapoole väidete kinnitamiseks, puudusid aukohtul võimalused vasturääkivuste kõrvaldamiseks. Kahtluseid, mida pole võimalik kõrvaldada, tõlgendatakse distsiplinaarsüüteos kahtlustatava isiku kasuks.

Saatkonna pöördumise kohaselt ei õnnestunud neil advokaadiga hoolimata korduvatest katsetest ühendust saada. Lõpuks õnnestus see advokatuuri sekkumisel. Eetikakoodeksi § 14 lg 21 kohaselt peab advokaat kliendile selgitama, missugused on võimalused ja eeldused kliendi poolt soovitava lahenduse saavutamiseks. Eetikakoodeksi § 15 kohaselt on advokaat kohustatud kliendilt saadud ülesande täitma hoolikalt ja täpselt vastavalt kliendiga sõlmitud lepingule. Eelnimetatu sõnastus iseenesest näeb ette advokaadi kliendiga kohtumise/suhtlemise vajaduse. Eetikakoodeksi § 22 lõike 1 kohaselt on advokaat kohustatud kohtus käituma väärikalt, korrektselt ja kohtu suhtes lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. Eetikakoodeksi § 23 kohaselt kehtivad nõuded, mis kehtivad advokaadi suhtlemisel kohtuga, ka advokaadi suhtlemisel vahekohtuga ning muude ametiasutuste ja isikutega. Aukohtu hinnangul ei olnud advokaadi tegevus nimetatud kutse-eetika normidega täiel määral kooskõlas, kui ta ei olnud piisavalt suhelnud kliendiga ja oli tinginud kliendi pöördumise abi saamiseks saatkonna poole ning uurijate pöördumise advokatuuri poole. Aukohus juhtis tähelepanu sellele, et advokaat peab olema advokaadibüroo lahtioleku ajal kättesaadav ning suhtuma ametiasutuste pöördumistesse lugupidavalt, vastates neile mõistliku aja jooksul. Advokaat ei saa põhjustada olukorda, kus temaga ühenduse saamiseks on isikud sunnitud pöörduma advokatuuri poole.

Etteheited advokaadi lahkumise kohta ülekuulamiselt 20 minutiks ei leidnud kinnitamist. Viimast asjaolu oli Ringkonnakohus kontrollinud ja määrusega kriminaalasjas üheselt ümber lükanud. Aukohus leidis, et kaebuses esitatud etteheited, mis puudutasid advokaadi lugupidamatut suhtumist menetlejatesse seoses pidevate hilinemistega menetlustoimingutele, menetlustoimingutel ebamõistlikult pikkade vaheaegade palumisega ja menetlustoimingutel kõrvaliste asjadega tegelemisega, olid põhjendatud.

Eetikakoodeksi § 22 lõike 1 kohaselt on advokaat kohustatud kohtus käituma väärikalt, korrektselt ja kohtu suhtes lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. Eetikakoodeksi § 23 kohaselt kehtivad nõuded, mis kehtivad advokaadi suhtlemisel kohtuga, ka advokaadi suhtlemisel vahekohtuga ning muude ametiasutuste ja isikutega. Advokaat peab käituma lugupidavalt ja väärikalt. Aukohus leidis, et advokaadi tegevus ei olnud eelnimetatud põhimõtetega kooskõlas.

Aukohus leidis, et oli kahetsusväärne, et tegemist ei olnud ühekordse juhtumi, vaid advokaadi süsteemse käitumisega. Aukohus mõistis, et töös võib ette tulla erakorralisi olukordi, kus objektiivsetel põhjustel hilinetakse menetlustoimingule või osutub vajalikuks paluda menetlejalt vaheaega kiireloomulise tööülesande täitmiseks. Samas nähtus esitatud kaebustest, et vandeadvokaadi puhul ei olnud tegemist harvaesinevate juhtudega, vaid pigem tavapärase praktikaga. Aukohtu hinnangul ei olnud selline tegevus vandeadvokaadile kohane ja oli äärmiselt taunimisväärne. Advokaat peab olema suhtlemisel menetlejatega lugupidav, st muuhulgas korraldama oma tegevuse selliselt, et ta ilmub õigeks ajaks toimingutele, ei tegele kõrvaliste asjadega ega häiri muul viisil menetlejate tööd. Aukohus leidis, et selline järjepidev lugupidamatu käitumine kahjustab ka advokatuuri mainet tervikuna.

Advokaat põhjendas oma tegevust kehva tööplaneerimisega. Aukohus ei pidanud seda põhjendust asjakohaseks, kuna advokaat ei või võtta endale tööülesannet, kui tema töökoormus seda ei võimalda. Kui advokaat on tööga liialt koormatud, tekitab paratamatult küsitavusi ka see, milline on advokaadi poolt osutatava õigusabi kvaliteet. RIS andmebaas kinnitas vandeadvokaadi suurt töökoormust, mis ilmselt tingibki kirjeldatud minetuste tekkimist igapäevaste tööülesannete täitmisel ja mille tõttu kannatab nii oma tegevuse planeerimine kui ka kliendile osutatava teenuse kvaliteet.

Eeltoodud asjaolusid arvestades oli advokaat oma tegevusega toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisnes eetikakoodeksi § 8 lg 2, § 22 lg 1 ja § 23 rikkumises ja mis vääris aukohtu hinnangul advokaadi karistamist AdvS § 19 lg 2 p 1 alusel noomitusega. Aukohus võttis otsuse tegemisel arvesse, et advokaadil puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused.

 

X

Vandeadvokaadile etteheidetav tegu seisnes mitte nõuetekohases riigi õigusabi osutamises. Aukohus selgitas välja, et advokaat oli kahes kohtumenetluses, kus ta osales lapse esindajana, esitanud kohtule oma kirjaliku arvamuse lapse hooldusõiguse küsimuses ilma, et ta oleks last ära kuulanud.

Aukohus leidis, et lapse esindajana peab advokaat suhtuma lapsesse nagu tavapärasesse klienti, arvestades samas alaealistele omaseid erisusi. TsMS §-st 5521 tuleneb kohtule kohustus vähemalt 10-aastane laps ära kuulata. Aukohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et üle 10-aastase lapsega peab üldjuhul ka advokaat olema eelnevalt suhelnud, seda muuhulgas ka eesmärgil, et last kohtu poolt ülekuulamiseks ette valmistada. Aukohus möönis, et alla 10-aastase lapse puhul on lapsega vestlemise vajalikkus advokaadi diskretsiooniotsus. Aukohus pidas vajalikuks rõhutada, et kuivõrd advokaat osales menetluses alaealise lapse esindajana, pidi advokaat juhinduma oma tegevuses just lapse huvidest ja ei saanud oma seisukohti kujundada üksnes kolmandate isikute arvamusele tuginedes. Aukohtu hinnangul võis kohtule sisulise arvamuse andmine lapse hooldusõiguse küsimuses, ilma last ära kuulamata, olla ebapiisav ning ei pruukinud lapse huve parimal viisil kaitsta. Seega pidi advokaat sisulise hinnangu andmisel lapse hooldusõiguse küsimuses lapse ära kuulama, kui lapse vanus, sotsiaalne küpsus jm seda võimaldavad. Vastasel juhul ei olnud advokaadil võimalik kohtule asjakohast arvamust esitada ning lapse huvid võisid jääda sisulise kaitseta. Kuivõrd antud juhul andis advokaat lapse esindajana kohtule lapse hooldusõiguse küsimuses sisulise arvamuse ilma, et ta oleks last ära kuulanud, eksis advokaat eetikakoodeksi § 8 lõike 1 ja lõike 2 vastu, mis kohustavad advokaati kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, et kliendi parimad huvid oleksid kaitstud.

Kuivõrd advokaat avaldas istungil siirast kahetsust ja möönis, et ta oleks pidanud lapsega suhtlema ning lubas edasipidi õigusabi osutamisel juhinduda eeltoodud põhimõtetest, pidas aukohus võimalikuks piirduda advokaadi tegevuse taunimisega. Aukohtu hinnangul oli advokaat oma eksimusest aru saanud, mistõttu ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati distsiplinaarkorras karistada. Aukohus võttis otsuse tegemisel arvesse ka asjaolu, et advokaati ei olnud varasemalt distsiplinaarkorras karistatud.

 

XI

V.S. esindajaks riigi õigusabi korras oli advokaat B ning alates 07.12.2012. a asus V.S.-i esindajaks kokkuleppe korras vandeadvokaat C. Aukohus oli seisukohal, et sellest hetkest lõppesid ka määratud kaitsja volitused isiku esindamiseks. Eetikakoodeksi § 7 lg 3 sätestab, et kui advokaat võtab vastu ülesande esindada või kaitsta isikut, kelle esindamiseks või kaitsmiseks on advokaadile teadvalt riigi õigusabi osutamiseks määratud teine advokaat, on kokkuleppel ülesande vastu võtnud advokaat kohustatud sellest viivitamata teavitama õigusabi osutamiseks määratud advokaati. Tulenevalt advokaatide selgitusest asus aukohus seisukohale, et vandeadvokaat C ei teavitanud advokaat B-d asjaolust, et on asunud V.S.-i kaitsma, vaid advokaat B sai sellest teada V.S.-lt. Seega ei ole vandeadvokaat C täitnud eetikakoodeksi § 7 lõikest 3 tulenevat kohustust.

Vandeadvokaadi vanemabi B, pärast kokkuleppelise kaitsja poolt ülesande vastuvõtmist, ei osalenud kahel menetlustoimingul advokatuuri poolt V.S.-le määratud kaitsjana. Samuti ei nimetanud vandeadvokaadi vanemabi B-d enda asemele asenduskaitsjaks isiku kokkuleppeline kaitsja vandeadvokaat C. Riigi õigusabi seaduse § 6 lõige 2 sätestab, et riigi õigusabi on õigustatud isik saama kriminaalmenetluses, oma majanduslikust seisundist sõltumata, füüsilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav, kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel ja kelle kriminaalasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik või kes taotleb kaitsja osavõttu. Seega ei saa olla isikul, kellel on valitud lepinguline kaitsja, samaaegselt ka määratud korras kaitsja, kuivõrd alus riigi õigusabi saamiseks on ära langenud. Seega lõppes määratud korras kaitse selles asjas 07.12.2012. a, kui kaitseülesandeid asus kokkuleppel kaitsjana täitma vandeadvokaat C. Juhul, kui isik vajaks taaskord õigusteenust riigi õigusabi korras, tuleb selleks esitada uus taotlus riigi õigusabi osutaja määramiseks.

Riigi õigusabi osutamisel on oluline, et advokaadile volitus esindamiseks tuleks üksnes ja ainult sellest, et advokatuur on nimetanud advokaadi riigi õigusabi osutama ja siinjuures ei ole määrav kliendi tahe. Advokaat peab enne riigi õigusabi korras õigusteenuse osutamist veenduma, et tal on selleks vajalikud volitused olemas.

Aukohus juhtis ka tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10.01.2013. a määrusele nr 3-1-1-124-12, milles kolleegium märkis, et KrMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaitsja ajavahemikuks, mil tema osavõtt kriminaalmenetlusest on takistatud, nimetada enda asemele kriminaalmenetlusse asenduskaitsja. See tähendab, et asenduskaitsja saab määrata üksnes juba määratud või valitud kaitsja. Tegemist on imperatiivse ja grammatiliselt väga selge normiga, mille eiramine menetleja poolt mistahes põhjendustel ei ole lubatav. Viimast kinnitab ka RÕS § 18 lõikes 2 sätestatu, mille kohaselt ei ole kohtul, prokuratuuril ega uurimisasutusel õigust leppida advokaadiga kokku riigi õigusabi osutamiseks ega määrata riigi õigusabi osutavat advokaati. Seega on KrMS § 44 lõike 1 kohaselt asenduskaitsja määramise õigus üksnes kaitsjal. See tähendab ka seda, et kohtul ja teistel menetlejatel puudub pädevus asenduskaitsja nimetamiseks või taotlemiseks riigi õigusabi korras. KrMS § 43 lg 2 p 3 kohaselt määrab kaitsja uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu taotlusel advokatuur, kui valitud kaitsja ei saa 12 tunni jooksul, arvestades isiku kahtlustatavana kinnipidamisest, või muudel juhtudel 24 tunni jooksul, arvates kahtlustatava või süüdistatavaga kaitsekokkuleppe sõlmimisest või menetleja juurde kutsumisest, asuda kaitseülesandeid täitma ja ta ei ole endale nimetanud asenduskaitsjat. Nimetatud säte reguleerib kaitsja, mitte asenduskaitsja, määramist. Seetõttu oli aukohus seisukohal, et nimetatud sätte eesmärgiks ei ole asenduskaitsja määramine mõneks menetlustoiminguks, kui valitud kaitsja ei saa mõnel menetlustoimingul osaleda. Samuti ei reguleeri nimetatud säte selle sõnastust arvestades olukorda, kus menetluse keskel mõne üksiku menetlustoimingu läbiviimiseks pakutud tähtaeg kaitsjale ei sobi.

Seega nähtus materjalidest, et vandeadvokaadi vanemabi B ei omanud volitusi isiku kaitsmiseks menetlustoimingutel asenduskaitse korras ega ka esindamaks riigi õigusabi korras.

 

XII

KrMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaitsja ajavahemikuks, mil tema osavõtt kriminaalmenetlusest on takistatud, nimetada enda asemele kriminaalmenetlusse asenduskaitsja. See tähendab, et asenduskaitsja saab määrata juba määratud kaitsja ja seega oli antud asjas asenduskaitsja määramiseks volitatud üksnes kaitsja D. Aukohus oli seisukohal, et advokaat, enne kui asub asenduskaitsjana õigusteenust osutama, peab olema tõsikindlalt veendunud, et teda on selleks nimetanud varasemalt määratud kaitsja. Käesoleval juhul ei olnud seda aga advokaat F teinud, vaid asus heauskselt õigusteenust asenduskaitsjana osutama.

Aukohtu hinnangul oli advokaat eeltoodust lähtuvalt rikkunud riigi õigusabi seaduse § 18 lg-s 2 sätestatut. Samas ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati, arvestades juhtumi asjaolusid, distsiplinaarkorras karistada ning piirdus üksnes advokaadi tegevuse taunimisega. Eeskätt omas aukohtu arvates konkreetsel juhul tähtsust asjaolu, et advokaat asus kaitseülesandeid täitma prokurörilt saadud info alusel. Aukohtu hinnangul ei pidanud advokaat mõistlikult eeldama, et prokurör teavitab teda advokaat D-ga peetud telefonikõne sisust moonutatult. Advokaadil võis jääda vestlusest prokuröriga mulje, et teine advokaat on teda KrMS § 44 lg 1 kohaselt asenduskaitsjaks nimetanud. Aukohus märkis, et advokaat pidanuks siiski vastava korralduse saama advokaat D-lt vahetult. Advokaat oli ka ise oma selgitustes möönnud, et ta oleks pidanud advokaat D-ga kindluse mõttes isiklikult vestlema asenduskaitsjana menetluses osalemise teemal. Aukohus arvestas ka asjaoluga, et osutatud õigusabi eest saadud tasu oli advokaat F advokatuurile tagastanud.

 

XIII

Eetikakoodeksi § 8 lõike 1 kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute huvidele. Aukohtule esitatud tõendite pinnalt asus aukohus seisukohale, et advokaadipoolne tegevus oli tingitud üksnes kliendilt saadud juhistest. Aukohus pööras kaebaja tähelepanu asjaolule, et eetikakoodeksi § 4 lõike 6 kohaselt ei või advokaati samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga, mistõttu kui kaebuse esitajal on pretensioone advokaadi kliendi tegevuse osas, siis tuleb nende osas pöörduda isiku enda, mitte teda esindava advokaadi, vastu.

 

XIV

Aukohus pidas põhimõtteliselt taunimisväärseks advokaadi sellist tegevust, mis tekitas kahtlusi, et advokaat ei olnud käitunud ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega ning ei olnud hoidunud advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Lisaks taunis aukohus advokaadi suhtumist aukohtumenetlusse, kuivõrd advokaat ei reageerinud aukohtu pöördumistele õigeaegselt ja piisava hoolsusega, samuti ei olnud koostööaldis suuliselt selgituste andmisel ning ei põhjendanud piisavalt, mis asjaoludele tuginedes tal ei ole seda võimalik teha.

Kuivõrd aukohtule esitatud tõendite kohaselt oli samade asjaolude kontrollimiseks algatatud advokaat J suhtes kriminaalmenetlus, siis ei pidanus aukohus võimalikuks ega otstarbekaks menetleda samasid asjaolusid paralleelselt aukohtumenetluse raames ning võtta selles osas seisukoht. Aukohus ei pidanud ka vajalikuks aukohtumenetluse peatamist kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni, kuna advokaat oli esitanud advokatuuri juhatusele avalduse arvata teda advokatuurist välja esimesel võimalusel.

 

XV

Aukohus oli seisukohal, et advokaadi poolt ei olnud eetiline võtta vastu ülesannet esindamaks asjas ühte poolt, teades, et asja menetlemisel olid vastaspoolteks isikud, kes olid mõlemad advokaadile perekonnatuttavad. Aukohtu hinnangul ei peaks advokaat valima perekonnatuttavate vahel, kumba esindada, vaid peaks eetilise advokaadina esindamisest keelduma või suunama mõne teise kolleegi poole.

 

XI

Aukohus tõdes, et advokaadibüroo ja kaebaja vahel ei olnud vaidlusaluse esinduse osas kliendilepingud sõlmitud kirjalikus vormis lepingudokumentidena, kuid aukohtule oli esitatud piisav kirjavahetus, mis tõendas poolte suhtlust, kokkuleppeid ja vastastikust informeeritust õigusteenuse osutamisest, volituste mahust ja menetluse käigust. Neil asjaoludel sai kirjaliku kliendilepingu puudumist lugeda mitteoluliseks puuduseks. Aukohus selgitas, et AdvS § 51 lg 1 ja eetikakoodeksi § 12 lg 5 kohustavad sõlmima õigusteenuse osutamise eest nõuetele vastava kliendilepingu, kuid seadus ei sea nimetatud kliendilepingule kohustuslikku vormi (nt kirjalik, notariaalselt kinnitatud vms).

 

XVII

Eetikakoodeksi § 14 lg 2 kohaselt ei või advokaat kasutada kliendi huvide kaitsmiseks seadusega vastuolus olevaid viise ja vahendeid. Seega on advokaadi ülesandeks kriminaalmenetluse käigus kaitsta lubatud viise ja vahendeid kasutades oma kaitsealust. Advokaadi poolt raha laenamine tema kaitsealusega samas kriminaalasjas kahtlustavale isikule, mistahes summades, tekitas asjatuid kahtlusi, et advokaat võis soovida kasutada kaitsmiseks teiste hulgas ka vahendeid ja viisi, mis ei olnud seadusega kooskõlas. Aukohus pööras advokaadi tähelepanu asjaolule, et kuivõrd lisaks selle, et kohtumenetlus peab olema õiglane, peab see ka näima õiglane, siis advokaadi poolt raha laenamine tema kaitsealusega samas asjas kaassüüdistatavale oli taunimisväärt teguviis. Kaitsja peab oma tegevuses vältima tegevusi, mida on võimalik tõlgendada kaitseõiguse teostamiseks mitteseaduslike vahendite kasutamisena.

 

XVIII

Aukohtu hinnangul oli advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 20 lg-s 2 sätestatut. Aukohus tõdes, et antud juhul oli tegemist advokaadist sõltumatu tõrkega kirjavahetuses, kuid siiski lasus advokaadil kohustus veenduda, et e-kirjad jõuaksid kohtuni. Kuivõrd advokaadi poolt edastatud kohtumäärusest nähtub, et kohtuasi oli saanud aukohtu otsuse tegemise hetkeks lahenduse ning advokaat oli oma rikkumisest aru saanud ja vabandanud kohtu ees, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati juhtumi asjaolusid arvestades distsiplinaarkorras karistada ning piirdus üksnes advokaadi tegevuse taunimisega. Samuti juhtis aukohus advokaadi tähelepanu vajadusele olla oma kutsetegevuses hoolsam.

 

XIX

Tsiviilasjades nimetati riigi õigusabi osutajaks advokaat juunis 2012. a ja aukohtu menetluseni ei olnud advokaat esitatud kohtusse hagi, samas olid kaebajad ja advokaat selles kokku leppinud. Kuivõrd hagi ei olnud esitatud kohtusse pea ühe aasta vältel, siis ei pidanud aukohus sellist advokaadi tegevust kliendi huvide parimaks kaitsmiseks ning seetõttu taunis advokaadi tegevust ja leidis, et advokaat peaks esitama kohtusse hagi viivitamatult.

 

XX

Aukohus jõudis seisukohale, et vandeadvokaadi tegevusele heideti ette järgnevat:

  1. eetikakoodeksi § 8 lõike 1 rikkumist, kuivõrd advokaat ei tutvustanud kaebajale piisavalt toimiku materjale, avaldas suhtumist, et edasikaebamine ei ole mõistlik, ei tutvunud piisavalt põhjalikult toimikuga, jättis tähelepanuta olulised tõendid ja lisaks ei võimaldanud advokaat kaebajal õigeaegselt pöörduda apellatsioonkaebusega kohtu poole;
  2. eetikakoodeksi § 14 lõikes 4 sätestatud nõude eiramist, sest kaebajal ei olnud võimalik advokaadiga ühendust saada ning ka maakohus kõrvaldas advokaadi RÕS § 20 lg 31 alusel menetlusest, kuna kaebaja oli avaldanud soovi apellatsioonkaebuse esitamiseks, mille esitamise tähtaeg oli 02.05.2013. a, aga 30.04.2013. a ei olnud kaitsja veel kaebajaga ühendust võtnud;
  3. eetikakoodeksi § 9 lõike 1 rikkumist, sest ühel korral istus advokaat vahistatul süles ning ta pea oli toetatud vastu kinnipeetava kaela või pea piirkonda. Teisel korral hoidsid advokaat ja vahistatu vestluse ajal üle laua käest kinni, samuti oli advokaat kinnipeetavat külastades riietatud väljakutsuvalt. Eeltoodut arvestades
  4. kuritarvitas advokaat VangS § 26 lõikest 1 tulenevat õigust.

 

Eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 14 lg 4

Eetikakoodeksi § 8 lõike 1 kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide, huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Eetikakoodeksi § 14 lg 4 sätestab, et advokaat peab klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles.

Aukohus möönis, et poolte vahel oli esinenud kommunikatsiooniprobleeme, millest olid tingitud ka kaebaja etteheited, et advokaat ei olnud tegutsenud tema parimates huvides. Kuivõrd puudusid võimalused selgitamaks välja, milline oli täpselt riigi õigusabi saaja ja advokaadi vaheline kokkulepe apellatsiooni esitamise ja sellega seonduvate asjaolude osas, siis ei olnud võimalik üheselt hinnata, kelle tegevuse tulemusel käsitletav olukord tekkis. Ühest küljest avaldas riigi õigusabi saaja tahet esitada ise apellatsioonkaebus, kuid siiski pöördus abisaamiseks ka advokaadi poole. Samas toimus kaebajapoolne pöördumine advokaadi poole alles viimasel hetkel, mis näitas, et riigi õigusabi saaja ei olnud ka enda poolt astunud samme tõhusa koostöö saavutamiseks. Aukohus leidis, et isik peab ka ise näitama üles mõistlikku huvi oma õiguste kaitsmisel.

Seetõttu ei leidnud aukohus, et konfliktne olukord oleks tekkinud üksnes advokaadi tegevuse tõttu või et oleks leidnud üheselt kinnitamist, et advokaat oli riigi õigusabi osutamisel hooletu. Aukohus konstateeris, et poolte vahel oli esinenud kommunikatsiooniprobleem, kuid ei leidnud, et advokaadi tegevuses esineksid distsiplinaarsüüteo tunnused. Samas pööras aukohus advokaadi tähelepanu kolmele asjaolule. Esiteks, et advokaat peab klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, teiseks, et advokaat peab kujundama oma töökorralduse viisil, mis tagab kiireloomulistele pöördumistele, sh kohtu pöördumistele vastused asjatu viivituseta. Ja kolmandaks asjaolule, et advokaat saab jätta kohtulahendile edasikaebuse esitamata üksnes juhul, kui klient on advokaadile andnud kirjalikult taasesitatavas vormis sellekohase seisukoha ja advokaat ei näe perspektiive vaidlustuse esitamiseks. Senikaua kuni puudub kliendi sellekohane avaldus, peab advokaat olema ise aktiivne selgitamaks välja kliendi tahe.

 

Eetikakoodeksi § 9 lg 1

Aukohus selgitas välja, et vandeadvokaat külastas kaitsjana vanglas viibivat vahistatut ja antud külastamisajal istus advokaat vahistatul süles ning advokaadi pea oli vastu kinnipeetava kaela või pea piirkonda toetatud.

KrMS § 47 lg 2 kohaselt on kaitsja kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid ja -viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud, ning andma talle muud kriminaalasjas vajalikku õigusabi. Seega on kaitsja ülesanne kriminaalasjas õigusabi andmine ning kaitsealusele soodsa lahendi saavutamine, kuid aukohtu hinnangul eelkirjeldatud käitumine ei olnud seotud kaitsja ülesannete täitmisega kriminaalmenetluses, vaid suhtlemine oli kõnealuse kohtumise raames olnud isiklikku laadi.

Vangistusseaduse kohaselt on vanglavälise suhtlemisena kinnipeetavale ette nähtud vangistusseadusest tulenevalt lühi- ja pikaajalised kokkusaamised, kuid kinnipeetaval on õigus piiramatult kohtuda segamatult oma kaitsjaga, mistõttu on aukohtu hinnanul advokaat kuritarvitanud kaitsja seisundit, kuivõrd on kaitsjana suhelnud kokkusaamisel kaitsealusega viisil, mis on kohane isiklikule suhtlemisviisile.

Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Aukohus oli seisukohal, et vandeadvokaadi käitumine ei olnud väärikas ega kooskõlas heade kommete ja tavadega, kuivõrd ta kasutas oma kaitsja positsiooni suhtlemaks kinnipeetavaga sedavõrd isiklikul tasandil, mis on omane lähisuhetele. Antud käitumine ei ole kohane vandeadvokaadile ja kahjustab nii advokaadi kutset kui ka advokatuuri mainet.

Eeltoodud asjaolusid arvestades oli advokaat oma tegevusega toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis vääris aukohtu hinnangul advokaadi karistamist AdvS § 19 lg 2 p 1 alusel noomitusega. Aukohus võttis otsuse tegemisel arvesse, et advokaadil puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused ja advokaat oli kinnitanud aukohtule, et väldib tulevikus taolist käitumist.

 

 

XXI

Aukohus jõudis seisukohale, et vandeadvokaadile heidetakse ette eetikakoodeksi § 8 lõike 1 ja § 8 lõike 2 rikkumist, kuivõrd advokaat ei toetanud oma kaitsealuse positsiooni ennetähtaegse vabastamise osas ning seega ei tegutsenud tema huvides.

Aukohus selgitas välja, et antud juhtumil esitas taotluse ennetähtaegseks vabastamiseks kaebuse esitaja eest vangla, mida tehaksegi kõikide kinnipeetavate osas, kellel on pool karistusest kantud. Arvestades kohtuistungi, milles arutati kaebaja tingimisi ennetähtaega vangistusest vabastamise küsimust, protokollis kajastatut, asus aukohus seisukohale, et kaebaja siiski nõustus vangla poolt esitatud taotluse sisuga ja seega ka soovis ennetähtaegset vabastamist. Advokaadi seisukoha osas aga nähtus protokollist, et advokaat ei toetanud kohtuistungil kaebaja ennetähtaegset vabanemist.

Eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide, huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Eetikakoodeksi § 8 lg 2 sätestab muuhulgas, et advokaat kasutab kliendi ülesande täitmisel neid seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta. Seejuures lähtub advokaat seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega, arvestab advokaat kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi.

Vaatamata advokaadi selgitustele, mille kohaselt oli ennetähtaegselt mitte vabanemine just kaitsealuse huvides ja ka kaitsealune ise oli seda advokaadi arusaamise kohaselt mõistnud, oli aukohus siiski seisukohal, et kaebaja soovis vanglast ennetähtaegselt vabaneda, kuivõrd vastasel juhul ei oleks kaitsealune väljendanud soovi arutada tema ennetähtaegse vabastamise küsimust kohtus ega oleks ka kohtule selgitanud asjaolusid, mis soodustaksid kohust langetama otsust vabastada ta vanglast ennetähtaegselt. Seega ei arvestanud advokaat kaitsealuse tegelikke huvisid ega ka arvestanud kliendi soovi kaitsmis- ja esindusviisi valikul.

Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu asjaolule, et kaitsja peab tegema endast kõik oleneva, et kaitsealuse õigused oleksid kaitstud ja olukorras, kus kaitsealuse tahe ei ole üheselt selge, peab advokaat olema ise aktiivne kaitsealuse tahte väljaselgitamisel. Kui kaitsealune ei soovi jätkata oma õiguste eest seismist kohtus, siis tuleb tal esitada oma sellekohane seisukoht advokaadile kirjalikult taasesitatavas vormis.

Aukohus leidis, et vandeadvokaat oli oma tegevusega rikkunud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja lg 2 ning oli seega toime pannud distsiplinaarsüüteo. Aukohus võttis otsuse tegemisel arvesse, et vandeadvokaati ei olnud varasemalt distsiplinaarkorras karistatud. Aukohus otsustas neid asjaolusid arvestades määrata advokaadile karistuseks advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 1 alusel noomituse.

 

XXII

Aukohus jõudis seisukohale, et vandeadvokaadi vanemabile heidetakse ette eetikakoodeksi §-i 13 rikkumist. Eetikakoodeksi § 13 lg 1 sätestab, et advokaat ei tohi samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Advokaat ei või osutada kliendile õigusteenust juhul, kui esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet täita eetikakoodeksi § 8 lg 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides (huvide konflikt), välja arvatud juhul, kui advokaat on sellisest asjaolust klienti teavitanud ja klient siiski soovib, et advokaat talle õigusteenust osutaks.

Aukohus selgitas välja, et advokaat oli lapse õiguste üle seonduvas vaidluses olnud lepinguline esindaja lapse isale ja samas oli ka kaebajat ehk lapse ema nõustanud ühekordsel konsultatsioonil. Seega oli aukohtu hinnangul advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 13 lõiget 1. Advokaadi suuliste selgituste kohaselt oli lapse ema nõustamisel tegemist anonüümse nõustamisega ning ta ei olnud kursis konkreetsete asjaoludega. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu asjaolule, et klient tuleb tuvastada olenemata sellest, kas õigusabi osutatakse tasu eest või tasuta ning seega peab advokaat tegema kõik jõupingutused konsultatsiooni saava isiku identifitseerimiseks.

Arvestades juhtumi asjaolusid, eriti aga asjaolu, et õigusabi leping lapse isaga oli lõpetatud ja et advokaat oli aukohtu istungil avaldanud siirast kahetsust ning oli aukohtu hinnangul oma eksimusest aru saanud ning teinud järeldused edaspidiseks, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada distsiplinaarkorras, kuid pidas vajalikuks taunida advokaadi tegevust. Aukohus pööras advokaadi tähelepanu vajadusele olla oma kutsetöös hoolsam.

 

XXIII

Aukohus jõudis seisukohale, et vandeadvokaadile heidetakse ette advokatuuriseaduse § 46 lg 2 p 3 rikkumist. Aukohus selgitas välja, et juhatuse pöördumisele anda oma tegevuse kohta selgitusi, advokaat ei reageerinud. Oma suulistes selgitustes aukohtule tõi advokaat välja, et erinevatel põhjustel jäid tal selgituste andmise teated tähelepanuta, kuid selline tegevusetus ei olnud tahtlik. Hetkel, mil advokaat soovis seda teha, oli juhatus juba teinud tema tegevuse suhtes ettepaneku algatada aukohtumenetlus. Arvestades juhtumi asjaolusid ja et aukohtu hinnangul oli advokaat oma eksimusest aru saanud, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada distsiplinaarkorras, kuid pidas vajalikuks taunida advokaadi tegevust. Aukohus pööras advokaadi tähelepanu vajadusele olla advokatuuri juhatuse pöördumiste osas tähelepanelikum.

 

XXIV

Aukohus jõudis seisukohale, et vandeadvokaadile heidetakse ette eetikakoodeksi § 17 lg esitatud kohustuse eiramist, kuivõrd ta oli tasu arvestatud kohtumise eest, mida ei toimunud. Eetikakoodeksi § 17 lg 1 sätestab, et tasu suurus ja vorm õigusteenuse osutamise eest (advokaaditasu) määratakse kokkuleppel kliendiga ja sätestatakse õigusteenuse lepingus. Aukohus selgitas välja, et esialgselt mittetoimunud kohtumise eest esitati arve õigusteenuse osutamise eest, kuid hiljem on selles osas esitatud kreeditarve. Aukohus ei näinud ka teisi võimalusi, kuidas oleks saanud teisiti antud olukorda lahendada ja kuna ka õigusabi lepingupool ei olnud kahju saanud, siis ei tuvastatud antud eetikakoodeksi sätte rikkumist. Küll aga pööras aukohus advokaadi tähelepanu vajadusele olla hoolsam, sidudes ajaarvestuse programmis sisalduvate kannete sidumist õigusteenuse arvega.

 

XXV

Aukohus, olles asja arutanud, selgitas välja, et vandeadvokaadile etteheidetav tegu seisnes eetikakoodeksi § 8 lg 2 rikkumises, kuivõrd advokaat esitas kaebaja teadmata apellatsioonkaebuse ja ka kassatsioonkaebuse. Aukohtu hinnangul ei saanud kinnitamist asjaolu, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodeksi antud normi. KrMS § 46 lg 5 kohaselt on määratud kaitsja kohustatud kriminaalmenetluses osalema kuni kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni ja ta võib omal algatusel keelduda kaitsekohustuse võtmisest või loobuda võetud kaitsekohustustest üksnes KrMS § 46 lõikes 1 sätestatud alustel. Advokaat võib jätta kohtulahendile edasikaebuse esitamata üksnes juhul, kui tal on sellekohane kliendi kirjalik seisukoht taasesitatavas vormis ja advokaat ei näe perspektiive vaidlustuse esitamiseks. Antud juhul ei oldud advokaadile sellekohast seisukohta avaldatud, mistõttu kehtis määratud kaitsja kaitseülesanne kuni edasikaebamise võimaluste ammendumiseni.

 

XXVI

Vandeadvokaadi abile etteheidetavad teod seisnesid järgnevas:

  • eetikakoodeksi § 8 lg 2 rikkumises, kuivõrd advokaat ei esitanud nõuetekohaselt dokumentide saamiseks avaldust saatkonnale, ei esitanud avaldust kohtule algatamaks menetlust, vaid lõpetas riigi õigusabi osutamise; ei teadnud, kuidas kliendi huve paremini kaitsta ja lisaks ei toimunud kaebajaga kohtumine kohas, mis oleks taganud erinevad õigused;
  • eetikakoodeksi § 14 lg 4 sätestatud nõude eiramises, kuna kaebaja hinnangul ei olnud advokaat valmis kaebajaga kohtuma koheselt.

Eetikakoodeksi § 8 lg 2 sätestab, et advokaat kasutab kliendi ülesande täitmisel neid seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta. Seejuures lähtub advokaat seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega, arvestab advokaat kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi. Kaebuses esitatud väited võimalike minetuste kohta eetikakoodeksi § 8 lg 2 rikkumise osas ei leidnud kinnitamist.

Asjaoludest ei nähtunud, et advokaat oleks oma tegevusega kaebuse esitaja huve kahjustanud või jätnud tema õigused kaitseta. Advokaadi selgituste kohaselt esitati saatkonnale teabenõue ning see, kuidas adressaat sellele vastas, ei sõltunud enam advokaadist ning seda ei saanud ka advokaadile ette heita. Riigi õigusabi seaduse § 19 lg 1 sätestab mh, et kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolusid riigi õigusabi saajale. Aukohtu hinnangul oli advokaat täitnud antud sättest tulenevad nõuded, mistõttu ei tuvastatud ka advokaadipoolset eetikakoodeksi rikkumist osas, et advokaat oleks õigusabi osutamisel jätnud kaebaja huvid kaitseta. Aukohus pööras kaebaja tähelepanu asjaolule, et kaebaja peab ka ise olema mõistlikult aktiivne oma õiguste eest seismisel, sh olema valmis advokaati abistama mõistmaks, mis nõude esitamist kaebaja soovib. Kohtumise paiga valiku osas selgitas aukohus, et kaebajal oli võimalik juba enne kohtumist avaldada oma meelsust, et kohvikus kohtumine ei taga tema hinnangul erinevaid huvisid, mistõttu oleks saanud pooled leppida kokku ka kohtumise muus kohas, kuid tagasiulatuvalt antud asjaolu advokaadile ette heita oli aukohtu hinnangul asjakohatu. Minnes kohvikusse kohtuma oli kaebaja aukohtu hinnangul aktsepteerinud kokkulepitud koha valikut.

Eetikakoodeksi §-s 14 lg 4 on sätestatud, et advokaat peab klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt. Aukohtu hinnangul ei saanud kinnitamist asjaolu, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodeksi antud normi. Aukohus selgitas välja, et advokaat määrati riigi õigusabi osutama 06.07.2013. a ja esmane kohtumine kliendiga toimus 09.07.2013. a. Aukohtu hinnangul ei saa sellist advokaadipoolset reageerimist lugeda mittekoheseks. Aukohus selgitas, et on loomulik, et kohtumise aegade kokkuleppimiseks pakuvad mõlemad pooled välja neile sobivaid aegu ning nendest püütakse leida sobivaim.

 

XXVII

Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 23 sätestatud normi rikkumist, kuivõrd advokaat oli edastanud kaebajale e-kirja pealkirjaga „Kaotamine“, mille sisuks oli „Kas sa suudad X??“. Eetikakoodeksi § 23 sätestab, et need nõuded, mis kehtivad advokaadi suhtlemisel kohtuga, kehtivad ka advokaadi suhtlemisel vahekohtuga ning muude ametiasutuste ja isikutega. Kohtuga suhtlemise osas on eetikakoodeksi § 20 lõikes 1 toodud nõue, et advokaat on kohustatud kohtus käituma väärikalt, korrektselt ja kohtu suhtes lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. Seega kohalduvad eeltoodud nõuded advokaadile ka suhtlemisel teiste isikutega. Aukohus oli seisukohal, et vandeadvokaat ei peaks saatma vastaspoolele e-kirja pealkirjaga „Kaotamine“, mille sisuks on „Kas sa suudad X??“, kuivõrd ei saa pidada heaks tooniks mitmeti mõistetavate emotsionaalsete e-kirjade saatmist vastaspoolele. Aukohus pidas vajalikuks pöörata vandeadvokaadi tähelepanu vajadusele olla oma edaspidises kirjavahetuses teiste isikutega, sh vastaspoole esindajatega, rohkem väärikas ja lugupidav.

 

XXVIII

Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lg 2 rikkumist, kuivõrd advokaat ei esitanud kassatsioonkaebust. Aukohus tuvastas, et advokaat oli jätnud esitamata kassatsioonkaebuse ja seega rikkunud eetikakoodeksi § 8 lõikes 2 sätestatut. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu asjaolule, et kaitsja peab tegema endast kõik oleneva, et kaitsealuse õigused oleksid kaitstud ning advokaat saab jätta kohtulahendile edasikaebuse esitamata üksnes juhul, kui selleks on kliendi kirjalik seisukoht ja advokaat ei näe perspektiive vaidlustuse esitamiseks. Aukohtule teadaolevalt ei olnud klient advokaadile vastavat kirjalikku seisukohta esitanud. Samas ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati juhtumi asjaolusid arvestades distsiplinaarkorras karistada ning piirdus üksnes advokaadi tegevuse taunimisega. Eeskätt omas aukohtu arvates tähtsust asjaolu, et ringkonnakohus oli juba jätnud apellatsiooni rahuldamata.

 

XXIX

Eetikakoodeksi § 20 lg 2 sätestab, et advokaat on kohustatud õigeaegselt teavitama kohut asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise. Aukohtu hinnangul oli advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 20 lg-s 2 sätestatut, kuivõrd advokaat ei viibinud kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel, mis on talle kohustuslik. Aukohus selgitas, et osapooled peavad kohtuistungi aegade kokkuleppimisel arvestama KrMS § 151 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt arutab kohus kohtuasja ühtse tervikuna ning tagab võimalikult kiire lahendini jõudmise. Samas on paratamatu, et kohtuistungi aeg peab sobima nii kohtunikule, prokurörile ja advokaadile ning kohus peaks istungi aegade määramisel arvesse võtma advokaatide mõistlikke avaldusi kohtuistungi aegade mittesobimise kohta ja määrama võimalusel istungi kõigile osapooltele sobivale ajale. Vaieldamatult on teise, varasemalt kokku lepitud, kohtuistungi toimumine samal ajal mõjuvaks põhjuseks, miks pakutud kohtuistungi aeg advokaadile ei sobi. Käesoleva juhtumi puhul ei nähtunud asjaoludest, et advokaat oleks piisavalt selgelt esitanud kohtunikule mõjuvad põhjendused, miks talle pakutud kohtuistungi aeg ei sobi ega ka pakkunud välja sobivaid aegu ja avaldanud valmisolekut kuupäevade osas läbi rääkida. Kui advokaadile nähtub, et kohtu poolt määratud aeg talle siiski ei sobi ja edu ei ole saatnud püüd leida sobivat aega, siis tuleb advokaadil tagada, et kohtuistungist võtaks osa asenduskaitsja.

Kui advokaat ei saa oma töökohustusi täita, tuleb tal sellest korrektselt kohut ja teisi menetlusosalisi esimesel võimalusel teavitada. Arvestades asjaolu, et advokaat ilmus järgmisel päeval kohtuistungile ja kinnitas, et teeb juhtunust vajalikud järeldused ning välistab tulevikus taoliste juhtumite esinemise, leidis aukohus, et konkreetseid asjaolusid arvestades, ei olnud vajalik advokaati distsiplinaarkorras karistada.